Kasutajainfo

Isaac Asimov

2.01.1920–6.04.1992

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· J. R. R. Tolkien ·

The Silmarillion

(romaan aastast 1977)

eesti keeles: «Silmarillion»
Tallinn «Tiritamm» 1999

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
23
7
5
0
1
Keskmine hinne
4.417
Arvustused (36)

Raamat, mille kohta on raske midagi ütelda. Seda peab lihtsalt ise lugema. Lihtsalt mõõgakeerutamist ja võlukunsti ootavale lugejale ei soovita. Soovitaksin enne "Kääbiku" ja "Sõrmuste Isanda" läbi lugeda, muidu võib jutt liig abstraktne näida. Kui epiteete jagama hakata, siis võib öelda, et saaga on suurejooneline ja monotoonne, võimas ja masendav ... nagu elu. Teos, mis filosoofiast peamiselt koosnebki. Hoiatan veelkord: lihtsalt meelelahutuse otsijale EI SOOVITA. Hindeks annan viie, sest rohkem anda ei saa.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Huvitav raamat. Kirjeldatakse kogu Tolkieni maailma algusaegu ja edasiarengut. Jääb mulje, nagu loeksid mõnda ajaloolist arhiiviteost (ehkki tegelikult päris selline mulje ka ei jää). See on täiesti kindlasti üks parimaid raamatuid üldse!
Teksti loeti inglise keeles

Gigantne teos. Absoluutselt igas mõttes. Tolkien särab jälle igatpidi: tema fantaasia on ületamatu, keelekasutus midagi tõeliset head jne. Raamat on suht keeruline nii keelelises mõttes kui ka struktuuri mõttes, seepärast seda algajatele ei soovitaks. Newbied, kes te Tolkieni maailma alles avastamas olete, soovitan soojalt läbi lugeda kõigepealt sellised raamatud nagu The Hobbit ja The Lord Of The Rings, enne kui Silmarillioni kallale asute. Muideks, The Silmarillion eeldab ka väga head inglise keelt. Ei usu, et seda kunagi eesti keelde tõlgitakse. Kokkuvõtlikult võib öelda, et The Silmarillion on parim fantaasiaraamat, mis eales kirjutatud.
Teksti loeti inglise keeles

Ei meeldi mulle see raamat. Selle rämeduse kõrval näivad "Kääbik" ja "Sõrmuste isand" suisa maailmakirjanduse verstapostidena. Kuigi Keskmaa mõistmiseks vajalik sekundaarne materjal. Peaks vist lõpetama, muidu võtavad kivid ning kukuvad pilduma...
Teksti loeti inglise ja vene keeles

Raske! - igas mõttes raske raamat (kaalunud küll pole, kuid ei teeks paha) Ühinen täielikult Jürkaga - poole raamatu piiri ületada on pea et inimlikkust proovile panev ülesanne - kes aga kaugemale jõuab... Mina jõudsin ja ei kahetse! Kogu see maailm mõjub kuidagi reaalselt ja käegakatsutavalt, kuid mis seal''s enam pikalt kiita - mees nägi eluaeg vaeva, et maailma luua - usun, et tulemus tasus ennast ikka võimsalt ära Seda raamatut lugedes ma lõpuks mõistsin, et raamatut on vaid siis huvitav lugeda, kui selles kellegi käbarad kehvasti käivad... ... kahju on, kuid seda huvitavam. Soovitan kõigile (kellel on näljase hundi püsivus) PS! Raamat mõjub kuidagi piibellikult ja mingid naised olid saunas rääkinud, et mõned kristlikud liikumised mõtlevad pisut Püha teost täiendada osas, mis jääb Vana Testamendi 1. Moosese raamatu esimese 25 (vot peast ei mäleta) peatüki piiridesse. Vot nii on lood...
Teksti loeti inglise keeles

Huvitav, kas myydid käivad kategooria "fantasy" alla? Nagu näiteks "Kalevipoeg" või Homerose "Odysseia"? "Silmarillion" läheb just nimelt pigem sinnapoole. Mäletan mismoodi seda omal ajal loetud sai - keel oli suhteliselt raske. Hästi ei kujuta ette, mismoodi seda tõlkida oleks võimalik. Aga võimas on see raamat kyll. Kellele "Sõrmuste Isand" meeldis ja kes ennast inglise keeles koduselt tunnevad, neile ilmselt kohustuslik kirjandus.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle tundub, et Tolkieni jaoks ei olnud Silmarillion enam lihtsalt looming, hea raamat. Mees töötas selle kallal üle 50 aasta. Sellise ränga vaeva tulemus tähendas vaevanägijale tervet uut maailma, milles toimuv iga sündmus ja tegelaste käekäik tähendas selle maailma loojale midagi isiklikku, ülevat ja eepilist. Sellisena Silmarillion mõjubki - pühana ja eepilisena, nagu piibel mõnede jaoks. Tegelikult on Silmarillioni stiil üsna hüplik ja vahelduva tasemega, kohati on lausa loogikavigu. Aga selle kallal norida oleks piinlik. Tunned, nagu oleks kirikus hambaid kiristanud.
Teksti loeti inglise keeles
Tea

Soovitan soojalt kõigile neile, kelle meelest "Sõrmuste isanda" lõpp ületamatult kurb on. Eepiline ja hunnitu maailmaloomise lugu ja muud müüdid. Lugemine eeldab head keeloskust (loodetavasti niipea ei üritata tõlkida) ning avatust või lihtsalt mingit aimdust surelikkusest. Enda ja teiste omast.
Teksti loeti inglise keeles

Nii, haaraku Tolkieni fännid nüüd kivid, kaikad ja mädamunad tugevasti pihku :-)
Hea küll, ma olen nõus, et see raamat on suurejooneline ja ülev ja võimas jne. Ma ei hakka neid eelmiste arvustajatekiidusõnu üle kordama, selle asemel on mulüks loll küsimus - milleks see kõik hea on?Jah, see oli Tolkieni jaoks mingis mõttes elutöö,jah, ta töötas selle kallal hirmus kaua ja nägipalju-palju vaeva, aga ma küsin ikkagi, kas talselle ajaga midagi targemat tõesti teha polnud?Võtnud parem kätte ja kirjutanud mõnele tundmatulesuguharule rahvuseepos, asjast oleks paljurohkem kasu olnud. Sest mingis mõttes eepos"Silmarillion" ju on, aga ta on eepos ilma omaeneseajaloota, ilma rahvata, kes sellest lugu peaks.Mulle meeldib "Kalevala" näiteks, meeldib"Nibelungide laul", meeldib "Ilias", need kõik suurel määral sellepärast, et seal on suhteliseltreaalsed (elusad) tegelased, ma suudan neile kaasa elada ja nendega kaasa mõelda. Aga "Silmarillion"oma abstraktsuses ei meeldi.Kellele seda sellisel kujul vaja on õige? TrobikonnaleLotR-i fännidele? Kahtlen, kas nad seda aega ja vaeva väärt on. Ühesõnaga - kahju, et hea kirjanik sellise idee peale nii palju ennast kulutanud on.
PS BAASi infolehekülg näitas, et see on arvustus number 4000 BAASis. Sada aastat veel ja Amazon on löödud.
Teksti loeti inglise keeles

Suudan aru saada argumentitest, miks seda nii heaks peetakse. Suur ja fantaasiaküllane töö on tehtud, loodud oma ja uus maailm. Tehismütoloogia jne. Kõik see on tore. Selles, millele see raamat pretendeerib, oleks kõik nõudmised nagu täidetud. Lugesin seda siis, kui isegi JRRT vaimustust põdesin, kuid ei löönud see asi. Jäi pisut imalaks ja liigtehislikuks. Kogu oma mastaapsuse ja haarde juures, jäi tal siiski midagi puudu - elulähedust vast. Või siis inimlikkust sügavusest. Pole ma nõus ka ühe ülaltoodud väitega, et Silmarillioni maailm mõjub reaalselt ja käegakatsutavalt. Mulle ei mõjunud! ta on vajalik "Sõrmuste isanda" mõistmiseks, seda küll, kuid kas mitte sellise krestomaatilise funktsiooniga ta ka ei piirdugi? Positiivse poole pealt - kohati on üpriski nauditavat legendikoomise oskust, mitte kõik "tegelased" pole kriipskujud. Aga põhimulje, mis mul temast meelde jäi oli see, et lugeda tuli tahtejõuga ja läbi sain rohkem jõumeetodil. Lugemisaega raisatuks aga ka ei pea ja kui keegi juhtub ta ära tõlkima, loeks vast uuestigi.
Teksti loeti inglise keeles

Suurejoonelisus suurejoonelisuse pärast. Viga, mis on Tolkienile vist eriomane. Nagu "The Lord of the Rings". Ma ei tea, kuid mulle see teos ei sobinud. Hingetu ja sisutühi. Luues suurt maailma, tuleks luua ka tegelased, kes seal usutavalt mõjuksid. Tolkien seda ei teinud. Mitukümmend aastat tööd ja vaeva ning tulemus? Sõnademulin, mis üritab kujutada mingitmoodi kellegi eepost. Tehke mida iganes, aga Tolkienist ei saa enam kunagi kirjanikku, kes vääriks minu tähelepanu. Vähemalt sellest olen ma üle saanud. Liiga eluvõõraks jääb kogu see suursugune maailm, liiga võltsiks jäävad need tegelased ning liiga kahvatuks need sündmused...
Teksti loeti inglise keeles

Oojaa, `Silmarillion` on suur igas mõttes. Tolkien on suutnud luua väga keeruka nimede süsteemi, millest ma ausalt öeldes raamatu lõpuni täielikult aru ei saanud... vanjarid, noldorid, eldarid, loendamatud suguvõsad jne jne, kipub juba Piibli mastaapsuse poole. Eelkirjutajad on kurtnud, et raamat igavaks kippus minema, mina seda ei märganud - - kogu aeg oli huvitav lugeda. Tõsi küll, tegu polnud seda laadi teosega, mis sunniks söögipauside ja uneaja arvelt lugemiseks aega juurde näpistama. Sõrmuste triloogiaga ei ole Silmarillion võrreldav, selleks on nad liiga erinevas stiilis kirjutatud. Meeldis see, et polnud tobedat isikunimede tõlkimist nagu eestikeelses LoTR`is, no võib-olla ei andnud Silmarillion selleks võimalustki, aga igatahes nimed silma ei häirinud. Ometigi pidi iga teise uue haldjanime puhul mõtlema, et kuidas vastav nimi suupärasemalt hääldub.. ohjah, ma pole kunagi haldjakeeles tugev olnud ;-)Niisiis, igati tore ja mõnus raamat, täiesti 5 vääriline.
Teksti loeti eesti keeles

Võimas ja pühalik. Tolkien on tõesti loonud eepose ja terve mütoloogia. Ja mis selles nii halba on? Targo pidas seda mõttetuseks, ajaraiskamiseks. Sama hästi võiks arvatavasti 90% kirjandust, eriti ulmet ajaraiskamiseks pidada. Keegi märkis veel, et teos pole elulähedane. Kuidas ta saaksi olla? Ta ei peagi olema.
Teksti loeti inglise keeles

1999. aastal 9. juuli pealelõunal asetasin oma eluteele järjekordse verstaposti ja lõpetasin ingliskeelse "Silmarillioni" lugemise. Ja jumala eest, ei soovita sellist tegu kellelegi, kes pole inglise keele filoloog, soovitavalt spetsialiseerumisega arhailisustele (jeesus kristus, "hearken"="listen", no milleks?) :)Sisust kõneldes on Silmarillion aga väärikas algus (või lõpp, kuidas keegi soovib) Keskmaa lugudele ja paneb ka ametlikult asjadele alguse ja otsa. Ma ei tea, kuidas suhtusid kirikuringkonnad Tolkieni tegemistesse kuid seda oleks päris huvitav teada, arvestades seda, et uue Piibli kirjutamine ei tohiks nende silmis eriti jumalakartlik tegu olla. Jätmata siinkohal arvestamata ka Tolkieni sõnu intervjuus BBC-le, et LotR-is paar korda mainitud ja Silmarillionis kesksema tegelasena ringi madistav Eru ongi ikka seesama Üks ja Ainus, kes meiegi tegemistel oma silma peal hoiab.Olles inglise keelega vaevlemisega poole peal, sain pisut sirvida ka eestikeelset tõlget. Kuna tegu oli tõesti sirvimisega, ei pruugi ma päris täpne olla, kui ütlen, et kogu teksti meeleolu või alatoon tundus olevat hoopis teisest puust (mis omakorda ei tähenda, et see mingit moodi halvem või parem oleks). Küll aga võis siin taas oma osa mängida minu vilets arhailise inglise keele tase. :)Negatiivse poole pealt: mis lõpuks häirima hakkas, oli see täiusliku ja tervikliku maailma taotlemise tagajärjel tahes-tahtmata tekkinud venitatuse tunne, et nii mõnigi sündmus oli teksti sisse surutud vaid sellepärast, et kunagi sai "Kääbikusse" või LotR-i noorusrumalusest paar üleliigset lauset kirja pandud ja nüüd on vaja neile tausta taha saada.Kõike kokku võttes ja kahjuks mitte liiga objektiivne olles - "neli miinus". Kipun ju ikka tolkinistide leeri, aga lihtsalt ei pakkunud enam pinget.
Teksti loeti inglise keeles

Au neile, kes suudavad Tolkieni inglise keeles lugeda. Piinlikkusega pean tunistama, et isegi eestikeelne tõlge jäi kohati raskeks - mitte et mul sõnadest arusaamisega raskusi oleks, aga nimesid, kohti ja sündmusi oli ikka kole palju küll. Alla viie ka nagu panna ei sünni - liiga suur teos vähema hinde jaoks. Tjah, aga ajaviiteks see raamat hea ei ole. Diagonaalis lugedes on ausalt öeldes igav ja süvenemiseks... Siis peab olema palju aega ja kannatust. Siiski on ilus kujutleda, et ka selline võiks üks maailm ja tema tekkimise lugu olla.
Teksti loeti eesti keeles

Keskmaa ajalugu. Numenor, Valor, Iluvatar, Morgoth, selle maailma tekkimine ja palju muud. Iidsed lahingud ja sõjad, vanad ammuunustatud tarkused ja legendid. Raamat, mis peaks vist olema suurim omasuguste seas. Kui mitte ei ole, sest kui palju veel selliseid maailmas leidub?
Teksti loeti eesti keeles

Kui maailm alguse sai...

Minu arust on see isegi parem kui "sõrmuste" triloogia. See haldjate saagade raamat annab hästi edasi kõik selle, mis viib "sõrmustes" suure sõjani. Intrigeeriv on ka see, et kolm tellist "isandast" on seal kirjutatud kokku... Oli see viiele lehele? Igatahes hea raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Kellele meeldib lugeda ajalugu, (mitte ajaloolisi raamatuid, vaid kroonikaid jms.)sellele meeldib. Kellele mitte, sellele ei meeldi. See pole säärane raamat, mille tegevusel peaks olema mingi tohutu mõte taga. See on nagu ajalooõpik. Kõik seal kirjutatut tuleb võtta nagu ajalugu, kõik lihtsalt on nii juhtunud. paratamatu. Ilma mingi mõtteta, vaid inimeste askeldamiste tulemusena.
Teksti loeti eesti keeles

aus olla ma seda lõpuni ei lugenud, kuidi olen Tolkieni paadun fänn, eks ma võtan selle kord uuseti kätte ja naudin ja ma loodan et südamest. Ma arvan et see raamat pole lihtsalt ilukirjandus vaid teatmeteao...
Teksti loeti eesti keeles

Esimest korda lugesin seda raamatut muide rootsi keeles :-0 Head vaid niipalju, et terminid-nimed jätsid rootslased lihtsalt tõlkimata ja muud teksti ei ole meelega arhailiseks aetud. Kuna ingliskeelset olen ainult sirvinud, mitte lugenud, ei oska võrdlevalt eestikeelse kohta midagi öelda.

"Tõelisele fännile"... Mõned osad on väga head, kannavad näiteks ka iseseisva jutustuse mõõdu välja, ent küllalt palju on täitematerjali, mis JRRT muid teoseid mittetundja paneks vaid õlgi kehitama, nii et selles mõttes ebaühtlane raamat. Suur töö ära tehtud, aga iseseisva teosena... keskmine.

Kuidagi kokkuvõtteks - kui "Hobbit" on meistriteos, siis Sõrmuste saaga on "selle järgi tehtud seriaal" ja "Silmarillion" "ülejäänud lõigud", mida koos plakatite ja kummist kangelastega fännile pähe määritakse.

Teksti loeti eesti, rootsi ja inglise keeles

huvitav, tundub, et sattusin kunagi lugema mingit muud samanimelist raamatut kui enamik eelkirjutajaid. minu jaoks oli see niisama ammendavalt kõikehaarav, ent paraku ka niisama köitev lugemismaterjal kui telefoniraamat. ma saan aru, et autoril oli vaja eeltööd, miskeid märkmeid, et LoR kirjutamisel loogikavigu ei tekiks jne, aga miks oli vaja need märkmed ära trükkida? mis on muidugi retooriline küsimus, sest näib, et päris mitu inimest on selle raamatu seltsis päris mitu mõnusat tundi veetnud...
Teksti loeti inglise keeles

Mul jäi küll mitu korda raamat pooleli, aga Tolkien iseenesest... ei saa viit jätmata panna. Mees mõtles ikka igavesti laheda maailma, tõi silme ette. Kronoloogiline teos kui selline ei peagi tooma silme ette midagi, fännidele lisainf pigem. Iga Tolkiini fänni kohustus, mis sest et ulmelist põnevust jääb puudu. hinne -- lihtsalt eeskujulik.
Teksti loeti eesti keeles

Super! Mina küll seda mingiks `lisainfoks` või `kronoloogiaks` ei nimeta. Seda ta muidugi põhimõtteliselt on, aga siiski...Ma ei oskagi tegelikult väga hästi seletada, miks ma seda raamatut armastan. Noh, sellepärast et seal on Luthien ja Gurthang ja Nirnaeth Arnoediad ja Silmarilid. Mis siin ikka rääkida. Tolkien oli geenius.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea, kuid jääb ilmselt siiski sõrmuste isanda varju. Lihtsaks lugemiseks ei saa seda kindlalt nimetada, sest paljude tegelaste ja ohtrate sündmuste jälgimiseks kulub palju energjat
Teksti loeti eesti keeles

minu meelest j`a`ab LOTR t`aiesti selle varju. kui LOTR l6pp tegi kurvaks, tekitab S l6pp t`aieliku depreka. l6ppeks, v`aidetakse, et see oli Tolkieni k6ige armsam, suuremat t`o`od n6udnud etc. t`o`o.
Teksti loeti eesti keeles

Tolkien oma parimas vormis! Kauneim, parima keelekasutuse ja stiiliga, huvitavaim ning haaravaim ajalookäsitlus, mida eladeski lugenud olen, mis sellest (või selle pärast?), et ajalugu oli Esmasündinute oma (ja välja mõeldud...). Piibli tähtsusega suurteos kõigile ulmehuvilistele ja kindlasti tolkienistidele. Kahjuks rikub eestikeelne tõlge jälle kõik ära - Tolkieni on niigi poolvõimatu häsi tõlkida, "Silmarillion" on aga eriline pärl nii stiili kui keelekasutuse poolest. Siiski üks parimaid asju, mis üldse kunagi kirja pandud...
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Ähh, et huvitavaim ja haaravaim ajaloo käsitlus? Oh, olge ometi inimesed, isegi peale paari päeva pikkust suht intensiivset, kuid samas modereeritud napsutamist jääb kogu yllitis ysna kaugele sellst, mida yldiselt loetakse "huvitavaks", "haaravaks", "p6nevaks" (noh, kallid kaasarvustajad, aidake veel tegevust kirjeldavate ja samas suurte ja yllaste omaduss6ndaega) jne. Ometigi väärib seesinane teos suurt ja eriti rasvast "viite". Et siis miks? Eks ikka töötab sama efekt, mis ka piibli juures - siinkirjutaja ei näe kyll mitte ainsamatki p6hjust, miks ei oleks "Silmarillion" olla mingi ainult ysna pisut teistsuguse rahvaste rändamise tulemusena saanud raamatuks, mida meie nimetame "Piibel". Eks sisaldab ju temagi loomislugu, seda kuis yks k6iksetargema teenritest tema vastu t6usis, kuis meisterdati suurim teos ja sinna peale pandi mutukad elulema. Ja siis nemad tegid sugu ja neid sai palju ja n6nda saigi Iluvatari loomaaed suur ja lai...
Ja nii edasi ja t6esti. Mis hinde paneksin ma raamatule, mis p6hineb yhe rahvakillu muistenditel ja on kestnud läbi m6ne tuhande maa pöörde? Järgneb kysimus: aga mis hinne panna teosele, mis sisaldab k6ike sedasama, kuid on suures osas ainult yhe inimese temp? Jah, 6ige, selline teos vääribki suurimat tunnustust ja seda ma nyyd siin jaotangi.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Must Kass
1954
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
no_social
Viimased 25 arvustused:

Nagu kord juba mainitud, on tegemist sarjaga Aftermath, mida Dave Hutchinson ja Adam Roberts on kordamööda kirjutanud. Et siis tegevuspaik on sama, umbes sada aastat pärast Inglismaad väga põhjalikult rüüstanud meteoriiditabamusi. Ent kumbki autor veab oma tegelasi, Robertsi peategelaseks on 13-aastane epileptik Davy.
Tegelasi on muidugi veel, seejuures suht tarbetuid. Olustikku tutvustavad nad küll, näiteks vanamees, kes pargasega kaupa mööda Thames'i toimetab. Mootoreid pole kusagilt võtta, purjed ei toimi, nii tulebki pargast köiega ülesvoolu järel vedada või allavoolu liikudes pidurdada. Kirjeldatud on seda tööd pikalt, süžee kohalt on vanameest vaja aga ainult selleks, et ta ootamatul kombel oma pargasest laiba leiaks. Pikalt on juttu ka sõjaka naiskogukonna liidri raskest elust - et ta siis saaks Davyle mõned targad sõnad öelda.
Stiil mulle kohati meeldis, selline rahuliku vooluga ja rustikaalne, mille vahele autor poetab kolmest ühesõnalisest lausest cliffhangeri. Kordusi on siiski paljuvõitu. Saab Davy noole selga, väga valus on, eriti kui seda noolt kasutatakse abivahendina, et ta evakueerimiseks hobuse selga tõsta. Ja siis on kaks nädalat ikka väga valus, enne kui natukene juba liigutada saab...
Nii et olustik on, stiil on, ainult intriig on kuidagi tobe.
Teksti loeti inglise keeles

Eks see sari ju ebaühtlane ole. Ning mida mahukam osa, seda enam on seal täitematerjali. Antud juhul on püütud süstematiseerida loitsude olemust, koostist ning umbes nagu sedagi, millise elementaali mõju all olija milliseid loitse suudab kokku panna.
Siis on hulk vähetähtsaid intriige ja lõpuks pikk kirjeldus pealahingust. Autor pole peategelaste arenguga väga kiirustanud, aga kaheksandas osas on Boxxy võimed juba jumalikele suhteliselt lähedal. No ja siis tuleb talle ka väärilisi vastaseid otsida. Aga kui omadusi, oskusi, loitse ja relvi on peaaegu lõputult, võivad need segi minna, täpsemalt, lugejal võib tekkida küsimus, et kas tüübil siis selle olukorra lahendamiseks paremaid vahendeid ei olnud. Ja ei viitsi ka tagasi lapata, et vaadata, mis oskused, omadused jms Boxxyl on. Neid loetelusid pole liiga palju, sest iga kord võtavad need enda alla mitu lehekülge.
Ei soovita, aga minu jaoks on see lahedalt mitte-deep ajaviide lõunauinakule eelnevaks veerandtunniks.
Teksti loeti inglise keeles

LitRPG romaan pika sarja keskelt, seega pole põhjust mingit kunstilist sügavust oodata. Samas on autor tänuväärsel moel võtnud vaevaks kogu sarjas valitsevaid jõuvahekordi lahti seletada.
Fantasys on väga sageli probleemiks jõudude tasakaalustamine nii, et mõlemal vaenupoolel oleks võiduvõimalus. Seepärast toimub tegevus reeglina tulirelvade-eelsel ajal. Ent keerukas võib olla ka usutavalt kirjeldada tule-elementaalile toetuva warriori võitlust jää-elementaalile toetuva wizardiga.
Niisiis, Boxxy koos oma familiaaridega ründab üheksa kaitseliiniga kindlust, igaüks neist familiaaridest satub kokku võimalikult ebasobiva vastasega ja nii ongi võimalus kirjeldada, millised loitsud kelle vastu kuidas mõjuvad. Familiaarid saavad kõvasti rappida, aga teevad oma töö ära ja koguvad rohkesti punkte, et jõuda järgmisele tasemele. (Mitte level up, kuigi see võib olla eelduseks, vaid rank up.) Et siis succubusest, kel varasemast nii- ja naasugused oskused ja omadusest, saab džinn jne. Selline kulissidetaguse mehhaanika äraseletamine tegi romaani minu jaoks täiesti loetavaks.
Teksti loeti inglise keeles

Kolmas osa sarjast "Aftermath". Mõne aasta eest kirjutas Hutchinson esimese osa "Shelter", siis lisas Adam Roberts samasse maailma teise osa "Haven" ja Hutchinson jätkas kolmandaga. Meenutuseks: umbes 80 aasta eest tabasid Maad suuremat sorti meteoriidid ja lõhkusid palju asju ära, näiteks Londoni ning hulga muid asulaid, igasugune taristu ei tööta, ringi liigutakse hobuste ja jalgratastega.
Nagu varemgi öeldud, meeldib mulle Hutchinsoni rahulik jutustamisviis: ka ootamatud sündmused lihtsalt juhtuvad, ilma mingite eelnevate ohumärkide või hilisema juubeldamiseta. Üldse on sündmused, kirjeldused ja dialoogid minu jaoks sobivalt tasakaalus.
Allesjäänud tsivilisatsiooni üks tugipunkte on Plymouthi endine mereväebaas, sealt lähetatakse eriagent Adam uurima, mis toimub mujal, näiteks Oxfordis. Ja ühtlasi korda looma, kui kusagil mingit jama märkab. Jamasid selles segases maailmas muidugi jätkub ja Adam lahendab neid omal kombel. Näiteks kui talle tundub, et linnakeses on võimust võtmas maffia, avastab linnarahvas ühel hommikul, et peaväljakule on rivistatud mõnikümmend paremat jalga. Ülejäänud kehaosasid ei leitagi, aga maffia kaob linnast nagu võluväel.
On umbes kolm asja, mille vajalikkust Hutchinson rõhutab. Kuninglik merevägi - sest seal on alati väga mitmekülgsete oskustega inimesi, ükski töö ei jää tegemata. Siis vanad ülikoolid, mis säilitavad teadmisi ja jäävad ka segastel aegadel neutraalseks. Ning vanad perekonnad: kui ühe liikmed on 150 aastat töötanud politseis ja teised niisama kaua otsinud teid hõlpsamaks rikastumiseks, siis lapsed on ju maast-madalast koos mänginud, konflikti tekkides klaaritakse omavahel, uustulnukaid, kes politsei või kuritegevusega liitunud alles 15 aasta eest, ei saa ju usaldada.
Veel üks detail sarja kohta: kui Dave kirjutatud osades on peategelaseks Adam, superman, kes ei suuda oma tapjainstinkti alati taltsutada, siis Adami kirjutatud osas on peategelaseks hädine epileptik Dave, kel ellujäämisega suuri raskusi.
Teksti loeti inglise keeles

Selline paralleelosa - ja sellisena on ehk ka autoril olnud lihtsam kirjutada. Pole siin Boxxyt ega tema deemonitest familiaaride kõlvatusi, on ainult väike Fizzy oma pürgimustega ikka paremaks meistriks saada. Hetkel on ta mithrilist golem ja juhuslikkuse jumala paladin... Meeldival kombel on püütud ühendada füüsikat ja loitsusid, nii et paralleelselt ürgelementidele tuginevatele needustele on mängus ka elekter ja magnetism.
Oma võlu lisandub nende jaoks, kes vene keelt vähemalt sõimusõnade tasemel valdavad. Mul on kahtlane tunne, et autoril pole nende gradatsioon päris paigas, kuid naljakas on ikkagi.
Et siis suht lahe lorament, aga ega enamat ei saagi ju LitRPG puhul loota.
Teksti loeti inglise keeles

13. Laundry sarja kuuluv raamat, tuleval aastal pidi veel üks ilmuma. Kuigi mõtted kipuvad juba nüüd otsa saavat.
Naguteada, pääsevad vastikud, jumala staatusele pretendeerivad olevused Maale matemaatiliste võrrandite, aga ka inimohvreid toovate kultusrühmade loitsude kaudu. Organisatsioon koodnimega Laundry peaks selliseid sissetunge ära hoidma. Ligi 30 aastat tagasi hakkas üliagar ametnik kahtlustama D&D huvilisi koolipoisse - et kah pöörduvad imelike nimedega olevuste poole ja manavad ja suhtlevad kuidagi šifreeritult. Poisid eraldatakse ühiskonnast, teised lastakse hiljem lahti, aga mängujuht saab "eluaegse" laagrist, kust pääsemine on nii füüsiliste kui maagiliste vahenditega võimatuks tehtud. Aga 28 aastaga õpib nii mõndagi ning kogu selle ajaga on mees välja mõelnud AD&D mänge, mille sisu sarnaneb kahtlaselt sarja viimastes osades toimunuga.
Sõidab siis mees mänguhuviliste kokkutulekule ja seal tuleb tal kokku puutuda pigem LARPi kui lauamänguga. Hea küll, kõik teised süüakse ära või saavad muul kombel piinarikkalt otsa, poiss ja tüdruk (mõlemad küll juba neljakümnendates) pääsevad enam-vähem terve nahaga ja võetakse Laundrysse tööle, vihjatakse ka, et nende isiklik elu võib saada õnneliku pöörde.
Lahja, niisiis, ja vähemalt üks asi tekitab ajateljel segadust: et kui need ja need asjad on juba juhtunud, siis on see tüüp juba surma saanud ja tema tiitel on teisele üle läinud.
Et raamat vähemalt eemalt vaadates romaanina paistaks, on samade kaante vahele pistetud 2009. aastast pärit jutt Overtime, mis on küll tore ja seni (vist) ainult ajakirjas ilmunud, kuid ei oma põhitekstiga mingitki seost.
Teksti loeti inglise keeles

Kohati naljakas, aga siiski jabur ajarännulugu. Võimalik moraal: ei tohiks viia kaasaegseid leiutisi aega, kus nendeni jõudmiseni kuluks veel sajandeid.
Teksti loeti inglise keeles

Lugu, mida peaks vist kaks korda lugema.
Üks liin on droogidisainerist: mehest, kes loob uusi ja huvitavaid hallutsinogeene ja ühtlasi videoid/muusikat, mis elamust võimendaksid. On küll vihjatud, et nooruses oli tal seepärast pahandusi, kui nüüdseks on ta väga, väga hinnatud kunstnik. Oma geenidest lasi ta endale tekitada nn tütre, kes hiljem otsustab saada armukeseks, ta on ära näinud kõik vaatamaisväärsused maal (ja vist ka Kuul), ostnud mõned kultuuriajaloo kõige kallimad maalid ja laseb end vahel mõneks ajaks kunstlikku koomasse panna.
Ning vahepeal on lõigud Stonehenge'i uurinud veidrikest ja nende oletustest. Kokkuvõttega: Stonehenge on nii suur peegel, et igaüks näeb seal enda teooria peegeldust.
Hea küll, ärkab droogidisainer järjekordsest koomast, talle ei meeldi tütre/armukese järjekordne boyfriend, keda ta peab luuseriks (aga kellel veab), ja loomulikult koondub kõik Stonehenge'is ühte bad tripi. Mitte Kesey-Leary sitiilis, aga ikka tõsiselt bad trippi.
Aga miks kaks korda lugeda? Enne oma viimast pooleaastast koomat nägi peategelane tulevasi sündmusi ilmselt ette, läks nö eest ära selleks ajaks. Mis asetab tegevuse mõneti teise valgusse.
Teksti loeti inglise keeles

Ma ei taha öelda, et autor kirjutada ei oska, aga pärast sissejuhatust kipub asi minema skemaatiliseks. Umbes nagu vaidleks noor Karl Marx Ayn Randiga. Järeldus on küll õige, kuid selline, mida vaid harva söandatakse välja öelda: selleks, et inimkonna elu kekmsiselt mugavamaks muutuks, on paratamatult vaja sotsiaalse ebavõrdsuse suurenemist. (Piltlikult ja üldse mitte jutust võetuna: ka need, kelle töönädal on 75 tundi, saavad endale lõpuks külmiku ja teleka.)
Teksti loeti inglise keeles

Autor ei anna omalpoolt toimuvale tausta, laseb seda teha tegelastel endil (ja selline stiil mulle teadagi meeldib). Tegelased ei räägi enesestmõistetavatest asjadest. (Kui keegi ütleb, et nüüd tuleb minna Frankie juurde, siis ei hakka ju keegi täpsustama, kes on Frankie.) Tegelaste omavahelist juttu ei saa alati usaldada, sest sageli on nad mingi droogi mõju all. Võib siiski aimata, et Venemaa on Saksamaaga sõjas, aga Brüsselis asuv Euroopa juhtkond ei oska seisukohta võtta, kusagil - Kuu peal? - on koloonia, mille varustamist venelased blokeerivad, tegutseb vähemalt üks, tõenäoliselt kaks juutide maailmavalitsemise eesmärgiga salaorganisatsiooni ja maailma kõige edukamad (koos teenindava personaliga) on ankurdanud oma kunstsaare Vahemerre).
Naguöeldud, võib suur osa sellest olla vaid osa tegelaste hallukatest.
Minu jaoks kõige meeldivam oli muusikaga seotud episood, vana rockeri jõuetu viha, kui tema bänd tahab hakata raha nimel teknot tegema. (Ma olen mõnel korral sattunud bändide esinemiseelsesse lavatagusesse, aga mitte kunagi olukorda, kus palgamõrtsukat valmistatakse ette salakavala juudiliidri mõrvamiseks.)
Üldiselt jääb mulje, et pikemast romaanist on võetud lehekülgedepakke, mitte peatükke, vaid täiesti suvalisi. Sest iga kord, kui lugejal tekib tunne, et ta saab aru, mis toimub, läheb kirjeldus mujale, teiste tegelaste juurde.
Kokkuvõttes: suurepärane küberpunk, äärmiselt nauditav lugemine.
Teksti loeti inglise keeles

Keskeakriisis mees on tööl juba nii uimaseks jäänud, et saadetakse koos naisega firmale kuuluvale saarekesele taastuma. Osa saarest ongi puhkekompleks, aga osa nagu midagi muud, kõrvalisi sinna ei lasta.
Mees magab vale naisega, sukeldub vales kohas, näeb asju, mida ei peaks nägema. Kõige selle tõttu saab temast amfiibinimene.
Teksti loeti inglise keeles

Pärast jumala surma mõnekümne aasta eest tekib maa peal tohutu kaos, katedraalis elavad nunnad lähevad väga kiimaliseks ja ühtuvad katedraalis leiduvate kivikujudega. Mõned neist kujudest kujutavad inimesi (pühakuid vms), mõned mitte. Igatahse sünnivad lihast ja kivist järeltulijad, kes kuulutatakse ebarditeks, kui katedraali saabub totter paksuke, kes olevat tundnud kutset piiskopiks hakata - kõigepealt laseb ta katedraali aknad kinni katta, et väljas valitsev kaos sisse ei pääseks.
Hästi kirjutatud jamps, mumeelest.
Teksti loeti inglise keeles

Sellesse juttu sisse minna on palju lihtsam (tõsi, mõningad eeldused peavad selleks olema) kui kirjeldada, millest see räägib.
Tegevuskohaks Ameerika suurlinn, aga kuna vastikud sino-sovietid on selle vastu maha pidanud juba mitu "sõjalist erioperatsiooni", siis on linn kannatada saanud. Veel on elus mõned juhuslikud tsivilistid, peamiselt aga tänavakambad, mis on harjunud enda eest seisma (ja üksteist reeglina ei salli). Siis tekib kusagilt miski uus kamp, mille liikmed on nii suured, et trambivad maju puruks. (400 ei näita mitte hulka, vaid linna piirkonda.)
Vaenulikud jõugud ühinevad, muudavad hiiglased kuidagi tavaliste inimeste suurusteks ja tapavad ära, ise muidugi samuti ohvreid kandes.
Keelepruuk on mõnus, jõukude nimed on toredad - ja keda siis ikka nii väga huvitab, mis ja miks juhtus...
Teksti loeti inglise keeles

Pikapeale läheb ikka tüütuks. Autor ei raatsi oma tegelastekambast loobuda ja pühendab neile palju lehekülgi. Täpsemalt siis sellest, mis oskusi ja leveleid keegi vahepeal juurde saab ning milliseid omadusi see kaasa toob ja kuidas atribuudid kasvavad.
Tõsi küll, peategelane saab mõneks ajaks surma, aga kuna ta sündis puust kastina, siis ei saa see ju lõplik olla.
Teksti loeti inglise keeles

Rucker on kirjutanud palju häid tekste, kindlasti jääb küberpungi ajalukku romaan Wetware oma järgedega ning toredaid lühijutte on samuti. Aga seesinane oleks võinud ka kirjutamata jääda - või vähemalt ei leia ma ainsatki põhjendust, miks pidanuks see ilmuma küberpungi kogumikus.
Teksti loeti inglise keeles

Kui suuremal osal peegelpäikseprillide autoritel on rõhk ideedel (pluss ehk natuke slängi), siis Queen of Cyberpunk on võtnud ka keeleuuenduse (?) täie rauaga ette. Mõned mõtted on jõudnud Gibsoni esimesse triloogiasse, mõned veel sinna-tänna. Minu jaoks oli kõige nauditavam jälgida, kuidas visandist (milleks seda juttu võib ju pidada) kasvas aastatega välja midagi nii lahedat nagu romaan Synners
Teksti loeti inglise keeles

Pronto kiidusõnadega jääb vaid nõustuda. Lugu meenus aga seepärast, et mis ca 40 aastat tagasi oli põnev hüpotees, on nüüdseks samahästi kui reaalsus. Et inimmõistus uurib tehismõistust ja vastupidi, aga on saanud selgeks, kummal poolel on selles mängus tugevamad kaardid.
Teksti loeti inglise keeles

Eelmise arvustuse kirjutamise ajal võis see lugu tõesti tunduda teismelise poisi huvitava, kuid naiivsevõitu katsetusena. Nüüd aga, eriti kui asendada dirižaabel drooniga ja teisendada lubatud dirižaablite mass kaasaegseteks droonideks, tundub lugu lausa hirmuäratavalt ettenägelikuna.
Riikide vahel toimuvad droonide sõjad, mis kestavad paarist tunnist mõne päevani. Droonijuhid ei ole vahetus läheduses, vaid teevad oma tööd kasvõi teiselt poolt maakera. Paremad droonijuhid saavad hakkama ka viie drooni üheaegse juhtimisega. Sõda käib antud juhul maailma suurima päikeseelektrijaama pärast: kaheksakümne miili jagu päikesepaneele. Tsiviilelanike pihta ei tohi lasta, ÜRO analoog karistab reeglite vastu eksinud. Isegi USA - Hiina konflikt Tiibeti pärast on realistlik.
Jah, natuke on paratamatut naiivsust. Esimese maailmasõja lendurite autunnet: täna lasid sina minu alla, minu kord on seega joogid välja teha. Siis see rohkem keskaega kuuluv, totaalset sõda välistav mõtteviis, et maa ja inimesed on vajalik ressurss, mida ei tohiks hävitada, ja konflikti lahendavad valitsejad või nende valitud eestvõitlejad omavahel (ning ÜRO kinnitab tulemused).
Avalõigus on küll kinnitatud (võimalik, et see on hiljem lisatud, mul on see '93 aasta versioon), et kui maa elanikkond jõuab 20 miljardini, algavad uuesti totaalsed, ajaloos tagsi paiskavad sõjad.
 
Teksti loeti inglise keeles

Iga järgmise osaga venib miinus pikemaks, aga hinnet madalamaks võtta pole ka nagu mõtet. Võtsin ette meelelahutuseks ja meelelahutust see ju ka pakkus.
Kui intriigide lahendused on naljakad ja leidlikud (kohati), siis nõuab nende ette valmistamine muidugi liiga palju tekstiruumi. Juba loetelud Boxxy/Kiera oskustest, omadustest, atribuutidest, loitsudest jms võtavad terveid lehekülgi. Ning kõiki neid on nii palju, et lugejal on väga raske ennustada, mida neist järgmise konflikti puhul kasutada võidakse. Liiatigi ei lase autor "headel" (mis on muidugi suhteline mõiste) otsa saada, isegi kui neile pole just palju tegemisi antud.
Või, noh, deemonitest familiaarid ei saagi ju surma saada, piisab lihtsast loitsust, et nad teispoolsusest tagasi ilmuksid. Surematu ja hävimatu on ka pealkirjas mainitud Teresa, tõe ja õigluse jumalanna. Jumalate karistamine on jumalate endi vaheline asi, ometi on ka Boxxyl oluline roll, kui Teresat sunnitakse oma pettusi ja valesid avalikult tunnistama. Igatahes saab inimeste ja haldjate vaheline sõda selleks korraks läbi ja ilmselt algab järgmine osa väiksemate intriigide lahendamisega - mis aga loodetavasti suurteks kasvavad...
Teksti loeti inglise keeles

Sarja arenedes lähevad romaanid ikka pikemaks, järelsõnas kurdab autor liiatigi, et ei pööranud kõigile tegelastele võrdselt tähelepanu. Aga kõik need võitluste kirjelduse: kangelane kangelase vastu, neli nelja vastu, 5K armee 20K armee vastu võtavad enda alla tõesti tüütult palju lehekülgi, eriti kui ei le eelnevat ülevaadet kummagi poole võimalustest. Isegi kui meie lemmik Boxxy (everybody loves big chests) peale järjekordset kaklust oma lisandunud leveleid, oskusi ja omadusi üle vaatab, kulub selleks terveid lehekülgi.
Tema ise ei saa Boxxy küll eriti olla. Haldjate juures elades veedab ta suurema osa ajast väga sõbraliku ja entusiastliku kass-tüdrukuna (inimesesuurune, aga kassi kõrvade ja sabaga), kes kangesti tahab luurajaks õppida. Ja veidi aega isand Sandmanina, kes puhastab linna kurjategijatest ja asotsiaalidest, ent pakub raha eest oma teeneid ka siis, kui vaenulikud inimesed haldjaid ründama hakkavad. Lisaks muule on ta veel "emme" viiele väga noorele drüaadile (antud juhul on need ühtaegu hiigelpuud ja naisolevused).
Kokkuvõttes, lugu kippus tükati igavaks ja kuigi autor oli seda ilmselt mõnuga kirjutanud, venis miinus ikka pikemaks. Aitab küll sellest sarjast, otsustasin. Võtsin ette ühe oma lemmikautori aeglaselt kulgeva postapo, siis tundmatu austraallase küberpungi, aga kumbki ei köitnud ja üha sagedamini mõtlesin, et mis ikkagi Boxxyst edasi sai...
Teksti loeti inglise keeles

See ei ole raamat - või sari - mida lapselastele unejutuna ette lugeda. Liiga palju humoorikat nö adulti. Et siis lõbus lugemine, mida on raske käest panna, hoolimata kordustest ja omaduste-võimete tabelitest. Sageli juhtub, et kangelane saab liiga kiiresti oma tasemed kätte ja siis pole enam eriti kuhugi areneda, kuigi autor tahaks veel viis järge kirjutada. See ei käi ainult LitRPG kohta, aga ka see, kes kirjutas dozore ja kelle nime pole praegu sünnis nimetada, lasi oma kangelasel liiga kiiresti tipu lähedusse tõusta. Ilievi maailmas ongi see õnnestunud võte, et teatud tasemeni jõudes tuleb ümber kvalifitseeruda. Boxxy võib olla mimicuna ja warlockina maksimumini tõusnud, aga peab nüüd käsitöölisena või doppelgängnerina üsna algusest alustama. Kolmes esimeses osas esines ta omaette tegutseva monstrumina, järgmistes peab ta hakkama inimühiskonda sulanduma. Karta on, et ma jään tema seiklusi jälgima, kuigi peaksin lugema midagi hoopis muud...
Teksti loeti inglise keeles

Poliitiline ebakorrektsus on endiselt vägagi nauditav. Kui selgub, et üks demonessidest on androgüün, koguneb seksi ehk liigagi palju, aga ikka parem kui erektor. Pärast paari õnnestunud operatsiooni - või õigemini juba alates linnakese hävitamisest - tekib kodanik Morningwoodile väga võimekas vastane ja nii ta suuremast osast oma võimetest ilma jääbki. Aga olekski ju igav, kui kõik aina ülesmäge läheks. Tuleb ümber kvalifitseeruda käsitöömeistriks, tõrksaks õpetajaks lillade patsikestega goblin, kelle isa ja venna ta hiljaaegu nahka pani. Kohtumine kaose, kokkusattumuste, õnne ja ebaõnne jumalaga on samuti tore ja meenutas mulle miskipärast Sheckleyd.
Ei soovita kellelegi, aga ise kavatsen ka järgmist osa nautida.
Teksti loeti inglise keeles

LitRPG kokkupanekuks on mitmeid võimalusi. Tegevus võib toimuda paralleelselt reaalsuses ja virtuaalsuses ning see, kes on ühel pool sõber, võib teisel pool osutuda vaenlaseks vms. Muidugi võib kõik juhtuda ainult virtuaalsuses, aga ka siis on abiks, kui toimub mingi suhtlus seiklejate ja labürindi genereeritud kollide vahel, mitte lihtsalt NPC-de tuim nottimine. Peategelas(t)e võimete ja oskuste kasvu dokumenteerimine on ilmselt vajalik, jääb autori otsustada, kui põhjalikult ta seda teeb - väga kerge on arvuderägastikuga lugeja huvi hajutada.
 
Mida on siis sedapuhku teisiti tehtud? Peategelane pole õnneotsija või (tavamõttes) kangelane, vaid dungeoni genereeritud vastane eriti äpardlikele seiklejatele - ent ajapikku õnnestub tal dungeoni mõju alt vabaneda ja omandada vaba tahe. Teiseks on ta - eriti alguses - nii loll, et vajab pidevat autoripoolset kommenteerimist. Tema enda eksistentsiaalsed küsimused on: Kas see on söödav? Mõned raudesemed ei ole. Veel tähtsam küsimus: Kui on söödav, kas see on maitsev? Jällegi, seiklejad, st inimesed, on, aga puud mitte eriti. Oskuste kasv? Autor on kuhjanud kokku erakordselt põhjaliku komplekti oskustest, võimetest, lisahüvitistest jms, mis teevad võimalikuks järgmised oskused, loitsud jne. See võib tunduda tüütu, aga on samas ka üsna naljakas, eriti kui kujutada ette lugejat, kes pole mingil kujul D&D-ga varem kokku puutunud.
 
Peategelane ise oli vähemalt minu jaoks üsna üllatav. Kindlasti mitte ükski neist, kelle hulgast mängija väga paljudes mängudes saab oma kangelaseks valida: ei ole paladin ega druiid ega vibukütt ega... jne. Antud juhul on peategelaseks mimic, kelle esimeseks familiariks on succubus ja - juba romaani lõpuosas, kui ta võimed on oluliselt arenenud - teiseks familiariks fiend. Mõlemad nagu mõnest animest pärit: rinnakad ja väga napilt riides naisdeemonid.
 
Tarbetu kõrvalepõige: vägaammusel ajal, kui 286 oli tehnika viimane sõna, aga ka XT ajas asja ära, tundus Rogue kõige põnevama mänguna - kuni Nethacki tulekuni. Arvestatav hulk tunde kulus labürintides hulkumisele ja üksainus kord elus tundus mulle, et ees paistab kauaotsitud Yendori amulett. Aga ei, loomulikult oli see mimic...
Niisiis, peategelane on pealtnäha puust kast või kirst, kelle üks omadusi on kannatlikkus, võime päevade kaupa liikumatult paigal istuda ja seiklejaid oodata, sest kui mõni neist peaks optimistlikult kaane avama, leiab ta eest suure hulga väga teravaid hambaid... Kujumuutmise oskus areneb vähehaaval: et jalad alla võtta, kolme kombitsaga mõõkasid keerutada, kasvatada endale pimedas nägevad silmad jne. Igatahes, kui alguses on tegemist läbinisti rumala ja süüdimatu tegelasega, siis osa lõpuks, kolme kuu vanusena, on ta 33. leveli mimic ja ühtlasi 22. leveli warlord ning äsja hävitanud umbes 8000 elanikuga inimasula - mitte küll niivõrd ise, kui familiaridele käske jagades.
 
Kokkuvõttes: tegemist on sarjaga Everybody Loves Large Chests, mis on iga osa kaanele ka suurte tähtedega kirjutatud. Neid osasid on praeguse seisuga umbes üksteist. Ja Morningwood on antud juhul peategelase nimi: Boxxy T. Morningwood. Familiarid käivad peale, et tal võiks olla nimi. Kas nimi on midagi maitsvat? küsib ta. Jah, kinnitavad familiarid. Ja itsitavad tükk aega, kui miski random (või mitte päris random) generator talle sellise nime annab. Kusjuures puust kast, isegi kui ta võib soovi korral jalad alla võtta, on loomulikult (või vähemalt esimeses osas) täiesti aseksuaalne. Kuigi nii sarja kui avaosa nimi sisaldavad mõningat mitmetimõistetavust.
 
Millegi võrrelda? Mitmedki Pratchettid pole (isegi originaalis, tõlgetest pole mõtet rääkida) kaugelti nii naljakad. Samas ka mitte nii verised. Kui ma Murderbotiga tutvudes hindasin seda miinusega viiega, siis päris samal tasemel Boxxy ei ole. Aga seda lugu ette võttes ma ei tahtnudki midagi muud kui lõbusat paari-õhtu-lugemist ja just selle ma saingi. Olgu siis plussiga neli, ja vähemalt ühe järje loen ma veel.
 
 
Teksti loeti inglise keeles

Ma ei hakka siinkohal sisu ümber jutustama või arutama ulme ja maagilise realismi vahekorra üle teoses. Tahaksin lihtsalt rõhutada, et tegemist on kohalikus mastaabis tippkirjandusega. Romaan võiks olla lausa kohustuslik lugemine neile, kes kirjutamise teekonnal esimesed sammud juba astunud - algajatel, kes ise ka veel ei tea, mida teevad, pole sellest kasu. Aga mumeelest on õpetlik, kui põhjalikult peaks autor oma kirjeldatavat maailma tundma ja kui hoolikalt valima just selle loo jutustamiseks kõige õigema vaatenurga.
Nii mulle tundubki, et autoril oleks õigem jääda endale lähedaste teemade juurde ja loobuda tellimustöödest.
Teksti loeti eesti keeles

Kirjeldatud maailmas on palju maagiat. See on ka mõlema autori jaoks kodune teema - Kadrey Sandman Slimi sarjas oli alatasa kõrvaldada zombisid, deemoneid ja muud sellist klientuuri. Kadrey stiili ma arvan tundvat, ikkagi üle tosina romaani loetud, ja neid stiilinäiteid leiab ka sellest raamatust, kuni ühe positiivset üllatust märkiva hüüatusena. Nii et sündmused arenevad kohati üsna loogiliselt. Khaw karjäär sai alguse arvutimängude stsenaristina, hiljem on lisandunud raamatuid, aga tundub, et see algus jättis oma jälje. No et mänguloogika on veidi teine, üleminekud ühest situatsioonist teise võivad toimuda äkilisemalt, eriti nn "liivakastides".
Selles loos saavad tegelased sageli surma ja äratatakse ellu, süüakse ära, seestuvad või juhtub midagi veel hullemat. Vereohvrid vahel aitavad, vahel aga teevad asja hullemaks. Nii et värvikaid episoode piisab.
Sisu keerleb suuresti selle ümber, et peategelannal - vabakutselisel esoteeriliste probleemide lahendajal - on olnud rasked ajad. Lihtsaid töid ei pakuta, keeruliste eest ei taheta väärilist hinda maksta jne. Tuleb talle pähe endale kaitseingel manada. Läheb hangib raamatu (haruldus, muidugi!) kus sellekohane õpetus. Paraku saab ta õige manuskripti asemel võltsingu ja olevus, mis manamise peale ilmub, on kõike muud kui ingel. Ning kõik vihjab sellele, et olevusest vabanemise vältimatuks eelduseks on esilemanaja surm.
Positiivse poole pealt võib mainida näiteks peategelanna teadmisi psühhotroopsete ainete vallas. Mitte nii positiivne on see, et minu arvates on Khaw'le on kirjutamise käigus meelde tulnud, et tema koduses malaisia folklooris on veel mõni vastik elukas, veel mõni kaval lõks surelike jaoks, veel mõni loits, mis võiks kaasa tuua maailmalõpu. Ja mulle üldiselt ei meeldi, kui mängureeglid poole mängu pealt muutuvad.
Teksti loeti inglise keeles