Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Fred Hoyle ·

The Black Cloud

(romaan aastast 1957)
https://www.digar.ee/arhiiv/et/perioodika/124811

eesti keeles: «Must pilv»
«Horisont» 1967; nr. 1 - 1968; nr. 3

Tekst leidub kogumikes:
  • Horisont
  • Trükiteavik wõrgus
Hinne
Hindajaid
11
3
0
0
0
Keskmine hinne
4.786
Arvustused (14)

Alguses oli ajakiri "Horisont" mille avanumbrist hakkas ilmuma üks SF lugu "Must pilv "nimi.See juhtus aastal 1967.Aga kuna enamuse mälu ei ulatu kaugemale paarist aastast polegi nagu m6tet siia midagi lisada. Viiega hindan ikkagi., äkki keegi loeb ka.
Teksti loeti eesti keeles

Leidsin kunagi maalt pööningult vana 'Horisondi', kus üks osa sellest loos sees oli. Pärast ei jätnud enne rahule, kui kogu maja kõik urkad olid läbi tuhnitud ja kõik osad käes. Tegu on täiesti omalaadse jutuga, Stanislaw Lemi 'Solarises' on ehk natuke sarnaseid ideid, aga mitte väga. Lühidalt sisust - juhuslikult satub meie Päikesesüsteemi külastama nn. Must Pilv, midagi kosmilise tolmu kogumi taolist, millel aga juhtumisi on olemas võrdlemisi kõrge intelligents ja laialdased tehnoloogilised teadmised. Kuna Pilv algul Maa elanikke märkamagi ei tee, toob olukord kaasa tõsiseid kliimamuutusi ja muid ebameeldivusi inimkonnale. Peamiselt kirjeldataksegi eri inimrühmade käitumist sellise sündmuse puhul, tähelepanu keskmes on väike teadlaste rühm, kellel õnnestub saavutada Pilvega kontakt. Jutus esineb üsna nauditavaid kirjeldusi, üldmulje on siiski selline, nagu peaks väike rühm sipelgaid inimesega läbirääkimisi, samal ajal, kui ülejäänud sipelgad teda hävitada püüavad. Hea jutt, kui kellelgi on sellele ligipääs, siis soovitan lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin eelnevat kommentaari ja imestasin. Naljaks küll, listis jahvatati teos läbi, kuid arvustamama polegi keegi kippun''d. Nüüd saab see viga parandatud. "Pilv" kuulub ulme teaduslikuma poole peale. Autori, professionaalse astronoomi, väited on kindlasti vaidlustatavad, aga huvitavad sellegipoolest. Meeldiv vaheldus lugudele, mis lähtuvad aksioomist: mõtlev olend peab olema selgroogne ja imetaja.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kummaline raamat: panen talle viie, aga tervikuna üle lugeda ei soovi. Üksikuid katkendeid loen küll, aeg-ajalt. Aga tervikut mitte!

Häirib autori üsna puine kirjutamismaneer ning tema tippteadlaslik ekstremism. Isiklikult küll ei arva, et tippteadlased on need kõige õigemad isikud ühiskonna juhtimiseks. Aga... kes teab!

Kuid lugeda tasub. Vinge oma aja ulmekirjanduse taseme näitaja. Selle tipupoolsema taseme, muidugi. Pilv ise on kah hea. Ning ka tõlge on tore. Mäletan, et lugesin koolieas «Noorte Häälest» intervjuud Peep Kalviga (tõlkija), kes ütles, et ulmet eriti ei hinda ning erandi teeks vaid «Mustale pilvele».

Neile, kes otsivad ulmekast teaduslikku tõepära ja toimuvate protsesside kuiva põhjendust.
Neile, kes ei salli mahedat meelelahutust.
Neile, kes tahavad, et kirjandus oleks humaanne.
Neile on «Must pilv» asendamatu lugemisvara.

Minu jaoks on tegu siiski ulmeajaloo hammasrataste vahele jäänud tekstiga. Kirjutamisaega teadmata ning tänapäeval lugedes oleks hindeks vaid nõrgapoolne neli... viie saab romaan eelkõige kirjutamisaastat arvestades ja ka selle eest, et tegu on oma ajastu ühe stiilse tekstinäitega. Ka minupoolsel nostalgial on oma osa, sest just selle romaani abil imbus noor ulmehuviline Jüri Kallas Pärnu Linnaraamatukogu lugejaks... lasteraamatukogus puudus «Horisondi» esimese aastakäigu esimene pool ning selle argumendiga vehkides pääses alaealine jõmpsikas Jyrka talle mitteeakohase kirjasõna manu!

Teksti loeti eesti, vene ja inglise keeles

Mnjaa, ka mina leidsin oma esimesed Musta Pilve katkendid kuskilt suvalisest kapipõhjast vanadest Horisontidest. Ja pärast käisin neid isa lugemiskaardiga Gorki raamatukogus tervikuna lugemas. Niiet omajagu nostalgiat on selles raamatus minu jaoks.. Aastake tagasi leidsin puhtjuhuslikult Rahva Raamatust tarvitatud raamatute letist originaali ja lugesin yle. Ei olnudki sugugi halvem kui lapsepõlvest meeldejäänu. Viie saab ta mult ehk põhiliselt tolle eelmainitud nostalgilisuse tõttu aga ka kiretul kombel hinnates on ta hea asi.
Teksti loeti eesti keeles

Ei saa minagi üle ega ümber nostalgilisest meeleolust, kui selle jutukese lugemist meenutan. Tõin raamatukogust koju 1967. aasta "Horisontide" komplekti ning lasin seejärel pahaaimamatult raamatukogul kahenädalasele puhkusele minna (elasin maal). No oli pettumus kui avastasin, et jutustus pooleli jääb. Ja oli vast ootamine. Romaan on kahjuks üks väheseid tõsiteadlase poolt kirjutatud ulmekaist. Fred Hoyle on ka teadlasena endale kummaliste ideedega nime teinud (näiteks mõttega mateeria pidevast isetekkimisest, millega ta Universumi paisumist seletada tahtis). Meeldis just nimelt kiretu suhtumine, millega Hoyle inimkonna allajäämist endast targemale kirjeldas. Ei mingeid pentsikuid kangelaspiloote ega meie magamistubadesse piiluvaid UFO-sid. Ainult suhtluse loomine kahe erineva maailmatüübi vahel. Kui inimestelgi oleks sama palju leplikust endast nõrgemate suhtes. Sest nagunii jäävad nemadki meile tavaliselt märkamatuks.
Teksti loeti eesti keeles

Paneb mõtlema. Ja kiretu stiil meeldib mulle küll - kirjeldab brittide tolleaegset (akadeemilist) õhkkonda ilmselt üsna adekvaatselt.
Teksti loeti eesti keeles

Ei saa minagi nostalgilist kummardust lapsepõlve suunas tegemata jätta.
Tegemist on mu noorusaja suviste koolivaheaegade alatise "kohustusliku" lugemisvaraga.

Ei usu, et ma ühtegi teist ulmejuttu 3-4 korda lugenud oleks. Ja et ta iga suvi aina uuesti lugeda kõlbas, siis pidi järelikult ikka väga hea lugu olema.

Teksti loeti eesti keeles

Mullegi on need "Horisondid" nii lapse- kui ka hiljem noorukipõlves korduvalt ette jäänud, paraku aga mitte kunagi tervikuna. Seetõttu olen ülimalt tänulik projektile "Horisont" digitaliseerida ja DIGAR-isse üles riputada - sain nüüd lõpuks terve loo läbi loetud.
Ega siin eelarvustajatele midagi lisada pole - hea lugu. Eriti kirjutamisaega arvestades. "Viite" siiski ei pane, sest kirjutamisstiil on tõepoolest puine, kubisedes tehnilistest üksikasjadest ning lausa valemitest, arvutustest ja joonistest. Samuti pole tegelased kuigi meeldejäävad - ausalt öeldes suutsin vaid Kingsley puhul meeles pidada, kes ja kust ta pärit on, kõik ülejäänud jäidki kuni lõpuni vaid nimedeks. Aga jah, idee on lool hea, nii et soovitan lugeda, kes veel lugenud pole.
Teksti loeti eesti keeles

Kuidas mul see lugu siiamaani arvustamata on? Kuid olgu, parem hilja kui...
Alustama aga pean sellest, et keegi võiks teha ja avaldada uurimuse teemal ""Väikeste" "Horisontide" osa ühe põlvkonna maailmavaate kujundamises". Vmt. Neis väikeseformaadilistes ajakirjades (1967-1971) oli see _miski_, mis ühes populaarteaduslikus ajakirjas peab olema, muuhulgas (kuid mitte ainult) maailmale lähenemine reaalteaduste seisukohalt.
Ja fantastikalood. "Must Pilv" oli neist esimene ja võimas. Loo sisu on varasemates arvustustes ära räägitud, kordama ma ei hakka. Idee on hea ja teostus on hea. Ma ei ole nõus nendega, kes Hoyle'i keelt puiseks ja igavaks peavad. Ta kirjutab nii, nagu kirjutas ka astronoomiaalaseid artikleid. Selgelt, lihtsalt, liialdusteta. (Clarke ka, näiteks). Ja minule on selline stiil palju vastuvõetavam õitsvast ja ilukirjanduslikust. Nagu kirjutab I. Grekova jutus "Värava taga":
"(Vovka) Kriitiku jaoks kõlavad luulena näiteks sellised read:
"Sisemiselt regulaarsete mõõtuvate hulkade jadade ühisosa on sisemiselt regulaarne; väliselt regulaarsete mõõtuvate hulkade kahanevate jadade ühisosa on väliselt regulaarne.""
Ja õigus ka, ütleks Agu Sihvka. Tuleb vaid sisu mõista.
"Musta Pilve" loen ikka aeg-ajalt üle...
Teksti loeti eesti keeles
x
Jaanus Trolla
1973
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Shokolaadipomm on siiski veidi ülepakutud. Kuid muus osas võib rahule jääda. Jõulud algavad tänapäeval tõest mõtetult vara, liialt kommertslikuks on see püha tehtud.
Teksti loeti eesti keeles

Taolisi jutukesi just palju ei kohta, vast seepoolest mõjubki nii hästi. Suurepärane lugu armastusest meeleheitele viidud rüütlist ja lohest, kes vangistas printsessi.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat jagada pooleks. Teine pool loetav ja nauditav. Esimene pool tekitas stressi ja tqsiselt igav. Tekkis kysimus milleks kyll niimoodi kirjutada, sama teemaga oleks saanud ka kuidagi teisiti krjutada. Algus igatahes polnud minule kuigi vastuvqetav, ei hinda sellist ulmet. Tekib tunne, et tegelased ei julge oma elu elada vaid yritavad elada mingite standardite jargi, ennast neisse sobitades, kohanematta olukorraga.
Teksti loeti eesti keeles

Viimasel lugemisel jättis üsnagi keskpärase mulje. Lapsepõlves seevastu ..... Kohe ikka õige mitu korda sai läbiloetud ja maailma parimaks peetud.

Aga seekord üle "hea" ei saa.

Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku hinne ei peaks endast kujutama hinnete keskmist, oleks õige kui see kujutaks üldist arvamust kogumiku kohta. Selles kogumikus on lugusid seinast seina, on tõelist saasta ja pärleid. Eriti hindan katkuaastate päevikuid. Ja üldse ei meeldinud "Surivioodil". Kokku siiski hea. Hea selle poolest, et sain, omast arust, talutava ülevaate autori loomingust, tippudest ja orgudest.
Teksti loeti eesti keeles

Mis jutul viga? Disney püstitas eesmärgi(d) ja saavutas selle, vägagi effektsete meetoditega. Meeldis idee, meeldis teostus.

Niisiis, ärge norige tüli endast vägevamatega. Või muidu...

"... Hiir hakkab möirgama, Dumbo hakkab lendama ja Suur Paha Hunt vihastab ja puhub meie maja uppi." ;)

P.S. Vaatasin autori kodukalt sama lauset ja see tundus teisem olevat. Tõlge?!

Teksti loeti eesti keeles

Ainus mis raamatu juures võimsalt mõjus oli lõpp, teisele kohale paigutaksin peategelase meenutused varasemast elust. Kuid põhiliin jäi väga tuimaks.

Võrreldes "Mõtle phlebasest" ja "Mänguriga" tugevalt lahjem.

Teksti loeti eesti keeles