On toimunud tuumasõda ning kusagil Labrodari poolsaarel (kui mälu mind ei peta) vireleb mingi agraarne enklaav. Elatakse sihukest lihtsat ja karget elu... kuid on üsna tugev nihe religioossel pinnal. Piiblit enam pole, on kellegi sektandi raamat, mis miski ime tõttu katastroofist puutumata jäi ning seda siis kummardatakse.
Religioon taandub väga lihtsale printsiibile Jumal on loonud kõik looduse ja olendid ning nende kuju on konstantne, mis teistmoodi, on Saatanast. Tuumasõjajärgne maailm aga vohab ju mutantidest... nii nad siis virelevadki. Sünnib kana nelja jalaga, vasikas kahe peaga, pole vili selline nagu peab — kõik läheb hävitamisele. Tänu sellele toimub see elu kogu aeg suht nälja piiril... hävitamisele kuuluvaid värdvorme on ju ilgelt palju. Sama kehtib ka inimeste kohta, isegi liigne varvas toob surmanuhtluse kaela.
Romaani peategelasteks on salkkond lapsi, kes on varjatud mutandid... kõigil on miskit liiast, alates mõnest varbast ning lõpetades telepaatiaga. Nii nad siis seal püüavadki ellu jääda.
Hea ja sihuke rahulikult voolav romaan, soovitan lugeda.
Usun, et enamikes kohalikes raamatukogudes on ka originaalis olemas. Kes soovib aga seda kusagilt wõrgupoest otsida, sellele teadmiseks, et USAs on raamatu (autorile mitte päris meelepärase versiooni) pealkiri «Re-Birth». Vaene Aivo Lõhmus tegi neist «Trifiidide päeva» järelsõnas koguni kaks erinevat romaani.