Shanidar on üks kirjastus Skarabeuse iga-aastastest raamatutest ning kuulub mitte-temaatiliste antoloogiate hulka. Sellised on näiteks olnud veel nii kirjastuse esimene antoloogia (Aphra, 2005) kui ka hetkel viimane (Ohver, 2023). Väheoluline pole ehk ka see, et käesolev antoloogia ilmus 2017. aastal kirjastuse 20ndaks aastapäevaks.
Ümmarguse aastapäevaga võib olla siin mingi seos seetõttu, et paljudelt kirjanikelt tundub siin olevat valitud antoloogiasse väga kõrgetasemelised lood. Muidugi ei saa olla kindel, kas selline asi oli taotluslik, kuid lõpptulemus on kindlasti sümboolseks kingituseks mitte ainult kirjastusele vaid kõigile tõlkeulme lugejatele.
1. Loogik Joe (1946) - Murray Leinster 8/10 (kasutan siin uuesti teksti, mida kirjutasin Leinsteri kogumikule "Sidewise in Time")
Leiutatud on personaalarvutid (mida kutsutakse "loogikuteks") ja aegamisi on kogu tsivilisatsioon hakanud sõltuma just tohutute andmekeskustega ühendatud arvutitest. Siis aga saavutab üks sellistest "loogikutest" teadvuse järgmise taseme. Arvutile omaselt ei ole ta halb ega hea, lihtsalt tahab probleeme efektiivsemalt lahendada...
Üsna uskumatu, et selline lugu kirjutati ajal, kui arvutid olid toasuurused monstrumid ja internetist ei nähtud veel undki. Nüüd, AI juturobotite esile kerkimisega lähevad silmad lugedes veel suuremaks. Lugu ise on sellises lihtne humoorikas võtmes jutustus, aga sellisele nägemusele aastate tagant ei ole lihtsalt võimalik madalat hinnet anda.
2. Naaber (1954) - Clifford D. Simak 8/10
Ühendriikide ühte väiksesse kolkakülasse nimega Pesukaruorg saabub uus perekond, kes võtab üle hulk aega tühjana seisnud talumaja. Nad teevad kõvasti tööd ja hoiavad esialgu pigem omaette - kuid peagi märkavad naabrid, et neil läheb kuidagi erakordselt hästi. Siis hakkab samamoodi hästi minema ka kõigil teistel külaelanikel...
Simak teeb oma lugusid mingis mõttes ikka ühtemoodi, aga selle üle on patt kurta, kui ta seda nii hästi teeb. See lugu on läbinisti positiivne ja südamlik aga ei muutu sealjuures läilaks. See ei ole ehk küll autori absoluutne tipp (Shotgun Cure on see, mis mulle enim meeldib), aga siiski väga hea, tugev ja iseloomulik jutt.
3. Muutuste kellad (1955) - Robert Aickman 8/10
Üks vanem meesterahvas on värskelt abiellunud endast oluliselt noorema naisega ja nad sõidavad nüüd ühte mereäärsesse Inglise kuurortlinna puhkama. See toimub aga väljaspool hooaega ja linn on tühi, hotell kole, mererand mudane ning lisaks helistavad linnaelanikud kogu õhtu ja öö kirikukellasid. Midagi veidrat on teoksil.
Väga hea ja andekas õudusjutt. Siin on mitu teemat, mis mulle väga meeldivad - kõigepealt sõja ja impeeriumi kaotuse järgne langus, siis eraldiseisva linnakese veidrus, mis võtab lausa lovecraftilikud mõõtmed, ning lõpuks seksuaalse pinge kuristik, mis erineva vanusega paari lahutab. See kõik kokku on ikka tõesti hästi tehtud.
4. Sobivustest (1964) - Keith Laumer 5/10
Kergelt düstoopilises tulevikus langeb noormees ülikoolist välja ja nüüd peab ta hakkama lihttööd tegema. Kuid lihttöölistele on selles maailmas ette nähtud kerge lobotoomia. Noormees otsustab sellega mitte leppida ja otsib ükskõik millist võimalust, et süsteemi petta ja oma õige koht tagasi saada.
Täitsa toredalt seikluslik, aga muidu päris tobe lugu, mida on üsna raske tõsiselt võtta. Puänt parandab pisut asja mõtet, kuid siiski mitte piisavalt. Otseselt halb see lugu ei ole, aga üsna selgelt ja päris olulise vahega kõige nõrgem siin kogumikus minu arvates küll.
5. Elas kord hiiglane (1968) - Keith Laumer 8/10
Hiiglaste planeedil teeb hädamaandumise üks kaubavedaja koos kalli lastiga. Tegelikult on kaubavedaja identiteet aga vaid kattevarjuks palgamõrvarile. Nimelt on kohutav epideemia hävitanud kõik hiiglaste planeedi elanikud peale viimase - ning kui ka see viimane hiiglane oleks surnud, siis saaks planeedi maha müüa...
Mingis mõttes klassikaliselt lihtne ulmelugu, mis väga palju üllatusi ei paku - aga kirjutatud on see jällegi nii hästi, et ainult loe ja rõõmusta. Kui eelmine lugu Laumerist autorina minu jaoks just palju ei öelnud, siis see siin tõstab ta igal juhul kõrgele.
6. Kutsuge teda Lordiks (1966) - Gordon R. Dickson 8/10
Millalgi ülikauges tulevikus on inimkond ammu tähtedele laiali lennanud. Vana Maa on juba sajandeid ümber kujundatud vabaõhumuuseumiks, kus elatakse tööstusrevolutsiooni-eelset elu. Kuid eksisteerib ka iidne komme, mille järgi peab galaktikaimpeeriumi iga kroonprints enne ametisse asumist inkognito kolm päeva Maal veetma.
Tõesti hea lugu valitsemisega kaasnevast vastutusest. Jah, kui hakata kogu selle süsteemi erinevaid detaile natuke teravama pilguga vaatama, siis ei tundu päris palju sellest loogiline või tõenäoline, aga see pole oluline. Kogu jutu mõte ja väärtus paikneb otseselt moraalil ja jutustatud on see ka ikka väga hästi.
7. Tühise mehe kingitus (1979) - Alan Dean Foster 8/10
Üks andetu luuser teeb oma kosmoselaeva-loguga hädamaandumise tundmatul planeedil, lõhkudes sellega laeva ja iseenda. Mehe halvatud kuid teadvusel keha leiavad kohalikud pisimutukad, kellel näib olevat intelligentsus ja isegi algeline kultuur. Nad püüavad meest elus hoida ja too hakkab mõtlema, kuidas tema saaks kasulik olla...
Väga hea lugu, mis algab natuke nagu Jonathan Swifti lugu Gulliverist lilliputtide maal - aga siis võtab kätte ja läheb hoopis teises suunas, luues nii midagi täiesti unikaalset. Ilus ja südamlik on see lugu, koos väikese aga mitte üldse tüütu moraaliteraga. Mida rohkem seda lugesin, seda rohkem see meeldis.
8. Shanidar (1985) - David Zindell 7/10
Millalgi täpsemalt määratlemata tulevikus, kus inimkond on juba pikalt erinevatel planeetidel kasvanud, tuleb Nevernessi linna parima biokujuri juurde mees, kes nõuab, et ta ürginimeseks muudetaks. Kujur kinnitab, et see on võimatu ning kui mees väidab, et seda on ju korra varemgi juhtunud, siis jutustab kujur talle loo, kuidas see kõik käis.
Mul on selle looga seoses natuke kahetised tunded. Jah, kogu maailmaehitamine on siin väga vinge ja see, et nii lühikese tekstiga tehakse ära nii palju, on imetlusväärne. Aga kas siin midagi sisulist üldse on? Minu jaoks jäi see lugu hoolimata kogu tulevärgist ikkagi natuke tühjaks ja õõnsaks, millest on kahju.
9. Issi maailm (1999) - Walter Jon Williams 8/10
Jamie on poiss nagu iga teinegi - hispaania keelt annab talle koolis don Quijote, kooli jalutab ta printsess Gigunda seltsis ja öösel paneb ta magama kuuhaldjas Selena. Ja loomulikult on tal kodus armastavad vanemad ning õde. Kuid ühel päeval hakkab Jamie kahtlustama, et maailm ei ole päris selline nagu see paistab...
Väga hea näide sellest, mida küberpungi-žanris on võimalik ära teha. Idee on siin iseenesest lihtne, aga teostus (ja selle võimalikud edasiarendused, millele tekstis ainult viidatakse) on vägagi kiiduväärt. Ma pole näinud just palju lugusid, mis läheksid nii värvilisest-säravast nõnda kiiresti süngeks, aga see siin mängib kõik välja.
10. Hullu koera suvi (1999) - Joe R. Lansdale 7/10
Loo jutustaja vaatab tagasi ammusele, sõjaeelsele ajale kui ta poisikesena koos oma vanemate ja õega kuskil Texase kolkakülas üles kasvas. Lastena kartsid nad toal ajal kohaliku metsakolli Sokupea legendi - kuid siis hakkasid lisaks ühel suvel ümbruskonnas toimuma mõrvad, kus tapeti naisi ja seda veel erakordselt jubedal kombel.
Täitsa hea lugu, siin on natuke tunda nii Harper Lee "Tappa laulurästast" vaimu kui ka Stephen Kingi mõjusid. Õuduse-tunnet oskab autor väga oskuslikult luua, lihtsalt aeg-ajalt on tunne, et kogu olukorra värve paneb ta ikka liiga paksult peale. Selline valik kahandab pisut terviku tõsiseltvõetavust.
Tervikuna on selle antoloogia kohta raske midagi peale kiidusõnade öelda. Ma olen täiesti kindel, et tegemist on parima antoloogiaga, mis Skarabeuse kirjastuselt ilmunud on ning lisaks veel ühega vähemalt esikolmikusse kuuluvatest raamatutest, mis sellest kirjastusest üldse viimase 25 aasta jooksul välja tulnud on.
Ainuke lugu, mis siin natukenegi ansamblist välja langes, oli "Sobivustest", kuid kui eesmärk oli Keith Laumeri loomingut kahe erineva nurga pealt näidata, siis on see ka täitsa arusaadav. Muus osas on haruharva võimalik näha sellist antoloogiat, kus keskmine tase oleks nii kõrge kui siin.
Minu enda jaoks ei olnud siin ehk mõnda täiesti imetabast lugu, kuid see pole ka päris oluline. Arvi Nikkarev on koostajana siin ära teinud fantastiliselt hea töö ning "Shanidar" on selline antoloogia, mis võiks olla loetud ja riiulis olemas igaühel, kes vähegi ulme vastu huvi tunneb.
Hinnang: 9/10 (lisapunkt tervikule põhimõtteliselt)
