Otsustasin selle raamatu osta peale "Reaktori" uudiskirjanduse rubriigis ilmunud tutvustuse lugemist. Ei hakka seda siinkohal ümber lööma, igaüks võib seda ise sealt või siis raamatu tagakaanelt lugeda. Ilmselt võlus mind seal toodud võrdlus "Marslasega", mis oli tõesti hea ja lobedalt loetav romaan.
Sarnasused "Marslasega" piirduvad siiski jutustamise stiilis, kuid sedagi vaid vähesel määral. Sisult võrdleksin lugu pigem "Kontaktiga". Hmm, kas peaksin nüüd ka esimese arvustajana siinkohal väikese sisuülevaate andma? Ei, sest nagu ma ülalpool ütlesin, võib igaüks seda raamatu tagakaanel olevat netist lugeda ja see on ka täiesti piisav. Pigem püüan oma arvustuses edasi anda oma mõtted, mida romaan mus tekitas.
Stiililiselt on lugu minu jaoks küllaltki uues formaadis kirja pandud ehk siis pea kõik peatükid on intervjuud. Küsijaks raamatu lõpuni tundmatuks jääv kõrge luureametnik (?), vastajateks erinevad projektiga kokkupuutuvad tegelased. Sekka ka mõni üksik "Marslase" stiilis päevikukanne. Väga omapärane viis lugu rääkida ja jätab lugeja fantaasialennule ruumi. Samas polnud romaan mitte nii väga lobedalt loetav kui näiteks seesama korduvalt eelpoolmainitud "Marslane". Ei tekkinud sellist tegelastega samastumist ja tahtmist nüüd ja KOHE teada saada, mis edasi juhtub. Olid mõned ootamatud süžeepöörded ja veelgi salapärasemad tegelased kui peategelase (?) rollis tundmatuks jääv küsija. Kuid paraku jäi oodatud katarsis lõpuks saabumata ning "Kontakti" mõõtu ei venitanud "Magavad hiiglased" kindlasti välja. Ka tõmbas punkti maha viimane peatükk, mis paistis olevat kirjutatud puhtalt selleks, et oleks popp ja noortepärane või siis võimaliku järje tarbeks. Igatahes ei saanudki ma aru, miks seda veel vaja oli.
Aga muidu, kas ma seda romaani soovitaksin? Soovitaksin küll, kokkuvõttes ikkagi hea lugemine ja mõnes mõttes isegi rohkem poliitiline põnevik kui ulme - nii et kui selline žanr istub, siis jah. Ning loomulikult tasub lugeda neil, kes tahavad raamatut lugeda enne kui filmi vaadata - filmiõigused on juba müüdud ja karta on, et film tuleb.
Sarnasused "Marslasega" piirduvad siiski jutustamise stiilis, kuid sedagi vaid vähesel määral. Sisult võrdleksin lugu pigem "Kontaktiga". Hmm, kas peaksin nüüd ka esimese arvustajana siinkohal väikese sisuülevaate andma? Ei, sest nagu ma ülalpool ütlesin, võib igaüks seda raamatu tagakaanel olevat netist lugeda ja see on ka täiesti piisav. Pigem püüan oma arvustuses edasi anda oma mõtted, mida romaan mus tekitas.
Stiililiselt on lugu minu jaoks küllaltki uues formaadis kirja pandud ehk siis pea kõik peatükid on intervjuud. Küsijaks raamatu lõpuni tundmatuks jääv kõrge luureametnik (?), vastajateks erinevad projektiga kokkupuutuvad tegelased. Sekka ka mõni üksik "Marslase" stiilis päevikukanne. Väga omapärane viis lugu rääkida ja jätab lugeja fantaasialennule ruumi. Samas polnud romaan mitte nii väga lobedalt loetav kui näiteks seesama korduvalt eelpoolmainitud "Marslane". Ei tekkinud sellist tegelastega samastumist ja tahtmist nüüd ja KOHE teada saada, mis edasi juhtub. Olid mõned ootamatud süžeepöörded ja veelgi salapärasemad tegelased kui peategelase (?) rollis tundmatuks jääv küsija. Kuid paraku jäi oodatud katarsis lõpuks saabumata ning "Kontakti" mõõtu ei venitanud "Magavad hiiglased" kindlasti välja. Ka tõmbas punkti maha viimane peatükk, mis paistis olevat kirjutatud puhtalt selleks, et oleks popp ja noortepärane või siis võimaliku järje tarbeks. Igatahes ei saanudki ma aru, miks seda veel vaja oli.
Aga muidu, kas ma seda romaani soovitaksin? Soovitaksin küll, kokkuvõttes ikkagi hea lugemine ja mõnes mõttes isegi rohkem poliitiline põnevik kui ulme - nii et kui selline žanr istub, siis jah. Ning loomulikult tasub lugeda neil, kes tahavad raamatut lugeda enne kui filmi vaadata - filmiõigused on juba müüdud ja karta on, et film tuleb.