Tegelikult mulle meeldivad raamatud, mis on kohati keerulised, aga millest mul õnnestub veel aru saada. Mis laiendavad teadmisi, aga mitte ka liiga palju korraga.
On raamatuid, milles autor annab tegelastele hingetõmbamisaega, täidab nö tühikuid, rääkides sellest, mida ta ise hästi tunneb. Siis on, eriti just ulmes, raamatuid, mille autorile on tulnud pähe mingi tehniline, harvem filosoofiline idee ja ta paneb pahatihti pealiskaudseks jäävad tegelased seda ideed illustreerima. Inglite keel ei liigitu õieti kummassegi jaotusse, kuigi pole kahtlust, et autor tunneb materjali väga hästi ja ideed on tal ka. Hea küll, tegelased on pisut pealiskaudsed, jäädes ideede varju, aga see on ehk isegi tahtlik. Sest, noh, mumeelest on üks läbiv mõte selles, et kui aastat nii kolm-poolsada tagasi püüdsid haritud inimesed millelegi olulisele pihta saada, siin nüüd ei oska ka haritud inimesed nende püüdlustega muud peale hakata kui katalogiseerida pabereid, millele tollal kirjutati. Ja kes üritabki ka asja sisusse tungida, läheb hulluks. (Seda, kuidas umbest samast ajastust pärineva, ülejõukäiva materjali lugemine hulluks ajab, nägin ma oma ülikooliajal küll kah piisavalt.)
See raamat on oma ülesande täitnud isegi siis, kui ajendab lugeja mõnede sõnade tähendust otsima ja mõnda inimmõtte arengut tutvustavat teatmeteost lehitsema. Ma ei oska ainult öelda, kas järelsõna, mis kinnitab, et kõik oligi tõesti nii, oli vajalik. Vist ikka oli, kuna suur osa võimalikest lugejatest, kardan, pole teemaga eriti kursis (ja ma ei mõtle torupilli). Võimaliku paralleelina tuleb aga meelde Neal Stephensoni barokne tsükkel, kolm paksu raamatut sellest, kuidas valgustuseks nimetatav ajastu kätte jõudis ning milline oli maailm (ja filosoofiline mõte) enne seda. Inglite keel on veidi lihtsam lugeda.
