Üldjuhul ei mõju vanad ulmetekstid - vähemalt need, mis on kirjutatud enne aastat 1980 või nii - tänapäeval lugedes tehnoloogilises ega sotsiaalses mõttes kuigi prohvetlikult. Ega ole see ka nende eesmärgiks - ulmekirjanduse näol pole tegu tuleviku ennustamisega. Vanad ulmeteosed peegeldavad suuresti kirjutamisaja arengutendentse ja eks tulevikku kiputagi kujutlema oma ajastu arengutendentside lõputu jätkumisena. Nii võime me eelmise sajandi keskpaiga ulmeteostest lugeda üheaegselt tähelendudest, tuumatehnoloogiast, robustseid plekikolakaid meenutavatest robotitest, mikrofilmidest ja perfokaartidest.
Ent vahel on ka haruharvu erandeid, ulmetekste, mille tehnoloogiline prohvetlikkus rabab. Praeguse seisuga 71 aastat tagasi ilmunud "Loogik nimega Joe", mida nüüd on võimalik ka eestikeelses tõlkes lugeda, on just üks selline lugu. Lugu on kirjutatud ajal, mil isegi televisioon polnud veel väga laialt levinud, ent selles kirjeldatakse jahmatava täpsusega personaalarvutite ja Interneti levikut, samuti seda, kui suurt ning asendamatut rolli need inimeste elus mängima hakkavad. Täpsemalt vast lugu tsiteerima ei hakkaks (kes tahab, see loeb ise), ent loos esinevad nii mitmedki tänapäeva Internetis levinud nähtusi (Skype, YouTube jne) meenutavad asjad.
Süžee poolest on lugu selline paras vodevill ja räägib "loogikute" ehk personaalarvuti-laadsete seadeldistega tegelevast tehnikust pereisast, kes peab toime tulema nii mõistuse omandanud ja ülejäänud arvutivõrgu nakatanud "loogiku" kui ka tema kodulinna saabunud "pahast tüdrukust" noorpõlvearmastusega. Ma ei teagi, kuidas see tänapäeval mõjuks, kui seda prohvetlikku elementi poleks... viimane asjaolu muudab aga loo kaunis vapustavaks ja hindes pole kahtlustki.
Ent vahel on ka haruharvu erandeid, ulmetekste, mille tehnoloogiline prohvetlikkus rabab. Praeguse seisuga 71 aastat tagasi ilmunud "Loogik nimega Joe", mida nüüd on võimalik ka eestikeelses tõlkes lugeda, on just üks selline lugu. Lugu on kirjutatud ajal, mil isegi televisioon polnud veel väga laialt levinud, ent selles kirjeldatakse jahmatava täpsusega personaalarvutite ja Interneti levikut, samuti seda, kui suurt ning asendamatut rolli need inimeste elus mängima hakkavad. Täpsemalt vast lugu tsiteerima ei hakkaks (kes tahab, see loeb ise), ent loos esinevad nii mitmedki tänapäeva Internetis levinud nähtusi (Skype, YouTube jne) meenutavad asjad.
Süžee poolest on lugu selline paras vodevill ja räägib "loogikute" ehk personaalarvuti-laadsete seadeldistega tegelevast tehnikust pereisast, kes peab toime tulema nii mõistuse omandanud ja ülejäänud arvutivõrgu nakatanud "loogiku" kui ka tema kodulinna saabunud "pahast tüdrukust" noorpõlvearmastusega. Ma ei teagi, kuidas see tänapäeval mõjuks, kui seda prohvetlikku elementi poleks... viimane asjaolu muudab aga loo kaunis vapustavaks ja hindes pole kahtlustki.