Käesolev romaan kuulub Chronose-sarja. Tegevus toimub sellessamas veidras maailmas, kus dotsentideks kutsutud robotid on reinkarneerinud väljasurnud inimkonna ja Chronose ( romaanis küll Kronose, antoloogias " Stalker 2002" ilmunud loo " " Üht teistsugust algust" " trükivariandis hoopis Cronose) nimeline masinavärk aga üritab taastada Vana Maa kunagist bioloogilist mitmekesisust, muutes inimesi loomadeks ehk neid augmenteerides. " Kuldse aja " tegevus toimub pärast loos " " Üht teistsugust algust" " toimunud sündmusi, mis paksu pahandust tekitasid ja dotsentidele sugugi ei meeldinud. Romaani tegevustik pole lineaarne, vaid pendeldab ajad edasi-tagasi. Romaani tegelased kistakse üht või teistpidi dotsentide ja Kronose vahelisse varjatud vastasseisu, mis toob nende jaoks kaasa ebameeldivad tagajärjed. Kirjeldatud maailm on sünge ja depressiivne, samas on selles ka mingit musta huumorit, mida Kristjan Sander oma arvustuses mainis. Tekstis on palju metakirjanduslikke viiteid-mida ütleb lugejale näiteks lause " Berliozil on pea otsast ära" ? Samuti tekitab ühemõttelisi assotsiatsioone kirjeldus raketikujulise pilvelõhkuja ehitanud ärimehest ja kunstihuvilisest Mikael Valtarist. Kindlasti leiab selliseid seoseid romaanist veel ja veel. Autori stiil on omapärane, tekitades paralleele nii vene kui põhjamaade ulmega. Intellektuaalne ja mõttetihe tekst, nukker ning troostitu, samas kuidagi lootusrikas maailmapilt... Ja rootsi ning soome autoritele omast uimasust siin pole, puudub ka vene autorite liialdatud hingevalu, nii et tekst on lõppkokkuvõttes vägagi huvitav. Kahtlemata hea romaan.