(jutt aastast 1998)
eesti keeles: «Sädelevad uksed»
antoloogia «Täheaeg 1: Sädelevad uksed» 2002
See on ainus võimalus satisfikatsiooniks mahavisatud aja eest, mis selle hüsteerilise edvistamise lugemise peale kulus.
Laborikraam.
Jutt hakkas mõistatuslikult, kulges huvitavalt ning katkes eikusagil. Võimalik, et moodsas maailmas on selline jutustamislaad kõva sõna – on ju selline «maagiline» mõiste nagu katkestuste kultuur, või kuidas see nüüd oligi?
Jah, jutt on parem, kui nii mõnigi teine uuem Michael Swanwicku tekst, aga pean taas tõdema, et (minu jaoks) paremini ja huvitavamalt kirjutas see mees oma loomekarjääri alguses.
Neli siis selle eest, et lugemishetkel oli mõnus ja köitis, aga see neli on nõrk seetõttu, et minuarust on tegu vaid millegi algusega. Või osanud autor asjaga lihtsalt enam midagi edasi teha? Jah, kuid väljavõttena millestki oli asi täitsa äge!
Kui on valida, et kas ilutsev ja segane (mõni paneks siia kindlasti epiteedi `meisterlik`) kirjutamisstiil ja olematu süzhee, mille peal ei vea kardetavasti isegi C-kategooria telesarja episoodi välja või koherentne stiil ja tihe süzhee, siis valin silma pilgutamata viimase. Mis puutub peategelasesse, siis end feministiks pidavatel inimestel läheb juttu lugedes ilmselt süda soojaks, sest kõnealune bitch võiks oma käitumiselt, olemuselt ja tõekspidamistelt olla väga paljudele ideaaliks kelle poole püüelda.Hindeks 1, aga täpselt samal põhjusel, mis Golikovil.
Ülimorbiidne, masendav tulevik, inimesed kes peavad tegelema ähvardava ohuga ning ka põgenikega tulevikust. Agente jagub mõlemale poolele, kusjuures pole absoluutselt selge, mis või kes need pooled üldse on.Ja puänt keerab asjale veel hoopis uue vindi peale...Vapustavalt hea. Eelmised arvustajad pole ilmselt lihtsalt pihta saanud, tasuks kindlasti üle lugeda.
Romaani esimene osa on kindlalt minu lemmik – kogu see hävinenud maailm on ise juba põnev. Postapokalüptilisi maailmu kujutatakse liiga tihti mõnikümmend aastat pärast hukku, kus inimesed kombineerivad endale pesumasinatest generaatoreid ja gaasimaskid kasvavad puu otsas. Selleks ajaks, kui vend Francis aga oma paastulaagrisse saadetakse, on hävingust möödas tubli 700 aastat ja kõik peale üksikute reliikviate ja betooni sisse peidetud raudlattide on ammu tolmuks pudenenud. Koos kõige muuga on täiesti mõistmatuks muutunud ka hävingueelne maailm, selle mõttelaadid ja inimesed. Teiseks muhedaks aspektiks oli kindlasti kogu see inimelu mõttetus pikas perspektiivis – enda elust 10, 20 või 50 aastat paarile paberilehele pühendamine oli väärtuslikum kui miski muu.
Teine osa oli aga konkreetselt igav. Teine osa on ka põhjuseks, miks ma sellele teosele ei saa anda hinnet „5“. Esimene osa köitis oma maailmaga, viimane osa oma põnevusega, kuid keskmises osas tembutas paar mitte eriti sümpaatset tüüpi ringi ja keegi leiutas dünamo.
Kolmandas osas ei olnud minu jaoks kõige põnevamaks mitte siiski tuumasõja või tuumahävingu ootus, vaid probleem, mis on meil ka tänapäeval täiesti olemas. Nimelt – kuidas tuleb usk toime probleemidega, mille kohta ei ole piibli „Korduma Kippuvate Küsimuste“ rubriigis vastuseid. Samuti ka küsimus, kas inimkond on õppimisvõimetult loll, isegi kui teab oma tegude tagajärgi.
Kiidan veel kord kogu ideestikku ja probleemide käsitlust, kuid toon välja ka mind kõige rohkem häirima jäänud külje – venis natuke. Esimest osa lugedes tegin veel nalja, et „kui lõigu keskel läheb igavaks, siis lõigu lõpus on jälle mõni põnev detail“, siis keskel oli igavat dialoogi ja lõpupoole venivat monoloogi veidi liiga palju. Ei julgeks sellist raamatut algajale ulmikule soovitada – selle lugemine võtab omajagu aega ja seedimist.
Tahaksin veel siinkohal kiita Juhan Habichti. Eelistan alati teoseid lugeda originaalkeeles, kuid kui mul on 13 aastat tagasi loetud teose sõnastus meeles ja see kõlas minu jaoks originaalist paremini, siis müts maha ja sügav kummardus.
