(lühiromaan aastast 1962)
eesti keeles: «Rändur ja aeg»
antoloogia «Põgenemiskatse: Teaduslik-fantastilisi jutustusi» 1965
Aga see ränduri ja aja lugu on säherdune tavakirjaniku ulmekas, kus on miski oluline tera puudu... et kõik oleks justkui paigas, aga tekst mõjub tobedalt... Paneks kahe, aga paar kummastavat kohta on meelde jäänud... kolm enesetappu sooritava roboti ja selle tulnukaga vestluse eest.
Mis tundlevad robotid? Robot kes tahab teha enesetappu enda ärauputamise teel? Mis kuradi emoromaanide autor tioomlane? Mis pagana müstiline, nägu varjav Tähtedevahelise Sadama adminn? Mis kuradi Baikali taga elav metsavaht kes käis 6000km. tagant tööl iga päev? Sellist soga oli päris mõnuga visatud ja kuigi loo jutustamine oli aeglaselt veerev, ilma eriliste tõusude ja langusteta, tõmbasid need niigi haleda narratiivi ikka kohati ohtlikult lähedale piirile, mis eraldab reaalsust ja sürrealismi.
Aga jah. Kes kogumiku "Põgenemiskatse" juba kätte on võtnud (nagu mina), eks see loeb ka seda lõpetavat romaani, kes aga pole lugenud - ega suuremat mõtet polegi, kui just ajaloolis-perversset huvi nõukogude ulme vastu pole.
Romaani esimene osa on kindlalt minu lemmik – kogu see hävinenud maailm on ise juba põnev. Postapokalüptilisi maailmu kujutatakse liiga tihti mõnikümmend aastat pärast hukku, kus inimesed kombineerivad endale pesumasinatest generaatoreid ja gaasimaskid kasvavad puu otsas. Selleks ajaks, kui vend Francis aga oma paastulaagrisse saadetakse, on hävingust möödas tubli 700 aastat ja kõik peale üksikute reliikviate ja betooni sisse peidetud raudlattide on ammu tolmuks pudenenud. Koos kõige muuga on täiesti mõistmatuks muutunud ka hävingueelne maailm, selle mõttelaadid ja inimesed. Teiseks muhedaks aspektiks oli kindlasti kogu see inimelu mõttetus pikas perspektiivis – enda elust 10, 20 või 50 aastat paarile paberilehele pühendamine oli väärtuslikum kui miski muu.
Teine osa oli aga konkreetselt igav. Teine osa on ka põhjuseks, miks ma sellele teosele ei saa anda hinnet „5“. Esimene osa köitis oma maailmaga, viimane osa oma põnevusega, kuid keskmises osas tembutas paar mitte eriti sümpaatset tüüpi ringi ja keegi leiutas dünamo.
Kolmandas osas ei olnud minu jaoks kõige põnevamaks mitte siiski tuumasõja või tuumahävingu ootus, vaid probleem, mis on meil ka tänapäeval täiesti olemas. Nimelt – kuidas tuleb usk toime probleemidega, mille kohta ei ole piibli „Korduma Kippuvate Küsimuste“ rubriigis vastuseid. Samuti ka küsimus, kas inimkond on õppimisvõimetult loll, isegi kui teab oma tegude tagajärgi.
Kiidan veel kord kogu ideestikku ja probleemide käsitlust, kuid toon välja ka mind kõige rohkem häirima jäänud külje – venis natuke. Esimest osa lugedes tegin veel nalja, et „kui lõigu keskel läheb igavaks, siis lõigu lõpus on jälle mõni põnev detail“, siis keskel oli igavat dialoogi ja lõpupoole venivat monoloogi veidi liiga palju. Ei julgeks sellist raamatut algajale ulmikule soovitada – selle lugemine võtab omajagu aega ja seedimist.
Tahaksin veel siinkohal kiita Juhan Habichti. Eelistan alati teoseid lugeda originaalkeeles, kuid kui mul on 13 aastat tagasi loetud teose sõnastus meeles ja see kõlas minu jaoks originaalist paremini, siis müts maha ja sügav kummardus.
