(romaan aastast 2014)
meeldib, et kõike ei ole vaja välja öelda: jäi ruumi mõistatada
meeldib romantilise plaani puudumine, mis on praegusajaulmes muutunud juba peaaegu et kohustuslikuks elemendiks. Ja kuidas selle romantikaootusega lugejat õrritatakse. Ja lõpuks – hea tahtmise juures leiab lugeja raamatuist ju igasuguseid asju - kui keegi ikka väga-väga-väga tahab
erinevalt eelarvustajast meeldis mulle ka loo tempo ja introvertne iseloom. Mingil hetkel mõtlesin sellele, kui palju tekst ise representeerib teetseremooniat: enesesse süüvimist, kulgemise tunnetamist (seesama voolamise kujund, mida saab nii hästi veega seostada). See ei tulnud küll nii hästi välja, nagu minu meelest oleks võinud, aga see taotlus ongi arvatavasti minu enda oma ja kirjutaja sellele mõelda ei pruukinudki.
just tekstitehnilises küljes, selles milliste poeetiliste võtetega lugu jutustatakse, ongi minu jaoks kõige suurem lõhe idee ja tulemi vahel. Selline lüüriline (lüüriline tunnetusliku tähtsustamise mõttes) lähenemisviis on iseendast väga hea ja õige, aga lugedes kippusin lauseid ja lõike vahele jätma, mis näitab, et sõnad ei ole (head ja õiged). Oleks tulnud ikka soome keeles lugeda. Võib-olla ütleks siis teisiti.
meeldib väga ka lugu ise, ehkki mõnes kohas oleks tahtnud natuke teisiti. Nt toimus selle ammuse ekspeditsiooni jälgede leidmine minu maitse jaoks liiga kähku ja ladusalt. Võinuks need avastused pikemale ajateljele paigutada. Tulnuks tõepärasem. Aga tervikuna siiski väga hea lugu. Ja eriti lõpp. Kuidagi veel paremini lõpetada on ikka väga-väga keeruline.
Mis puutub jutuilma, siis see on väga tugevasti seotud probleemistikuga, sellest lähtuv ja seda toetav. Seepärast mina küll eelarvustaja erilise pahameele pälvinud aspekte puuduseks pidada ei saa. Aga muidugi olen nõus, et puudusi esineb. Jutumaailma oleks tõepoolest võinud põhjalikumalt läbi mõelda. Praegu päästab hullemast selle kirjeldamise nappus, mis laseb lugejal endal nuputada ja ebakohti siluda. Selgitan näite varal.
Raamatut Reaktoris arvustades toob Ove Hillep välja terve hulga loogikavigu, mis teda lugedes häirisid ja vähemalt kahega neist tuleb ka nõusse jääda.
1) Eks mindki tegi pisut nõutuks tsiviilelanikkonna abitus alternatiivsete joogiveeressursside leidmisel. Eriti kui vihma sajab, kaste langeb ja kuskil ikka voolab midagi, mis kohe ja kõiki ei tapa. Aga... Ega autor meile ju väga täpselt ei seleta, mida see veekuritegu endast kujutab. On täiesti võimalik mõelda, et veekuriteoks võib osutuda mistahes ametliku heakskiiduta veepuhastus- või -kogumistehnoloogia omamine ja kasutmine vms. Ega siis kõik ei saa ju ometi illegaalseid torustikke ehitada (ja kuhu kurat nad neid ühendavad?! oleks minu küsimus. Veekulu kontrollitakse ju kõigi eelduste kohaselt trassi teises otsas kah. Seega (mõtleb lugeja) on edukas vargus võimalik ainult sama logiseva kontrollsüsteemi juures nagu meil vene ajal oli)
2) Materjalide tundmises olen tumba ja jäin seda va igikestvat plastikut sinisilmselt uskuma. Ehk siis mind see viga lugemisel ei häirinud - ja minusuguseid ei ole arvatavasti vähe: on ju teada, et „plastik looduses ei lagune“ -, aga olemas ta on. Aitüma Hillepile. Samas on ka selle faktiteadmisega (vähemalt minusugusel võhikul) võimalik mõelda, et need jäätmed pärinevad mitte praegusest, vaid mingist hilisemast ja tehnoloogiliselt arenenumast perioodist, kus kõnealuse materjali kvaliteet on parem (ehkki sel juhul on võib-olla raske endale põhjendada, miks peaks kunagi tulevikus veel kasutatama kassette, mis on juba praegu lootusetult vananenud värk).
Aga Reaktori-arvustuse ülejäänud loogikavead - üheainsa imevidina kasutamine igaks otstarbeks ja tegelaste arusaamatu võhiklikkus varasema tehnoloogia tundmisel – on siiski minu meelest pigem Hillepi enda omad. Olen hoopis rohkem nõus tema arvustuse kommenteerijaga (vist sealsamas Reaktoris). Et siis: 1) kasutuselt kadunud tehnoloogia muutubki väga kähku tundmatuks: nt just hiljuti pidin kümneaastasele pikalt seletama, kuidas üldse saab valida numbreid telefonil, millel on klahvide asemel ketas ja 2) kui üks vidin saab teha sadat asja, siis sellega sadat asja ka tehakse (mõeldagu nt mobiilile). Kui seda asjandust on ühtlasi võimalik rakendada kontrollivahendina, siis on küll loogiline, et võimulolijad teevad kõik endast sõltuva, et konkureerivaid vidinaid ei oleks. See infokontrolli teema tuleb ju raamatus endaski selgelt esile.
Lõpetuseks. Nüüd kulus natuke liiga palju ruumi pisivigade arutamiseks. Igasugused pisut ülepingutatud süžeekäigud või paindliku mõtlemise abil ületatavad loogikavead on üldjuhul tühised ja kahvatuvad jutu ilu kõrval. Kui on ilus jutt. See on.
Minu peamine etteheide raamatule oli siiski see, et poeetika ei vea päriselt välja, kuigi üritatakse. Aga ise ma seda originaalkeeles lugenud ei ole, nii et ....mida ma üldse räägin?
Mis siis halvasti on? Võtaks kõigepealt need muud.
Esiteks see jutuilm oma põhjendamatute paralleelidega on ikka nõme, midagi ei ole teha. Teiseks, Surnukuninga olemus paljastatakse liiga vara, ehkki kes ja miks on ju põhimõtteliselt OK. Kolmandaks, narratiiv oma pöörasusele vaatamata võiks olla tore (kui poleks seda päris lõppu), aga objektiivselt võttes on ta ikkagi nõrk ja see hakkab natuke häirima, kui muud toredad asjad tagant ära kaovad. Tehakse ka Brandon Sandersonlik ümbermõtestamine: põhjalikult muutub arusaam, mille nimel üldse madistatakse, ja ma ei ole kindel, kas paremuse suunas. Mulle see uus suund väga ei istu, aga see on ilmselt maitseküsimus. Alistatud mahhinaatorite asemele asuvad teised ja tuleb välja, et Jorg oma ettturistaatusest ei vabanegi, mis tuleks vist lugeda küll positiivseks asjaks. Neljandaks, kaotab Jorg aga vahepeal oma brutaalsuse ja teravuse; muutub natuke liiga leebeks ja inimsõbralikuks. Lõpu eel ta jõhkrus õnneks taastub.
Jälle muutub jutustamistehnika, aga see uus vaatepunkt on nüüd juba minu meelest mõttetu. Chella on tervikloo mõttes asjatu, temast ei tahagi tegelikult midagi teada ja milleks see seksistseen? Teised naistegelased jäävad sedakorda hoopis nõrgaks: Mianas oli potensiaali, mis jääb lõpuks üldse kasutamata, Katherine`i näeb seekord ainult väljast ja sinna ta eriti midagi ei näita.
Ja nüüd siis see lõpp. Vajab võib-olla pikemat selgitust.
See, mis eristab Lawrence`i raamatusarja moraalikäsitust nt Abercrombie „First Law“ triloogia omast, on süülisus. Moraalse võla kuhjumine ja selle tunnetamine. Mõlemas tehakse mehe moodi kurja, aga Lawrence`i raamatuis on kuriteol tagajärg eetilises plaanis olemas, Abercrombiel eetiline plaan ju tegelikult justkui puudub (või õieti osutub näiliseks suuruseks). Just see teeb Lawrence`i triloogia huvitavamaks ja heaks.
Seda süükoorma kogunemist saab jälgida kolme raamatu vältel ja lõpuks on lugeja ka veendunud, et see on nii suur, et seda ei olegi võimalik lunastada. Tegelikult. Et isegi Impeeriumi ühendamine, Surnukuninga alistamine või mis iganes ei kaalu seda võib-olla üles. Aga Lawrence arvab teisiti ja mitte ainult.
No OK. Lawrence ei ole nõus, et mõned asjad on nii katki, et neid enam parandada ei saa. Seda võib aktseptida. Päästetagu pealegi maailm, Impeerium, vend... Aga seda, et teeme kõik algusest peale uuesti (mis siis, et mingil müütilisel-metafüüsilisel tasandil) ja kõik saabki korda, vat seda küll ei tahtnud näha. Mida me siis ehitasime kõik need kolm raamatut? Lõpuks tuleb ju välja ikka seesama lugu, mis alati.
See ei ole tegelikult halb triloogia ju. Üsna korralik fantasy süngetes toonides (mis ei ole küll ammu enam miskit uudset). Selles leidub piisavalt toredaid detaile, et kompenseerida žanriomaseid või isegi žanrist sõltumatuid puudujääke. Võib lugeda küll. Kolme raamatu keskmine tuleb neli ja selle hinde võibki panna. Lootsin aga midagi rohkemat.
Tugevuseks on jätkuvalt seesama moraali(-tuse) küsimus ja valikute põhjendamine. Suht süüdimatu lapssõduri maailmavaade on asendunud kaalukama ja teadvustatumalt millegi parema poole püüdleva nooruki omaga. Aga libastutakse ikka ja jälle. Nii oma ambitsiooni kui elu paratamatuse tõttu.
Peategelast iseloomustab siingi ositi teatav vaimne poolikus. Kui eelnevas raamatus oli tegu maagilise mõjuga, mis tema tegusid suunas, siis siin puudub tal suure osa sündmustiku vältel mälu. Samas see defektsus ei õigusta tema valikuid ega vabasta teda süüst, isegi osaliselt mitte.
Muutub jutustamistehnika: nüüd ja varem toimunud sündmuste kaksikajaplaanile lisandub teise (naispea?-)tegelase vaatepunkt, mis avaldub tema päevikukatkete kaudu. Iseenesest mulle jutustamistehnika muutus raamatusarja sees ei meeldi ja antud juhul - juhuslikult leitud lehed päevikust, mis sobivad jutu lünkadesse natuke liiga hästi – lisandub väga ka selge konstrueerituse maik. Minu meelest see struktuur ei tohiks olla nii läbinähtav. Aga ei saa salata, et see teine vaatepunkti annab ka midagi juurde: ihaldatu muutub objektist subjektiks (või kuidas need naisküsimusest huvitatud asjapulgad ütlevadki). Päristegelase mõõtu küll välja ei anna, aga peaaegu.
Nii et, hea raamat ikkagi. Isegi miinust ei taha seekord panna.
Mõlemale kirjutisele on omane sama küüniline ja jõhker maailmanägemine, tegeldakse kangelaslikkuse lammutamisega. Vägivalda ei heroiseerita, keskendutakse pigem selle ebameeldivatele külgedele ja võitluse tulemuse juhuslikkusele. Paralleelseid motiive raamatuis on nii lähivaates kirjeldatud kõrilõikajate kamp kui ka üleloomulike võimetega tegelased, kes üritavad kulisside tagant maailma asju korraldada.
Aga kui Abercrombie triloogias jääb eetika selgelt elule alla, moraalsed väärtused osutuvad tühjaks mulaks, mil pole tegelikku kaalu, siis Lawrence`i raamatus nii ei ole.
See on moraalne raamat, väärtused on olemas, tegude õigsust kaalutakse ja tehakse valikuid. Lihtsalt need valikud on teised kui harjunud oleme.
Hinne viis on antud siiski miinusega. Miinus tuleb jutumaailma (settingu?) eest.
Tegemist on kauge tulevikuga meie oma tuttavas maailmas, mis on taastumas kõikehävitavast sõjast ja milles inimkond on oma kult-tehnilises arengus jõudnud uuesti kuhugi keskaja kanti.
Kuna seda arengut väga täpselt ei kirjeldata, on sellega minu poolest OK. Lihtne on leppida ka sellele maailmale omase maagilisusega: seda selgitatakse raamatus isegi kaheti - nii naiiv-teoloogiliselt kui populaarses vormis loodusteaduste kaudu - ja mõlemad seletused on üsna võluvad.
Mis aga ärritab, on see, et sellesse uude keskaega on päris keskajast üle kantud ka selliseid rahvuslik-religioosseid ja geo-poliitilisi erijooni, mis minu meelest sellises kataklüsmijärgses maailmas korduma ei peaks. Nt: taastuvad endisaegsed rassilised erijooned - teutoonid on blondid, mustanahaline mees on ilmtingimata Aafrikast ja Euroopa südames miskit erakordset ja tõenäoliselt saatanaga mestis, Pürenee poolsaarel käib uuesti võitlus kristlike valitsejate ja mauride ( Sic!) vahel, Taani aladel elunevad aga viikingid kõige oma ruunikivide, trollide ja Põhja-mängudega. jne jne jne
Hea tahtmise juures oleks võinud ju ka neid asjaolusid kuidagi põhjendada püüda, aga seda ei ole tehtud ja sellega osutub jutuilm ikkagi tinglikuks ja selgelt fiktiivseks. Tekib küsimus, mille pagana pärast oli seda üldse vaja tegelikuga siduda? No ok, sellele saab võib-olla vastuse ka, aga ikkagi tundub see natuke liiga lihtne ja mugav lahendus: saab tõmmata toredaid paralleele, aga midagi ise välja mõtlema või pikalt seletama ei pea.
Meele teebki pisut mõruks see kirjutaja mõttelaiskus, mitte nii väga usutavuse puudumine, mis ei ole žanrit arvestades oluline. Ka sündmustik on ju usutamatu, tegelikult päris pöörane õnnelike juhtumiste ja ebatõenäoliste tegude jada, aga oma selgelt mängulise iseloomu tõttu selle tõepärasus hindamiskriteeriumina langeb kohe ära. Oma pöörasuses on see pigem nauditav. Eriti lõpulahingu lahendus, mis on väga selgelt üle vindi. Ühtpidi muidugi jumal sealtsamusest, aga teistpidi toetab ka raamatus üldiselt väljendatud seisukohta: võitluse tulemuse määrab sageli pime õnn.
Tegelaste kujutamise kohta. Põhimõtteliselt minajutustusele tüüpiline: põhirõhk loo jutustajal, kõrvaltegelased jäävad mõnevõrra pinnapealseteks, ehkki värvi ja jumet neil on. Teeröövleid iseloomustavad lühikirjeldused peatükkide vahel kujutavad endast suisa omaette lisaväärtust. Minategelane avaneb aeglaselt. Tema puudulik tundeelu on siiski huvitav jälgida ja selle puudulikkuse põhjused selguvad alles lõpus. Võib-olla saab neid põhjuseid lõpuks isegi ülemäära palju, aga tühja sellest. Kokkuvõttes väga lahe dark-fantasy.
