Mis siis halvasti on? Võtaks kõigepealt need muud.
Esiteks see jutuilm oma põhjendamatute paralleelidega on ikka nõme, midagi ei ole teha. Teiseks, Surnukuninga olemus paljastatakse liiga vara, ehkki kes ja miks on ju põhimõtteliselt OK. Kolmandaks, narratiiv oma pöörasusele vaatamata võiks olla tore (kui poleks seda päris lõppu), aga objektiivselt võttes on ta ikkagi nõrk ja see hakkab natuke häirima, kui muud toredad asjad tagant ära kaovad. Tehakse ka Brandon Sandersonlik ümbermõtestamine: põhjalikult muutub arusaam, mille nimel üldse madistatakse, ja ma ei ole kindel, kas paremuse suunas. Mulle see uus suund väga ei istu, aga see on ilmselt maitseküsimus. Alistatud mahhinaatorite asemele asuvad teised ja tuleb välja, et Jorg oma ettturistaatusest ei vabanegi, mis tuleks vist lugeda küll positiivseks asjaks. Neljandaks, kaotab Jorg aga vahepeal oma brutaalsuse ja teravuse; muutub natuke liiga leebeks ja inimsõbralikuks. Lõpu eel ta jõhkrus õnneks taastub.
Jälle muutub jutustamistehnika, aga see uus vaatepunkt on nüüd juba minu meelest mõttetu. Chella on tervikloo mõttes asjatu, temast ei tahagi tegelikult midagi teada ja milleks see seksistseen? Teised naistegelased jäävad sedakorda hoopis nõrgaks: Mianas oli potensiaali, mis jääb lõpuks üldse kasutamata, Katherine`i näeb seekord ainult väljast ja sinna ta eriti midagi ei näita.
Ja nüüd siis see lõpp. Vajab võib-olla pikemat selgitust.
See, mis eristab Lawrence`i raamatusarja moraalikäsitust nt Abercrombie „First Law“ triloogia omast, on süülisus. Moraalse võla kuhjumine ja selle tunnetamine. Mõlemas tehakse mehe moodi kurja, aga Lawrence`i raamatuis on kuriteol tagajärg eetilises plaanis olemas, Abercrombiel eetiline plaan ju tegelikult justkui puudub (või õieti osutub näiliseks suuruseks). Just see teeb Lawrence`i triloogia huvitavamaks ja heaks.
Seda süükoorma kogunemist saab jälgida kolme raamatu vältel ja lõpuks on lugeja ka veendunud, et see on nii suur, et seda ei olegi võimalik lunastada. Tegelikult. Et isegi Impeeriumi ühendamine, Surnukuninga alistamine või mis iganes ei kaalu seda võib-olla üles. Aga Lawrence arvab teisiti ja mitte ainult.
No OK. Lawrence ei ole nõus, et mõned asjad on nii katki, et neid enam parandada ei saa. Seda võib aktseptida. Päästetagu pealegi maailm, Impeerium, vend... Aga seda, et teeme kõik algusest peale uuesti (mis siis, et mingil müütilisel-metafüüsilisel tasandil) ja kõik saabki korda, vat seda küll ei tahtnud näha. Mida me siis ehitasime kõik need kolm raamatut? Lõpuks tuleb ju välja ikka seesama lugu, mis alati.
See ei ole tegelikult halb triloogia ju. Üsna korralik fantasy süngetes toonides (mis ei ole küll ammu enam miskit uudset). Selles leidub piisavalt toredaid detaile, et kompenseerida žanriomaseid või isegi žanrist sõltumatuid puudujääke. Võib lugeda küll. Kolme raamatu keskmine tuleb neli ja selle hinde võibki panna. Lootsin aga midagi rohkemat.