Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Meelis Kraft ·

Veealused

(romaan aastast 2021)

  • Stalker
Hinne
Hindajaid
2
1
1
0
0
Keskmine hinne
4.25
Arvustused (4)
Andri Riid

Meelis Krafti debüütraamat - jutukogu - ilmus alles üleeelmisel aastal, ent "päris" raamatut (milliseks romaani tihtipeale peetakse) ei tulnud eriti kaua oodata. Siin see, 2021. aasta lõpupäevil ilmunud, ligi 400 lk paksune, mitte eriti tihedas kirjas köide on. Olgu ära märgitud, et romaani käsikiri saavutas ka eelnevalt äramärkimise 2021. aasta romaanivõistlusel.
 
Loo peategelane on ebamäärases vanuses ent siiski fertiilses eas naisterahvas, kes elab sisuliselt utoopias. Külluseühiskonnas, kus on võidetud haigused ja muud ebamugavused ning tehisintellekt on igapäevase elu osa. Õige vähe on puudu täiesti tasuta energiast. Ainult et sellel utoopial, kus kangelanna ainsaks teemaks on kooselupartnerist vabanemine, nii et sellest afäärist ka võimalikult kasumlikult väljuda, pole määratud kaua kesta, sest maakera tabab katastroof, mis senise elu täiesti pea peale pöörab.
 
Ma ei taha siin selle katastroofi olemusest midagi ära anda, sest see on suures osas romaanist suuresti ka põnevuse kruttimise instrument. Niipalju vaid, et millegi triviaalsega, nagu pandeemia või asteroid või tulnukate sissetung, tegu pole. Autor on selle katastroofi juured ankurdanud ka kenasti teadusesse, millega paistab eredalt silma kodumaiste autorite seast, kes armastavad valdavalt kirjutada süüdimatuid pulpseiklusi või lihtsalt haige fantaasia sünnitusi. Löömaulme sõpradele on siin hulganisti kõiksuguseid tehnovidinaid ja piisavalt aktsiooni.
 
Teoses on kaks ajaliini, üks räägib meile ajast vahetult enne katastroofi, teine ajast ca 4 aastat peale katastroofi, mõlemad ajaliinid jagavad (arvasite ära!) katastroofi üleelanud peategelast ning liiguvad kellaosuti suunas. Teos on kirjutatud lakoonilises, kiretus tehnotrilleri stiilis, midagi liigset siin pole, õigupoolest on midagi puudu, aga ilmselt pole autor veel sellise kaliibri meister, et perfektne teos sundimatult välja tuleks. Tekstid, mis kahemõttelise pealkirjaga "Veealuseid" lugedes siin ja seal kangastusid, olid Niveni "Rõngasmaailm" (just katastroofieelne osa), Vonneguti "Kassikangas", Clarke'i "Lapsepõlve lõpp", veidi isegi Afanasjevi "Õitsengu äärel".
 
Pakun, et kõige tähelepanuväärsem eelmisel aastal eesti keeles ilmunud algupärane ulmeromaan.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

"Veealused" on omalaadne kõrgtehnoloogiline postapo tulevikumaailmast, mille helge utoopia (mugav ja turvaline, aga kohati lasteaiatasemel ülereguleeritud kontrollühiskond, mille hävingust lugejana ausaltöeldes eriti kahjugi pole) vussitakse ära meile praeguse seisuga võimatul viisil ja ka järgnevas maailmas jäävad inimkonna riismed ellu ulmelist tehnoloogiat kasutades. Nagu esmaarvustaja on maininud, ei saagi romaanis täpsemalt toimuvast ilma spoilerdamata eriti rääkida, nii hoidun ka mina katsetest seda teha. Mainiksin vaid, et autori loodud tulevikumaailm oma ulmeliste ideedega on igati põnev ja ka pinge kruvimise oskus näib autoril käpas olevat, nii et igav mul seda romaani lugedes kordagi ei hakanud.
Teksti loeti eesti keeles
9.2025
Mart Pechter

 
"Veealused" on eel- ja post-apokalüptiline ulmelugu. Vahelduvate peatükkidega enne ja pärast Nullsekundit jutustatakse seda, kuidas kõik juhtus ning mis pärast sai. Lugu sellest, mis enne toimus, algab Calysta-nimelise naise visiidiga lahutusnõustaja juurde, sest tema mees, kes töötab ülisalajase projekti kallal, hakkab stressist hulluks minema. Pärast toimuvas loos on samamoodi peategelaseks Calysta, siis aga juba hoopis teises rollis.
 
Lugedes oli mulle esimese asjana huvitav see, kuidas Kraft ei kirjuta siin sugugi oma ehk natuke rohkem tuntud õudustemaatikas. Kui ma eeldasin, et see lugu liigub kuskile Stephen Kingi kuulsaima sarnase töö "The Stand" radadele, siis tegelikult oli kogu Krafti jutustus nii viisakas ja tagasihoidlik kui üks postapokalüptiline lugu üldse olla saab.
 
Pigem oli selles hillitsetuses tunda lausa mingit ulme kuldajastu õhkkonda, nagu oli äratuntavalt asimovlik ka keskse katastroofini viinud SF-teadustemaatika. Pean ütlema, et see teadusaspekt oligi ehk minu lemmikosa kogu romaanist. Ehk on selline lähenemine mõnele pisut vanamoelise hõnguga, kuid minu jaoks oli see tõepoolest üks osa loost, mis siirast huvi tekitas.
 
See tõdemus aga viib kohe kriitika juurde, sest tegelaste asemel, kes asjaga reaalselt seotud olid, paneb Kraft peategelaseks suhteliselt ebamäärase ja ebahuvitava naise. Ma tunnistan, et päris kõige lõpus saab selline valik põhjenduse - aga enne seda peab veetma pea 400 lehekülge koos tegelasega, kelle tegemiste ja saatuse vastu on huvi praktiliselt nullilähedane. Rääkimata sellest, et kogu reaalselt huvitava info edastamiseks esimeses loos tuleb autoril leiutada üsna keeruline ja usutavuse piiridesse väga julgelt suhtuv telefonimäng.
 
Ning kui eel-apokalüptilises loos hoiab huvi üleval teaduslik osa, siis post-apokalüptilises loos on väga pikalt täiesti arusaamatu, mida me siin nüüd ootama peaks. Ma kardan, et autor võis jääda natuke sümmeetrialõksu, kus tundus, et oleks hea mõlemat osa umbes ühepikkusena hoida. Reaalselt aga oleks saanud teise osa põhipunktid kokku võtta paari peatükiga ning vähendada seda osa, mis oli... lihtsalt jalutamine.
 
Vahest kõlab see kõik kokku liiga karmilt, sest nagu ma juba ütlesin, oli eel-apokalüptilise loo teaduslik mõistatus üks toredamaid asju, mida ma üle pika aja Eesti ulmest leidnud olen. Selle ühe asja ümber on kuskil siin romaani sees üks väga hea alla 100-leheküljeline lühiromaan; seejärel võib siin näha ka täitsa head natuke üle 200-lehelist romaani. Kuid praegune tulemus ei ole ka kindlasti halb - see on lihtsalt OK.
 
Hinnang: 5/10
Teksti loeti eesti keeles
x
Tea Roosvald
02.04.1980
Kasutaja rollid
Viimased 2 arvustused:
Tea Roosvald

Alera on Vana-Rooma sarnane impeerium karmis suurejoonelises maailmas, kus inimesed oskavad kasutada ja käsutada maailma viit elementi. Elemendid esinevad isikustatud loodusvaimudena ning umbes teismeeas peaks iga normaalne inimene kohtuma ühe (vahel ka kahe) sellise fuuriaga, kellega jääb lõimituks terveks eluajaks. Impeeriumi pealinnas ja soojema kliimaga provintsides toimub ohtralt poliitilisi intriige ja furycrafting on väga peenekoeline. Karmis perifeerias on naised-mehed ning inimseotud furied aga silmitsi mitte ainult hirmuäratavate hiigelkiskjatega vaid ka üsna metsikute ja tormakate "kodustamata" furiedega. Aga pole muret, nad on kõik väga hästi kohastunud, karastatud ning enamasti õilsad pealekauba. Keset sellist värvilist pilti leidub üks vaeseke, kellel üldse mingit elemendiväge võtta pole. Temal ei jää loota muu kui mõistuse ning vapruse peale. Ühtlasi on ta viimasest sõjast saadik orb ning elab oma onu ja tädi hoole all. Poisi isikliku draama matab enda alla värdmoraalsete naabritega puhkenud tüli ning ühtlasi jõuavad parajasti samal ajal Calderoni orgu agendid ja topeltagendid kõige kirevamaid Impeeriumi intriige punuma. Põõsasse on peidetud mässuliste leegionäride armee, mäenuka taga koguneb maalt muidu ammu välja pekstud sõjakate pärismaalaste ühendatud hõimusõjavägi ja, furietorm furietormi otsa, ei lasta kellelgi rahus oma asja ajada.

Pole vist vajagi mainida, et tegu on fantaasiaromaaniga, mis maagia asemel toob vana hea elementidetaltsutamise sümpaatsel moel jälle lugejate ette.

Romaanis on mitu positiivset ja mitu negatiivset peategelast ja kõik need üksteisega ristuvad agendad, millele truuksjäämist kõigi ringiminekute kiuste võib võtta sihikindluse ja prioriteerimise vahelise tasakaalu õpikutekstina. See on üks neid lugemisi, mida soovitada inimesele haiglasse kaasa, et ta seal teovõimetuna liiga palju masetsemisega ei tegeleks. Selline märul.
Pahad muidugi suutsid mulle lugejana kõvasti närvidele käia, aga vist ainult ühe neist jättis autor üleni saatusehooleks. Ülejäänud kuritegelased said oma inimlikud tahud kätte ja muutusid kaasaelatavaks.
Autoriga võidu pääseteede ja valikuvõimaluste ennustamine oli sisse kodeeritud mäng, mida lugeja võiks naudinguga mängida. Samavõrd meeldiv oli täppi tabada kui üllatatud saada. Leidus ometi ka koht, kus ma panin raamatu käestki ära, sest ebamugav hakkas. Mitte kauaks muidugi.
Tehnilise külje pealt pani mind seekord imestama, et mõõgavälgutamise-rusikavõitluste kirjeldus kusagil väga igavaks ei kiskunud - ma pole ilmselt sihtgrupp ja peaks vist kiskuma, tavaliselt nii juhtubki. Mäletan, et oli ka mingeid asju, mis mulle ei meeldinud, aga täielik nöök, praegu ei meenu enam! See on siis sedasorti lugu, mis aja möödudes järjest parem tundub, toiduga võrreldes siis meeldejäävus kusagil seal restoranisündmuse kandis. Kindlasti loen järgmisi osi.
Teksti loeti inglise keeles