Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Stephen King ·

Pet Sematary

(romaan aastast 1983)

Hinne
Hindajaid
8
1
1
2
0
Keskmine hinne
4.25
Arvustused (12)

Klisheesid täis õudusjutt. Kõik algab kenasti ja päikeseliselt, nii et me kena kullakallist tegelaste perekonda armastama hakkaksime. Armas ema, armas isa, armas laps, armas koer. Ooh seda roosamannat. Palju neist ellu jääb? Palju neist uuesti ellu ärkab? Palju neist hakkab surnult ringi käima ja nuga viibutama? Neile küsimustele antakse raamatus vastus. Kas ei meelita lugema? Loo moraal: ärge asuge elama vana Indiaanlaste surnuaia lähedale.
Teksti loeti inglise keeles

Tegelikult on Stephen King üks mu lemmikkirjanikke, aga lemmikutega kipub ikka see häda olema, et loed oma lemmikut korraga liiga palju ning siis tekkib tülgastus. Ka Kingiga oli hetk, mil ma ahmisin läbi iga rea mis vanameistri sule alt pärit... loomulik, et tekkis sihuke tunne, et olen juba seda lugenud ja et see kõik on juba olnud. Siis sattus kätte «Lemmikloomade kalmisdu» (sic!) ning Kuningas tõusis taas oma kohale panteonis.

Võrratu raamat!

Kuigi soovitada ei julge. Siin BAASis on korduvalt ja erinevatele raamatutele ette heidetud, et nad on sünged, painavad, verised ja jälgid. See raamat on samuti seda... ja hea on. Õudusromaan ju! Tõesti ei maksa oma lemmikuid matta vanale indiaani kalmistule, kui nad ellu ärkavad pole nad enam päris need endised meie lemmikud.

Õuduskirjanduse austajal soovitan kindlasti läbi lugeda, ülejäänud võivad seda omal vastutusel proovida.

Romaanist on ka tore samanimeline film tehtud. Film oli tõeline kassapomm: vähese rahaga ning vähetuntud rezhisöör, aga sai linastusaasta tõeliseks finantssentsatsiooniks. Filmi peamine väärtus on see, et romaan pole oma ilgusest kinolinal vabanenud, nagu seda tavaliselt Stephen Kingi tekstide ekraniseerimisel juhtub. Filmile tehti ka järg, aga selle võib kindlasti vaatamata jätta – see järg suudab vaid vihastada.

Teksti loeti inglise keeles

Eeeh, jaaa, klassika! Õnneks nägin filmi ennem kui raamatut lugesin, seetõttu olid mõlemad nauditavad. Ei tea, mis tulemuse oleks vastupidise järjekorra puhul saanud... ilmselt oleks see olnud veidike filmi kahjuks, sest nagu alati - raamat on ikkagi parem. Yks haigemaid hetki on auto alla jäänud pisipoja matmine indiaani kalmistule, selleks et teda uuesti ellu äratada. Ja kui see pojake tagasi tuleb... Hm. Tore. Värvikas. Asi võtab pidevalt uusi pöördeid - enamus eelaimusi, mis tekivad, nullib autor lausa mõnuga ära, näib, nagu oleks ta neid ette arvestanud. Nii, et klizheed võibolla jah, aga see, kuidas autor nendega mängib, et lugejat narritada, on lihtsalt nauditav.
Teksti loeti inglise keeles

Igati tore raamat. Idee oli lihtsalt fantastiline, kuidas pere elas indiaanlaste kalmistu ligidal ja siis hakati seal surnuid elustama, kuid need surnud ei olnud mitte kohe heatahtlikud. Raamatut lugedes oli ikka pinge koguaeg sees ja oli suhteliselt hästi kirjutatud, kuna ei olnud seda momenti, kus saaks toimuvat ette aimata. Raamatus oli tugevalt müstikat, kogu see laipade elustamine oli juba omaette müstika. Pealekauba on see raamat kirjutatud tõesti värvikalt. Sellest on samamoodi ka film tehtud ning ka see oli lihtsalt fantastiline. Võrreldes filmiga "It", mis oli raamatuna suhtliselt hea, kuid filmid olid igavad.Kuid ka üks asi hakkas okkaks silma, nimelt need tapmiste stseenid olid kohati jõhkravõitu, kuid siiski see hinnet ei riku, nagu seda ütles Jyrka: "see on ju ulme".
Teksti loeti Inglise keeles

Minule ei meeldinud. Tegelikult ei pakkunud ju midagi uut. Verd... Ilmselt see ongi eesmärk omaette, puhas brutaalne terror, ilma salapärase hinguseta. Loomulikult, indiaanlaste surnuaed on salapärane, kuid mitte piisavalt. Selleks, et mul hirmu nahka ajada, on vaja midagi enamat kui lihtsalt elavaid surnuid ringi kooserdama. Teisest küljest, ega ta täielik saast nüüd ka ei olnud. Pakkus üllatusi ning aeg-ajalt sattusin lugemisel isegi hoogu, nii et ei leidnud mahti käest ära panna. Mina ei ole Kingi austaja ning ilmselt ei saagi selleks. Probleem? Vaevalt.
Teksti loeti inglise keeles

Huu, jube! Ja kui keegi ütleb, et see ju õuduskirjanduse idee ongi, siis... Kusagilt jookseb ikkagi taluvuspiir ja see on igaühel erinev. Filmi nägin viis aastat varem kui raamatut ja see jättis pikaks ajaks kananaha. Raamat on tegelikult sõbralikum kui film (teadagi, Hollywood). Aga ikkagi, kui õnnestub, ostan enda kodusesse raamaturiiulisse ka. Kingi raamatute rida pikendama.
Teksti loeti inglise keeles

Sellega oli nii, et kõigepealt lugesin BAASist pooljuhuslikult Milady arvustust, mis väitis, et PS on rämps. Veidi aega hiljem sattusin vaatama sellest vändatud filmi, mis oligi rämps. Ja veel natuke aega hiljem tellisin amazonist raamatu :-) Vastu igasugu ootusi oli lahe lugemine, alguses ikka jupikaupa, ja siis kusagil keskel endale teadvustades, et üldse ei suuda raamatut enam käest panna. Asjad, mis filmis tundusid tobedad või mõttetud, olid siin omal kohal ja eesmärgiga, mingeid tõrkeid ei tekkinud, ainult positiivsed mälestused. Kõlbab ka teist või kolmandat korda üle lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Ootasin ja ootasin, et saaksin seda raamatut lugeda. Miskipärast ei tulnud pähe seda originaalis teha. Nüüd saan aru, et see on viga. See see on, kui eesti keeles nii palju lugemata raamatuid riiulis ning siis mõtled, et loeks need kõigepealt läbi.

Niisiis, ära ootasin. Ja olen veidi pettunud. Mis mõttes pole ka raamatus tee ja maja vahel tara? Mis mõttes kass ei püüa hiiri? Mis mõttes ei söö nad värsket liha? Mis mõttes kassid ei limpsi verd? Kingi mr Churhc teeb kõike seda, mida tavaline kodukass teeb ilma igasuguse suremise ja elluäratamiseta.

Seda on mul meistrile raske andestada. Kuidas ta ei tea, mis või kes on kassid? Arusaamatu. Täpselt sama see lugu aiaga. Kuidas saab ükski normaalne laste ja loomadega pere mõelda, et ah, kiirtee, tappev tee, las siis olla. Ja aeda ees ei ole. Las siis olla nii. Ei vähimatki mõtet aia tekitamisest.

Aga muidu, õudus oli reaalne. Tüüpiliselt Kingile keris ja keris, esimeses osas polnud seda suurt ollagi, teine ja kolmas seevastu laksas serviti. Muidugi, kõige jubedam oli soo.Filmis oli vist see, kuidas laps moondub deemoniks. Ja kass oli ka kole. Raamatus olid mõlemad peaaegu nunnud. Noh, kass muud polnudki. Mis sest, et haises.

Ühesõnaga, veidi pettunud. Nii Kingis, tõlke paindumatuses kui ka iseendas. Et ei taibanud originaalteost lugeda.

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin viimati rongisõidul Tartusse ja tagasi. Ei suutnud e-lugerit käest pannagi. Kindlasti üks süngemaid Kingi raamatuid, sest see kõneleb inimeste suutmatusest leppida lähedaste surmaga. Kui on võimalik nad kuidagigi tagasi tuua, ükskõik mis on selle hind, otsustatakse selle kasuks. Lemmikloomade surnuaid, nagu see vist hiljuti eestindati, on täiesti ohutu, kui sinna mitte ronida, aga sellegipoolest on see üks õõvastavamaid kohti ühestki Kingi teosest. Just sellepärast, et inimese, antud juhul Louis Creedi, ropp vajadus oma surnud poega veel elusana näha, kas või zombina, on nii tugev ja möödapääsmatu.
Teksti loeti inglise keeles

“Pet Sematary” on korralik horror ja vastikult õudne. Tähendab, meeldivalt õudne. Aga...
 

...nagu Kingi puhul ikka siis ta oskab tihtipeale hoopis muid teemasid huvitavalt esitada. Noh, lisaks siis sellele õuduka-värgile (millest räägin enda kokkuvõttes vähe). Antud raamatus on peategelasteks perekond Creed (mees Louis, naine Rachel, noor tütar Ellie ning paariaastane poeg Gage), kes kolivad uude kohta elama ja läheduses on "lemmikloomasurnuaet", kuhu pea 100 aastat on lemmikloomi maetud. Igaljuhul Rachel on kaotanud noorelt enda õe Zelda (ajukelmepõletik) ning naise jaoks on surm väga õrn teema. 
 

Peale surnuaia külastamist tütar avastab, et ka nende endi kass Church ei ela ju igavesti. Ning kui ta sellest isaga (arst) räägib siis on tütar üsna häiritud, esimene kokkupuude surmaga ju ikkagi. St veel pole ju kiisu surnud - aga ta võib ju juba järgmisel minutil surra! Isa jaoks ja arvates on see väga mõistlik ja vajalik arutelu (st muidugi emotsionaalne ja pisararohke) - aga naise arvates mitte. Varsti sünnibki tüli kuna naise jaoks on lapsele surma tutvustamine selgelt liiga vara. Mehe (kordan, arst) jaoks aga on surm üks eluringi osa. Väga põnev arutelu/tüli on.
 

Raamat läheb siis korralikult käima kui perekonna kass Church õnnetult surma saab. Creedide vanahärrast naaber Jud soovitab Louisele matta kass salaja lemmikloomasurnuaiale - aga kui nad sinna suunas kõnnivad siis juhatab Jud ta hoopis kaugemale, vähe teistsugusesse surnuaeda kuhu  Miꞌkmaq indiaanlaste suguharu omal ajal on enda surnuid matnud. Häda (või võlu) on aga selles, et sinna maetud tulevad ühel hetkel tagasi. Ka kiisu naaseb ellu, olles küll vähe teistsugune. Või mis elu see ka on - kass haiseb mulla järgi, käitub kuidagi teistsuguselt, ei ole enam sõbralik nurrumootor vaid pigem eemalehoidev ning kui leiab surnud linnu siis kisub selle kohe jõhkralt tükkideks. Kassilik graatsia on täielikult kadunud. Teised pereliikmed saavad aru küll, et kassiga on midagi teistmoodi aga tegelikku saladust nad veel ei aima. Siis aga juhtub õnnetus inimloomaga...
 

Lugesin ise raamatut tavatult kaua, paari nädala ümber. Vast põhjused polegi tähtsad (sest… põhjused) aga see tähendas, et lugesin raamatu esimese veerandi enam-vähem ühes jupis ja järgneva, selle korraliku õuduka, eraldi. Seega algul oli raamat nagu korralik tavaline ilukirjandus, kus oli mitmeid huvitavaid pere-elulisi punkte (nagu ka ühe välja tõin). Aga edasine on siis pagana õudne ja naha alla pugev King. 
 

Sekka tuleb ikka ja jälle muid teemasid, ma ütleks, et see raamat on suuresti hoopis sellest, kuidas inimesed saavad hakkama surmaga, kuidas käituvad leinas inimesed ning kas ligimese surm toob puusärgi ümber vihavaenlastele lepitust? Jah, on ulmelist õudust ehk horrorit aga see on mingis mõttes isegi sekundaarne. Hea raamat on hea raamat, olenemata sellest mis kuube kannab.
 

Lõpus tahaks natuke viriseda eestikeelse tõlke pealkirja üle. Teatavasti raamatus on koht, kus lapsed on pannud välja sildi teeotsale, mis viib lemmikloomade surnuaiale. Inglise keeles oleks korrektne kirjutada “pet cemetary” aga sildi kirjutanud lapsed tegid vea, kirjutasid tunde/kuulmise järgi. Ehk siis kui kanda eesti keelde üle siis kas laps kirjutaks “surnuaed” “surnuaid”? No minu peas vähemalt küll mitte, “surnuaid” on nagu murdekeelne väljend maapiirkonnas elava taadi suust. “Surnuaet” oleks märksa suupärasem ja loogilisem kirjaviga (vähemalt enda arvates). 
 

Ma ise kahtlustan, et “surnuaet” ei sobinud esikaanele kuna see jätab mulje trükiveast ning kirjastus kartis, et raamatu tausta mitteteadvad inimesed hakkavad raamatu väljaandja kallal ilkuma. “Surnuaid” on ilmselgelt kirjapilt, mis viitab teadlikule valikule.

Teksti loeti inglise keeles
x
Ralf Sauter
1991
Kasutaja rollid
Viimased 18 arvustused:

"Offspring" on järg õuduskirjanik Jack Ketchumi skandaalsele debüütromaanile "Off Season", mida alles hiljuti retsenseerisin. Kuna tolle lõpplahendus on otsekohene ega jäta midagi lahtiseks, uurisin järele, mis ajendas kirjanikku sellele kümme aastat hiljem järge kirjutama. Tema põhjendus on tegelikult ratsionaalne: "First of all, on all my subsequent books, it says ‘author of Off Season’ and that book had been out of print for years. I wanted to get Off Season back in print. This was my best seller and I’m actually pretty well known for it. I got a contract with Berkley and I had an idea for a sequel. What made it different is that it would be more character-driven than the first one was and I can write about these people that I actually know." [allikas]

Mulle meeldis "Off Season`i" puhul, et kuigi esimene pool raamatust on pühendatud tegelaste tutvustamisele, nende omavaheliste suhete ja isiklike motiivide selgitamisele, suudab Ketchum samaaegselt luua pahaendelise ohutunde, viidates juba avapeatükis, et vahetus läheduses varitseb kollektiiv arutuid metslasi, kes igal hetkel rünnata võivad... kuni see lõpuks välkkiirelt juhtubki. "Offspring" on analoogilise ülesehitusega: kõigepealt ei sünni pikalt midagi õudset ning just siis, kui tunned tähelepanu kaduma hakkavat, muutub lugu ühekorraga plahvatuslikuks ja košmaarseks. Hetkest, mil Dead Riveri linnakest ümbritsevast põlisloodusest pärit loomalikud kannibalid, eesotsas "Off Season`iski" olnud The Woman, tungivad järsku majja, kus elab noor naine oma lapsega, on raamatut raske käest panna. Esimese jaoga tuttav inimene peab selle suhtes muidugi silma kinni pigistama, et "Offspring`is"uus inimsööjate klann siginenud on, sest "Off Season`i" lõpust lähtudes on see ebatõenäoline (et mitte öelda võimatu). Ketchumist võis olla laisk kujutada "Offspring`is" jälle sissetungi majja, ent kummaski romaanis jõuab pinge selle sündmusega haripunkti; kirjanikuna on ta omamoodi sarnane kannibalidele, kellest kirjutab, oodates soodsaimat hetke ohvri — antud juhul lugeja — ründamiseks ning tehes seda siis nii armutult kui vähegi võimalik.

Järjes vaatleb Ketchum lähemalt kannibalide elukorraldust, andes igaühele neist kindla hüüdnime (Eartheater, Rabbit jne), mis annab neile individuaalsust ja on seega tervitatav, kuid samas tundsin puudust sellest, kui umbmääraseks jäävad nad "Off Season`is", kus autor iseloomustab neid pealiskaudselt: "pikk mees", "rase naine" jne. Peategelaste seltskond on "Offspring`is" oodatust mitmekesisem ja nad on oluliselt rikkama sisemaailmaga kui üheülbalised linnavurled, kes esimeses jaos elu eest võitlema peavad. Protagonistide seas on sedapuhku üks südametunnistuseta psühh, mis temaatika seisukohalt asjakohane on, sest Ketchum püüab nende Dead River`i romaanidega justkui näidata, et inimene ei pea olema looduses üles kasvanud metslane, et looma kombel käituda. Niisamuti on loos oma roll beebil, kellele Ketchum leiab asjalikku rakendust raamatu lõpuosas. Kui õudusfilmi või -romaani kallal töötav inimene tahab tõsta pinget, pole selleks mugavamat vahendit kui üks abitu väikelaps, sest ta suhtleb minimaalselt ja on olematu mõttemaailmaga, aga ometi hoolib iga inimene automaatselt sellise karakteri saatusest (sama kehtib kaitsetute koduloomade puhul).

Nii stiili kui ülesehituse poolest on romaan eelkäijale ühesõnaga sarnane; selles esinevad kõik elemendid, mis "Off Season`i" köitvaks teevad. Mis puutub räigustesse, siis selle koha pealt on "Offspring" veidi tagasihoidlikum; vahest pelgas autor, et kirjastus kukub reglementeerima ning sunnib teda jälle tekstis spetsiifilisi muudatusi tegema, et see poleks avaldamiseks liiga ekstreemne (mis on muidugi totaalselt subjektiivne, aga tihtilugu on mainest hooliv kirjastus see, kelle sõna maksab). Või vahest leidis ta tagantjärele hoopis, et ületas "Off Season`is", millega püüdis räigemate 70ndate õudusfilmide otsekohesust kirjandusse tuua, hea maitse piire. Ärge saage valesti aru, juba täiesti "Offspring`i" alguses on lauseid nagu "Her arms were drying in the sink", nii et see pole teos, mida suikuvale lapsele ette lugeda sobib, aga päris nii halastamatuks romaan ei lähe kui "Off Season", püüdes sageli olla pigem psühholoogiline — seekord domineerivad külm närv ja loogika, mitte animaalsed instinktid.

"Offspring`i" faabula on samas laialivalguvam ja muutub tihtilugu segaseks, milles süüdi märgatavalt kohmakas lauseehitus. Taas häiris mind pidev naistegelaste kehaosadele viitamine, mis enamasti põhjendamatu ja kuidagi nilbe (mehed niisugust tähelepanu ei saa) — seninähtu põhjal julgen oletada, et sõna breast esineb korduvalt igas Ketchumi romaanis. Loos on, muide, vahepeal tunda 80ndate Zeitgeisti, sest põgusalt mainitakse nüüdseks unustatud nähtusi nagu Nintendo ja floppy. Ausalt öeldes kohati häiribki, et raamat nii aja hammasrataste vahele on jäänud. Ketchum, kes antud teemadel nagunii selgelt asjatundja pole, pidanuks taipama neid vältida. Tehnoloogia on meest raamatu kirjutamise käigus selgelt vaimustanud, sest vahepeal otsib ta võimalusi arvutitele jms vihjamiseks, isegi kui see pole üldiselt sobilik. Vaatamata äratoodud puudujääkidele on "Offspring" kaasakiskuv ja ootuspäraselt brutaalne lugu, mis ei mõju "Off Season`i" odava koopiana.
Teksti loeti inglise keeles

On vaieldav, kas teos Baasi sobib, aga kuna siin on ka Stephen Kingi õudusromaanid, siis võiks möönduse teha.

"Off Season" on õuduskirjanik Jack Ketchumi menukas debüütromaan, mis ilmus esmakordselt 1980. aastal. See on esimene osa nime Dead River kandvas triloogias, kuhu kuuluvad veel "Offspring" ja "The Woman", seejuures viimase põhjal on Lucky McKee teinud Ketchumiga tandemis ka sadistliku, kuid võrdlemisi intelligentse filmi. Mind on häirinud iga Ketchumi teosel põhinev linateos, mida näinud olen, ja ka tema kompromissitut raamatut "The Girl Next Door" ei saanud ma päevadeks peast välja, nii et mul oli põhjust eeldada, et "Off Season" ei saa olema meeldiv lugemine.

Siinkohal tasub märkida, et ehkki raamatu avaldanud Ballantine Books käskis autoril tekstist kõige ebameeldivamad kohad elimineerida, viis loo ekstreemsus vahetult pärast avaldamist sellise skandaalini, et kirjastus loobus raamatu edaspidisest toetamisest ja püüdis selle levikut piiratagi. Alles sajandi lõpus ilmus "Off Season`ist" suure hilinemisega nö lõikamata versioon ehk Unexpurgated Edition, mida lugesin loomulikult ka mina. See sisaldab muuhulgas autori järelsõna, kus on spetsiifiliselt ära toodud, mida Ballantine teda algselt eemaldama sundis. Ehkki "Off Season" kuulub Ketchumi tuntumate romaanide hulka ning autori teoseid aktiivselt ekraniseeritud on, ei eksisteeri sellest tänini filmi, kuid näiteks populaarne teen slasher "Wrong Turn" on romaanist nähtavasti palju inspiratsiooni ammutanud. See-eest "Off Season`i" puhul on Ketchum omakorda lähtunud kaudselt kurikuulsast Sawney Bean`i legendist, samuti on selgelt tunda erinevate 60ndatel ja 70ndatel valminud õudusfilmide mõjusid. Lood ülejäänud maailmast eraldatud metslaste klannidest, kelle jaoks verepilastus ning sellest tulenevad väärarengud on loomulik asi, võivad paista ulmelised, aga juhatan tähelepanu, et alles möödunud aastal Austraaliast üks niisugune perekond avastatigi. Aeg-ajalt tuleb mulle meelde kummastav tõsiasi, et maailmas on paiku, kus ei teata midagi selliste asjade nagu telefon või arvuti olemasolustki, ja kahtlemata ka paiku, kus inimliha peetakse suurepäraseks kehakinnituseks. Alles mõne aja eest lugesin pärast samateemalise filmi "We Are What We Are" vaatamist suurest uudishimust, kuidas see siis õieti mekib — väidetavalt nagu sealiha, kuid mõrkjam.

"Off Season`i" tegevus ei toimu aga mõnes Jumalast hüljatud piirkonnas, kuhu tsiviliseeritud inimene reeglina ei satukski, vaid Maine`i osariigis Dead River`is, kuhu toimetaja Carla läheb eraldatud maamajja rock`n`rolli algusaegadest rääkivale raamatule viimast lihvi andma (võib-olla on asi selles, et ma kipun ebausklik olema, aga paigast nimega Dead River hoiaks ma üldse heaga eemale). Sinna on teel ka naise õde ja sõbrad, kes loodavad maalilises kohas koos hästi aega veeta ja Carlale seltsi pakkuda, kuid noored newyorklased ei tea aimata, et maamaja vahetus läheduses elab koopas loomastunud inimsööjate perekond, kes näevad linnavurlede saabumises ideaalset võimalust jahti pidada ja toiduvarusid täiendada.

Raamatu juures avaldas mulle kohe muljet loo intelligentne struktuur. Ainuüksi avapeatükk annab mõista, milliste metslastega tegemist on — olles ranniku lähedal kätte saanud ja tapnud noore naise, rüüstavad nad viimase autot ning klanni pealik vajab pagasiruumi avamiseks kangi, teadmata, et sama saab palju kergemalt ka võtmetega teha, mis süütelukus ilusti olemas on. Ketchum kirjeldab seejuures meeldejäävalt Atlandi ookeani äärde jääva Dead River`i ümber asuvat ruraalset ala, mis neile agressiivsetele barbaritele koduks on.

Hetkeks, mil Carla jõuab maamajja, kus peab natuke aega üksi olema, on teada, et kui tõeline terror algab, pole peategelastel võimalik metslastega kompromissile jõuda ning kõik peab taanduma ellujäämisele, nagu sarnast situatsiooni kujutavates filmideski (mainitud "Wrong Turn", "Deliverance", "The Hills Have Eyes" jpt). Pingelisuse seisukohalt on leidlik, et Carla sõidab maamajja enne teisi, lootes seal segamatult töötada, sest kui ta on omaette — sageli napis riietuses või täiesti alasti, et ennast pesta või imetleda, midagi kartmata — tundub ta eriliselt haavatav. Kangastus hetkega Jennifer 1978. aasta šokifilmist "I Spit on Your Grave". Samal ajal reisivad New Yorgist Dead River`i suunas tema sõbrad ja mõneks ajaks saab lugeja lõbustada end küsimusega: kas esimene kontakt kannibalidega leiab aset enne või pärast Carla kaaslaste pärale jõudmist? Oht on lähedal, see on selge.

Olen Jack Ketchumi lugude puhul täheldanud, et ta naudib naistegelaste fetišeerimist, asetades nad mõnuga haprasse olukorda, kus neid on kerge rünnata, piinata, vägistada jms. (Tihti latentne) misogüünia on autori loomes tüüpiline motiiv ("The Woman", "The Girl Next Door"), mistõttu polnud raske ennustada, et "Off Season`is" toimub lõpuks ka seksuaalset kuritarvitamist ning privaatsed hetked, kus kaitsetu Carla viibib endamisi, tundes ennast mugavalt ja turvaliselt, on omamoodi sissejuhatus sellele. Üllataval kombel pole aga Carla see, kes niisuguse kohtlemise ohvriks satub. Minus tekitas vahepeal ebamugavust, et Ketchum pöörab aktiivselt tähelepanu sellele, millisel kolmest naistegelasest on kõige täidlasemad rinnad ja ideaalseim figuur, aga ei vaevu ühegi meestegelase välimust ühe lausegagi iseloomustama. Vähemalt näitavad hädas naised vahepeal üles tõelist südikust, aga sedagi juhul, kui läheduses pole mõnd meest, kelle taha hädiselt peitu pugeda.

Kui inimsööjate bande võtab öö hakul sihikule maamaja, kus noored linlased — kolm naist (kellest kaks on õed) ja kolm meest — pahaaimamatult aega veedavad, viib see ägedaloomulise kokkupõrkeni, mida on tõepoolest põnev lugeda; umbes sel hetkel jõuab ka arusaamisele, et romaanil on omad trikid varrukas ja see pole sugugi etteaimatav. Kes mäletab seda haagiselamusse tungimise stseeni "The Hills Have Eyes`ist", siis siin juhtub midagi väga sarnast, ja sarnaselt David`ile "Straw Dogs`is" taipavad hädalised keeta vett (ning õli), et seda sobival hetkel ründajatele strateegiliselt krae vahele visata. Olukorra muudab häirivamaks asjaolu, et kannibalide seas on ka (rasedaid) naisi ja lapsi, kelle eludest loo kangelased sellises kriitilises olukorras põrmugi ei hooli.

"Off Season" võib kirjelduse põhjal muidugi maotu ja labase mulje jätta, kuid tänu Ketchumi enesekindlusest pakatavale otsekohesele stiilile ja süžee osavale ülesehitusele on see palju enamat kui mõni rämpsukas; kui regulaarselt Stephen Kingi lugeda, kelle teosed on reeglina laialivalguvad, kipub unustama, kui mõnus on lugeda õudusromaani, mis on tõepoolest tempokas ja konkreetne. Luiskaksin, kui ütleksin, et raamatus ei ole kandvaks elemendiks räigused, kuid isegi utreeritult verevalamist ja kõikvõimalikke muid sadistlikke toiminguid kirjeldades suudab Ketchum pinget ülal hoida, lubamata lool muutuda ülemäära monotoonseks või ebarealistlikuks. Mina ei tundnud ise kordagi, et autor läheb liiale, sest tegelased muutuvad ühekorraga niivõrd animaalseks, et nende brutaalne käitumine tundub enesestmõistetav. Ketchum näitab andekalt, mis juhtub, kui inimene peab juhinduma instinktist ning tahtest elada, ja kuivõrd habras on inimelu tegelikult. Lõppude lõpuks demonstreerivad "Off Season`it" täitvad jõledused, milline on mehe potents õuduskirjanikuna, ja debüütromaani kohta on see oma dramaatilisuses üllatavalt efektiivne. Romaan kirjeldab nii järeleandmatult üdini bestiaalset käitumist, et see mõjub ürgse ja lausa lummuslikuna. Ketchum on Clive Barkeri kõrval teine kirjanik, kelle loomingut Stephen King üksjagu propageerinud on ja seda igati õigustatult. Goodreads`is panin hindeks 4/5 ehk väga hea ning loeksin meeleldi ka ülejäänud jagusid Dead River`i triloogias.
Teksti loeti inglise keeles

Napilt romaani mõõdu välja andev ulmeseiklus, kus kurjategijast baikerile Hell Tannerile (jah, ta nimi on Hell Tanner) usaldatakse ülesanne toimetada mööda Damnation Alley`ks kutsutavat ohtlikku maanteed Californiast Bostonisse seerum, mida sealsed katkuhaiged hädasti vajavad. Missiooni õnnestumise korral ei peaks ta vastutust kandma ühegi senise kuriteo eest, samas kui ebaõnnestumine tähendaks kindlat surma. Kes näiteks "Mad Max`i" filme või "Fallout`i" mänge armastab (mis antud teosest selgelt inspiratsiooni ammutanud), peaks nautima ka antud raamatut.

Öökapile teine vedelema ei jää, sest läbi lugemiseks ei tohiks kuluda enam kui õhtu või kaks. Eks süžee ole oma lihtsakoelisuses samastatav ennekõike lugematute b-filmidega, nii et ajunatukest teos samuti ei kurna, kuigi see kätkeb omi sügavaid kohti. Roger Zelazny on "Damnation Alley" paberile pannud tempot ja ökonoomsust silmas pidades (algselt oli see üldsegi midagi lühijutu sarnast), nii et tegemist on rohkem standardse ajaviitekirjanduse kui hard sci-fi`ga, aga paar tunnikest head meelelahutust see tõepoolest garanteerib. Lugemise ajal kangastus mulle kohe aastate eest nähtud film, mis seitsmekümnendatel raamatu põhjal vändati, ja ehkki tolle sündmustikust suurt midagi meeles polnud, aitasid ähmased mälestused selles kujutatud düünidest ning olevustest anda mingisugusegi ettekujutuse õudsest keskkonnast, mida Hell trotsima peab. Raamat ei ole ses osas teab mis spetsiifiline ega koloriitne, kuid siin-seal leidub üksikuid ilmekaid detaile — näiteks meeldis mulle, kuidas pärast suurt tormi on maapind kaetud surnud kaladega (iseasi kui loogiline see on).

Lugu võib paremal juhul panna mõtisklema selle üle, kas lahkeid samariitlasi üldse osataks nii põrgulikus maailmas väärtustada — vahest ei mõistakski inimesed enam põhimõtteliselt tänu tunda, sest lootus on niikuinii minetatud? Ühel hetkel näeb Tanner õudusunenägu, kus keegi ei aplodeeri või patsuta talle õlalegi, kui mees lõpuks pärale jõuab, väärtuslik ravim kaasas. Ehkki Tanner asub missioonile täiesti omakasupüüdlikul eesmärgil, on mõte haigete päästmisest talle kallis, olgugi et ta ei kipu seda tunnistama. Võiks öelda, et raamat pilkab heroismi, mis on vaheldustpakkuv, sest paljudes postapokalüptilistes filmides (nt "The Postman" või "The Road Warrior") saab konfliktsest peategelasest kaitseingel ja nii kipuvad need pahatihti armetult pateetiliseks minema. Ega Tanner polegi kellegi kangelane, vaid nõgine matšo, kes tahab puhtalt lehelt alustada, kuid mõte kangelaseks olemisest nähtavasti erutab teda alateadlikult.

Ulmehuviliste seltskonnas kuuleb elu jooksul kuus Hugot ja kolm Nebulat võitnud (mis on ulmekirjanduse mõistes väga prestiižssed autasud) Roger Zelazny kohta ainult positiivset, aga "Damnation Alley`t" tema põhjapanevate tööde hulka nähtavasti ei loeta. Ja Baasis pole vist ühtegi teist teost nii palju arvustatud... nagu näha, on osade kommentaarid päris salvavad, samas kui teised kiidavat raamatut taevani. Eks ma ise jää kuskile vahepeale, aga lugesin pigem sportlikust huvist kui tõsisest kirest ulme vastu. Selles osas võivad ilmselt kõik nõustuda, et Hell on üks pagana äge kuju.
Teksti loeti inglise keeles

Minu jaoks on Clive Barkeri juttude lugemine samavääriline šokolaadi kallal maiustamisega: vältimaks halba enesetunnet, tuleb tuleb osata piiri pidada ning tavaliselt pole see enamat kui eksootiline vaheldus toitvamatele, täiväärtuslikumatele roogadele, kuid sellegipoolest on šokolaad eriline: mõnusalt hõrk, suus sulav ja nauditav juba esimesest suutäiest — sama kehtibki Barkeri loomingu kohta. Selle kaasahaaravus seisneb muidugi kirjaniku arhailises jutustuslaadis, mis nõuab tavapärasest rohkem keskendumist ja on selletõttu küllaltki kurnav, ent muudab kirjeldatud maailmad — grotesksed, aga alati maagilised — eriliselt kütkestavaks.

"Cabal`i" põhjal tegi Barker isiklikult omal ajal filmi "Nightbreed", mida võinuks ehk saata suur edu, kuid paraku otsustas tema visiooni suhtes ükskõikne stuudio filmi roimata, lõigates sellest välja nii suure hulga olulisi stseene, et Barker pole sellest saati filmi omaks tunnistanud. Kõigele lisaks tuli "Nightbreed" välja vahetult pärast sõbrapäeva, nii et keegi filmi õieti vaatama ei läinudki, kuid aja jooksul on sellest kujunenud omaette kultusfilm. "Nightbreed" on üsna lünklik ja segane linateos, kuid võib-olla ei olegi põhjuseks ainult stuudio tehtud ülekohus, sest "Cabal`i" lugedes saab aru, et Barkeri prioriteediks oli mitte niivõrd jutustada ladusat lugu (ehkki huvitaval kombel on korraliku seiklusjutu alged "Cabal`is" isegi olemas), kuivõrd kirjeldada eksklusiivset Midiani-nimelist fantaasiamaailma ning selle monstroosseid asukaid, mida välja mõelda aitasid kirjanikul ehk tollal nähtud viirastuslikud unenäod. Barkeri fantaasiaküllasematele lugudele on muidugi tüüpiline, et tegelased eksisteerivad vaid selleks, et sattuda hämmastavalt võigastesse, inimmõistusele vastuvõetamatutesse situatsioonidesse; enamasti ei vaevugi autor selgitama, kes need tegelased õieti on, kust nad tulevad ja kuhu neil on tarvis jõuda. Seda enam üllatas mind, kui puudutav on "Cabal" armastusloona. Tegu on kindlasti kirglikuima Barkeri teosega, mida lugenud olen... muu hulgas sisaldab see üht päris palavat seksistseeni. Sattumine košmaarsesse Midiani ja seal sündiv paneb loo keskmes oleva paari armastuse proovile, sest seal ei jää kellegi koletislikkus varjatuks; ometi on sealsed koletised, ehkki tagakiusatud ja jälestatud, inimlikumad kui arvata oskaks, ja see aitab ka nende armastusel säiluda. Ja tuleb välja, et inimlikud koletised on sama huvitavad kui koletislikud inimesed.
Teksti loeti inglise keeles

Olgu märgitud, et minu meelest ei ole romaan Baasi indeksisse sobiv, aga kuna see valikus olemas on ja ma seda ka arvustanud olen, siis:

Poppy Z. Brite`i 1996. aasta kurikuulsat romaani "Exquisite Corpse" on keeruline kategoriseerida ja veel keerulisem kirjeldada; ilmselt oleks paslik nimetada seda gay interest sarimõrvarilooks. Ja sõna "sarimõrvar" all ei pea ma silmas tossikesi, kes mõnel pimedal alleel pahaaimamatuid neide lipsu või vööga surnuks kägistavad, vaid kaht erakordselt väärastunud psühhopaati, kelle kõrval isegi Jeffrey Dahmer inglina tundub, ja Brite ei hoidu nende akte detailselt ning järjepidevalt kirjeldamast. Tõeline nišikirjandus, mille rämedusele on raske rivaali leida, aga ma ise olen üldiselt veendumusel, et kui autor seab ilukirjandusliku teksti kirjutamisel endale keelde või piiranguid, läheb kaduma ka teatav osa selle potentsiaalist, ja kui terveid peresid teleri ette naelutavad seriaalid nagu "CSI" võtavad vabaduse surnukuuris toimuvat näidata, siis ei ole minu asi kirjanikku liigse naturalistlikkuse eest kritiseerida. Veel enam, et tegu on selgelt transgressive horroriga.

Õnneks ei teki niikuinii kordagi tunnet, nagu püüaks autor lugejaid sihilikult oma lõbuks šokeerida, provotseerida või nende pingetaluvust nalja pärast proovile panna; pigem jääb raamatust mulje kui ausast ning mitte millegi ees kohkuvast katsest puudutada ohtlikku teemat ilustusi tegemata. Ja ehkki Brite rebib sihikindlalt läbi liha hapra loori, paljastades organid ja kondid, käsitleb ta siiralt ka homoseksuaalsete armastust ning seda sageli kummitavat HIV`i, mis tollal oli tunduvalt destruktiivsem oht kui praegu. "Exquisite Corpse`i" põhiliseks trumbiks on aga linn, kus toimub raamatu tegevus ja mis kubiseb müstikast, salapärasest mustast maagiast, alligaatoreist ning neoontuledest - New Orleans. Koht, mida Brite kirjeldab vägagi autentselt, kuna mees* on elanud seal terve elu (ka pärast Katrinat, ehkki orkaan ta kodu hävitas) ning mõistab ja tunneb selles asuva French Quarteri öiseid tänavaid nagu oma viit sõrme. Paistab, et suurem osa autori raamatuist ongi armastuskirjad kodulinnale, ja mitte igaüks neist pole täidetud koledustega, sest õuduskirjandusest näib ta ammu lahti öelnud olevat. "Exquisite Corpse" on huvitavalt struktureeritud ning veidralt aromaatse õhustikuga lugu vaprale ja avameelsele lugejale - kindlasti mitte väärtkirjandus, ent midagi enamat kui lihtsalt rõveromaan.
Teksti loeti inglise keeles

Taevas tänatud, et Michel Faberi groteskset kultusromaani lugema asudes piirdusid mu teadmised paljudes huvi tekitanud hiljutisest ekraniseeringust sellega, et tegu "Species`i"-laadse arthouse-ulmekaga, kus peaosa täidab Scarlett Johansson. Tajusin nimelt kohe, et "Under the Skin`i" ligitõmbavuse eest vastutab just loo mõistatuslikkus, kõige latentsus. Seda tõendab tõsiasi, et kui Faber viimaks narritamise lõpetab ning oodatud vastused annab, haihtub teose nõiduslikkus. Autor on teinud riskantse, kuid enesekindla valiku, hoides pikalt saladusloori peategelase Isserley ümber — iseäraliku nime ja veelgi iseäralikuma välimusega naise, kes sünkjatel Šotimaa teedel lihaselisi meessoost hääletajaid peale korjab. Üks arvustus Goodreads`is võtab romaani kenasti kokku: see läheb progressiivselt veidramaks, kuni enam lihtsalt ei kannata. Autor pakub õrritavaid vihjeid Isserley tegeliku päritolu ning tegevuse tagamaade kohta tasa ja targu, reetmata midagi liiga ruttu. Kuna raamatu õhustik on väga kummastav, ei tundu ükski võimalik seletus Isserley operatsioonile liiga arulage ja nii hakkab fantaasia kähku lendama. Meeletu teadmatuses olemine takistab "Under the Skin`i" käest panemast ning kõlav lüüriline proosa kannab samal ajal hoolt, et meeletu teadmatuses olemine ei muudaks ülemäära kärsituks. Faberi olukirjeldused ruraalsest Põhja-Šotimaast on nii sõnaosavad, et lugemise ajal lausa tunneb suus merevee soolast maiku; kuuleb tuule käes kõikuvate latvade sosinaid või mägismaal ekslevate lammaste määgimist. "Under the Skin`i" kasuks töötab, et lugu leiab aset niisuguses maalilises, isoleeritud kohas, mitte mõnes metropolis. Isegi kui Isserley poleks pooltki nii karakteerne, ei tahaks ta sellesse keskkonda kuidagi sobituda. Loomulikult on see sobimatus asjakohane, sest naine on reaalsest kodust õige kaugel ja peabki seega võõrastust äratama, sõltumata asukohast.

Isserley walked along the pebbled shore of the Moray Firth, drinking in the beauty of the great uncovered world. To her right, trillions of litres of water surged between Ablach`s beach and an invisible Norway beyond the horizon. To her left, steep gorse-encrusted hills led up to the farm. Stretching endlessly behind and ahead of her was the peninsula`s edge, whose marshy pasture, used for grazing sheep, ended abruptly at the brink of the tide in a narrow verge of rock, curdled and sculpted by prehistoric fire and ice. It was along this verge that Isserley most loved to walk.

Kurioosne on naise välimuski: ehkki Isserley on märgatavalt rinnakas (usu mind, Faber teeb kõik enda võimuses, et see ei ununeks), pole ta oluliselt suurem Tolkieni kääbikutest ning kannab prille — Scarlett Johanssoni liigasse ta igatahes ei kuulu. Ma ei ole palju lahkarvamusi tekitanud filmi veel näinud, ent söandan oletada, et viga oli valida Isserley ossa moeajakirjade soosik, olgugi et ta on sobivat kasvu, ja isegi mitte püüda talle ebaatraktiivseid jooni anda. Vahest peaks sellist mõju avaldama ta soeng? Mulle küll meeldib. Filmi puhul on muidugi enim tolmu üles keerutanud see, et muidu konservatiivne näitlejatar on paaris stseenis paljas. Faberi Isserley ei ole otseselt seksapiilne ja peaks tekitama pigem närvilisust kui erutust, ehkki üksildased mehed, kes tema autosse istuvad, kipuvad teda koheselt nägema ärakasutatava objektina. Siinkohal tahaksin välja tuua ühe puuduse: Isserley autosse sattuvad hulkujad on enamjaolt häirivalt nürimeelsed ja igava iseloomuga; mitte palju enamat kui suure sugutungiga töllmokad. On muidugi põnev, et raamat kirjeldab siin-seal nendegi mõttekäike, näitamaks, kuidas tõlgendab Isserley`t mõni temaga kokku puutuv mees, kuid need mõttekäigud kalduvad liiga tihti labasusele. Seda mõjuvam on samas Isserley saatuslik kohtumine teistsuguse hääletajaga, kes ähvardab tema töörütmi sassi lüüa. "Under the Skin" on kirjutatud elegantses keeles, selle järk-järgult süvenev ebanormaalsus kütkestav ja Isserley tegelane traagiline ning hurmav.
Teksti loeti inglise keeles

Lugesin viimati rongisõidul Tartusse ja tagasi. Ei suutnud e-lugerit käest pannagi. Kindlasti üks süngemaid Kingi raamatuid, sest see kõneleb inimeste suutmatusest leppida lähedaste surmaga. Kui on võimalik nad kuidagigi tagasi tuua, ükskõik mis on selle hind, otsustatakse selle kasuks. Lemmikloomade surnuaid, nagu see vist hiljuti eestindati, on täiesti ohutu, kui sinna mitte ronida, aga sellegipoolest on see üks õõvastavamaid kohti ühestki Kingi teosest. Just sellepärast, et inimese, antud juhul Louis Creedi, ropp vajadus oma surnud poega veel elusana näha, kas või zombina, on nii tugev ja möödapääsmatu.
Teksti loeti inglise keeles

Põhikooli ajal valisin Keskraamatukogust lugemiseks raamatuid üsna juhuslikult. Käesoleva teose kasuks otsustasin tõenäoliselt sellepärast, et sisututvustus tagakaanel oli huvitav. Ja pean ütlema, et kui paljud tollal loetud raamatud on meelest läinud (Koontzi "Hirmu pale" nende seas), tuleb see teos mulle ikka ja jälle meelde. Õuduslugu, mis pakatab inimlikust soojusest. Nii mäletan seda mina.
Teksti loeti eesti keeles

Hiljuti tõepoolest käis Jürkaga vaidlus, et kas on ulme või ei ole. No ma olen samal arvamusel, et ikkagi ei ole, kuigi nähtavasti pole ka eksklik seda nõnda nimetada.

Raamatule hindeks 4, Ballardi proosa on väga lennukas ja huvitav ning raamatu perversne sisemaailm niisamuti, aga `too much` lihtsalt nii sisuliselt kui keeleliselt.
Teksti loeti inglise keeles

Osasid jutte loetakse ja tuntakse muidugi ainult tänu populaarsele ekraniseeringule, aga Campbelli oma selliste hulka arvestada ei saa - võitnud on teine päris palju prestiižsseid auhindu ja kui ulmefanaatikutest tuttavaid õigesti olen mõistnud, kuulub autor ise kaasaegse ulmekirjanduse suurkujude hulka... andis vist mingit märkimisväärset ajakirja välja. Mulle endale jõudis viimaks midagi pärale: oluline on klassikalisi ulmejutte lugedes arvestada, et kui rohelised mehikesed, lendavad taldrikud, kehade ülevõtmine ja muu säärane on asi, millest praeguseks juba lugematuid filme vändatud ja raamatuid kirjutatud, siis sajandi esimesel poolel pidid selliseid teemasid käsitlevad lood päris novaatorlikult ja rabavalt mõjuma. Söandan oletada, et kõnealune lühiromaan, mis esmakordselt 1938. aastal ilmus, on ka üks varasemaid näited nüüdseks üsna kulunud nn. kehanäppaja-loost, nii et selles valguses ei tohiks kellelgi olla õigust süüdistada seda ebaoriginaalsuses. Lihtsalt tähelepanek. Kuigi jutu ideestik on särav ja õhkkond lämmatavast paranoiast tiine (nagu filmgi), on polaaruurijate meeskonda kuuluvad mehed armutult ühedimensioonilised. Kuna tekst pole oluliselt pikem keskmise koolipoisi referaadist, siis oodata ei maksagi, et tegu Jean Valjeanidega, aga individuaalsete isiksuste puudumise pärast sulanduvad nad üheks üksluiseks kollektiiviks. Vähemalt filmis on nad sellised uimased muidusööjad ja seega veidi koloriitsemad. "The Thing`i" stsenaristist Bill Lancasterist pole ehk ülbe väita, et Campbelli juttu on kergem austada kui seda võrratuks pidada.
Teksti loeti inglise keeles

"Books of Blood" on kuueosaline seeria novellikogusid, millest varaseim ilmus esmakordselt 1984. aastal - enne Barkeri debüütromaani - ja pälvis peatselt paar prestiižsset autasu, aidates autoril endale varakult tähelepanu tõmmata. Ja milliseid sõnu on viimane ise kasutanud oma juttude iseloomustamiseks? "An amalgam of sexual excess and demonic elegance, as likely to fuck you as tear out your heart." "Volume 1" koosneb kuuest noore Barkeri lühijutust, kusjuures esimene täidab jutte väga barkerlikul kombel kokku köitva proloogi funktsiooni. Äratuntavaim novell antud kogus on ehk "The Midnight Meat Train", mille põhjal valminud üsna paeluv, jutu lovecraftilikest elementidest tulvil kulminatsioonile kindlaks jääv ekraniseering. Siinkohal võib avaldada Barkerile kui Liverpoolist pärit autorile tunnustust, et suudab nõnda usutavalt kirjeldada New York City esmapilgul nähtamatuid ebameeldivaid omadusi. Vapustavaim jutt on aga vaieldamatult viimane: endas pööraselt ägedat püanti varjav "In the Hills, the Cities", mis ei pane ainult imestama, et Barkeri-suguseid inimesi üldse on, kes nõnda unikaalsete ideede peale tulevad ja neist kompetentselt jutugi on võimelised vormima, vaid ka tema oskuse üle eesootavale üllatusele peenelt vihjata. Raamatus valitseb mitmekesisuse, ootuspäraselt maheda keelekasutuse ja (enamasti võigaste) üllatuste harmoonia, nii et kena pakett värvikalt võikaid jutukesi, millesse Barker on millegi ees kohkumata külvanud palju sürreaalset ja üleloomulikku, et need šabloonilised ei tunduks. Valisin sedapuhku formaadiks audiobooki ega oska paraku öelda, kas ja kui palju see muljeid kujundas, aga põleva küünla ning punase veini kõrvale väärt kuulamine. Järele mõeldes oleks selle tegevuse mitme päeva peale ära jagama pidanud, sest seitse tundi Barkeri "demonic elegance`i" tekitab päris läbitrukitud tunde küll. "Everybody is a book of blood; wherever we`re opened, we`re red."
Teksti loeti inglise keeles

Kui praeguse seisuga on ta paberile pannud ka noorsoole sobivaid jutte, siis "The Damnation Game" on täpselt selline Barker, nagu õudusžanrisse kiindunud inimesed tema loomingu üldist imidžit tunnevad: lihalik, süngelt fantastiline ja sürreaalne. Goethe "Faustist" inspireeritud romaani keskmes on äsja vanglast vabanenud endine hasartmängusõltlane, kellele pakutakse võimalust saada salapärase Whiteheadi-nimelise rikkuri ihukaitsjaks. Loo kulgedes tõstavad pead aga süvenevalt ähvardavad üleloomulikud ohud ning selgub, et eraklik miljardär on Teise maailmasõja ajast olnud seotud erakordseid võimeid omava kujuga. Sealt tuleneb ka peamine sarnasus "Faustiga". Raamatu puhul kujunes mu jaoks põhiliseks üllatuseks Barkeri selge talent prosaistina - sõjaaegset varemetes Varssavit kirjeldav avapeatükk on vaat et üks hästikirjutatumaid ilukirjanduslikke tekste, mida üle pika aja lugema sattunud olen. Barkeri kirjeldused on väga ilmekad ja kujutlusvõimet toitvad.

Sisuliselt ei osutunud "The Damnation Game" väga kummastavaks, kuna olen ta töödele omaste elementidega juba enam-vähem tuttav - nagu tema puhul kipub olema, vastutavad loo psühholoogia eest morbiidsed inimlihakesksed šokistseenid. Õnneks ei mõju need kordagi odavalt või õigustamatult obstsöönselt. Süžee areneb aeglaselt ja olulisi selgitusi serveeritakse alles lõpusirge eel - suuremas osas on tegu okultistlike varjunditega müsteeriumiga. Küll aga jäävad vähearendatuks tegelased, kelle tausta kohta palju ei õpi ja kes lihtsalt ei mõju individuaalsete isiksustena. Korduvalt tabasin end mõttelt, et lugu töötaks filminagi päris hästi, kuid paistab, et autor ei kipu kergekäeliselt oma kirjutisi Hollywoodile ekraniseerimiseks andma, vaid püsib oma palliplatsil ja mängib oma reeglite järgi.
Teksti loeti inglise keeles

Pika karjääri jooksul on Barker end ka mastaapsemate fantaasiaromaanidega proovile pannud, aga puhastverd õudusteose kallal pusides rändab ta julgelt temaatilises mõttes koledatesse kohtadesse, mis paljusid kohutada ja eemale tõugata võivad. Ometi - ja see on põhjus, miks autorist väga lugu pean - ei mõju ta võikaimadki stseenid labaselt või utreeritult. Vastupidi, need annavad Barkeri tekstidele imelist tekstuuri ja on tal võimaldanud kujundada oma isiklik "nägu" autorina. Teadupärast kannab filistrite pärast õudusžanr niigi teatud stigmat, seega äge, kui äkilisematel lausetel on intelligentne ja seega eneseõigustuslik kõla. Sadomasohhismist kirjutamine, näiteks, on head tasakaalu nõudev köielkõndimine, nii et kudos talle, et on nii visalt vältinud odavaks muutumist.

Üldjoontes suurepärase "The Damnation Game`i" puhul jäi painama, et tegu oleks kui 400 lehekülje pikkuseks venitatud lühijutuga, millesse romaani mõõdu saavutamiseks poolvägisi susatud hulk mittemidagiütlevaid kõrvaltegelasi ja tühje stseene, mis ei mõjuta kuidagi süžee terviklikkust. Raamat on elavalt kirjutatud ja kasutab väga teraselt ainestikuna "Faust`i", ent - rakendades autorile kalleid sõnu - loo tugevatel luudel pole just palju liha. Ilmselt sai Barkerile endalegi kohe selgeks, et romaani kirjutades ei ole ohtlik julgemalt unistada, sest juba üheksakümnendate alguses ilmus massiivne "Imajica". "The Hellbound Heart" on see-eest alla 200 lehekülje pikk, nii et tohutu sõnadekoorma alla jäämist ei maksa kindlasti karta. Tekst on kirjutatud ootuspäraselt arhailises ja kõnekeelsust vältivas stiilis, mis lisab sadistlikku ja seksuaalset põimivale stoorile pehkinud jume (heas mõttes). Kui Edgar Allan Poe oleks hetkel elavate seas ja teeniks elatist pornoajakirjadele nilbeid lugusid saates, oleks need vast Barkeri omadele päris sarnased. Aga mõned lõigud "The Hellbound Heart`is" on tõesti pilkupüüdvalt väljendusrikkad - näiteks cenobite`ide kirjeldused.

Lugemise ajal oli muidugi võimatu mitte meenutada korduvalt vaadatud filmis olnud lõustu ja eriefekte, aga pole hullu, sest "Hellraiser" on väga hästi tehtud õudukas. Lugu ekraniseerides võttis Clive Barker visuaalsetest võimalustest viimast ja seega võib väita, et pooleteisetunnine film pakub teravamatki elamust kui "The Hellbound Heart". Kui film juba nähtud, tekib ka tegelikult soov, et raamat loo nüansse sügavamalt avaks. Tegelaste seksuaalsus lööb viimases muidugi jõulisemalt välja; kohati näib nende mõtlemine sarnanevat hilisõhtuste erootikafilmide tegelaste omaga. Erootikafilmides lihtsalt pole inimesed ümbritsetud tugevaimatele ihadele vastu tulla tõotavate üleloomulike jõudude poolt. Tiirasus ning piinad loovad raamatus justkui potentse sünergia, pakkudes järjekordset head näidet Barkerile ainuomase stiili toimivusest õuduskirjanduse kontekstis. Ühesõnaga mõnus lugemine.
Teksti loeti inglise keeles

Nagu "The Running Man`i" (1982) hilisemad trükid ka teadustavad, on raamatu tegelikuks autoriks Stephen King, kes hakkas juba seitsmekümnendatel kasutama pseudonüümi Richard Bachman, et tal (kui erakordselt viljakal autoril) oleks võimalik avaldada raamatuid sagedamini, kui kirjastaja kasulikuks pidas. Bachmani tegelik identiteet tuli natukese aja pärast päevavalgele tänu usinale lugejale, kes märkas kahe autori teoste vahel teatud sarnasusi. Huvi korral saab sellest lähemalt lugeda hiljutisest Reaktoris ilmunud artiklist. "The Running Man`i" põhjal tehtud ulmemärul Arnold Schwarzeneggeriga peaosas on minu silmis parem, kui paljudele arvata meeldib, ent selle süžee ja stsenaarium polnud kunagi muljet jätnud, et algmaterjal midagi fenomenaalset võiks olla. Romaani lugema asudes saab aga ruttu selgeks, et sellel on ekraniseeringuga, milles vikerkaarevärvilistesse liibukatesse riietatud kangelane ringi lippab ning (mootorsae või leegiheitjaga varustatud) lihamägede eluküünlaid kustutab, vähe ühist. Noh, enam-vähem nii palju, et mõlemas on vaeste ja rõhutud lihtinimeste jaoks peamine meelelahutus ülimalt vägivaldsed ja inimelu suhtes ükskõiksed telemängud. Nende produtsentidel on kõigi teadmata komme ka "tõde moonutada", et vaatajate soovidele võimalikult palju meele järele olla. Aga kui filmis oli peategelane Ben Richards mingisugune käske ignoreeriv sõdur või korrakaitsja (ma ei mäleta täpselt), siis romaanis on ta üks suvaline jüri, kes otsustab end ühele sellistest mängudest vabatahtlikult kirja panna, et võiduraha abil päästa enda grippi haigestunud tütre elu. Kuna ta vastab suurepäraselt erinevatele parameetritele (muuhulgas on ta keskmisest kandidaadist intelligentsem), antakse Richardsile põhiroll populaarseimas: interaktiivses The Running Man`is, mis näeb ette, et temast saab tagaotsitav, kelle kannule saadetakse kogenud kõrilõikajad. Võitmiseks tuleb tal... kuu aega elus püsida.

Nagu ka haarav "The Long Walk", on "The Running Man" üsna ideaalne näide tüüpilisest nn. Bachmani-raamatust: autor väldib ilukõnelisust ning keskendub just tegevusele ja kiirele dialoogile. Kuigi tegu ulmeromaaniga, on see läbini jutustav ja mitte kirjeldav, kuid osavalt paigutatud tegelastevahelised vestlused annavad hästi aimu, missugune on neid ümbritsev lähitulevikumaailm. "The Running Man" on mõnusalt lühike üheõhtulugemine ja ega kauaks meelde jää, kuid vähemalt ei lehka robustne stiil ebaprofessionaalsuse järele. Veel enam, et tegelased elutsevad ühiskonnas, kus midagi peale lühilausete kasutada ei mõisteta. Lugu areneb sujuvalt - tollal veel alkoholi- ja uimastisõltuvuse küüsis vaevlenud King lõi teose raamatu nädalaga ning tal ei tekkinud selgelt isu asjatult luuletama kukkuda. Raamatu konkreetsus ja maskuliinsus avaldub eeskätt paljukiidetud lõpus, mis on kenasti kooskõlas terve teose halastamatu no-bullshit tooniga. Piltlikult öeldes kirjutas "The Running Man`i" ilmselt rullikeeratud sajadollarine. Mul on muidugi hea meel, et Kingil kaineks saada õnnestus, ilma et see pikas perspektiivis ta usinust mõjutanuks, aga mehe pilves peaga kirjutatud teostes on mingi eriline säde. Raamatu lugu ei maksagi ausalt öeldes alaväärtustada, sest kui see välja tuli, ei olnud ju naljalt võimalik telekast vaadata, kuidas rahanäljas jorsid elusaid prussakaid söövad või suurte kummist platvormide peal kargavad. Tõsi, inimeste elusid ei panda sihilikult ohtu, aga näiteks üks "Wipeout`is" osaleja ju sai surma. Mingil määral rahuldavad reaalses maailmas videomängud ohutult neid vajadusi, mida raamatus The Running Man`i ja teisi saateid edastav FreeVee.
Teksti loeti inglise keeles

Kogumik `Deathbird Stories` on mul muude lugemistegevuste pärast hetkel unarusse jäänud, aga seda Kitty Genovese`i tapmisest inspireeritud lühijuttu (mis oli raamatus esimene) tuleb küll kiita. Väga ilusti annab edasi New Yorgi inimeste isoleeritust. Kummituslik lugu.
Teksti loeti inglise keeles

Postapokalüptiline ulmeromaan, mis kujutab päikesekiirguse poolt põhjustatud üleujutuste järel elamiskõlbmatuks muutunud tulevikumaailma. Tegevus leiab konkreetsemalt aset uputatud Londonis, kus on nüüd troopiline kliima ja taimestik ning hiiglaslikud reptiilid, millesugused elutsesid Maal ammu enne sauruseid. Inimesele, kes suurem asi ulmelugeja pole või geograafiatunnis tähele panna ei suvatsenud (nagu mina), ei pruugi see üsna spetsiifilist terminoloogiat sisaldav teos kergemate killast olla, ent kuna inimaju on võimeline võõramat sorti sõnugi millegagi seostama, tekib neist ekstreemsetest oludest üllatavalt asjalik ettekujutus.

Autor huvitub märja maailma esitlemisest ja uurimisest muidugi rohkem kui süžeest: lõviosa tekstist moodustavad sõnaohtrad kirjeldused laguunidest, loomastikust ning ilmastikust, mis muudab lugemise omamoodi psühhedeelseks kogemuseks, nagu oleksid ayahuasca mõju all ja imetleksid uimaselt mõnd hämmastavat miraaži. Sellegipoolest on kõik väga... tuttavlik. Sama tunnevad ka seda orgaanilist põrgut avastavad teadlased, kellest üks on veendumusel, et metsik keskkond tekitab déjà vu`d, kuna inimeste alateadvusse on "programmeeritud" mälestused kaugest perioodist, mis nüüd laiahaardelise looduskatastroofi tagajärjena kordumas on. Pseudoteaduslikke hüpoteese on raamatus üksjagu ja paratamatult mõjuvad need ka põnevamalt kui näotu dr. Robert Keransi ja teiste rännakud selles õudses flooras, mis jäädvustamist lausa lunib. Äge maailm, jah, aga kahjuks taipasin lugemise ajal liiga sageli, et mõtlen hoopis tüdrukutele või toidule.
Teksti loeti inglise keeles

Üks lugeja ütleb enda Goodreads`i arvustuses võrratult, et selles loos satuvad kokku inimene, kes sündis koletisena, ja inimene, kellest sai koletis. Esimene võib olla heade väljavaadetega viieline õpilane ja nägus pealekauba, kuid Himmleri kunagise käsutäitja kodus ei ole tal enam tarvis oma tõelist palet peita. Raamatu (ja filmi) teebki köitvaks see, kuidas kummagi karakteri saatanlikkus teise tõttu avaldub: Dussander pole pärast sõja lõppu kellelegi viga teinud, ent olles natsimundri Todd`i sunnil jälle selga tõmmanud ja minevikku valjult meenutanud, viskab ta ahju hulkuva kassi; mehe lugusid pühalikult kuulanud Todd (keda film näitab veidi positiivsemas valguses) hakkab see-eest murdeikka jõudes nägema vägivaldseid märgi unenägusid ning saab hiljem rahuldust ainult tüdrukutele viga tegemisest fantaseerides. Lühiromaan on vähem kui 200 lehekülge pikk ja keskendub ainult neile kahele, kuid erinevalt ekraniseeringust ulatub tegevus üle mitme aasta. Nautisin lugu väga, ehkki see mulle juba tuttav oli. Olin unustanud, kui kaasahaaravad ja täiskasvanulikud on Kingi (kes väidetavalt kirjutas selle vahetult pärast meistriteost "The Shining", et `pinget maandada`) varasemad teosed. Paraku ei puudu ka sellest raamatust out of place ja näiliselt kiiruga väljamõeldud lõpp, mis on selle autori üks peamisi komistuskohti, aga antud juhul on see kõigest paari lehekülje küsimus. "Apt Pupil`is" pole tulnukaid, laastavat gripiepideemiat või vampiire, vaid kaks erinevat laadi inimkurjust, mis ootamatult põrkuvad ning vastastikuse kontrollimise ja mõjutamise läbi aina tugevamaks muutuvad.
Teksti loeti inglise keeles