Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Roger Zelazny ·

Damnation Alley

(romaan aastast 1969)

eesti keeles: «Needuste Allee»
Tallinn «Katherine» 1992

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
23
26
15
6
4
Keskmine hinne
3.784
Arvustused (74)
Andri Riid

Raamat, mis käsitleb ühiskonna heidiku päästeretke tuumasõjajärgsel planeedil maa, ei jätnud märkimisväärset muljet.Esiteks pole ta veenev. Teiseks mõjub ta kui keskmiselt lolli ulmefilmi käsikiri. Kolmandaks jääb ta Zelazny muu loomingu taustal iseäranis abituks.
Teksti loeti eesti keeles
Jako Bergson

Minuarust päris huvitav. Eesti keeles küll selliseid palju pole. Kindlasti on ingl. k. ulmekirjandus neid täis, aga mulle oli selline pea esimene ja üsnagi nauditav. OK, see ravimi viimine ja surev linn polnud eriti tasemel, aga teekond küll. Ja seal kuulsin ka esimest korda Põrguinglitest ja nende traditsioonidest.
Teksti loeti eesti keeles
Raul Sulbi

Kaunis mõtetu on alustada Zelazny tutvustamist mingi maa lugejaskonnale selle üllitisega. Aga eestlastega just nii tehti. Ja tänu sellele peavad väga paljud lugejad autorit mingiks trashivennaks, mida Zelazny aga mitte pole. Raamatul sügavam väljamõtlemist vääriv kontseptsioon õigupoolest puudub. Tuumasõjajärgsest maailmast on tõesti paksemaid ja kunstiküpsemaid teoseid loodud. Selles osas tuleb tõlkijaga nõustuda.
Teksti loeti eesti keeles
Janek Neltsas

Sellel autoril on palju keerukama stooriga lugusid. Tuntud on ta ju oma nn. muinasjutt-fantastika poolest, mida eesti keeles saada pole (vist?). Eesti keelne "Põrgu Allee" nime all ilmund üllitis on haarav oma tempoga. Eestis on sihukesi jutte väga vähe olnud, seega on sellise stiiliga action ulme igati teretulnud. Maailma mastaapides on sellist teemat ohjeldamatult ekspluateeritud. Ameeriklased oskaksid sellest hea märulifilmi teha.
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

Tugev teos! Pole siin mingit mõttetut intellektuaalset põdemist – kõik selge ja konkreetne. Oluline pole siin see, miks Hell Tanner sõidab, oluline on sõit (ride) ise. Tee, kui selline!

Romaanist õhkub sellist toredat toorest jõudu, see ongi oluline. Meeleolu annab juba algus: koniga kajakale, kajakas kääksatab... Kellele see ei meeldi, see võiks mitte edasi lugeda... see raamat pole temasuguse jaoks.

Tegelikult hindan ma tohutult raamatuit, millised suudavad väljuda intellektuaalsuse elavandiluutornist – «Needuste Allee» suutis. Seda lugesid kõik.. isegi tegelased, kes tavaliselt raamatu poole ei vaatagi. Samasugust buumi tekitas (ulmekatest) vist ainult Simaki «Härjapõlvlasete kaitseala».

Seda jänkide filmi vältige – saast! Kogu romaani toorus ja jõhkrus on seal asendatud happy endliku seebiga. Eriefektid on kaltsunukkude tasemel, ainuke krõbe koht on tirtsuparv. Ning filmi lõpuks jõutakse kohta, kus käib endisaegne elu edasi kogu oma lolluses ja nüriduses. Hell Tannerist on tehtud Knight Rideri kloon! Häbi!

Aga lugege, kurat võtaks, seda romaani!
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Vahel saab ka tõepoolest ka kõige intellektuaalsemal ja põhjalikumal lugejal filosoofiaga serveeritud filosoofiast isu täis ja siis tahaks ka muud lugeda. Eriti teretulnud ongi selle koha peal selline action ja macholikkus nagu käesolevas teoses. Tõesti mõnus ja eriti just värskendav. Ise lugesin seda vahelduseks, kui LotR-i enam ei jaksanud - hea sai.
PS Muuseas, see raamat on vist saanud kõige rohkem seinast seina arvustusi siin baasis :-)
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Vaatamata sellele, et teoses on tähelepanu pööratud rohkem actionile, on antud raamat siiski väga hea. Teos on hoogne, mis ongi selliste teoste puhul oluline. Olen ise seda lugenud mitu korda ja võin siiamaani öelda, et tegu on omas laadis (action) ühe parema ulmeraamatuga. Midagi erilist mind küll seda lugedes häirima ei hakanud. Plusspunktid konkreetsuse eest. Võrreldes mitmete teiste pikaksvenitatud raamatutega on hea lugeda ja igav ei hakka. Samas võib arvata et kõigile ei meeldi just sellepärast, et puudub sügavam mõte. Kuid olen ikkagi arvamusel, et ta on tunduvalt etem kui mõned sügavamõttelised jutukesed/heietused. Paras tükk kuhugi vahele lugeda puht lõõgastuseks. No ja kui järele mõelda, siis on seda vist isegi miskid bändimehed lugeda viitsinud ("Hell Tanner").
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Otsekoheselt karm action-ulme, teemaks maailmalõpp ja globaalne katastroof. Kunagi Vene-aja lõpul pani keegi Pärnus Mai rajoonis üles piraat TV-saatja, millega siis levitas satikanaleid. Sealt sai seda filmina nähtud -- meelde on jäänud ähmased katked mingitest maotaolistest sõidukitest kõrbes... selline nostalgia-värk. Filmi tõttu sai ka raamatut veidike suurema huviga loetud. Siiski pettumus -- sisu on nigel, jääb puudu niiöelda "teooriast".
Teksti loeti eesti keeles
Tundmatu Arvustaja

"Jesli rodina v opastnosti, znatsit - vsem iti na front!", tuli mul tahtmine seda raamatut lugedes suure vene bardi laulu möirata. Ausalt. Nõnda siis päästab "blatnoi po amerikanski" maailma. Süzhee, mida olen teisteski RZ lugudes kohanud. Ega rohkem kõnealuse loo kohta midagi öelda polegi. Kuna ma eriti ei usu, et nimetatud kategooria inimesed kedagi või midagi (peale oma naha) oleks võimelised päästma, saab lugu mult halastamatu "ühe". Butafooria ja hea dünaamika venitavad selle siiski "kaheks".
Teksti loeti eesti keeles
Märt Laur

Kuigi, nagu eelpool öeldud, ei ole tegemist mingi sügavmõttelise teosega (või vähemalt on kõik sügavmõttelisust meenutavad tekstiosad välja roogitud), on tegemist siiski hea ja hoogse actioniga, mida lõõgastuseks on suurepärane lugeda. Sihuke Põrguinglite maailm, "üllas" linnade päästmise missioon jms köidaks ilmselt küll mitte-nii-väga-nõudlikke ulmelugejaid (ise ma ennast sinna gruppi kuuluvaks ei pea). Hea.
Teksti loeti eesti keeles
Arvi Nikkarev

Loos on hoogu ja põnevust ja oli ulmepõuasel ilmumisajal eriti mõnus lugeda. Tagantjärgi ja enamlugenuna võiks ju iriseda, et paljud RZ romaanid on sügavamad; Hell Tanneri muutumine ühiskonnateadlikuks on lausa võlutrikk jne. Teisalt: romaani mõju filmikunstile (Mad Max) ja edasistele sellealastele lugudele lausa dikteerib puhta viie.
Teksti loeti eesti keeles
Kaimar Karu

Raamat seostub mulle millegipärast raamatutega "Põrgukoerad" ja "Trifiidide päev". Midagi sarnast jookseb neist kõigist läbi. Kindlasti mitte tema parim teos, kaugel sellest. Kui aga aega üle, võib ju kätte võtta, ega ta siis nii halb ka ei ole.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Kas siin "saast" tohib kirjutada? Jah? Siis on see raamat saast. Zelazny oskab ümberkäia trükimasinaga aga mitte oma peaga, vähemalt selle "teose" puhul. Täielikult igav ja sisutühi mõtetus. Lugesin läbi lihtsalt seetõttu et olin reisil ja muud kaasas ei olnud.Ei soovita sõbrale iialgi. Ma juba olen selline põhimõtteline põikpea, et enam Zelaznyt kätte ei võta!
Teksti loeti eesti keeles
Chris

No problemo! Mõnus ajaviitekas, lollikindel ja ajuvaba. Sobib eriti siis kui pea väsinud ja midagi suuremat-raskemat lugeda ei viitsi. Formaat on sellise "taskuka" jaoks lausa ideaalne. Niiet jalaga intelektuaalsusele ja rafineeritusele, jalaga ka loogikale (mida raamatus kohati napib): "Needuste Allee" on oma viie ära teeninud.
Teksti loeti eesti keeles
Kairit

Vähem ei tahaks sugugi punkte panna, ehkki ise olen nii kõrgest hinnangust üllatunud. No ei meeldi mulle sellised jutud, kus pisut patune peategelane (A-Rühm?) mingit tähtsat asja läheb ajama ja teel ilmutab ülisuurt vaprust ja tapab kõik pahad ja nii edasi. Lugedes mõtlesin kahjurõõmuga, et kui ta ükskord kohale peaks jõudma, on kõik jõudnud niikuinii juba ära surra... aga nagu ütleb vanasõna- lõpp kvaliteetne, kõik kvaliteetne. Ah et miks ikkagi viis? Sest joyride ise oli tõesti lahe ja need õudsed elukad olid nii armsad!
Teksti loeti eesti keeles
nore

Hea raamat, minu meelest on ta omal kombel samal tasemel, kui "Lord of Light".Ega ma muiduvist seda raamatut ei hindakski, aga vihale ajabmadal "intellektuaalide" kriitika.Arvestades peategelase iseloomu, on seeraamat just õiges stiilis kirjutatud, kellele see ei meeldi, lugegu entsüklopeediat, seal on "sügavaid mõtteid" küll. Muide, ka mina olen seda teost reisil lugenud ja loeksin teinegikord,kui midagi uut kätte ei sattuks.
Teksti loeti eesti keeles
Urmas Muinasmaa

Hinded nagu "7 vapras", st. ühed ja viied. Mulle üldiselt meeldis, aga mingiks eriliseks teoseks ma seda raamatukest ei lahterda ja samas saastast on siiski asi kaugel. Tugev "neli".
Teksti loeti eesti keeles
Grey

Bostoni saatus antakse inimese kätte keda me enamasti nimetame saastaks. Ja ainult tänu sellele, et tema teab teed ning oskab sõita paremini kui keegi teine. Halvad omadused jäid alla tema oskustele. Selliseid jutukesi on Ameerika kirjanduse varamus lõputult palju. Kui aus olla on see raamat täielikult kirjutatud selleks,et müüa. Anna rahvale seda, mida ta tahab ja sinu taskud täituvad. Aga üldiselt on see täitsa loetav. Kirjutatud lihtsalt, et ühelgi tavalisel ameeriklasel ei tekiks arusaamatuse tunnet.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Raamatu esmalugemisest on möödas 7 aastat ja nagu esimesel korral, lugesin ta ka teisel korral ühe hooga läbi. Võimas! Sellest võib nii ja tesiti arvata, iriseda selle üle, et tuumasõjajärgne maailm ei saa olla selline, nagu kirjeldatud, Tanneri isiksus ei saa käituda nii nagu kirjeldatud jne. Mis aga ei varjuta selle Tee ja Sõidu ürgset jõulist võlu.Nii et - mootorrattalt tugi alt, gaasi ja mürinal minema.
Teksti loeti eesti keeles
Valentin Abramov

Järjrkordselt võtab Zelazny ette "paha" kangelase ja näitab tema võimeid teha midagi "suurt". Seekord on Zelazny väga sirgjooneline - kahjuks juba pärast paari lehekülge on lõpptulemus ette teada. Jääb järgi ainult protsessi jälgimine, aga see on kirjeldatud väga ilusti. Puhas action, päris kena vaheldus muudele pingutust nõudvatele Zelazny teostele.
Teksti loeti vene keeles
Tarts

Teos, mis v6ttis mult tykiks ajaks Zelezny lugemise isu ära. Kuna see oli ka esimene Zelezny lugu, mida ma lugesin, siis tähemdab see seda, et arvasin väga tykk aega, et Zelezny on Hamiltoni veidi kahvatum väljaanne. Et ytlete, et Hell Tanner on vahva tegelane? Ega ei ole kyll, l6ppkokkuv6ttes on ta kaunikesti mage kuju, kes oma pahelisusele kuidagi kindlaks ei suuda jääda. No milleks peab kenast ja suht meeldivalt vastikust inimloomast pooleteisesaja lehekyljega peaaegu et superkangelase vormima. Tõsi ta ju on, et samanegi kangelane kajakaid konidega pillub, a mis siis sellest? Kas siis vooruslik inimene ei tohigi seda teha vä? Kui olin Zelezny`t rohkem lugend, siis arvasin, et viimati oli viga t6lkes ja kuna mul oli parajasti v6imalus "Alleed" originaalkeelsena kätta saada (ja mitte helligi nagu hetkel teha kah polnud) lugesin ta läbi. No ei saand parem. On palju paremaid raamatuid sarnase syzheega. Kes vihastas hakaku pori loopima.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Adrifted

Mu meelest on peale action´i siin ka nn "intellektuaalset sügavust" parasjagu. Inimene valikusituatsioonis. Kas valida kiire ja kindel surm või kannatused ning ka enam-vähem kindel surm ühes väikese võimalusega kangelastegu teha. Kuhu minna, kui tagasiteed enam pole? Aga kui edasi enam ei saa? Miks Hell Tanner ikkagi selle tee mööda needuste alleed ette võttis? Miks ta poole pealt tagasi ei pöördunud? Peale selle veel on autor osanud huvitavalt asetada põrguinglite motiivi ulmelis-apokalüptilisse konteksti. Raamatut saab lugeda nii kiire sopakana (mida ei soovitaks) kui mitmekihilise analüüsina. Ka jõhkrust saab analüüsida.
Teksti loeti eesti keeles
Enn Hunt

hästi loetav ja lennukas teos, mis näitab zelazny mitmekülgsust - valguse isanda sügavusest ja mediteerimisest käesoleva raamatu suhteliselt sirgjoonelise actionini.
Teksti loeti eesti keeles
Misfit Creep

Mõnus raamat. Hea, lihtne ja huvitav lugeda. See pole küll võib-olla just kes teab mis tippteos aga head ajaviidet pakub see siiski.
Teksti loeti eesti keeles
Kalevipoeg

Nah, ehk oleks ta inglise keeles veidi ahvatlevam lugemiskraam olnud, aga ei kipu seda eriti uskuma. Butafooria raskekahurid olid minu jaoks juba teose alguses a"ra tarvitatud, ja edasi kippus tsipa igavaks. Ja isikut Hell Tanner ei kippunud ma ka eriti omaseks pidama - mis vo~o~ras, see vo~o~ras. Aga yle keskmise loetav ta oli, haigutama ei ajanud,uuesti lugema ka eriti ei kutsunud... Njah, mu isiklik arvamus on, et oleks teos tsipa pikem olnud, oleks maailmast veidi rohkem teavet olnud jne... Aga oleks on paha poiss. Aga et teosel filmikunstile kujundust anda on tulnud, on kindel mis kindel. See on ka yx p”poþ hjus, miks raamat nelja sai - sellelaadilised filmid on tunduvalt nigelamad! Ja sellise yleyldise hallusemere keskel paistab teos silma. Poleks ta vaid esimene olnud... Huvitav, kusi oleks teda hinnanud na"iteks siis, kui ta oleks mulle sattunud pihku eelmisel aastal?
Teksti loeti eesti keeles
Antti Asi

OK, Zelazni oskab kirjutada hästi. Amberi seeriast ja muudest asjadest ei räägi. Kuid isegi kõige parem kirjanik ei oska kirjutada nii, et see rahuldaks kõiki. Mõnele meeldib, mõnele mitte. IMHO oli raamat hea. Nagu Jyrka ütles, raamatus ei ole oluline mitte Hell Tanner, vaid pigem see tee mida ta läbib. Pole oluline kes ta oli ja mis temast pärast sai. Mees ja tema masin(ad).
Teksti loeti inglise keeles
Lauri Lõhmus

"Needuste allee" on hea näide halvast raamatust. Kel mõistust, ei loe; kes oskab, ei tee järele. Enda kohta tuleb tõdeda, et oskustega on kõik korras, mõistust jagub aga täpselt niipalju, et siin ma nüüd olen ja arvustan.

Niisiis, mis tee, mis mees, mis auto? Jama ja täielik saast, mitte action! Midagi eemaletõukavamalt ebaveenvat annab välja mõelda, kirjapanemisest rääkimata. See, et vaimuvaestele meeldib, ei tähenda miskit - igasugune vaesus on patt. Rahast vaesed käivad kah "Live`s" teksadega, "Roobek" tossud jalas ja ei virise sugugi. Teadjat tarbijat selline rämps aga ei veena, mis sest, et odav.

Nüüd oleks paslik lugu nö. pulkadeks lahti võtta ja iga osa, kuniks võhma, korralikult läbi materdada, aga paraku... selgus, et vennikesel sai täna viis aastat surmast, mistõttu tuleb ikooni ette küünal panna ja unustada kõik see halb.
Teksti loeti eesti keeles
Avo Nappo

Assa nuga kus siin on ikka antud yhe vaese väikese romaani pihta! Kummaline. Minul ta kyll mingeid erilisi emotsioone ei tekitanud. Ei halbu ega paraku ka häid mitte.
Teksti loeti eesti keeles
Saara

Üks kole ja must mees sõidab läbi veel koledama ja mustema maa ja üritab inimkonda päästa või umbes nii... Sellelt pinnalt oleks väga lihtne kirjutada kokku tõeline saast. Aga vat ei ole saast. Kõrgeimast kehvema hinde saab sellepärast, et elus on koledaid karvaseid mehi isegi liiga palju, raamatutes nad võiksid siiski väheke sümpaatsemad olla...
Teksti loeti eesti keeles
Krister Haav

Ega`s midagi, kõlbab lugeda küll. Esimest korda sattus see raamat mulle kätte päris mitu aega tagasi ühe räbaldunud raamatukoguteose kujul. Edaspidi on see mulle samamoodi meenunudki: võidunud kaaned, näritud nurgad, rebenenud lehed... ehk siis lugeda käib, aga tipp see ei ole.

P.S. Kas mitte selle raamatu järgi pole vändatud ka üht filmi?
Teksti loeti eesti keeles
Katjusha

Lugesin seda aastaid tagasi ja sattus hiljuti uuesti kätte. Raamatust jäid üsna neutraalsed muljed, aga Zelaznit hiljem lugema see küll ei inspireerinud.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

Täiesti loetav jutt. Ei viitsi hakata vaidlema teemal, kas vähest mõtlemisvõimet ilmutab see, kellele raamat meeldib või see, kellele ei meeldi. Igal ühel oma maitse.

Rohkem päikest!

Teksti loeti eesti keeles
mcpat ( naine )

suht jama, lugesin rohkem huudishimust läbi, idde oli nigel ja keegi mainis mingit filmi mis aja öökima, aaga OK elasime üle juba selle raamatu üks 4 aasta tagasi, võiks nüüs uuseti selle asja läbi lapata, eha annaks ka paerema hinde
Teksti loeti eesti keeles
Diamond

Kuigi paljud nimetavad seda Zelazny üheks nõrgeimaks teoseks, siis mind see ei heiduta. Mis siis, et sisu on natuke ülepakutud. Mis siis, et sündmused tunduvad tihti üleloomulike ja naiivsetena. Kas peab siis alati olema kõik niivõrd realistlik ja viimseni ära seletatud - ma arvan, et ei pea. Keegi kirjutas, et see jutustus meenutab talle ühe halva ja odava ulmefilmi süzeed. No aga mis selles halba on? Minule näiteks meeldib vaadata B-kategooria ulmefilme. Igati fantaasiaküllaldaselt ja lihtsalt kirjutatud jutustus, mis jättis vähemalt mulle küll üsna korraliku mulje.
Teksti loeti eesti keeles
Valge Vares

Huviga loetav tekst, dünaamiline SF-road-story - aga ei enamat. Ajaviiteks küll sobib. Nagu muudki Zelazny tekstid - pean tunnistama, et pole neist ühestki seni veel vasikavaimustusse sattunud...
Teksti loeti eesti keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Lugesin seda raamatud kusagil sügaval nolgieas. Ainuke asi mis mul sellest raamatust meelde jäi, oli see, et ta mulle ilgelt meeldis. Nüüd värskelt üleloetuna meeldis ikka. On selline mõnus road-story, kus eriti mõtlema ei pea. Ajaviitseks ja lõõgastumiseks sobib ideaalselt.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Ebaveenva käitumisega tegelastega mitte just eriti fantaasiaküllane üllitis. Tegelaste koha pealt, jättes Helli kui omaette nähtuse kõrvale, paneb imestama nende käitumises igasuguse loogika puudumine, seda nii näiteks Gregi kui selle päti juures, kes temaga kuskil vahepeatuses kangesti äri tahtis teha. Kui istud sellise kolliga koos autos ja Needuste Alleed sõidad, ega ikka ei hakka küll temaga arutama, et miks ta ikka selline koll on... Pätt polnud ka oma kaunis pika ea peale omandanud pättuste juures igivajalikku oskust, nimelt oskust õigel ajal tallad teha. Mis puutub fantaasiasse, on võimalik ka palju vürtsikamat butafooriat välja mõtelda, kui hiigelkasvu ämblikud ja sisalikud...
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

Nüri. Midagi muud nii nüridat ei oskagi paugupealt meelde tuletada. Ehkki lugemisest on möödas aastaid, käib seda raamatut riiulis nähes ikka veel ebameeldiv jõnks seest läbi. Aga ka negatiivne kogemus on kogemus ja selle eest siis kaks mitte üks.
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Esimene Zelazny mis ma lugesin ja jättis vägeva mulje. Vähemalt tollal oli ta üks ainumasi sääraseid raamatuid ja see on jätnud küllap ka mu enda loomingusse oma jälje.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Hoogne ja macholik rännakujutt põrguinglist nimega T.Hell, kes on üsna kindel, et temas enam headust ei leidu. Siiski, Alleed läbides, avaneb amnestia saanud kurjategija teine poolgi. Tugevalt andis tunda Amberi sarja miljööd. Loogikavastasena tundus tormide ja põrguinglite kooslus: vahepeal lendab pirakaid kalu ja rusikasuurusid kive, samal ajal kui lihtsad mootorrattur-vennad nendega nagu üldse pihta ei saa. Just sobiv teos pocketbookiks -- ei saa midagi laita, hea lugemine! PS: lk. 91 (vist) oli mõned read kirjutatud topelt.
Teksti loeti eesti keeles
Tauno Laarmann

Ei ütleks ,et raamat midagi väga head oli. Sai seda veidi aega tagasi loetud, kuid nüüd, mõni aasta hiljem, ei oskagi nagu arvustusse miskitki kirjutada. Omal ajal tundus ju huvitav. Teist korda ka ei raatsi kätte võtta.
Teksti loeti eesti keeles
Janek H.

Teos on arvatavasti üks selliseid, mida saab kas "vihata või armastada". Ühe tuttava tungival soovitusel võtsin lõpuks siiski ette raamatu, mida mul seni polnud mingit tahtmist kätte võtta - vaadates eelarvustusi. Kartsin, et hävitan positiivse mulje, mis mul Zelaznyst tema eelmiseid raamatuid lugedes oli tekkinud.

Juba esimene lk vaatab vastu depressiiv-apokalüptiline meeleolu, mis loo arenedes veelgi süveneb. Paljutõotav algus igatahes...

Kahjuks on tegevus edasi antud kõrvaltvaataja pilgu läbi, nii et peategelase mõtisklusi ja siseheitlusi otseselt kirja pandud ei ole (v.a. paar pikka ja veidrat mõttelist monoloogi, mis ei olnud samuti mina-vormis). Ka on kogu tekst suhteliselt lakooniline - vähemalt dialoogid.
Raamatu lõpuosa pöördus ikka eriti sürreaalseks (või filosoofiliseks?) võrreldes algusega. Lõpp jättiski mulle parema mulje ja kulges ka lugemisel kiiremini.
Millegi eriti originaalsega pole aga Z. sedapuhku lagedale tulnud. Hiidämblikud ja muud taolised monstrumid ikka ei pane just vaimustusest hõiskama küll. Õnneks on teoses vähemalt toredad nimed, nagu Hell ja Peabody.

Vigadest: Sellises kivitormis, mida raamatus kirjeldatakse ei jääks ükski organism - mis ei ole just soomusega kaetud - ellu. Ka need karvased ja sulelised mutandid seal kõrbes.
Silma jäi ka 3 trükiviga: lk 41, 63, 91.

Kokkuvõtteks: Raamat kipub vägisi trügima sopakate klassi, mis iseenesest ei ole ju niiväga halb. Oli ju tegemist suhteliselt normaalse vahepalaga surmtõsistele tellistele. Püsivaid väärtusi raamatul aga ei ole, nii et minul liigitub ta loe-naudi-unusta rühma. Ühesõnaga ei kahetse, et lugesin.
Teksti loeti eesti keeles
Raimond Raiskaja

Noh ega see asi nüüd nii hull ka pole. Omal ajal ilmudes väga sügava mulje jättis. Hiljem on küll kahvatumaks muutunud Zelazny teiste asjade kõrval. Lugu võibolla natuke lihtsavõitu jah (Zelazny kohta). Kohal on aga vanameistri stiil ning pimedast julmast maailmast maalitud pilt jääb kokkuvõttes piisavalt mõjuvaks.
Teksti loeti eesti keeles
Martin Kirsipuu

Zelazny on üks mu lemmikuid, kuid antud teos ei ole teps mitte parimate killast. Kõik Zelaznyle omased elemendid on nagu omal kohal, aga midagi jääb siiski nagu veic puudu. Rahuldavlt kirjutatud teosele ka rahuldav hinne (kolm väikese miinusega).
Teksti loeti eesti keeles
Kaur Virunurm

Road story apokalüptilises maailmas. Mõttetu zhanr, mõttetu teos. Saab 3, kuna on ju veel palju-palju hullemaid, AGA... Siinsete kommide järgi :) otsustades peaks ehk kunagi uuesti kätte võtma, ehk seal siiski oli midagi?
Teksti loeti eesti keeles
Annaliisa

Ma teadsin et see pidi üks päev juhtuma, kuid siiski lootsin et ei juhtu. Mu lemmik kirjaniku puhas viite sari langes nüüd kuna raamat saab minult kolme.

No ültse ei istunud minule see teos. Ebausutav, kohati igav ja kuidagi monotoonselt tüütu.

Peategelane oli ebasümpaatne ja hakkas vastu. Leidsin ennast mitu korda raamatut lugedes soovimas, et Hell Tanner sussid püsti viskaks. See väike romanss raamatu lõpu poole ei meeldinud mulle ültse. Kuidagi magedaks jäi see.

Lausa valus on lisada Zelazny viite karjale üks kolm kuid rohkemat see raamat ei vääri. Isegi nelja miinust ei punnita minu nõrgas hindamissüsteemis välja. Veidike pettunud, mis muud.
Teksti loeti eesti keeles
Lauri Heinsalu

Raamat oli lahe, kuid lõpp jäi kahjuks magedaks. Selline hard dude stiiliga peategelane oli küll imelik. Meenutab krimkasid, kus pahad muudetakse heaks. See ei meeldinud. Aga teekond lõi pahviks. Aga kaos, mida Zelazny nii hästi kirjeldas, tõi nii üksiku tunde hinge! Sellise tunde, mis tuleb siis kui mõtlen rasketele küsimustele. Näiteks, et mis on univesum jne! Jube, või mis?!
Teksti loeti eesti keeles
Ele Pärtel

Jeah, minu lapsepõlve lemmik (või noh, see põlv oli vist tiba hilisemast ajast pärit, aga mõte on sama). Sattus ta mulle kätte täiesti juhuslikult ja avaldas kirjeldamatut muljet. Zelaznyst kui sellisest ei teadnud ma siis miskit, aga arvasin, et ju ta üks asjalik sell on, kui ta suudab minu jaoks nii olulisi ideesid nii jõuliselt ja mõttega väljendada.
Teksti loeti eesti keeles
Ingvar Savasson

Hea raamat ühe hooga läbi lugemiseks. Puhas aktsioon ilma sügava mõtteta.Vahel on midagi sellist ka vaja lugeda - alati ei saa ahmida ulme vormi peidetud eksistentiaalse filosoofia arutlusi. Muidugi kahvatu terake Zelazny tippteoste kõrval aga ikkagi väga hea lugemine.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Rüütel

Lugu sai loetud kunagi ammu. Siis kui väga palju valikut koduses raamaturiiulis polnudki.

Mis on sellest meelde jäänud? Vahest ehk see, et kangelane ei olnud ei selline klassikaline kangelane - hea, õiglane, vapper, osav jne. - ega ka mitte selline sündmuste keerisesse paiskunud tavaline inimene, kes olude sunnil end ületab. Hell Tanner oli ju ilmselgelt üks vastik kuju...

Lugu ise on tagantjärgi lihtsakoeline.
Teksti loeti eesti keeles
Triinu Meres

Ma lugesin ka kunagi ammu. Ja siis proovisin korra veel, lootuses, et õudne ja piinlik elamus tulid vast sellest, et olin lugedes verinoor.
Ei. Elamus tuli sellest, et mul olid juba toona mõningased ajuollused kolba sees ning ebausutavad ja ebasümpaatsed peategelased, üleni ebausutav suhtetekkimismuster ja "deklareeri, ära näita!" kirjutamisstiil olid kokku nii jõledad, et raamat jättis kustumatu ökamulje. Süžeed mäletan häguselt - miks see vennike üldse sõitis seal? - aga intensiivne vastikustunne teose vastu on jätkuvalt selge ja kirgas.

Ja ometi on Zelazny kirjutanud ka "Valguse isanda"!
Teksti loeti eesti keeles
Ralf Sauter

Napilt romaani mõõdu välja andev ulmeseiklus, kus kurjategijast baikerile Hell Tannerile (jah, ta nimi on Hell Tanner) usaldatakse ülesanne toimetada mööda Damnation Alley`ks kutsutavat ohtlikku maanteed Californiast Bostonisse seerum, mida sealsed katkuhaiged hädasti vajavad. Missiooni õnnestumise korral ei peaks ta vastutust kandma ühegi senise kuriteo eest, samas kui ebaõnnestumine tähendaks kindlat surma. Kes näiteks "Mad Max`i" filme või "Fallout`i" mänge armastab (mis antud teosest selgelt inspiratsiooni ammutanud), peaks nautima ka antud raamatut.

Öökapile teine vedelema ei jää, sest läbi lugemiseks ei tohiks kuluda enam kui õhtu või kaks. Eks süžee ole oma lihtsakoelisuses samastatav ennekõike lugematute b-filmidega, nii et ajunatukest teos samuti ei kurna, kuigi see kätkeb omi sügavaid kohti. Roger Zelazny on "Damnation Alley" paberile pannud tempot ja ökonoomsust silmas pidades (algselt oli see üldsegi midagi lühijutu sarnast), nii et tegemist on rohkem standardse ajaviitekirjanduse kui hard sci-fi`ga, aga paar tunnikest head meelelahutust see tõepoolest garanteerib. Lugemise ajal kangastus mulle kohe aastate eest nähtud film, mis seitsmekümnendatel raamatu põhjal vändati, ja ehkki tolle sündmustikust suurt midagi meeles polnud, aitasid ähmased mälestused selles kujutatud düünidest ning olevustest anda mingisugusegi ettekujutuse õudsest keskkonnast, mida Hell trotsima peab. Raamat ei ole ses osas teab mis spetsiifiline ega koloriitne, kuid siin-seal leidub üksikuid ilmekaid detaile — näiteks meeldis mulle, kuidas pärast suurt tormi on maapind kaetud surnud kaladega (iseasi kui loogiline see on).

Lugu võib paremal juhul panna mõtisklema selle üle, kas lahkeid samariitlasi üldse osataks nii põrgulikus maailmas väärtustada — vahest ei mõistakski inimesed enam põhimõtteliselt tänu tunda, sest lootus on niikuinii minetatud? Ühel hetkel näeb Tanner õudusunenägu, kus keegi ei aplodeeri või patsuta talle õlalegi, kui mees lõpuks pärale jõuab, väärtuslik ravim kaasas. Ehkki Tanner asub missioonile täiesti omakasupüüdlikul eesmärgil, on mõte haigete päästmisest talle kallis, olgugi et ta ei kipu seda tunnistama. Võiks öelda, et raamat pilkab heroismi, mis on vaheldustpakkuv, sest paljudes postapokalüptilistes filmides (nt "The Postman" või "The Road Warrior") saab konfliktsest peategelasest kaitseingel ja nii kipuvad need pahatihti armetult pateetiliseks minema. Ega Tanner polegi kellegi kangelane, vaid nõgine matšo, kes tahab puhtalt lehelt alustada, kuid mõte kangelaseks olemisest nähtavasti erutab teda alateadlikult.

Ulmehuviliste seltskonnas kuuleb elu jooksul kuus Hugot ja kolm Nebulat võitnud (mis on ulmekirjanduse mõistes väga prestiižssed autasud) Roger Zelazny kohta ainult positiivset, aga "Damnation Alley`t" tema põhjapanevate tööde hulka nähtavasti ei loeta. Ja Baasis pole vist ühtegi teist teost nii palju arvustatud... nagu näha, on osade kommentaarid päris salvavad, samas kui teised kiidavat raamatut taevani. Eks ma ise jää kuskile vahepeale, aga lugesin pigem sportlikust huvist kui tõsisest kirest ulme vastu. Selles osas võivad ilmselt kõik nõustuda, et Hell on üks pagana äge kuju.
Teksti loeti inglise keeles
Pärtel Riit

Lugesin seda raamatut ka 11 aastat tagasi ja siis oleks olnud mu hinnang : "tugev viis". Nüüd, 11 aastat hiljem taas kätte võetuna jätab Zelazny raamat hoopis kahvatuma mulje ja hindeks on "neli". Ei, igav seda lugeda ei ole. On hoogu ja seiklusi ja huvitavaid nähtusi. Küll aga hakkab häirima selle Zelazny maailma ebausutavus. Jääb mulje nagu oleks teismeline ulmehuviline oma esimese ulmeraamatu kokku kirjutanud. Palju detaile, mis omavahel ei klapi, loogikavigu, ebareaalseid inimesi. Peategelaseks on teismelise poisi iidol: ülikõva machomees, kes vilistab ühiskonna reeglitele, valitseb karmi käega oma kambajõmme ja on vastupandamatu vastassoo isendite seas. Tee pealt leitud naismootorrattur (kelle kõik kaaslased ta ära tapab) on põhimõtteliselt kohe valmis anduma ja armuma. On üdini halb, aga äkki, nagu välk selgest taevast selgub, et ta on väga sügavate eetiliste põhimõtetega. Mis veel häiris? Kivitormid, mis suuremat kahju ei teinud ei inimestele (Hell Tanner oli harjunud mootorrattaga sõitma kui rusikasuurused kivid taevast sadasid) ega majadele (linnad olid ju püsti); suurte, täiesti uute liikide tekkimine mõnekümne aastaga pärast tuumakonflikti (gilad); autori veendumus, et Harley mootorratas on kõige otstarbekam ja kindlam liikumisvahend tühermaal ja kivipõllul (tegelikkuses paneks Harley sellistes oludes külje maha juba esimese 50 meetri järel); väga ebaloogilised tegelaste isiksusemuutused; mõttetud kõrvalliinid; ameeriklaste hüsteeriline hirm nahkhiirte ees (kes minu meelest on päris nunnud ja ohutud tegelased; Hell Tanner kulutas pea poole soomustatud auto tulejõust nahkhiirte tõrjumiseks, kes niikuinii poleks autole midagi teha suutnud); motogängide nüri järjekindlus oma surma otsimisel; Hell Tanneri fenomenaalne oskus (õnn?) sattuda kokku pea kõigi idaranniku röövlitega; kirjeldatakse ümbritsevat piirkonda kui eluks lausa kõlbmatut, kuid aeg-ajalt võib veenduda, et seal paljunevad loomad väga hästi (piisonikarjad, nahkhiired jt.).
Teksti loeti eesti keeles
Marko Kivimäe

Olen üsna kindel, et olen seda raamatut kunagi ammu-ammu lugenud, ei mäletanud teisel lugemisel sisust mitte midagi.

Eesti lugeja kohtus Zelaznyga eraldi raamatu kujul esimest korda aastal 1992, peale seda läks viis aastat kuni 1997 andis Elmatar Öölase sarjas välja "Valguse isanda". Järgmisel sajandil hakkas juba rohkem tulema, praeguseks on seda härrasmees meie keeles täitsa viisakas kogus olemas.

Kui muidu on Zelazny pigem absurdikam ja mõnusalt veider siis "Needuste allee" on sirgjoonelisem roadmovie. Tegevus on Ameerikas kunagises California osariigis, kogu maailmast on tuumasõda üle käinud ning ega väga palju pole enam inimesi ja konda alles. Kõikjal on kõrge radiatsioon, taevast sajab mingit sodi alla, hiidtornaadod liiguvad ringi ja nende vahel luusivad igasugused mutanteerunud hiiglaslikud linnud-loomad-putukad, kellega pole hea vähestel ellujäänud inimestel kokku puutuda. Raamatu tegevus on lühidalt endise põrguinglist Hell Tanneri teekond LA'st Bostonisse, kaasas vaktsiin maad laastava katku vastu. Hell on paras kaabakas aga kelle oskus ellu jääda ja vasaku käega kümnete kaupa inimesi teise ilma saata on sellel surmarajal kuldaväärt. Lisaks saab ta ülesande alguses kõik varasemad patud andeks... ja lähebki lahti.

Ei ole ühtepidi kõige sügavmõttelisem raamat aga teisalt on Zelazny selline omamoodi kirjanik, kellel on midagi ütelda, kes ka ridade vahel räägib oma lugu. Seega on endal väga hea meel, et Haapsalust tasuta raamatute hunnikust selle toreda raamatu leidsin.

Ahjaa, raamatu peategelase järgi sai omal ajal nime ka legendaarne hevipänd Hell Tanner.

Kui rääkida veel mõjutustest siis arvutimäng "Fallout: New Vegas" on osaliselt inspireeritud sellest raamatust. Ning originaalne "Fallout" on saanud ainest omakorda "Needuste allee" 1977 aasta filmiversioonist.
Teksti loeti eesti keeles
Mart Pechter

“Needuste allee” on postapokalüptiline ulmeromaan. Tuumasõda on juba mõnda aega tagasi maailma hävitanud ning Ameerika Ühendriikidest on järel ainult kaks suuremat keskust: Los Angeles läänes ja Boston idas. Parajasti on käimas katkuepideemia, mille vastu on rohtu ainult ühes neist.

 

Nüüd on tarvis toimetada katkuravim Bostonisse, kuid mandri keskosast enamus on täielik põrgu - seda täidavad eluohtlikud ilmastikunähtused, tapvad koletised ja röövlite jõugud. Selleks, et neist läbi pääseda, on kullerite hulka värvatud ka kurikuulus lindprii ja viimane Põrguinglite mootorratturigängi esindaja, Hell Tanner.

 

Selle raamatu lugemine on täitsa omaette elamus. Üldiselt tundub see paras pulp-fiction tüüpi madin, kuid olles varem Roger Zelazny teisi ja paremaid teoseid lugenud, hakkab mõte selle kõige taga siiski otsima midagi, mis autorit vääriks. Oleks huvitav teada, mis sellest teosest arvab keegi, kes seda lugedes ei tea autorist ega tema loomingust mitte midagi.

 

Näiteks on kõik see keskkond paras hobuse unenägu, mis pole mitte kuidagi seletatav tuumasõja mõjuga - kõik need tormituuled, mis tohutuid kive loobivad, hiiglaslikud sisalikud ja vampiirnahkhiirte parved. Kui aga mõelda, kui väga Zelazny paralleelmailmade teemat armastab, siis võib ehk arutleda, et tuumasõda rebis lihtsalt katki osa maailmadevahelistest seintest, kust kõik see nüüd läbi on imbunud (natuke nagu Stephen Kingi romaanis “Udu”).

 

Hell Tanner pole ka palju muud, kui üks ebameeldiv ja ebahuvitav lurjus. Samas võib arutleda, et ühe sellise gängivenna kujutamisega on Zelazny hästi ja usutavalt hakkama saanud. Samuti on andekas see, kuidas Tanneri järk-järguline klammerdumine oma ülesande külge on seotud sellega, kuidas ta kõigest muust oma elus on ilma jäänud. Mõtlemisvõimet tal eriti ei ole, kuid sellises jonnakuses on nagu ühe buldogi loomalikku ja sellisena kuidagi siirast instinkti.

 

Raamatuna ei ole tervik minu arvates eriti hea, aga samas on see kõik kuidagi siiski huvitav. Ma lisaks siiski väikese möönduse - huvitav peaks see olema eelkõige Zelazny austajatele, kellel on siin võimalik jälgida igasuguseid põnevaid seoseid ja mõttevälgatusi, mis seda kõike autori ülejäänud loominguga seovad. Teistele seda päris niisama soovitada ei julge.

 

Hinnang: 4/10
Teksti loeti eesti keeles
Ivar Suuk

Ilma sügavama sisuta, postapo dekoratsioonidega B-kategooria märul. Meelelahutuslik ajaviitesopakas. Ja just see et teos ei pretendeeri eriti millelegi, teebki selle raamatu heaks. Viis.    
 
P.S. Selle raamatu põhjal tehtud ”filmist” tasuks pigem eemale hoida.   
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Rohkem kui kolmkümmend aastat tagasi sai seda teost esimest korda loetud ja siis ilmselt veel mõned korrad enne sajandivahetust. Tundus äge. Nüüd sai pulli pärast taas see raamat kätte võetud ja üle loetud. Ütleme nii, et ei kahetse, aga rohkem vist enam ei loe.
 
Positiivne on kerge loetavus ja Falloutlilik maailm, aga see on ka kõik. Vaid mõnikümmend aastat peale Kolme päeva, mil pommid langesid, möllavad ringi tundmatuseni muteerunud liigid. Kolmsada aastat hiljem nagu Falloutis, võib-olla, jah, aga nii lühikese ajaga - no ei usu. Kuid olgu maailma usutavusega nagu on - omaette oleks võinud seda isegi tolereerida. Aga kui sinna lisada ka peategelase iseloomu peaaegu tundmatuseni muutumine, siis kaks miinust paraku plussi kokku ei andnud. Lõpus viskas Zelazny veel peotäie heietamist - vabandust, filosofeerimist - ka sisse ja oligi kogumulje rikutud. Muidu oleks veel vast nelja miinuse välja vedanud.
Teksti loeti eesti keeles
x
Ralf Sauter
1991
Kasutaja rollid
Viimased 18 arvustused:
Ralf Sauter

"Offspring" on järg õuduskirjanik Jack Ketchumi skandaalsele debüütromaanile "Off Season", mida alles hiljuti retsenseerisin. Kuna tolle lõpplahendus on otsekohene ega jäta midagi lahtiseks, uurisin järele, mis ajendas kirjanikku sellele kümme aastat hiljem järge kirjutama. Tema põhjendus on tegelikult ratsionaalne: "First of all, on all my subsequent books, it says ‘author of Off Season’ and that book had been out of print for years. I wanted to get Off Season back in print. This was my best seller and I’m actually pretty well known for it. I got a contract with Berkley and I had an idea for a sequel. What made it different is that it would be more character-driven than the first one was and I can write about these people that I actually know." [allikas]

Mulle meeldis "Off Season`i" puhul, et kuigi esimene pool raamatust on pühendatud tegelaste tutvustamisele, nende omavaheliste suhete ja isiklike motiivide selgitamisele, suudab Ketchum samaaegselt luua pahaendelise ohutunde, viidates juba avapeatükis, et vahetus läheduses varitseb kollektiiv arutuid metslasi, kes igal hetkel rünnata võivad... kuni see lõpuks välkkiirelt juhtubki. "Offspring" on analoogilise ülesehitusega: kõigepealt ei sünni pikalt midagi õudset ning just siis, kui tunned tähelepanu kaduma hakkavat, muutub lugu ühekorraga plahvatuslikuks ja košmaarseks. Hetkest, mil Dead Riveri linnakest ümbritsevast põlisloodusest pärit loomalikud kannibalid, eesotsas "Off Season`iski" olnud The Woman, tungivad järsku majja, kus elab noor naine oma lapsega, on raamatut raske käest panna. Esimese jaoga tuttav inimene peab selle suhtes muidugi silma kinni pigistama, et "Offspring`is"uus inimsööjate klann siginenud on, sest "Off Season`i" lõpust lähtudes on see ebatõenäoline (et mitte öelda võimatu). Ketchumist võis olla laisk kujutada "Offspring`is" jälle sissetungi majja, ent kummaski romaanis jõuab pinge selle sündmusega haripunkti; kirjanikuna on ta omamoodi sarnane kannibalidele, kellest kirjutab, oodates soodsaimat hetke ohvri — antud juhul lugeja — ründamiseks ning tehes seda siis nii armutult kui vähegi võimalik.

Järjes vaatleb Ketchum lähemalt kannibalide elukorraldust, andes igaühele neist kindla hüüdnime (Eartheater, Rabbit jne), mis annab neile individuaalsust ja on seega tervitatav, kuid samas tundsin puudust sellest, kui umbmääraseks jäävad nad "Off Season`is", kus autor iseloomustab neid pealiskaudselt: "pikk mees", "rase naine" jne. Peategelaste seltskond on "Offspring`is" oodatust mitmekesisem ja nad on oluliselt rikkama sisemaailmaga kui üheülbalised linnavurled, kes esimeses jaos elu eest võitlema peavad. Protagonistide seas on sedapuhku üks südametunnistuseta psühh, mis temaatika seisukohalt asjakohane on, sest Ketchum püüab nende Dead River`i romaanidega justkui näidata, et inimene ei pea olema looduses üles kasvanud metslane, et looma kombel käituda. Niisamuti on loos oma roll beebil, kellele Ketchum leiab asjalikku rakendust raamatu lõpuosas. Kui õudusfilmi või -romaani kallal töötav inimene tahab tõsta pinget, pole selleks mugavamat vahendit kui üks abitu väikelaps, sest ta suhtleb minimaalselt ja on olematu mõttemaailmaga, aga ometi hoolib iga inimene automaatselt sellise karakteri saatusest (sama kehtib kaitsetute koduloomade puhul).

Nii stiili kui ülesehituse poolest on romaan eelkäijale ühesõnaga sarnane; selles esinevad kõik elemendid, mis "Off Season`i" köitvaks teevad. Mis puutub räigustesse, siis selle koha pealt on "Offspring" veidi tagasihoidlikum; vahest pelgas autor, et kirjastus kukub reglementeerima ning sunnib teda jälle tekstis spetsiifilisi muudatusi tegema, et see poleks avaldamiseks liiga ekstreemne (mis on muidugi totaalselt subjektiivne, aga tihtilugu on mainest hooliv kirjastus see, kelle sõna maksab). Või vahest leidis ta tagantjärele hoopis, et ületas "Off Season`is", millega püüdis räigemate 70ndate õudusfilmide otsekohesust kirjandusse tuua, hea maitse piire. Ärge saage valesti aru, juba täiesti "Offspring`i" alguses on lauseid nagu "Her arms were drying in the sink", nii et see pole teos, mida suikuvale lapsele ette lugeda sobib, aga päris nii halastamatuks romaan ei lähe kui "Off Season", püüdes sageli olla pigem psühholoogiline — seekord domineerivad külm närv ja loogika, mitte animaalsed instinktid.

"Offspring`i" faabula on samas laialivalguvam ja muutub tihtilugu segaseks, milles süüdi märgatavalt kohmakas lauseehitus. Taas häiris mind pidev naistegelaste kehaosadele viitamine, mis enamasti põhjendamatu ja kuidagi nilbe (mehed niisugust tähelepanu ei saa) — seninähtu põhjal julgen oletada, et sõna breast esineb korduvalt igas Ketchumi romaanis. Loos on, muide, vahepeal tunda 80ndate Zeitgeisti, sest põgusalt mainitakse nüüdseks unustatud nähtusi nagu Nintendo ja floppy. Ausalt öeldes kohati häiribki, et raamat nii aja hammasrataste vahele on jäänud. Ketchum, kes antud teemadel nagunii selgelt asjatundja pole, pidanuks taipama neid vältida. Tehnoloogia on meest raamatu kirjutamise käigus selgelt vaimustanud, sest vahepeal otsib ta võimalusi arvutitele jms vihjamiseks, isegi kui see pole üldiselt sobilik. Vaatamata äratoodud puudujääkidele on "Offspring" kaasakiskuv ja ootuspäraselt brutaalne lugu, mis ei mõju "Off Season`i" odava koopiana.
Teksti loeti inglise keeles
Ralf Sauter

On vaieldav, kas teos Baasi sobib, aga kuna siin on ka Stephen Kingi õudusromaanid, siis võiks möönduse teha.

"Off Season" on õuduskirjanik Jack Ketchumi menukas debüütromaan, mis ilmus esmakordselt 1980. aastal. See on esimene osa nime Dead River kandvas triloogias, kuhu kuuluvad veel "Offspring" ja "The Woman", seejuures viimase põhjal on Lucky McKee teinud Ketchumiga tandemis ka sadistliku, kuid võrdlemisi intelligentse filmi. Mind on häirinud iga Ketchumi teosel põhinev linateos, mida näinud olen, ja ka tema kompromissitut raamatut "The Girl Next Door" ei saanud ma päevadeks peast välja, nii et mul oli põhjust eeldada, et "Off Season" ei saa olema meeldiv lugemine.

Siinkohal tasub märkida, et ehkki raamatu avaldanud Ballantine Books käskis autoril tekstist kõige ebameeldivamad kohad elimineerida, viis loo ekstreemsus vahetult pärast avaldamist sellise skandaalini, et kirjastus loobus raamatu edaspidisest toetamisest ja püüdis selle levikut piiratagi. Alles sajandi lõpus ilmus "Off Season`ist" suure hilinemisega nö lõikamata versioon ehk Unexpurgated Edition, mida lugesin loomulikult ka mina. See sisaldab muuhulgas autori järelsõna, kus on spetsiifiliselt ära toodud, mida Ballantine teda algselt eemaldama sundis. Ehkki "Off Season" kuulub Ketchumi tuntumate romaanide hulka ning autori teoseid aktiivselt ekraniseeritud on, ei eksisteeri sellest tänini filmi, kuid näiteks populaarne teen slasher "Wrong Turn" on romaanist nähtavasti palju inspiratsiooni ammutanud. See-eest "Off Season`i" puhul on Ketchum omakorda lähtunud kaudselt kurikuulsast Sawney Bean`i legendist, samuti on selgelt tunda erinevate 60ndatel ja 70ndatel valminud õudusfilmide mõjusid. Lood ülejäänud maailmast eraldatud metslaste klannidest, kelle jaoks verepilastus ning sellest tulenevad väärarengud on loomulik asi, võivad paista ulmelised, aga juhatan tähelepanu, et alles möödunud aastal Austraaliast üks niisugune perekond avastatigi. Aeg-ajalt tuleb mulle meelde kummastav tõsiasi, et maailmas on paiku, kus ei teata midagi selliste asjade nagu telefon või arvuti olemasolustki, ja kahtlemata ka paiku, kus inimliha peetakse suurepäraseks kehakinnituseks. Alles mõne aja eest lugesin pärast samateemalise filmi "We Are What We Are" vaatamist suurest uudishimust, kuidas see siis õieti mekib — väidetavalt nagu sealiha, kuid mõrkjam.

"Off Season`i" tegevus ei toimu aga mõnes Jumalast hüljatud piirkonnas, kuhu tsiviliseeritud inimene reeglina ei satukski, vaid Maine`i osariigis Dead River`is, kuhu toimetaja Carla läheb eraldatud maamajja rock`n`rolli algusaegadest rääkivale raamatule viimast lihvi andma (võib-olla on asi selles, et ma kipun ebausklik olema, aga paigast nimega Dead River hoiaks ma üldse heaga eemale). Sinna on teel ka naise õde ja sõbrad, kes loodavad maalilises kohas koos hästi aega veeta ja Carlale seltsi pakkuda, kuid noored newyorklased ei tea aimata, et maamaja vahetus läheduses elab koopas loomastunud inimsööjate perekond, kes näevad linnavurlede saabumises ideaalset võimalust jahti pidada ja toiduvarusid täiendada.

Raamatu juures avaldas mulle kohe muljet loo intelligentne struktuur. Ainuüksi avapeatükk annab mõista, milliste metslastega tegemist on — olles ranniku lähedal kätte saanud ja tapnud noore naise, rüüstavad nad viimase autot ning klanni pealik vajab pagasiruumi avamiseks kangi, teadmata, et sama saab palju kergemalt ka võtmetega teha, mis süütelukus ilusti olemas on. Ketchum kirjeldab seejuures meeldejäävalt Atlandi ookeani äärde jääva Dead River`i ümber asuvat ruraalset ala, mis neile agressiivsetele barbaritele koduks on.

Hetkeks, mil Carla jõuab maamajja, kus peab natuke aega üksi olema, on teada, et kui tõeline terror algab, pole peategelastel võimalik metslastega kompromissile jõuda ning kõik peab taanduma ellujäämisele, nagu sarnast situatsiooni kujutavates filmideski (mainitud "Wrong Turn", "Deliverance", "The Hills Have Eyes" jpt). Pingelisuse seisukohalt on leidlik, et Carla sõidab maamajja enne teisi, lootes seal segamatult töötada, sest kui ta on omaette — sageli napis riietuses või täiesti alasti, et ennast pesta või imetleda, midagi kartmata — tundub ta eriliselt haavatav. Kangastus hetkega Jennifer 1978. aasta šokifilmist "I Spit on Your Grave". Samal ajal reisivad New Yorgist Dead River`i suunas tema sõbrad ja mõneks ajaks saab lugeja lõbustada end küsimusega: kas esimene kontakt kannibalidega leiab aset enne või pärast Carla kaaslaste pärale jõudmist? Oht on lähedal, see on selge.

Olen Jack Ketchumi lugude puhul täheldanud, et ta naudib naistegelaste fetišeerimist, asetades nad mõnuga haprasse olukorda, kus neid on kerge rünnata, piinata, vägistada jms. (Tihti latentne) misogüünia on autori loomes tüüpiline motiiv ("The Woman", "The Girl Next Door"), mistõttu polnud raske ennustada, et "Off Season`is" toimub lõpuks ka seksuaalset kuritarvitamist ning privaatsed hetked, kus kaitsetu Carla viibib endamisi, tundes ennast mugavalt ja turvaliselt, on omamoodi sissejuhatus sellele. Üllataval kombel pole aga Carla see, kes niisuguse kohtlemise ohvriks satub. Minus tekitas vahepeal ebamugavust, et Ketchum pöörab aktiivselt tähelepanu sellele, millisel kolmest naistegelasest on kõige täidlasemad rinnad ja ideaalseim figuur, aga ei vaevu ühegi meestegelase välimust ühe lausegagi iseloomustama. Vähemalt näitavad hädas naised vahepeal üles tõelist südikust, aga sedagi juhul, kui läheduses pole mõnd meest, kelle taha hädiselt peitu pugeda.

Kui inimsööjate bande võtab öö hakul sihikule maamaja, kus noored linlased — kolm naist (kellest kaks on õed) ja kolm meest — pahaaimamatult aega veedavad, viib see ägedaloomulise kokkupõrkeni, mida on tõepoolest põnev lugeda; umbes sel hetkel jõuab ka arusaamisele, et romaanil on omad trikid varrukas ja see pole sugugi etteaimatav. Kes mäletab seda haagiselamusse tungimise stseeni "The Hills Have Eyes`ist", siis siin juhtub midagi väga sarnast, ja sarnaselt David`ile "Straw Dogs`is" taipavad hädalised keeta vett (ning õli), et seda sobival hetkel ründajatele strateegiliselt krae vahele visata. Olukorra muudab häirivamaks asjaolu, et kannibalide seas on ka (rasedaid) naisi ja lapsi, kelle eludest loo kangelased sellises kriitilises olukorras põrmugi ei hooli.

"Off Season" võib kirjelduse põhjal muidugi maotu ja labase mulje jätta, kuid tänu Ketchumi enesekindlusest pakatavale otsekohesele stiilile ja süžee osavale ülesehitusele on see palju enamat kui mõni rämpsukas; kui regulaarselt Stephen Kingi lugeda, kelle teosed on reeglina laialivalguvad, kipub unustama, kui mõnus on lugeda õudusromaani, mis on tõepoolest tempokas ja konkreetne. Luiskaksin, kui ütleksin, et raamatus ei ole kandvaks elemendiks räigused, kuid isegi utreeritult verevalamist ja kõikvõimalikke muid sadistlikke toiminguid kirjeldades suudab Ketchum pinget ülal hoida, lubamata lool muutuda ülemäära monotoonseks või ebarealistlikuks. Mina ei tundnud ise kordagi, et autor läheb liiale, sest tegelased muutuvad ühekorraga niivõrd animaalseks, et nende brutaalne käitumine tundub enesestmõistetav. Ketchum näitab andekalt, mis juhtub, kui inimene peab juhinduma instinktist ning tahtest elada, ja kuivõrd habras on inimelu tegelikult. Lõppude lõpuks demonstreerivad "Off Season`it" täitvad jõledused, milline on mehe potents õuduskirjanikuna, ja debüütromaani kohta on see oma dramaatilisuses üllatavalt efektiivne. Romaan kirjeldab nii järeleandmatult üdini bestiaalset käitumist, et see mõjub ürgse ja lausa lummuslikuna. Ketchum on Clive Barkeri kõrval teine kirjanik, kelle loomingut Stephen King üksjagu propageerinud on ja seda igati õigustatult. Goodreads`is panin hindeks 4/5 ehk väga hea ning loeksin meeleldi ka ülejäänud jagusid Dead River`i triloogias.
Teksti loeti inglise keeles
Ralf Sauter

Napilt romaani mõõdu välja andev ulmeseiklus, kus kurjategijast baikerile Hell Tannerile (jah, ta nimi on Hell Tanner) usaldatakse ülesanne toimetada mööda Damnation Alley`ks kutsutavat ohtlikku maanteed Californiast Bostonisse seerum, mida sealsed katkuhaiged hädasti vajavad. Missiooni õnnestumise korral ei peaks ta vastutust kandma ühegi senise kuriteo eest, samas kui ebaõnnestumine tähendaks kindlat surma. Kes näiteks "Mad Max`i" filme või "Fallout`i" mänge armastab (mis antud teosest selgelt inspiratsiooni ammutanud), peaks nautima ka antud raamatut.

Öökapile teine vedelema ei jää, sest läbi lugemiseks ei tohiks kuluda enam kui õhtu või kaks. Eks süžee ole oma lihtsakoelisuses samastatav ennekõike lugematute b-filmidega, nii et ajunatukest teos samuti ei kurna, kuigi see kätkeb omi sügavaid kohti. Roger Zelazny on "Damnation Alley" paberile pannud tempot ja ökonoomsust silmas pidades (algselt oli see üldsegi midagi lühijutu sarnast), nii et tegemist on rohkem standardse ajaviitekirjanduse kui hard sci-fi`ga, aga paar tunnikest head meelelahutust see tõepoolest garanteerib. Lugemise ajal kangastus mulle kohe aastate eest nähtud film, mis seitsmekümnendatel raamatu põhjal vändati, ja ehkki tolle sündmustikust suurt midagi meeles polnud, aitasid ähmased mälestused selles kujutatud düünidest ning olevustest anda mingisugusegi ettekujutuse õudsest keskkonnast, mida Hell trotsima peab. Raamat ei ole ses osas teab mis spetsiifiline ega koloriitne, kuid siin-seal leidub üksikuid ilmekaid detaile — näiteks meeldis mulle, kuidas pärast suurt tormi on maapind kaetud surnud kaladega (iseasi kui loogiline see on).

Lugu võib paremal juhul panna mõtisklema selle üle, kas lahkeid samariitlasi üldse osataks nii põrgulikus maailmas väärtustada — vahest ei mõistakski inimesed enam põhimõtteliselt tänu tunda, sest lootus on niikuinii minetatud? Ühel hetkel näeb Tanner õudusunenägu, kus keegi ei aplodeeri või patsuta talle õlalegi, kui mees lõpuks pärale jõuab, väärtuslik ravim kaasas. Ehkki Tanner asub missioonile täiesti omakasupüüdlikul eesmärgil, on mõte haigete päästmisest talle kallis, olgugi et ta ei kipu seda tunnistama. Võiks öelda, et raamat pilkab heroismi, mis on vaheldustpakkuv, sest paljudes postapokalüptilistes filmides (nt "The Postman" või "The Road Warrior") saab konfliktsest peategelasest kaitseingel ja nii kipuvad need pahatihti armetult pateetiliseks minema. Ega Tanner polegi kellegi kangelane, vaid nõgine matšo, kes tahab puhtalt lehelt alustada, kuid mõte kangelaseks olemisest nähtavasti erutab teda alateadlikult.

Ulmehuviliste seltskonnas kuuleb elu jooksul kuus Hugot ja kolm Nebulat võitnud (mis on ulmekirjanduse mõistes väga prestiižssed autasud) Roger Zelazny kohta ainult positiivset, aga "Damnation Alley`t" tema põhjapanevate tööde hulka nähtavasti ei loeta. Ja Baasis pole vist ühtegi teist teost nii palju arvustatud... nagu näha, on osade kommentaarid päris salvavad, samas kui teised kiidavat raamatut taevani. Eks ma ise jää kuskile vahepeale, aga lugesin pigem sportlikust huvist kui tõsisest kirest ulme vastu. Selles osas võivad ilmselt kõik nõustuda, et Hell on üks pagana äge kuju.
Teksti loeti inglise keeles
Ralf Sauter

Minu jaoks on Clive Barkeri juttude lugemine samavääriline šokolaadi kallal maiustamisega: vältimaks halba enesetunnet, tuleb tuleb osata piiri pidada ning tavaliselt pole see enamat kui eksootiline vaheldus toitvamatele, täiväärtuslikumatele roogadele, kuid sellegipoolest on šokolaad eriline: mõnusalt hõrk, suus sulav ja nauditav juba esimesest suutäiest — sama kehtibki Barkeri loomingu kohta. Selle kaasahaaravus seisneb muidugi kirjaniku arhailises jutustuslaadis, mis nõuab tavapärasest rohkem keskendumist ja on selletõttu küllaltki kurnav, ent muudab kirjeldatud maailmad — grotesksed, aga alati maagilised — eriliselt kütkestavaks.

"Cabal`i" põhjal tegi Barker isiklikult omal ajal filmi "Nightbreed", mida võinuks ehk saata suur edu, kuid paraku otsustas tema visiooni suhtes ükskõikne stuudio filmi roimata, lõigates sellest välja nii suure hulga olulisi stseene, et Barker pole sellest saati filmi omaks tunnistanud. Kõigele lisaks tuli "Nightbreed" välja vahetult pärast sõbrapäeva, nii et keegi filmi õieti vaatama ei läinudki, kuid aja jooksul on sellest kujunenud omaette kultusfilm. "Nightbreed" on üsna lünklik ja segane linateos, kuid võib-olla ei olegi põhjuseks ainult stuudio tehtud ülekohus, sest "Cabal`i" lugedes saab aru, et Barkeri prioriteediks oli mitte niivõrd jutustada ladusat lugu (ehkki huvitaval kombel on korraliku seiklusjutu alged "Cabal`is" isegi olemas), kuivõrd kirjeldada eksklusiivset Midiani-nimelist fantaasiamaailma ning selle monstroosseid asukaid, mida välja mõelda aitasid kirjanikul ehk tollal nähtud viirastuslikud unenäod. Barkeri fantaasiaküllasematele lugudele on muidugi tüüpiline, et tegelased eksisteerivad vaid selleks, et sattuda hämmastavalt võigastesse, inimmõistusele vastuvõetamatutesse situatsioonidesse; enamasti ei vaevugi autor selgitama, kes need tegelased õieti on, kust nad tulevad ja kuhu neil on tarvis jõuda. Seda enam üllatas mind, kui puudutav on "Cabal" armastusloona. Tegu on kindlasti kirglikuima Barkeri teosega, mida lugenud olen... muu hulgas sisaldab see üht päris palavat seksistseeni. Sattumine košmaarsesse Midiani ja seal sündiv paneb loo keskmes oleva paari armastuse proovile, sest seal ei jää kellegi koletislikkus varjatuks; ometi on sealsed koletised, ehkki tagakiusatud ja jälestatud, inimlikumad kui arvata oskaks, ja see aitab ka nende armastusel säiluda. Ja tuleb välja, et inimlikud koletised on sama huvitavad kui koletislikud inimesed.
Teksti loeti inglise keeles
Ralf Sauter

Olgu märgitud, et minu meelest ei ole romaan Baasi indeksisse sobiv, aga kuna see valikus olemas on ja ma seda ka arvustanud olen, siis:

Poppy Z. Brite`i 1996. aasta kurikuulsat romaani "Exquisite Corpse" on keeruline kategoriseerida ja veel keerulisem kirjeldada; ilmselt oleks paslik nimetada seda gay interest sarimõrvarilooks. Ja sõna "sarimõrvar" all ei pea ma silmas tossikesi, kes mõnel pimedal alleel pahaaimamatuid neide lipsu või vööga surnuks kägistavad, vaid kaht erakordselt väärastunud psühhopaati, kelle kõrval isegi Jeffrey Dahmer inglina tundub, ja Brite ei hoidu nende akte detailselt ning järjepidevalt kirjeldamast. Tõeline nišikirjandus, mille rämedusele on raske rivaali leida, aga ma ise olen üldiselt veendumusel, et kui autor seab ilukirjandusliku teksti kirjutamisel endale keelde või piiranguid, läheb kaduma ka teatav osa selle potentsiaalist, ja kui terveid peresid teleri ette naelutavad seriaalid nagu "CSI" võtavad vabaduse surnukuuris toimuvat näidata, siis ei ole minu asi kirjanikku liigse naturalistlikkuse eest kritiseerida. Veel enam, et tegu on selgelt transgressive horroriga.

Õnneks ei teki niikuinii kordagi tunnet, nagu püüaks autor lugejaid sihilikult oma lõbuks šokeerida, provotseerida või nende pingetaluvust nalja pärast proovile panna; pigem jääb raamatust mulje kui ausast ning mitte millegi ees kohkuvast katsest puudutada ohtlikku teemat ilustusi tegemata. Ja ehkki Brite rebib sihikindlalt läbi liha hapra loori, paljastades organid ja kondid, käsitleb ta siiralt ka homoseksuaalsete armastust ning seda sageli kummitavat HIV`i, mis tollal oli tunduvalt destruktiivsem oht kui praegu. "Exquisite Corpse`i" põhiliseks trumbiks on aga linn, kus toimub raamatu tegevus ja mis kubiseb müstikast, salapärasest mustast maagiast, alligaatoreist ning neoontuledest - New Orleans. Koht, mida Brite kirjeldab vägagi autentselt, kuna mees* on elanud seal terve elu (ka pärast Katrinat, ehkki orkaan ta kodu hävitas) ning mõistab ja tunneb selles asuva French Quarteri öiseid tänavaid nagu oma viit sõrme. Paistab, et suurem osa autori raamatuist ongi armastuskirjad kodulinnale, ja mitte igaüks neist pole täidetud koledustega, sest õuduskirjandusest näib ta ammu lahti öelnud olevat. "Exquisite Corpse" on huvitavalt struktureeritud ning veidralt aromaatse õhustikuga lugu vaprale ja avameelsele lugejale - kindlasti mitte väärtkirjandus, ent midagi enamat kui lihtsalt rõveromaan.
Teksti loeti inglise keeles
Ralf Sauter

Taevas tänatud, et Michel Faberi groteskset kultusromaani lugema asudes piirdusid mu teadmised paljudes huvi tekitanud hiljutisest ekraniseeringust sellega, et tegu "Species`i"-laadse arthouse-ulmekaga, kus peaosa täidab Scarlett Johansson. Tajusin nimelt kohe, et "Under the Skin`i" ligitõmbavuse eest vastutab just loo mõistatuslikkus, kõige latentsus. Seda tõendab tõsiasi, et kui Faber viimaks narritamise lõpetab ning oodatud vastused annab, haihtub teose nõiduslikkus. Autor on teinud riskantse, kuid enesekindla valiku, hoides pikalt saladusloori peategelase Isserley ümber — iseäraliku nime ja veelgi iseäralikuma välimusega naise, kes sünkjatel Šotimaa teedel lihaselisi meessoost hääletajaid peale korjab. Üks arvustus Goodreads`is võtab romaani kenasti kokku: see läheb progressiivselt veidramaks, kuni enam lihtsalt ei kannata. Autor pakub õrritavaid vihjeid Isserley tegeliku päritolu ning tegevuse tagamaade kohta tasa ja targu, reetmata midagi liiga ruttu. Kuna raamatu õhustik on väga kummastav, ei tundu ükski võimalik seletus Isserley operatsioonile liiga arulage ja nii hakkab fantaasia kähku lendama. Meeletu teadmatuses olemine takistab "Under the Skin`i" käest panemast ning kõlav lüüriline proosa kannab samal ajal hoolt, et meeletu teadmatuses olemine ei muudaks ülemäära kärsituks. Faberi olukirjeldused ruraalsest Põhja-Šotimaast on nii sõnaosavad, et lugemise ajal lausa tunneb suus merevee soolast maiku; kuuleb tuule käes kõikuvate latvade sosinaid või mägismaal ekslevate lammaste määgimist. "Under the Skin`i" kasuks töötab, et lugu leiab aset niisuguses maalilises, isoleeritud kohas, mitte mõnes metropolis. Isegi kui Isserley poleks pooltki nii karakteerne, ei tahaks ta sellesse keskkonda kuidagi sobituda. Loomulikult on see sobimatus asjakohane, sest naine on reaalsest kodust õige kaugel ja peabki seega võõrastust äratama, sõltumata asukohast.

Isserley walked along the pebbled shore of the Moray Firth, drinking in the beauty of the great uncovered world. To her right, trillions of litres of water surged between Ablach`s beach and an invisible Norway beyond the horizon. To her left, steep gorse-encrusted hills led up to the farm. Stretching endlessly behind and ahead of her was the peninsula`s edge, whose marshy pasture, used for grazing sheep, ended abruptly at the brink of the tide in a narrow verge of rock, curdled and sculpted by prehistoric fire and ice. It was along this verge that Isserley most loved to walk.

Kurioosne on naise välimuski: ehkki Isserley on märgatavalt rinnakas (usu mind, Faber teeb kõik enda võimuses, et see ei ununeks), pole ta oluliselt suurem Tolkieni kääbikutest ning kannab prille — Scarlett Johanssoni liigasse ta igatahes ei kuulu. Ma ei ole palju lahkarvamusi tekitanud filmi veel näinud, ent söandan oletada, et viga oli valida Isserley ossa moeajakirjade soosik, olgugi et ta on sobivat kasvu, ja isegi mitte püüda talle ebaatraktiivseid jooni anda. Vahest peaks sellist mõju avaldama ta soeng? Mulle küll meeldib. Filmi puhul on muidugi enim tolmu üles keerutanud see, et muidu konservatiivne näitlejatar on paaris stseenis paljas. Faberi Isserley ei ole otseselt seksapiilne ja peaks tekitama pigem närvilisust kui erutust, ehkki üksildased mehed, kes tema autosse istuvad, kipuvad teda koheselt nägema ärakasutatava objektina. Siinkohal tahaksin välja tuua ühe puuduse: Isserley autosse sattuvad hulkujad on enamjaolt häirivalt nürimeelsed ja igava iseloomuga; mitte palju enamat kui suure sugutungiga töllmokad. On muidugi põnev, et raamat kirjeldab siin-seal nendegi mõttekäike, näitamaks, kuidas tõlgendab Isserley`t mõni temaga kokku puutuv mees, kuid need mõttekäigud kalduvad liiga tihti labasusele. Seda mõjuvam on samas Isserley saatuslik kohtumine teistsuguse hääletajaga, kes ähvardab tema töörütmi sassi lüüa. "Under the Skin" on kirjutatud elegantses keeles, selle järk-järgult süvenev ebanormaalsus kütkestav ja Isserley tegelane traagiline ning hurmav.
Teksti loeti inglise keeles
Ralf Sauter

Lugesin viimati rongisõidul Tartusse ja tagasi. Ei suutnud e-lugerit käest pannagi. Kindlasti üks süngemaid Kingi raamatuid, sest see kõneleb inimeste suutmatusest leppida lähedaste surmaga. Kui on võimalik nad kuidagigi tagasi tuua, ükskõik mis on selle hind, otsustatakse selle kasuks. Lemmikloomade surnuaid, nagu see vist hiljuti eestindati, on täiesti ohutu, kui sinna mitte ronida, aga sellegipoolest on see üks õõvastavamaid kohti ühestki Kingi teosest. Just sellepärast, et inimese, antud juhul Louis Creedi, ropp vajadus oma surnud poega veel elusana näha, kas või zombina, on nii tugev ja möödapääsmatu.
Teksti loeti inglise keeles
Ralf Sauter

Põhikooli ajal valisin Keskraamatukogust lugemiseks raamatuid üsna juhuslikult. Käesoleva teose kasuks otsustasin tõenäoliselt sellepärast, et sisututvustus tagakaanel oli huvitav. Ja pean ütlema, et kui paljud tollal loetud raamatud on meelest läinud (Koontzi "Hirmu pale" nende seas), tuleb see teos mulle ikka ja jälle meelde. Õuduslugu, mis pakatab inimlikust soojusest. Nii mäletan seda mina.
Teksti loeti eesti keeles
Ralf Sauter

Hiljuti tõepoolest käis Jürkaga vaidlus, et kas on ulme või ei ole. No ma olen samal arvamusel, et ikkagi ei ole, kuigi nähtavasti pole ka eksklik seda nõnda nimetada.

Raamatule hindeks 4, Ballardi proosa on väga lennukas ja huvitav ning raamatu perversne sisemaailm niisamuti, aga `too much` lihtsalt nii sisuliselt kui keeleliselt.
Teksti loeti inglise keeles
Ralf Sauter

Osasid jutte loetakse ja tuntakse muidugi ainult tänu populaarsele ekraniseeringule, aga Campbelli oma selliste hulka arvestada ei saa - võitnud on teine päris palju prestiižsseid auhindu ja kui ulmefanaatikutest tuttavaid õigesti olen mõistnud, kuulub autor ise kaasaegse ulmekirjanduse suurkujude hulka... andis vist mingit märkimisväärset ajakirja välja. Mulle endale jõudis viimaks midagi pärale: oluline on klassikalisi ulmejutte lugedes arvestada, et kui rohelised mehikesed, lendavad taldrikud, kehade ülevõtmine ja muu säärane on asi, millest praeguseks juba lugematuid filme vändatud ja raamatuid kirjutatud, siis sajandi esimesel poolel pidid selliseid teemasid käsitlevad lood päris novaatorlikult ja rabavalt mõjuma. Söandan oletada, et kõnealune lühiromaan, mis esmakordselt 1938. aastal ilmus, on ka üks varasemaid näited nüüdseks üsna kulunud nn. kehanäppaja-loost, nii et selles valguses ei tohiks kellelgi olla õigust süüdistada seda ebaoriginaalsuses. Lihtsalt tähelepanek. Kuigi jutu ideestik on särav ja õhkkond lämmatavast paranoiast tiine (nagu filmgi), on polaaruurijate meeskonda kuuluvad mehed armutult ühedimensioonilised. Kuna tekst pole oluliselt pikem keskmise koolipoisi referaadist, siis oodata ei maksagi, et tegu Jean Valjeanidega, aga individuaalsete isiksuste puudumise pärast sulanduvad nad üheks üksluiseks kollektiiviks. Vähemalt filmis on nad sellised uimased muidusööjad ja seega veidi koloriitsemad. "The Thing`i" stsenaristist Bill Lancasterist pole ehk ülbe väita, et Campbelli juttu on kergem austada kui seda võrratuks pidada.
Teksti loeti inglise keeles
Ralf Sauter

"Books of Blood" on kuueosaline seeria novellikogusid, millest varaseim ilmus esmakordselt 1984. aastal - enne Barkeri debüütromaani - ja pälvis peatselt paar prestiižsset autasu, aidates autoril endale varakult tähelepanu tõmmata. Ja milliseid sõnu on viimane ise kasutanud oma juttude iseloomustamiseks? "An amalgam of sexual excess and demonic elegance, as likely to fuck you as tear out your heart." "Volume 1" koosneb kuuest noore Barkeri lühijutust, kusjuures esimene täidab jutte väga barkerlikul kombel kokku köitva proloogi funktsiooni. Äratuntavaim novell antud kogus on ehk "The Midnight Meat Train", mille põhjal valminud üsna paeluv, jutu lovecraftilikest elementidest tulvil kulminatsioonile kindlaks jääv ekraniseering. Siinkohal võib avaldada Barkerile kui Liverpoolist pärit autorile tunnustust, et suudab nõnda usutavalt kirjeldada New York City esmapilgul nähtamatuid ebameeldivaid omadusi. Vapustavaim jutt on aga vaieldamatult viimane: endas pööraselt ägedat püanti varjav "In the Hills, the Cities", mis ei pane ainult imestama, et Barkeri-suguseid inimesi üldse on, kes nõnda unikaalsete ideede peale tulevad ja neist kompetentselt jutugi on võimelised vormima, vaid ka tema oskuse üle eesootavale üllatusele peenelt vihjata. Raamatus valitseb mitmekesisuse, ootuspäraselt maheda keelekasutuse ja (enamasti võigaste) üllatuste harmoonia, nii et kena pakett värvikalt võikaid jutukesi, millesse Barker on millegi ees kohkumata külvanud palju sürreaalset ja üleloomulikku, et need šabloonilised ei tunduks. Valisin sedapuhku formaadiks audiobooki ega oska paraku öelda, kas ja kui palju see muljeid kujundas, aga põleva küünla ning punase veini kõrvale väärt kuulamine. Järele mõeldes oleks selle tegevuse mitme päeva peale ära jagama pidanud, sest seitse tundi Barkeri "demonic elegance`i" tekitab päris läbitrukitud tunde küll. "Everybody is a book of blood; wherever we`re opened, we`re red."
Teksti loeti inglise keeles
Ralf Sauter

Kui praeguse seisuga on ta paberile pannud ka noorsoole sobivaid jutte, siis "The Damnation Game" on täpselt selline Barker, nagu õudusžanrisse kiindunud inimesed tema loomingu üldist imidžit tunnevad: lihalik, süngelt fantastiline ja sürreaalne. Goethe "Faustist" inspireeritud romaani keskmes on äsja vanglast vabanenud endine hasartmängusõltlane, kellele pakutakse võimalust saada salapärase Whiteheadi-nimelise rikkuri ihukaitsjaks. Loo kulgedes tõstavad pead aga süvenevalt ähvardavad üleloomulikud ohud ning selgub, et eraklik miljardär on Teise maailmasõja ajast olnud seotud erakordseid võimeid omava kujuga. Sealt tuleneb ka peamine sarnasus "Faustiga". Raamatu puhul kujunes mu jaoks põhiliseks üllatuseks Barkeri selge talent prosaistina - sõjaaegset varemetes Varssavit kirjeldav avapeatükk on vaat et üks hästikirjutatumaid ilukirjanduslikke tekste, mida üle pika aja lugema sattunud olen. Barkeri kirjeldused on väga ilmekad ja kujutlusvõimet toitvad.

Sisuliselt ei osutunud "The Damnation Game" väga kummastavaks, kuna olen ta töödele omaste elementidega juba enam-vähem tuttav - nagu tema puhul kipub olema, vastutavad loo psühholoogia eest morbiidsed inimlihakesksed šokistseenid. Õnneks ei mõju need kordagi odavalt või õigustamatult obstsöönselt. Süžee areneb aeglaselt ja olulisi selgitusi serveeritakse alles lõpusirge eel - suuremas osas on tegu okultistlike varjunditega müsteeriumiga. Küll aga jäävad vähearendatuks tegelased, kelle tausta kohta palju ei õpi ja kes lihtsalt ei mõju individuaalsete isiksustena. Korduvalt tabasin end mõttelt, et lugu töötaks filminagi päris hästi, kuid paistab, et autor ei kipu kergekäeliselt oma kirjutisi Hollywoodile ekraniseerimiseks andma, vaid püsib oma palliplatsil ja mängib oma reeglite järgi.
Teksti loeti inglise keeles
Ralf Sauter

Pika karjääri jooksul on Barker end ka mastaapsemate fantaasiaromaanidega proovile pannud, aga puhastverd õudusteose kallal pusides rändab ta julgelt temaatilises mõttes koledatesse kohtadesse, mis paljusid kohutada ja eemale tõugata võivad. Ometi - ja see on põhjus, miks autorist väga lugu pean - ei mõju ta võikaimadki stseenid labaselt või utreeritult. Vastupidi, need annavad Barkeri tekstidele imelist tekstuuri ja on tal võimaldanud kujundada oma isiklik "nägu" autorina. Teadupärast kannab filistrite pärast õudusžanr niigi teatud stigmat, seega äge, kui äkilisematel lausetel on intelligentne ja seega eneseõigustuslik kõla. Sadomasohhismist kirjutamine, näiteks, on head tasakaalu nõudev köielkõndimine, nii et kudos talle, et on nii visalt vältinud odavaks muutumist.

Üldjoontes suurepärase "The Damnation Game`i" puhul jäi painama, et tegu oleks kui 400 lehekülje pikkuseks venitatud lühijutuga, millesse romaani mõõdu saavutamiseks poolvägisi susatud hulk mittemidagiütlevaid kõrvaltegelasi ja tühje stseene, mis ei mõjuta kuidagi süžee terviklikkust. Raamat on elavalt kirjutatud ja kasutab väga teraselt ainestikuna "Faust`i", ent - rakendades autorile kalleid sõnu - loo tugevatel luudel pole just palju liha. Ilmselt sai Barkerile endalegi kohe selgeks, et romaani kirjutades ei ole ohtlik julgemalt unistada, sest juba üheksakümnendate alguses ilmus massiivne "Imajica". "The Hellbound Heart" on see-eest alla 200 lehekülje pikk, nii et tohutu sõnadekoorma alla jäämist ei maksa kindlasti karta. Tekst on kirjutatud ootuspäraselt arhailises ja kõnekeelsust vältivas stiilis, mis lisab sadistlikku ja seksuaalset põimivale stoorile pehkinud jume (heas mõttes). Kui Edgar Allan Poe oleks hetkel elavate seas ja teeniks elatist pornoajakirjadele nilbeid lugusid saates, oleks need vast Barkeri omadele päris sarnased. Aga mõned lõigud "The Hellbound Heart`is" on tõesti pilkupüüdvalt väljendusrikkad - näiteks cenobite`ide kirjeldused.

Lugemise ajal oli muidugi võimatu mitte meenutada korduvalt vaadatud filmis olnud lõustu ja eriefekte, aga pole hullu, sest "Hellraiser" on väga hästi tehtud õudukas. Lugu ekraniseerides võttis Clive Barker visuaalsetest võimalustest viimast ja seega võib väita, et pooleteisetunnine film pakub teravamatki elamust kui "The Hellbound Heart". Kui film juba nähtud, tekib ka tegelikult soov, et raamat loo nüansse sügavamalt avaks. Tegelaste seksuaalsus lööb viimases muidugi jõulisemalt välja; kohati näib nende mõtlemine sarnanevat hilisõhtuste erootikafilmide tegelaste omaga. Erootikafilmides lihtsalt pole inimesed ümbritsetud tugevaimatele ihadele vastu tulla tõotavate üleloomulike jõudude poolt. Tiirasus ning piinad loovad raamatus justkui potentse sünergia, pakkudes järjekordset head näidet Barkerile ainuomase stiili toimivusest õuduskirjanduse kontekstis. Ühesõnaga mõnus lugemine.
Teksti loeti inglise keeles
Ralf Sauter

Nagu "The Running Man`i" (1982) hilisemad trükid ka teadustavad, on raamatu tegelikuks autoriks Stephen King, kes hakkas juba seitsmekümnendatel kasutama pseudonüümi Richard Bachman, et tal (kui erakordselt viljakal autoril) oleks võimalik avaldada raamatuid sagedamini, kui kirjastaja kasulikuks pidas. Bachmani tegelik identiteet tuli natukese aja pärast päevavalgele tänu usinale lugejale, kes märkas kahe autori teoste vahel teatud sarnasusi. Huvi korral saab sellest lähemalt lugeda hiljutisest Reaktoris ilmunud artiklist. "The Running Man`i" põhjal tehtud ulmemärul Arnold Schwarzeneggeriga peaosas on minu silmis parem, kui paljudele arvata meeldib, ent selle süžee ja stsenaarium polnud kunagi muljet jätnud, et algmaterjal midagi fenomenaalset võiks olla. Romaani lugema asudes saab aga ruttu selgeks, et sellel on ekraniseeringuga, milles vikerkaarevärvilistesse liibukatesse riietatud kangelane ringi lippab ning (mootorsae või leegiheitjaga varustatud) lihamägede eluküünlaid kustutab, vähe ühist. Noh, enam-vähem nii palju, et mõlemas on vaeste ja rõhutud lihtinimeste jaoks peamine meelelahutus ülimalt vägivaldsed ja inimelu suhtes ükskõiksed telemängud. Nende produtsentidel on kõigi teadmata komme ka "tõde moonutada", et vaatajate soovidele võimalikult palju meele järele olla. Aga kui filmis oli peategelane Ben Richards mingisugune käske ignoreeriv sõdur või korrakaitsja (ma ei mäleta täpselt), siis romaanis on ta üks suvaline jüri, kes otsustab end ühele sellistest mängudest vabatahtlikult kirja panna, et võiduraha abil päästa enda grippi haigestunud tütre elu. Kuna ta vastab suurepäraselt erinevatele parameetritele (muuhulgas on ta keskmisest kandidaadist intelligentsem), antakse Richardsile põhiroll populaarseimas: interaktiivses The Running Man`is, mis näeb ette, et temast saab tagaotsitav, kelle kannule saadetakse kogenud kõrilõikajad. Võitmiseks tuleb tal... kuu aega elus püsida.

Nagu ka haarav "The Long Walk", on "The Running Man" üsna ideaalne näide tüüpilisest nn. Bachmani-raamatust: autor väldib ilukõnelisust ning keskendub just tegevusele ja kiirele dialoogile. Kuigi tegu ulmeromaaniga, on see läbini jutustav ja mitte kirjeldav, kuid osavalt paigutatud tegelastevahelised vestlused annavad hästi aimu, missugune on neid ümbritsev lähitulevikumaailm. "The Running Man" on mõnusalt lühike üheõhtulugemine ja ega kauaks meelde jää, kuid vähemalt ei lehka robustne stiil ebaprofessionaalsuse järele. Veel enam, et tegelased elutsevad ühiskonnas, kus midagi peale lühilausete kasutada ei mõisteta. Lugu areneb sujuvalt - tollal veel alkoholi- ja uimastisõltuvuse küüsis vaevlenud King lõi teose raamatu nädalaga ning tal ei tekkinud selgelt isu asjatult luuletama kukkuda. Raamatu konkreetsus ja maskuliinsus avaldub eeskätt paljukiidetud lõpus, mis on kenasti kooskõlas terve teose halastamatu no-bullshit tooniga. Piltlikult öeldes kirjutas "The Running Man`i" ilmselt rullikeeratud sajadollarine. Mul on muidugi hea meel, et Kingil kaineks saada õnnestus, ilma et see pikas perspektiivis ta usinust mõjutanuks, aga mehe pilves peaga kirjutatud teostes on mingi eriline säde. Raamatu lugu ei maksagi ausalt öeldes alaväärtustada, sest kui see välja tuli, ei olnud ju naljalt võimalik telekast vaadata, kuidas rahanäljas jorsid elusaid prussakaid söövad või suurte kummist platvormide peal kargavad. Tõsi, inimeste elusid ei panda sihilikult ohtu, aga näiteks üks "Wipeout`is" osaleja ju sai surma. Mingil määral rahuldavad reaalses maailmas videomängud ohutult neid vajadusi, mida raamatus The Running Man`i ja teisi saateid edastav FreeVee.
Teksti loeti inglise keeles
Ralf Sauter

Kogumik `Deathbird Stories` on mul muude lugemistegevuste pärast hetkel unarusse jäänud, aga seda Kitty Genovese`i tapmisest inspireeritud lühijuttu (mis oli raamatus esimene) tuleb küll kiita. Väga ilusti annab edasi New Yorgi inimeste isoleeritust. Kummituslik lugu.
Teksti loeti inglise keeles
Ralf Sauter

Postapokalüptiline ulmeromaan, mis kujutab päikesekiirguse poolt põhjustatud üleujutuste järel elamiskõlbmatuks muutunud tulevikumaailma. Tegevus leiab konkreetsemalt aset uputatud Londonis, kus on nüüd troopiline kliima ja taimestik ning hiiglaslikud reptiilid, millesugused elutsesid Maal ammu enne sauruseid. Inimesele, kes suurem asi ulmelugeja pole või geograafiatunnis tähele panna ei suvatsenud (nagu mina), ei pruugi see üsna spetsiifilist terminoloogiat sisaldav teos kergemate killast olla, ent kuna inimaju on võimeline võõramat sorti sõnugi millegagi seostama, tekib neist ekstreemsetest oludest üllatavalt asjalik ettekujutus.

Autor huvitub märja maailma esitlemisest ja uurimisest muidugi rohkem kui süžeest: lõviosa tekstist moodustavad sõnaohtrad kirjeldused laguunidest, loomastikust ning ilmastikust, mis muudab lugemise omamoodi psühhedeelseks kogemuseks, nagu oleksid ayahuasca mõju all ja imetleksid uimaselt mõnd hämmastavat miraaži. Sellegipoolest on kõik väga... tuttavlik. Sama tunnevad ka seda orgaanilist põrgut avastavad teadlased, kellest üks on veendumusel, et metsik keskkond tekitab déjà vu`d, kuna inimeste alateadvusse on "programmeeritud" mälestused kaugest perioodist, mis nüüd laiahaardelise looduskatastroofi tagajärjena kordumas on. Pseudoteaduslikke hüpoteese on raamatus üksjagu ja paratamatult mõjuvad need ka põnevamalt kui näotu dr. Robert Keransi ja teiste rännakud selles õudses flooras, mis jäädvustamist lausa lunib. Äge maailm, jah, aga kahjuks taipasin lugemise ajal liiga sageli, et mõtlen hoopis tüdrukutele või toidule.
Teksti loeti inglise keeles
Ralf Sauter

Üks lugeja ütleb enda Goodreads`i arvustuses võrratult, et selles loos satuvad kokku inimene, kes sündis koletisena, ja inimene, kellest sai koletis. Esimene võib olla heade väljavaadetega viieline õpilane ja nägus pealekauba, kuid Himmleri kunagise käsutäitja kodus ei ole tal enam tarvis oma tõelist palet peita. Raamatu (ja filmi) teebki köitvaks see, kuidas kummagi karakteri saatanlikkus teise tõttu avaldub: Dussander pole pärast sõja lõppu kellelegi viga teinud, ent olles natsimundri Todd`i sunnil jälle selga tõmmanud ja minevikku valjult meenutanud, viskab ta ahju hulkuva kassi; mehe lugusid pühalikult kuulanud Todd (keda film näitab veidi positiivsemas valguses) hakkab see-eest murdeikka jõudes nägema vägivaldseid märgi unenägusid ning saab hiljem rahuldust ainult tüdrukutele viga tegemisest fantaseerides. Lühiromaan on vähem kui 200 lehekülge pikk ja keskendub ainult neile kahele, kuid erinevalt ekraniseeringust ulatub tegevus üle mitme aasta. Nautisin lugu väga, ehkki see mulle juba tuttav oli. Olin unustanud, kui kaasahaaravad ja täiskasvanulikud on Kingi (kes väidetavalt kirjutas selle vahetult pärast meistriteost "The Shining", et `pinget maandada`) varasemad teosed. Paraku ei puudu ka sellest raamatust out of place ja näiliselt kiiruga väljamõeldud lõpp, mis on selle autori üks peamisi komistuskohti, aga antud juhul on see kõigest paari lehekülje küsimus. "Apt Pupil`is" pole tulnukaid, laastavat gripiepideemiat või vampiire, vaid kaks erinevat laadi inimkurjust, mis ootamatult põrkuvad ning vastastikuse kontrollimise ja mõjutamise läbi aina tugevamaks muutuvad.
Teksti loeti inglise keeles