“This is How You Lose the Time War” on Amal El-Mohtari ja Max Gladstone-i lühiromaan mis võitis selle aasta BSFA, Hugo ja Nebula auhinnad. Varasemalt on El-Mohtar võitnud Locuse, Hugo ja Nebula oma jutuga “ Seasons of Glass and Iron” ja Max Gladstone on olnud Hugo finalist oma “The Craft Sequence” seeriaga. Tegemist on ajarännu ja spioonilooga, kus kaks eri pooltel olevat naisagenti, Sinine ja Punane, hakkavad teineteisele kirjutama kuni armuvad. Ülesehituselt koosneb see lühiromaan pildikesest ühe tegelease elus millele järgneb kiri teiselt, sealjuures üks autor kirjutas läbivalt oma tegelase kirjad - nii et need tulid teisele üllatusena.
Kui Asimovi “Igaviku lõpus” ja Strossi “Palimpsestis” on üks põhiline ajarännuga tegelev organisatsioon, mis väljaspool aega asudes ajaga manipuleerib, ja mida on vaja võita, siis siin on kaks sama-aegselt eksiseerivat jõudu. “Aja lõpus” vastanduvad teineteisele Aed ja Agentuur, mis tohutut hulka ajalõimesid, mis pidevalt jagunevad, tekitades uusi ajaliine ja lõimesid, mida need oma kimpudesse koguvad selle järgi, kumb kummas võidab. Aed ja Agentuur on teineteise vastandid, Aed on läbinisti orgaaniline ja kasvatab kõike, ka oma agendid (“meid külvatakse”, kirjutab ühel hetkel Sinine), samal ajal kui kui Agentuur on tehnoloogiline, ta agendidki täidetud nanotehnoloogia ja implantidega ning kunstüsades kasvanud ja sealt välja valatud.
Raamatu tegevus algab planeedil mille kohal on lõppenud tähelaevade lahing ja kõik, peale võiduka Punase, on surnud. Kuid kohast kus peaks olema laibakuhi leiab Punane hoopis kreemjat värvi paberilehe millele on kirjutatud “Põleta enne lugemist”. See on kiri Siniselt. Ühel missioonil ühte 21 sajandi haiglasse ootab Sinist haiglas ees klaas vett mille MRi masinas keetmisel sisaldab kirja Punaselt. Edasi rändavad nad läbi müütide ja ajaloo ja tuleviku, oma poole jaoks päästavad (või hävitavad) Atlantise, aitavad Inkadel luua laevastiku millega Hiina avastada, alustavad oopiumisõja või mõrvavad krahve. Samal ajal järgneb neile mõistatuslik Otsija, kes leiab ja sööb kirjade jäänused.
“This is How You Lose Time War” on mitmeti kirjanduslik kunstiteos ja mäng(ud) mis on esitatud Sinise ja Punase tegude ning omavaheliste kirjade kaudu. Sinine ühest hetkest hakkab Punast kutsuma erinevate punast tähistavate nimedega - 0000ff näiteks või Indigo ning veab sinna mängu sisse ka Punase. Või siis kõik need imelised viisid kuidas sõnumid kohale toimetatakse.
Ning loomulikult tekitavad selle käigus küsimused. Näiteks, et miks on Shelley Ozymandias olemas ainult ühes ajajoones - mis teistes juhtus, et seal seda pole? Ja tekitab omakorda teise või kolmanda lugemise jaoks mõistatusi nagu - sel juhul me oleme ajajoon number 6, kas seal käiakse või tehakse midagi selle raamatu jooksul? Abrogast oli Rooma kindral, mida nad mõtlevad Abrogast-882 all?
Oma kunstilisuse juures muidugi kaotab “This is How You Lose the Time War” paratamatult teistes aspektides. Kui seda lugeda kui tavalist lugu ja mitte tegeleda (pilt)mõistatuste lahendamisega siis see võibolla ei ole väga huvitav lugu. Samamoodi, kui siin olevad paljud kirjanduslikud ja kultuurilised viited lihtsalt nagu hane selga vesi maha jooksevad jääb kahtlemata päris palju puudu. See pole ka üldse hard sf - maailma ja ajarändude või aja muutmise mehanisme ei seletata üldse lahti, rääkimata teistest võimetest mis tegelastel on. Ning üldse ei ole siin tegemist lihtsa, laserpüssid ja kosmoselaevad tüüpi looga, isegi kui kosmoselaevad täiesti olemas on.
