Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Mario Kivistik ·

Hirmu vöönd

(antoloogia aastast 1993)

eesti keeles: Tallinn «Nõmm & Co» 1993 (Jutusari)

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
6
4
0
0
0
Keskmine hinne
4.6
Arvustused (10)

Ilmselt üsna viirastuslik ulmeantoloogia... tundub teine üsna suur rariteet olevat.

Paljud asjad selle raamatu puhul on oletuslikud: ilmumiskoht, ilmumisaasta ning ka koostaja-tõlkija. Kunagi tuli sel teemal Mario Kivistikuga juttu ning siis selgus, et tema ongi koostaja. (Kui nüüd päris aus olla, siis seda ma ka oletasin, sest mitmed lood olid samas tõlkes varem ajakirjanduses ilmunud.) Ise ta küll oma osalust varjata ei soovinud, aga mingitel põhjustel läks nii... tundus, et ta polnud selle raamatu puhul veel paari asjaga rahul.

Hinnata tuleb aga seda, mis on... on kaheksa juttu maailmakuulsatelt ja (või pisut vähem) tuntud autoritelt. Jutud on head, kuigi totaalseks tipuks peaks neist vaid Frederik Pohli oma... üsna tipu lähedal on ka Simak ja Ballard... ülejäänud on lihtsalt tugeva profesionaalsuse ilmingud. Sellel foonil mõjub aga positiivselt Alan E. Nourse`i lugu... jättis teine asjaliku mulje.

Tüüpilisena sellele üleminekuajale, jätab raamat pisut konarliku mulje... tegelikult vajalik köide... sisaldab ju esimesed Pohli, Nourse`i ja Ballardi eestikeelsed raamatuväljaanded... juba ainuüksi selle pärast peab seda üllitist hindama. Aga viiest jääb siiski midagi puudu.

Teksti loeti eesti keeles

Mulle see kogumik meeldis. ja tegelt oli selle kättesaamine minu jaoks rohkem nagu õnnelik juhus. Ning ma ei kahetse!!! Lood olid huvitavad, igal juhul tol hetkel parimte seast, mis mulle pihku sattus. Ehkki tõlgetega võis olla probleeme, tegu siiski üsna asjaliku teosega meie ulmemaastikul.
Teksti loeti eesti keeles

Üks esimestest ulmekogumikest, mille endale sain. Esimesel korral ei jätnud see kogumik mulle mingit erilist muljet, kuid nüüd... Juba küll.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea kogumik. Lugesin seda kunagi ammu-ammu ilmumise järel. Nüüd üle lugedes tundusid need lood aga väga värsked. Kõiki lugusid võib lugeda mitu korda, ilma et nende uudsus kaoks. Eriti tõstaks esile Pohl`i, Simak`i ja Clarke`i lugusid. Aga ega ka teised halvemad pole.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle käis tükk aega mõnevõrra närvidele, et niivõrd oluline antoloogia minu riiulilt puudus... Eile siis sai see viga "Raamatukoi" antikvariaadi abiga parandatud.

Kogumikus on mõni päris kõva lugu: Pohl, Clarke, Bradbury ja Simak on esindatud kaunis kõrgel tasemel asjadega. Simaki puhul muidugi tekkis küsimus, miks avaldati just see tekst, mida Alaski oli juba õige mitmes kohas kasutanud. Mõne aasta jooksul kahel korral ajakirjanduses avaldatud tyki oleks mina isiklikult välja jätnud.

Nimetatud nelja autori teoste kõrval sisaldab õbluke kogumik ka nõrgemat kraami. Kui "Valemees" on veel enamvähem jutt ja sai mult kenasti "nelja" kätte, siis ülejäänud tekstid on mittemidagiütlevad. "Rott ja madu" on "Algernoni" jutulabori tasemel kraam, "Eksikülalist" rappisin pärast "Maa teise varju" lugemist päris kõvasti ning Ballardi lugu revolvrit kõmmutavatest sogadest pole esiteks mingist otsast ulme ja teiseks pole kahjuks ka eriti kirjandus.

"Neli" peaks sellisele kogumikule olema täiesti paslik hinne.

Teksti loeti eesti keeles

 Tugev kogumik tervikuna. Avalugu, Vogti "Rott ja madu" on kogumiku nõrgim. Kolm miinus, kuna alguse kena õhustik hajus kolmandaks leheküljeks ja moralistlik lõpp on külge traageldatud vähese pingutuse ja lahja tulemusega. Bradbury "Ma ootan" on väga hea, bradburylik, nagu Jüri Kallas mainis, kuid mind ei häirinud korduv motiiv. Vist olen liiga vähe Bradburyt lugenud et tüütama hakkaks. Nourse "Võltsmehed" on tundmatu autori kohat hästi kirjutatud. Maksimumhinnet siiski ei pane, kuna lõpplahendus on mingist hetkest aimatav. Pohli "Tunnel maailma all" on väga hea. Pohl on põhjus miks selle kogumiku lugemislauale võtsin - seni olen pidanud Pohli ingliskeelsena lugema ilma et oleksin teadnud maakeelsest võimalusest. "Tunneli" idee lõikus Dicki "Ubiku" ideega. "Ubik" mulle kunagi ei meeldinud, aga näe maitse muutub ja Pohli sarnane jutt sobib küll, kuigi hindan siin rohkem teostust kui ideed. Lugesin hiljuti Tarlapi "Roheliste lippude reservaati" ja siis mõtlesin kust ta need külmkapi reklaamid oma romaani võttis? Nüüd arvan teadvat - Pohli "Tunnelist"! Simaki "Eelpost" on suurepärane. Olen üsna pikalt Simakist eemale hoidnud, kuna mulle tunduvad tema tegelaskujud kuidagi ebaisikupärased. Aga "Eelpost" aitas seda eelarvamust hajutada. Clarke'i "Kogu maailma aeg" on väga hea. Muuseumite röövimist ma heaks ei kiida siiski. Ballardi "Hirmu vöönd" mulle meeldis, hea jutt, fiilingu poolest. Silverbergi "Eksikülaline" on väga hea. Mind ei häiri, et  keegi on juba sarnase loo kirjutanud. Sääraseid asju juhtub ikka, kas teadlikult või teadmatult.
Teksti loeti eesti keeles
x
Erkki Toht
24.09.1974
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Nüüd kus esimene lugemine on lõpetatud, hakkan ma mõtlema kas peategelasena esitatud mees, Earl Turner, üldse on selle romaani peategelane. Kui romaani sündmused viivad ühiskonna olulise ümberkorraldamiseni, nagu paistab, siis üksiku tegelase osa ei saa olla kunagi nii suur et teda ennast pidada keskseks, isegi kui ta ise aktiivselt kaasa lööb, ja endast kõik võimaliku annab. Kuigi Turner tegutseb tulemuslikult, kaasa arvatud mõned dramaatilised tagasilöögid, on tema tähtsamaks ülesandeks võimaldada lugejatel heita pilk n-ö vana ajastu viimastele aastatele ja võidutseda koos uue ajastu võitjatega.

 

Tähtsaim tegelane leiab endale pidevalt uusi ettevõtmisi, pinge, vähemalt minu jaoks, oli üleval ja lugemine läks kiiremini kui näiteks Koestleri „Keskpäevapimedusejuures. Parajal hetkel esitatud praktilised nõuanded lähendavad lugejat looga ja tekitavad tunde nagu oleks ta ise sündmuste keskel. Koestleri romaani „Keskpäevapimeduspeategelane Rubašov, ei olnud kunagi nii tulemuslik mässaja kui Turneri päevikute“ Earl Turner, ent jättis minu jaoks parema mulje oma rikkama siseelu poolest võrreldes Turneriga, ja kas ei viita Turneri kohatised surmatungi puhangud tegelase teatud sisemisele kuhtumisele.

Teksti loeti inglise keeles

Vaikuse-sõdalaste triloogia kolmas romaan. Enamik keskseid tegelasi on tuttavad juba kahest varasemast osast. Põhiliselt jätkatakse samade teemadega mis Les guerriers du silenceˈis ja  „Terra Materˈis ette tulevad, nagu üksiisiku vastuolu tema ümbrusega, väljavalitus, korruptsioon, reetmine, erivõimed ja nende hankimine, võitlus kurjaga jms.

Teksti loeti saksa keeles

Lugemise ajal romaan olulist vastupanu lugejale ei osutanud ja see oligi tema suuremaid voorusi. Lisaks lihtsustas lugemist ühe selge peategelase olemasolu. Farmeri puhul mitte üllatav, kuid teiste ameerika autorite juures vist haruldane, oli tema püüe arvestada tegelaste erineva keelelise taustaga – mitte kõik peategelase vestluskaaslased ei rääkinud inglise keelt.

 

 

Teksti loeti inglise keeles

Terra Mater“ on Pierre Bordage’i triloogia „Les guerriers du silence“ teine raamat. Kui triloogia esimese osa, mille nimi on samuti „Les guerriers du silence“, tegevus toimub kaheksakümne sajandi kauguses tulevikus, heites pilku sündmustele, mis viisid Naflini Konföderatsiooni lagunemisele ja Angi impeeriumi tekkele, siis „Terra Mater“ teeb sissevaate Angi impeeriumisse kuusteist aastat hiljem. Vahepealsetel aastatel on Angi keisririik end korralikult vana riigi varemetel laiali laotada suutnud, siin-seal perifeerias veel säilinud Naflini reliktid võetakse hoolika vaatluse alla, ja pigistatakse üksteise järel tühjaks.

 

Eelmise romaani kesksed tegelased Tixy ja Aphykit on taandatud kõrvaltegelasteks, „Les guerriers du silence’i“ lapstegelased Shari ja Fracis on täiskasvanuks saanud ning Syracusa õukonda halvasti sobituv provintsitar Sibrit jätkab oma püüdlusi päästmaks inimkonda. „Terra Mater’i“ peategelaseks saab aga 8-aastane Jek, keda tema vanemad soovivad panna Püha Propaganda misjonäride kooli, millest aga vaikuse sõdalaseks saada unistav poiss midagi kuulda ei taha. Niisiis alustab Jek oma koduplaneedilt Ut-Genilt esialgu üsna lootusetuna näivat odüsseiat vaikuse sõdalaste arvatava redupaiga, Terra Materi, poole. Rännaku kestel saadavad Jekki mitmed kaaslased, nagu nt jersalemlased San Fransisco ja Phoenix, sürakuusalane Marti. Vaatamata peategelase noorele eale ma „Terra Mater’it“ lasteromaaniks päriselt ei peaks, kuna selle tegevuse käigus toimuvad näiteks mõned massimõrvad, millest lähemalt kirjeldatakse siiski vaid ühte.

 

Teksti loeti saksa keeles

Vaikuse sõdalased on küllalt meeliköitev romaan. Autor on päris palju vaeva näinud tegelaste välimuse  kirjeldamisele. Kõige rohkem on värvi saanud ootuspäraselt peategelane Tixu, kelle kohta lugeja võib isegi lapsepõlve ja hariduselu seikasid teada saada. Huvitavad on ka mõned episoodilised tegelased (nt üks šamaan ja üks poliitik), kuid kõige olulisema naistegelase kirjeldamine jääb pisut ühekülgseks.
 
Romaani sündmused kulgevad rööbiti mitmel planeedil, mistõttu suhteliselt suure loetud lehekülgede mahu juures, milleks ma kulutasin märkimisväärse hulga aega, möödub romaanis aega suhteliselt vähe, ja sellega oli algul vaja harjuda.
 
Romaani üldine õhustik on võrdlemisi sünge. Näiteks planeedi Punatäpp, kus toimub viie peatüki tegevus, ühiskond on düstoopiline. Kurjategijate ja heidikute ohtrus on omane just sellele planeedile, kuid  kõrvalekalletega tegelaste lai valik on esindatud teistelgi planeetidel.
Teksti loeti saksa keeles

Romaan algab sellise tagasihoidliku taustaga kangelase küllaltki napi kirjeldusega, mistõttu esimest paari peatükki lugedes küsisin endalt, kas loost üldse asja võib saada. Pikapeale aga olukord paranes, lugu muutus põnevamaks, kuigi peategelane jäi endiselt vähehoomatavaks. Üheksanda peatüki paiku hakkasid ilmnema mõned sarnasused van Vogti teostega, mida ma küll oodata ei osanud, kuid mis kokkuvõttes mõjusid pigem positiivselt. 
Teksti loeti inglise keeles

Greenworld — unustatud planeet“ on lugu kosmoses laevahuku üle elanud seitsmeliikmelisest seltskonnast, kes satub ühele nurgatagusele planeedile. Maa-sarnase planeedi teeb eriliseks, vähemalt autori arvates, selle koloniseerimise ajalugu. Greenworldi koloniseerimist alustati 2000. aasta paiku. Peagi pärast uusasukate planeedile toimetamist jäeti sealsed kolonistid kas tahtlikult või juhuslikult isolatsiooni ja unustati. Päeval, mil sinna saabub laevaõnnetusest pääsenud seitsmik (see on u aastal 2250), on Greenworld olnud juba üle paari sajandi Päikeseimpeeriumist ära lõigatud.

 

Tegelaste hulk, keda selles suhteliselt lühikeses tekstis lugejale tutvustatakse, on mõistlikult väike – nimeliselt mainitakse neist umbes 20-t. Üldiselt tegelastelimuse kirjeldamisele sõnu ei kulutata. Peale nime antakse teada tolle elukutse-tegevusala ja sõjaväeline auaste (kui on). Kohati on ära toodud tegelase vanus, Raamatu peategelaseks võib pidada hiirkobras Gucky’t. Umbes meetripikkune näriline on sageli pildil. Teised tegelased jäävad Gucky varju. Neist võiks mainida kapten Per Durac’i, tehnik Markus Rondinit ja professor Wladimir Bogowskit.

Lugedes jäi mulje, et sündmused toimuvad kiiresti. Nagu öeldud, tegelaste kirjeldamisega eriti vaeva pole nähtud. Sama võib õelda ümbruse kohta: loodus ja linnaruum esinevad siin pigem väljajätuna, millegina, mille lugeja oma kujutlusvõimega täitma peaks. Ja isegi sel juhul mõjus teose lõpus Gucky arvamus, nagu oleks Greenworld’s olnud midagi paradiislikku, üllatavana.

 

Teksti loeti vene keeles

Jutt vananevast seiklejast, keda kuulujuttudest ajendatud uudishimu toob kaugele planeedile. Ta on teada saanud, et Seitsme Maskiga Planeet on üsna omapärane ilmaruumi asustatud planeetide hulgas. Sellel puuduvad sõjad, vaenutegevus ja kannatused. Mingis mõttes olevat tsivilisatsioon seal jõudnud oma viimasesse arengujärku. Üldiselt aga on Seitsme Maskiga Planeedist teada vähe — maalane Stello ei ole isegi kindel, mis päritolu on sealsed asukad.
Teksti loeti vene keeles

Tegemist on justkui gootiliku õudusjutuga, millele autor on keelemänguga pisut vinti peale keeranud. Loo tegevus toimub Inglismaal ühes keskaegses lossis. Peategelaseks on keegi daam, kes on selle maja pärija.
Teksti loeti vene keeles

 Pärast karme lahinguid on sõjamees taas koduplaneedile jõudnud, olles väliselt terve, sisemiselt aga muserdunud. Peategelase mälestused sõjaväljal juhtunust on katkendlikud ja teda painavad sund-unenäod.
Teksti loeti vene keeles