(antoloogia aastast 2017)
1. Päästa meid kurjast
Jah, kindlasti hästi kirja pandud aga kuhu jäi ulme? Kogu tegevus oleks võinud leida aset ka mõnes väikeriigi sadamas. Ehk ulme võiks kulissidest suurem roll kanda olla. Lisaks veel see lõputu kohvijoomine, mis kohati omandas päris naljakad mõõtmed. Näiteks kuidas üks agenditedest teeb äärmiselt pingelise situatsiooni aeg ettepaneku jama lõpetada ja kohvi jooma minna. Teiseks oli loo lõpp liiga ebamäärane. Paljugi jäi lahtiseks, näiteks mina oleks tahtnud küll teada saada, et millega kõige kõrgemat jaama ülemust ähvardati. Ka Tähetolmu saabumine mõjus üleliigsena. Autorid oleks tahtnud sellega justkui näidata, et halvad saavad siiski karistatud ning ühtlasi siduda lugu tihedamalt Weinbergi maailmaga. Muide, mul oli selle looga ka harukordne võimalus lugeda esialgset, ainult Weinbergi, versiooni (ta algne plaan oli see Reaktoris avaldada), ning Reidari poolt kirjutatu on küll napp aga kindlasti oluline. Reidar taipas nutikalt ära, et õudust tuleb ka lugejale lähedalt näidata, mitte sellest vaid kohvikõrvale rääkida ning andis loole minuarust kõvasti elu juurde ning kergitas minu silmis ka hinnet, milleks tugev kolm.
2. Tsölibaadi lõpp
Mõnus lugu ja rohkem ei kommenteerikski. Üks minu kindlaid selle kogumiku lemmikuid ning sarnaselt Habichtile tulid ka mul silme ette Kuttneri „Hogbenid”. Hinne viis.
3. Juhtmevaba armastus
Esimene pool jutust on päris mõnusalt kirja pandud krimilugu, kus kaugelt saabunud uurija tegeleb võika mõrva uurimisega. Aga selle teise poole oleks justkui teine autor kirjutanud. Ühtäkki visatakse krimimüsteeriumi arendamine kõrvale ning seni mõnusalt kulgenud uurimistöö asendub mingi ebaloogilise juraga. Peategelane satub poolkogematta mõrvari ülestunnistust kuulma, talt rebitakse käsi küljest ning mõrvari paljastamise asemel hakkab ta hoopis miskile vanamehele eutanaasiat organiseerima. Taustal möllamas veel miski Schrödingeri politseihaarang, mis toimub ja ei toimu ning siis jälle toimub. Tundub nagu oleks autoril äkitselt kirutamisest villand saanud ja siis lõpu viie minutiga kokku visanud ja pärast isegi mitte üle lugenud. Potentsiaalselt hea krimi-ulme lõppes totruste kuhjaga ning seetõttu minupoolt hindeks kaks miinus.
4. Enne kui lahvatab leek
Hea lugu, head ideed, korralikult kirja pandud ning põnev. Aga kuhu jäi lõpp? Juba teine selle antoloogia lugu, mis lõppeb ilma mingi selgituseta lihtsalt ära. Ehk tahtis autor teha Strugatskite stiilis lahtise lõpu? No see kukkus tal küll siis vabandage väljendust sitasti välja. Muidu oleks viiegi pannud aga lõpu tõttu tuleb selline väga kõhklev kolm, pika-pika miinusega.
5. Tuulerändur
Tore dark-fantasy, mis meenutas Sapkowski nõiduri lugusid. Peamiseks miinuseks on jutu teatav mustandlikkus. See oleks nii lausetelt, kui ka sisult tunduvalt kõvemat toimetamist tahtnud. Aga nelja saab kindlasti ära ja jekimov on minuarvates endiselt üks kõige lubavamaid uusi eesti autoreid.
6. Kõik kivide pärast
Suhteliselt rumal MILF satub maagilise huulepulga tõttu kahe maailma vahel pendeldama. Kirja pandud ladusalt aga juttu ennast ei ole, on mingi maagiline episood inimese elust, kes pole ei huvitav ega ka ebameeldiv vaid lihtsalt igav. Lõpp jäi autoril samuti kirjutamata seega hindeks kindel kaks.
7. Meie külas nähti imet
Jällegi üks väga hea lugu, mida ma pikalt kommenteerima ei vaevu. Viis.
8. Jumala hingus
Kõige häirivam on selle jutu juures tema liiga vanamoeline stiil. See pole enam kosmos vaid mingi 19 sajandi metsiku lääne kolgas. Võibolla olekski see jutt aurupungina paremini toiminud? Iseenesest polnud ju muidu vigagi, võiks nii neljagi anda aga anakronismid ning mõningane etteaimatavus venitavad kolme peale.
9. Raske vihm
Kolmas lõputa lugu ja ma vist hakkan selle konseptsiooniga juba harjuma. Igaljuhul poolepealt katkestamise tunne oli ka siin aga Manfredi loodud maailmas see isegi ei häirinud. Lugu oli meeldiv segu „Perdido tänava jaamast” ja Strugatskite „Linnast”. Määndumine, veidrad haigused, pidev pimedus, lootusetus, hallus, vaesus olid mõjusalt-mahlaselt kirja pandud ning peategelane mõjus usutavalt. Lisaks oli veel lugedes peas kummitamas mõnus aimdus, et see kõik on vaid tükike suuremast ja palju haiglasemast maailmast. Seega panen (väikeste kõhkluste saatel) viie ära.
10. Rohelistest välisseintest plastakendeni ehk Näitus Geuna linnapildi ajaloost
Olustikupildike usuhullu naise elust feodalismi langenud kosmosemaailmas. Meenutas heas mõttes „Juuksevaibakudujaid”, maailm vähemalt ise tundus vägagi sarnane. Hea hinde panekut takistab aga kirjutamiseks kasutatud stiil. Oli see siis tahtlikult või tahtmatu aga laused tundusid liigestest lahti ning sõnade järjekord oli kohati neis suvaline. Vähemalt minul muutis see eksperimentaalne kirjaviis lugemise ääretult raskeks (lugesin mitmes jaos aegajalt pause tehes) ja seega puhtalt loetamatuse eest hindeks kindel 2.
11. Mina: kaitsja
Üks! kindel üks või pigem isegi null! See pole lugu vaid halb inglite elust jutustav viienda klassi koolikirjand. Mina seda lõpuni lugeda ei suutnudki, kümme lehte taevase elu vaimuvaest kirjeldust oli juba täiesti piisav. Tegelikult oli sedagi liiga palju, mismoodi sihuke jama küll esikümnesse pääses mina aru ei saa. Seda enam, et olen lugenud ju ka teise ja kolmandasse kümnesse kuuluvaid tekste ja seal leidus kõvasti paremat kraami ja suurem enamus neist sisaldas mäekõrguse võrra rohkem mõtet või stiili. Isegi eelmise jutuvõistluse Helen Käidu lood tunduvad selle tekstiga võrreldes Stalkeri väärilised. Paber nuttis, kui seda juttu talle trükikojas pressiti ja ilmselgelt oli zürii seda hinnates kas pilves või purjus... või mõlemat.
Nüüd kus esimene lugemine on lõpetatud, hakkan ma mõtlema kas peategelasena esitatud mees, Earl Turner, üldse on selle romaani peategelane. Kui romaani sündmused viivad ühiskonna olulise ümberkorraldamiseni, nagu paistab, siis üksiku tegelase osa ei saa olla kunagi nii suur et teda ennast pidada keskseks, isegi kui ta ise aktiivselt kaasa lööb, ja endast kõik võimaliku annab. Kuigi Turner tegutseb tulemuslikult, kaasa arvatud mõned dramaatilised tagasilöögid, on tema tähtsamaks ülesandeks võimaldada lugejatel heita pilk n-ö vana ajastu viimastele aastatele ja võidutseda koos uue ajastu võitjatega.
Tähtsaim tegelane leiab endale pidevalt uusi ettevõtmisi, pinge, vähemalt minu jaoks, oli üleval ja lugemine läks kiiremini kui näiteks Koestleri „Keskpäevapimeduse“ juures. Parajal hetkel esitatud praktilised nõuanded lähendavad lugejat looga ja tekitavad tunde nagu oleks ta ise sündmuste keskel. Koestleri romaani „Keskpäevapimedus“ peategelane Rubašov, ei olnud kunagi nii tulemuslik mässaja kui „Turneri päevikute“ Earl Turner, ent jättis minu jaoks parema mulje oma rikkama siseelu poolest võrreldes Turneriga, ja kas ei viita Turneri kohatised surmatungi puhangud tegelase teatud sisemisele kuhtumisele.
„Vaikuse-sõdalaste“ triloogia kolmas romaan. Enamik keskseid tegelasi on tuttavad juba kahest varasemast osast. Põhiliselt jätkatakse samade teemadega mis „Les guerriers du silenceˈis“ ja „Terra Materˈis“ ette tulevad, nagu üksiisiku vastuolu tema ümbrusega, väljavalitus, korruptsioon, reetmine, erivõimed ja nende hankimine, võitlus kurjaga jms.
Lugemise ajal romaan olulist vastupanu lugejale ei osutanud ja see oligi tema suuremaid voorusi. Lisaks lihtsustas lugemist ühe selge peategelase olemasolu. Farmeri puhul mitte üllatav, kuid teiste ameerika autorite juures vist haruldane, oli tema püüe arvestada tegelaste erineva keelelise taustaga – mitte kõik peategelase vestluskaaslased ei rääkinud inglise keelt.
„Terra Mater“ on Pierre Bordage’i triloogia „Les guerriers du silence“ teine raamat. Kui triloogia esimese osa, mille nimi on samuti „Les guerriers du silence“, tegevus toimub kaheksakümne sajandi kauguses tulevikus, heites pilku sündmustele, mis viisid Naflini Konföderatsiooni lagunemisele ja Angi impeeriumi tekkele, siis „Terra Mater“ teeb sissevaate Angi impeeriumisse kuusteist aastat hiljem. Vahepealsetel aastatel on Angi keisririik end korralikult vana riigi varemetel laiali laotada suutnud, siin-seal perifeerias veel säilinud Naflini reliktid võetakse hoolika vaatluse alla, ja pigistatakse üksteise järel tühjaks.
Eelmise romaani kesksed tegelased Tixy ja Aphykit on taandatud kõrvaltegelasteks, „Les guerriers du silence’i“ lapstegelased Shari ja Fracis on täiskasvanuks saanud ning Syracusa õukonda halvasti sobituv provintsitar Sibrit jätkab oma püüdlusi päästmaks inimkonda. „Terra Mater’i“ peategelaseks saab aga 8-aastane Jek, keda tema vanemad soovivad panna Püha Propaganda misjonäride kooli, millest aga vaikuse sõdalaseks saada unistav poiss midagi kuulda ei taha. Niisiis alustab Jek oma koduplaneedilt Ut-Genilt esialgu üsna lootusetuna näivat odüsseiat vaikuse sõdalaste arvatava redupaiga, Terra Materi, poole. Rännaku kestel saadavad Jekki mitmed kaaslased, nagu nt jersalemlased San Fransisco ja Phoenix, sürakuusalane Marti. Vaatamata peategelase noorele eale ma „Terra Mater’it“ lasteromaaniks päriselt ei peaks, kuna selle tegevuse käigus toimuvad näiteks mõned massimõrvad, millest lähemalt kirjeldatakse siiski vaid ühte.
„Greenworld — unustatud planeet“ on lugu kosmoses laevahuku üle elanud seitsmeliikmelisest seltskonnast, kes satub ühele nurgatagusele planeedile. Maa-sarnase planeedi teeb eriliseks, vähemalt autori arvates, selle koloniseerimise ajalugu. Greenworldi koloniseerimist alustati 2000. aasta paiku. Peagi pärast uusasukate planeedile toimetamist jäeti sealsed kolonistid kas tahtlikult või juhuslikult isolatsiooni ja unustati. Päeval, mil sinna saabub laevaõnnetusest pääsenud seitsmik (see on u aastal 2250), on Greenworld olnud juba üle paari sajandi Päikeseimpeeriumist ära lõigatud.
Tegelaste hulk, keda selles suhteliselt lühikeses tekstis lugejale tutvustatakse, on mõistlikult väike – nimeliselt mainitakse neist umbes 20-t. Üldiselt tegelaste välimuse kirjeldamisele sõnu ei kulutata. Peale nime antakse teada tolle elukutse-tegevusala ja sõjaväeline auaste (kui on). Kohati on ära toodud tegelase vanus, Raamatu peategelaseks võib pidada hiirkobras Gucky’t. Umbes meetripikkune näriline on sageli pildil. Teised tegelased jäävad Gucky varju. Neist võiks mainida kapten Per Durac’i, tehnik Markus Rondinit ja professor Wladimir Bogowskit.
Lugedes jäi mulje, et sündmused toimuvad kiiresti. Nagu öeldud, tegelaste kirjeldamisega eriti vaeva pole nähtud. Sama võib õelda ümbruse kohta: loodus ja linnaruum esinevad siin pigem väljajätuna, millegina, mille lugeja oma kujutlusvõimega täitma peaks. Ja isegi sel juhul mõjus teose lõpus Gucky arvamus, nagu oleks Greenworld’s olnud midagi paradiislikku, üllatavana.
