Kuskil poole peal kisub siiski rappa. Kuigi kirjeldatud poliitiline areng ei ole võimatu, on muudatuste kiirus totaalselt vale. Kui Prantsusmaa presidendiks saab Islamipartei kandidaat, siis umbes kahe kuu pärast kaovad kaubamajadest ja tänavapildist seelikutega naised, kohustuslik riiklik haridus lõpetatakse 12 eluaasta järel ning Euroopa Liidu perspektiivseteks kandidaatideks saavad Alžeeria, Tuneesia ja Liibanon (Türgist rääkimata). Selline jamps reedab, et kunstilistest kaalutlustest käis siiski üle poliitilise pamfleti kirjutamise soov. Viit väärt teose oleks saanud näiteks kujutades peategelast mõneaastaste intervallidega ja näidates siis nii tema isiku, tema lähisuhtepartnerite kui ühiskonna muutumist. Praegu on jutt rahuldav, ei enamat.