Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Maria Galina ·

Povodõr

(jutt aastast 2007)

ajakirjapublikatsioon: «Jesli» 2007; nr 3
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Teejuht»
antoloogia «Kaaren: Vene ulme antoloogia» 2013

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
3
1
3
0
Keskmine hinne
3.25
Arvustused (8)

Lugu tulevikust, kus inimesed on ussiaukude kaudu ja silmitute koeralaadsete tulnukate argoste abiga hõivanud hulgaliselt teisi planeete. Maast on saanud hõredalt asustatud hiiglaslik "looduskaitseala".

Loo minategelaseks ongi argosega sümbioosis elav "sukelduja" ehk kosmosehõivaja, kes saabub Maale, kohtumaks virtuaalreaalsusest tuttava naisterahvaga. Peagi hakkab nende kuuma armusuhet rikkuma asjaolu, et Maa inimesed pole "sukeldujasse" ja argosesse just kõige sõbralikumalt meelestatud...

Lugu ei tekitanud minus just tohutut vaimustust, ent oli korralikult kirja pandud ja saab seega "4" kätte.

Teksti loeti eesti keeles

Teate, see on halb jutt. Alguses tundub, nagu ei oleks ja kui järele ei mõtleks, petakski ära. Et nunnu kutsa ja nunnud looduskirjeldused ja igikestvad probleemid... Aga tegelikult ikka on küll.

Esiteks puudub konfliktis külaelanikega täielikult gradatsioon. Kui teda tõesti esimese vihjelise virina järel ainult vastastikusest usaldamatusest kohe sisse põletada üritati, oli tegu kas mingi erilise bandiitide pesa või siis autori vähese psühholoogiatundmisega. Kuna tekst ei anna alust kahtlustada esimest, jääb vähemalt minu jaoks vastuseks viimane.

Teiseks, neid, neid väheseid, kes argosega koos elada suutsid, sõeluti välja ju lennukoolis, kuhu jõudsid ka vähesed... Kuidas siis äkki too tibi järsku kõlbas? Kokkusattumus või olidki kutsad hoolikalt varjanud, et tegelikult võivad nad ükskõik kelle välja valida? Kui nii, siis milleks oli kutsal just seda tibi vaja - oleks ta ju isegi võsast välja jõudnud ja võinud pärast valida endale ükskõik keda, kui tal tingimata inimest vaja oli? Kui ta aga oli tõesti võimeline võssa ussiauku looma ja oma senise peremehe selle kaudu ära viima, siis oleks ju arukam strateegia olnud senine peremees ikkagi ümber veenda?

Kolmandaks käivad mulle närvidele jutud, milles autor üritab "ulmelist" õhkkonda luua väljenditega nagu "kvaasiaken" jts. "Kvaasi-" tähendab poolikut - "kvaasiaken" on siis justnagu pooleldi aken? Mis mõttes...?

Teksti loeti eesti keeles

Mul ka ei tekkinud selle jutuga mingit erilist suhet. Maailm ei köitnud absoluutselt, eelmised arvustajad on juba imelikud nüansid välja toonud ilusti. Tõepoolest, mis pagana kurjad külaelanikud. Neti teel leitud pruut aga tundus ika päris tõepärane, kas mitte reaalses elus masenduses 30, 40 ja 50 aastased vanapoisid neid Taist kohale telli...? Üldiselt oli tegu sellise jutuga, mille unustamine võtab vähem aega kui lugemine, kahjuks.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle see jutt väga meeldis.
Meeldis vaatamata sellele, et ei ole mingi üllatus pikalt kosmosereisilt naasnu konflikt kogu aja kohapeal olnutega.
Mulle meeldimises oli kaks olulist aspekti.

Esimene on täiesti subjektiivne ja seotud minu elukäiguga. Mina olen enamiku oma elust olnud koerapidaja ja tean väga hästi seda seotuse tunnet teisest liigist olendiga. Ma tean väga hästi seda tunnet kui me koos koeraga moodustame paari, kes vastandub teistele inimestele. Kõigepealt nende teiste inimeste arvates, seejärel ka minu arvates. Miks peaks mul mingi mölakaga olema liigisolidaadsus, mis eitab minu pikajalist ja sooja mõistmist meeldiva olendiga? Kas ma peaks tundma end kokkukuuluvana ja suhtuma mõistvalt inimesse, kes on võimeline mõtlema: „Mida kütkestavat saab olla jõehobu ja krokdilli väärastunud miniatuurses segus, kes jõllitab maailma iiveldamaajavalt lollide seasilmadega? Kogu selle elaja väljanägemine – sest koeraks ei söanda ma seda nimetada – räägib sellest, et ta aju pole suurem metspähklist, see-eest nüri ja mõttetut raevu jääb aga ülegi.“ (Aleksei Kalugin „Serjožik“ samas kogumikus)

Teine oluline meeldimise põhjus on loo jutustamiseks kasutatud meetodis. Tekstis ütlemata jätmisi ja näilisi vastuolusid on nii palju, et seda võib küll meetodiks nimetada. Lugu muutub loogiliseks ja emotsionaalseks tervikuks pärast tühikute täitmist.

Tegemist on minategelase tekstiga.

Minategelane ei kirjeda enda ega oma kaaslase välimust. Ta kirjeldab inimeste suhtumist sellesse paari. Suhtumine on selline, et võiks küll sobida Serjožiku minategelase mõtetesse. Suhtumine tundub olevat vaikselt ka põhjendatud:
(„Kas ta ohtlik ei ole?“
„Enam mitte,“ mõtlesin ma, „kõik, mida ta teha võis, on ta juba teinud.“)

Paar samalaadset vihjet on veel. Võib ette kujutada, et aastatepikkused üksilduseaastad koos pikajalise kaalutuses viibimisega on ka väliselt nähtavad – laialivalguv figuur, erinevad rühivead, kalduvus mõtetult põrnitseda, grimassid, kedagi häbenemata peeretamine ja röhitsemine, pesemisharjumuste muutus... Iseendaga rääkimisest ja valjusti mõtlemisest on hiljem juttu ka.

Aga edasi.
Minategelase näol on tegemist romantilise ja mehise elukutse endise esindajaga. See endisus jääb lahtiseks terve jutu jooksul, vihjatakse, et endisust võis põhjustada mingi töine möödalaskmine, vaimu murdumine, vägivallahoog... Igal juhul on tegemist kõige tulutoovama elukutse esindajaga, kellel on napid säästud ja kes ei saa (ei ole ära teeninud?) eluaegset pensioni.
Argosega koostöö algusest on möödunud kümme aastat – väljaõpe, ekspiditsioonid – kuidagi vähevõitu – lahingpaari iga võiks olla enne tavapärast erruminekut kakskümmend või rohkemgi. Argosed olevat ju oluliselt inimestest pikaealisemad.
Kuigi sihtkoha linna väljakul on minategelase elukutse esmaesindaja ausammas, saabub minategelane ühiskonda, kus ta on sunnitud leppima abieluturu tehingute jääkidega. Seda, et paremad said paremad ja meie peame teineteisega leppima, seda teadvustavad mõlemad pooled. Tundub, et naisterahvas pikema hambaga. Muidugi, naisterahva puhul tuleb arvesse ka partneri potentsiaalne ohtlikkus. Mina saab aru, et teda peetakse ohtlikuks, ta lepib sellega, ta ei protesteeri – kas on põhjust(?), lugejale jääb see äraarvamiseks. Kirjanduslik traditsioon lubaks justkui arvata eelarvamuste põhjendamatust, aga ... selles jutus ei saa kindel olla.Võimalik konflikt naisega püsib pikalt õhus.
Aga episood episoodi haaval.
Nad saavad kokku. Mees saab aru, et ka kehakeel on tähtis (kas ta suudab end edaspidi kontrollida?).
Minnakse kõrtsi, kus neid ei taheta teenindada. Mees kaupleb, naine otsustab loobuda. Mees tõlgendab seda naise halva iseloomuna – kas tõlgendab õigesti, järsku naine väldib mehe edasisi ebaviisakusi avalikus kohas, väldib mehe ja restoranitöötajate konflikti eskalatsiooni...
Mere ääres läheb mees ujuma ja tunneb pehmet lööki kuklasse, tuleb veest välja ja näeb oma sümbiont-kaaslast teadvusetult kaldaäärses vees, samas lähedal täis karastusjoogi pudel. Mees arvab, et põhjuseks on palavus. Mõte, et järsku üritas naine tema kaaslast (argost) lihtsalt selle pudeliga maha lüüa, jääb minategelasel sõnastamata. Minul lugejana mitte.
Enne seksi ronib mees voodist välja, et looma rahustada – „... siis tunneb ju argos sedasama, mis inimenegi, kas pole“ ... „Ukseläve juures lebav argos tõmbles ja nuuksus unes.“

Miks argosel nime ei ole?

Naine saadab mehele psühhiaatri, keda esitleb juhuslikult kohatud sugulasena. Psühhiaater tuleb teadlikuna mehest ja kõigest – jääb mulje, et enne tulekut on ta lugenud minategelase toimikut. Tuleb välja, et minategelane ongi enneaegselt kosmoseluurest lahkunud, selgesõnalisele küsimusel lahkumise põhjustest jätab ta vastamata. Psühhiaater ütleb minale, et see on normaalne – niipalju kui tema saatusega mees üldse normaalne võib olla.Pärast psühhiaatri lahkumist mõtleb mees, et naine on rumal ja naine süüdistab teda ja teeb seda sellepärast, et tunneb ennast ise süüdlasena.
Keegi üritab argost mürgitada. Mees eitab, et ta kahtlustaks naist. Lugeja kahtlustab. Saabub aeg, kus ei räägita isegi sellest, mida televiisorist näha võib.
Tuleb külavanem. See mees ei meeldi ei argosele ega minategelasele. Selgub, et ei mees ega argos ei meeldi ka külarahvale. Nad kardavad teda. Mees on vihane, ta tajub vastumeelselt antud hoiatust külarahva hirmu eest ähvardusena.

Jutus kirjeldatud episoodide vahel kulgevat aega pole määratletud. Vaid kaudselt võib oletada paari tunni või nädala möödumist. Puudub teadmine episoodide vahel toiminud sündmustest. Võib olla, et midagi ei toimunudki, võib olla ei pannud mees tähelegi millegi toimumist – häiritud vaimuga, nagu ta on.

Maja on väljastpoolt põlema pandud ja välja ei saa. Naine teab majal keldri olevat ja keldris püstoli. Mees peab ennastmõistetavaks, et kelder on paidupaik tema eest ja püstol on hangitud enesekaitseks tema eest. Naine ei anna selle kohta täiendavat teadmist, aga hiljem nutab ja palub millegi pärast andeks (kas keldri ja püstoli pärast või pärines mürgitatud lihatükk ikkagi temalt? Või psühhiaatri pärast? Või...? Või käis see naine külas susimas?). Naine suhtub esimest korda leplikult argosesse. Nad põgenevad linna poole ja mees sattub lõksu. Lõks on rauast ja suurtele loomadele mõeldud.Kolmekesi minema ei pääse. Argos kutsub meest endaga teispoolsusesse, paremasse maailma aga mees ei taha naist vihaste külaelanike kätte jätta. Ta üritab seda argosele selgeks teha. Argos vahetab mehe naise vastu ja kuulub nüüd temaga kokku. Argos ja naine lähevad ära ja mina-tegelane jääb püstoliga kurje külaelanikke ootama. Olevat nõnnaviisi, et argos ei vaheta kunagi peremeest.
Aga minategelane mõistab nüüd haraka keelt, kes hoiatab lähenevate inimeste eest...

Kui sündmustiku osas võin ma teha oletusi ja üritada vaadata mina-monoloogi taha, siis argose kaaslasevahetuse motivatsiooni osas seda teha ei saa. Ma näen kolme võimalust: a) argos oli nii piinatud minategelase enesehaletsuse ja segasuse hoogudest, et põgenes mehe eest naise juurde, b) argos sai aru, et mees hoolib naisest enam kui endast ja talitas vastavalt mehe soovile ja c) argosel oli selgeks saanud, et koos mehega ootab teda mõttetu ja piinarikas hukk ja ilma inimkaaslaseta iniühiskonnas ei saa... Usutavasti on tões midagi kõigist kolmest.

Mulle meeldis lugu inetust mehest inetu koeraga, kes üritas kõigest jõust teha nägu, et ta on normaalne ja saab hakkama.
Mulle meeldib mõelda, et vaatamata naise rumalusele ja kohatisele pahatahtlikkusele mees armastas teda. Et siis selline armastuslugu. Kolmnurk.

Õienduseks.
Kvaasi - peagu, eba-, nagu, otsekui ▪: kvaasi+õpetlane, kvaasi+harmooniline võnkumine, kvaasi+osake füüs, kvaasi+täht astr kvasar (ÕS 2006)
Kvaasi sünonüümid: pseudo, oleks manqué, nominaalne, isehakanud, nn, osaline, imitatsioon, epigonic, sünteetiline, võltsitud, teeseldud, mõnitama, võlts (http://estonian.abcthesaurus.com/browse_synonyms/synonyms_for_kvaasi.html )

Teksti loeti eesti keeles

See lugu ei meeldinud mulle enam üldse.
Alguses täitsa töötas. Noh, et tuleb see mees, et tal on argos. Et on naine lennukis, aga pruut ootab. Oo, pruut oli isegi äratuntav, jess - kahjuks kehva iseloomuga!

Ja siis läheb jutt järsku täiesti käest ära.
Miks nad abielluvad, kui nad isegi ei meeldi üksteisele? Mis häda neil on sellega?
Ja mida nii hullu võib külarahval olla mingite tüüpide vastu, kes neile isegi näole ei anna õieti? Isegi kui naine sudib neile seda teemat salaja, no mul ei mõika.
Kujutan ette mingit tavalist küla, mingeid külainimesi... Pole sõda. Pole revolutsiooni, vaid on üsna rahulik elu, tehakse amatöörteatrit ja kohtutakse kultuurimajas...
Teate, kui mingi uusasukas selle küla elanikele ei meeldi, on nende reaktsioon asjale see, et nad ei räägi temaga!
Aga et üritaks hoopis maja maha põletada ja uuselanikke selle käigus sisse müürida, et nad tules hukka saaks?!

Kuulge, need ei ole enam minu liigi külainimesed. Need on mingid Kambodža lapssõdurid või midagi sinnakanti. See ei ole usutav, üldse ei ole usutav.

Sellise jama sissetoomise järel ei suudaks lugu enam päästa mitte miski - aga see, mida meile lõpuna pakutakse, ei ole isegi mitte nii särav ja erutav, et oleks praegu kahju tõdeda, et näh, ikka ei päästnud ära. On kah midagi, aga lugu on täielik jama.
Teksti loeti eesti keeles

Sisult oli see lugu ju keskaegse nõiajahi ümberjutustus ulmevormis. Peale pikki üksinduseaastaid naaseb Maale kosmoses "ussiauke" otsiv teejuht koos oma "juhtkoeraga" - võõra intelligentse eluvormiga argos. Ning just see argos põhjustabki nõiajahi, sest paistab, et inimestel on kaasasündinud vastumeelsus olendite vastu, kes suudavad mõtteid lugeda. Tõsi, mitte küll päris otse, kuid riivet oma privaatsusele tundsid kõik "loomaga" kokkupuutunud. Ja nii see algas...

Mõnus jutt, mis mind isiklikult taaskord mõtlema paneb, mis selles kellegiga täielikus sümbioosis elamises ikkagi niivõrd hirmsat on, et seda iga hinna eest vältima peab?

Teksti loeti eesti keeles

Millegipärast arvasin ma loo alguses, et peategelane on naissoost, ning esimene kontakt seal lennukis toimub potentsiaalsete sõbrannade vahel. Üldjuhul kehtib lugedes siiani reegel, et "male until proven otherwise", ehk niikaua kuni seda eraldi välja ei tooda, on peategelane meessoost. Ei tea, mis selle loo alguses andis feminiinset varjundit.
See selleks. Kogu see jutt oli lihtsalt üsna ebaloogiline. See, et sõdurid, meremehed ja muud kaugreisijad endale kirja teel kaasat otsivad, ei ole mingi uus nähtus, pigem vastupidi. Aga jutust jäi mulje, et kuskil arvutisügavuses oli algoritm kaks potentsiaalselt sobituvat genotüüpi kokku viinud, sealjuures inimeste iseloomusid ning isegi olemust arvestamata. Lõhnas viletsalt ülesseatud pimekohtingu järgi. Ja sealt kohe hopsti, pulmad, väike maja metsa sees ja argos kamina ees vaibal. Külaelanikele muidugi ei meeldi, et keegi nende metsas elab, ning kõrtsis joomas ja kaklemas ei käi ja panevad tarele tule otsa. Jutu lõpp jätab mulje, et autoril sai kas paber või tint otsa, aitab kah, jätame tüübi metsa surema, naisele anname veidi lootust.
Oleks tahtnud veidi rohkem kirjeldusi - missugune see argos siis on. Mida see sukeldumine täpsemalt tähendab, kuhu siis nõnda sukeldutakse, miks see nii hirmus on ja palju muud huvitavat.
Teksti loeti eesti keeles
x
Erkki Toht
24.09.1974
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Nüüd kus esimene lugemine on lõpetatud, hakkan ma mõtlema kas peategelasena esitatud mees, Earl Turner, üldse on selle romaani peategelane. Kui romaani sündmused viivad ühiskonna olulise ümberkorraldamiseni, nagu paistab, siis üksiku tegelase osa ei saa olla kunagi nii suur et teda ennast pidada keskseks, isegi kui ta ise aktiivselt kaasa lööb, ja endast kõik võimaliku annab. Kuigi Turner tegutseb tulemuslikult, kaasa arvatud mõned dramaatilised tagasilöögid, on tema tähtsamaks ülesandeks võimaldada lugejatel heita pilk n-ö vana ajastu viimastele aastatele ja võidutseda koos uue ajastu võitjatega.

 

Tähtsaim tegelane leiab endale pidevalt uusi ettevõtmisi, pinge, vähemalt minu jaoks, oli üleval ja lugemine läks kiiremini kui näiteks Koestleri „Keskpäevapimedusejuures. Parajal hetkel esitatud praktilised nõuanded lähendavad lugejat looga ja tekitavad tunde nagu oleks ta ise sündmuste keskel. Koestleri romaani „Keskpäevapimeduspeategelane Rubašov, ei olnud kunagi nii tulemuslik mässaja kui Turneri päevikute“ Earl Turner, ent jättis minu jaoks parema mulje oma rikkama siseelu poolest võrreldes Turneriga, ja kas ei viita Turneri kohatised surmatungi puhangud tegelase teatud sisemisele kuhtumisele.

Teksti loeti inglise keeles

Vaikuse-sõdalaste triloogia kolmas romaan. Enamik keskseid tegelasi on tuttavad juba kahest varasemast osast. Põhiliselt jätkatakse samade teemadega mis Les guerriers du silenceˈis ja  „Terra Materˈis ette tulevad, nagu üksiisiku vastuolu tema ümbrusega, väljavalitus, korruptsioon, reetmine, erivõimed ja nende hankimine, võitlus kurjaga jms.

Teksti loeti saksa keeles

Lugemise ajal romaan olulist vastupanu lugejale ei osutanud ja see oligi tema suuremaid voorusi. Lisaks lihtsustas lugemist ühe selge peategelase olemasolu. Farmeri puhul mitte üllatav, kuid teiste ameerika autorite juures vist haruldane, oli tema püüe arvestada tegelaste erineva keelelise taustaga – mitte kõik peategelase vestluskaaslased ei rääkinud inglise keelt.

 

 

Teksti loeti inglise keeles

Terra Mater“ on Pierre Bordage’i triloogia „Les guerriers du silence“ teine raamat. Kui triloogia esimese osa, mille nimi on samuti „Les guerriers du silence“, tegevus toimub kaheksakümne sajandi kauguses tulevikus, heites pilku sündmustele, mis viisid Naflini Konföderatsiooni lagunemisele ja Angi impeeriumi tekkele, siis „Terra Mater“ teeb sissevaate Angi impeeriumisse kuusteist aastat hiljem. Vahepealsetel aastatel on Angi keisririik end korralikult vana riigi varemetel laiali laotada suutnud, siin-seal perifeerias veel säilinud Naflini reliktid võetakse hoolika vaatluse alla, ja pigistatakse üksteise järel tühjaks.

 

Eelmise romaani kesksed tegelased Tixy ja Aphykit on taandatud kõrvaltegelasteks, „Les guerriers du silence’i“ lapstegelased Shari ja Fracis on täiskasvanuks saanud ning Syracusa õukonda halvasti sobituv provintsitar Sibrit jätkab oma püüdlusi päästmaks inimkonda. „Terra Mater’i“ peategelaseks saab aga 8-aastane Jek, keda tema vanemad soovivad panna Püha Propaganda misjonäride kooli, millest aga vaikuse sõdalaseks saada unistav poiss midagi kuulda ei taha. Niisiis alustab Jek oma koduplaneedilt Ut-Genilt esialgu üsna lootusetuna näivat odüsseiat vaikuse sõdalaste arvatava redupaiga, Terra Materi, poole. Rännaku kestel saadavad Jekki mitmed kaaslased, nagu nt jersalemlased San Fransisco ja Phoenix, sürakuusalane Marti. Vaatamata peategelase noorele eale ma „Terra Mater’it“ lasteromaaniks päriselt ei peaks, kuna selle tegevuse käigus toimuvad näiteks mõned massimõrvad, millest lähemalt kirjeldatakse siiski vaid ühte.

 

Teksti loeti saksa keeles

Vaikuse sõdalased on küllalt meeliköitev romaan. Autor on päris palju vaeva näinud tegelaste välimuse  kirjeldamisele. Kõige rohkem on värvi saanud ootuspäraselt peategelane Tixu, kelle kohta lugeja võib isegi lapsepõlve ja hariduselu seikasid teada saada. Huvitavad on ka mõned episoodilised tegelased (nt üks šamaan ja üks poliitik), kuid kõige olulisema naistegelase kirjeldamine jääb pisut ühekülgseks.
 
Romaani sündmused kulgevad rööbiti mitmel planeedil, mistõttu suhteliselt suure loetud lehekülgede mahu juures, milleks ma kulutasin märkimisväärse hulga aega, möödub romaanis aega suhteliselt vähe, ja sellega oli algul vaja harjuda.
 
Romaani üldine õhustik on võrdlemisi sünge. Näiteks planeedi Punatäpp, kus toimub viie peatüki tegevus, ühiskond on düstoopiline. Kurjategijate ja heidikute ohtrus on omane just sellele planeedile, kuid  kõrvalekalletega tegelaste lai valik on esindatud teistelgi planeetidel.
Teksti loeti saksa keeles

Romaan algab sellise tagasihoidliku taustaga kangelase küllaltki napi kirjeldusega, mistõttu esimest paari peatükki lugedes küsisin endalt, kas loost üldse asja võib saada. Pikapeale aga olukord paranes, lugu muutus põnevamaks, kuigi peategelane jäi endiselt vähehoomatavaks. Üheksanda peatüki paiku hakkasid ilmnema mõned sarnasused van Vogti teostega, mida ma küll oodata ei osanud, kuid mis kokkuvõttes mõjusid pigem positiivselt. 
Teksti loeti inglise keeles

Greenworld — unustatud planeet“ on lugu kosmoses laevahuku üle elanud seitsmeliikmelisest seltskonnast, kes satub ühele nurgatagusele planeedile. Maa-sarnase planeedi teeb eriliseks, vähemalt autori arvates, selle koloniseerimise ajalugu. Greenworldi koloniseerimist alustati 2000. aasta paiku. Peagi pärast uusasukate planeedile toimetamist jäeti sealsed kolonistid kas tahtlikult või juhuslikult isolatsiooni ja unustati. Päeval, mil sinna saabub laevaõnnetusest pääsenud seitsmik (see on u aastal 2250), on Greenworld olnud juba üle paari sajandi Päikeseimpeeriumist ära lõigatud.

 

Tegelaste hulk, keda selles suhteliselt lühikeses tekstis lugejale tutvustatakse, on mõistlikult väike – nimeliselt mainitakse neist umbes 20-t. Üldiselt tegelastelimuse kirjeldamisele sõnu ei kulutata. Peale nime antakse teada tolle elukutse-tegevusala ja sõjaväeline auaste (kui on). Kohati on ära toodud tegelase vanus, Raamatu peategelaseks võib pidada hiirkobras Gucky’t. Umbes meetripikkune näriline on sageli pildil. Teised tegelased jäävad Gucky varju. Neist võiks mainida kapten Per Durac’i, tehnik Markus Rondinit ja professor Wladimir Bogowskit.

Lugedes jäi mulje, et sündmused toimuvad kiiresti. Nagu öeldud, tegelaste kirjeldamisega eriti vaeva pole nähtud. Sama võib õelda ümbruse kohta: loodus ja linnaruum esinevad siin pigem väljajätuna, millegina, mille lugeja oma kujutlusvõimega täitma peaks. Ja isegi sel juhul mõjus teose lõpus Gucky arvamus, nagu oleks Greenworld’s olnud midagi paradiislikku, üllatavana.

 

Teksti loeti vene keeles

Jutt vananevast seiklejast, keda kuulujuttudest ajendatud uudishimu toob kaugele planeedile. Ta on teada saanud, et Seitsme Maskiga Planeet on üsna omapärane ilmaruumi asustatud planeetide hulgas. Sellel puuduvad sõjad, vaenutegevus ja kannatused. Mingis mõttes olevat tsivilisatsioon seal jõudnud oma viimasesse arengujärku. Üldiselt aga on Seitsme Maskiga Planeedist teada vähe — maalane Stello ei ole isegi kindel, mis päritolu on sealsed asukad.
Teksti loeti vene keeles

Tegemist on justkui gootiliku õudusjutuga, millele autor on keelemänguga pisut vinti peale keeranud. Loo tegevus toimub Inglismaal ühes keskaegses lossis. Peategelaseks on keegi daam, kes on selle maja pärija.
Teksti loeti vene keeles

 Pärast karme lahinguid on sõjamees taas koduplaneedile jõudnud, olles väliselt terve, sisemiselt aga muserdunud. Peategelase mälestused sõjaväljal juhtunust on katkendlikud ja teda painavad sund-unenäod.
Teksti loeti vene keeles