Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Andrew Macdonald ·

The Turner Diaries

(romaan aastast 1978)

ajakirjapublikatsioon: «Attack!» 1975; jaanuar - «National Vanguard» 1978; aprill
Hinne
Hindajaid
0
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (2)
9.2005

Andrew Mcdonald ja tema "Turner Diaries" saavutas laiema kurikuulsuse mainstream-meedias peale 1995. aasta 19. aprilli pommiplahvatust Oklahomas. Juba varem oli FBI nimetanud raamatut paremäärmuslaste Piibliks ja teose kohta on võrgus kasutatud ka sõnu "masturbatory sci-fi for skinheads". 168 inimelu nõudnud föderaalhoone õhiti 2 ja poole tonni väetisest valmistatud lõhkeainega. Varsti peale toimunut arreteeriti kahtlustatav Timothy McVeigh (1968-2001), kelle tausta uurimisel jõuti muu hulgas ka kõnealuse romaanini. "Päevikutes" õhib end Ameerika patriootideks pidava Organisatsiooni rakuke FBI hoone, kasutades selleks samasugust lõhkeainet ja samamoodi veoautot nagu 17 aastat hiljem tegi McVeigh. Isegi kellaaeg erineb vaid tühise 12 minuti võrra. Oli teada, et McVeigh oli romaanist sisse võetud ning oli jaganud seda pooltasuta relvanäitustel. "Päevikud" paigutuvad ühe killuna laiemasse mosaiiki, kus muude osadena tõusevad esile militia-de liikumine, nn. patriootid, juudivastaste sugemetega kristlikud äärmuslased, vaba relvakandmise õiguse aktivistid, survivalists (kes valmistuvad konserve ja gaasimaske varudes lähenevaks sõjaks Ühendriikide valitsuse ja ÜROga), maksuanarhistid, jmt. Seda heterogeenset seltskonda ühendab kahtlustav ja vaenulik suhtumine Ühendriikide valitsusse ja poliitikutesse (Ameerika hea, Konstitutsioon hea, Valitsus halb!), samuti tugev mõjutatus vandenõuteooriatest, sageli ka juudivaenulikkus ning rassism. "Turner Diaries" on ühtaegu selle subkultuuri seisukohtade väljendaja kui ka nende initsieerija.

Autor Andrew Macdonald (ristinimega William Luther Pierce; 1933-2002) oli juba enne romaani ilmuma hakkamist staazhikas radikaal, kes vahetas matemaatikaprofessori töö elukutselise ekstremisti oma vastu, ühinedes 1966. aastal Ameerika Natsiparteiga ja hiljem National (Youth) Alliance´ga, mille väljaannetes ilmus järjejutuna aastatel 1975-78 ka "Turner Diaries". Organisatsiooni kirjastus National Vanguard Books avaldas romaani raamatuna 1978. aastal.

Romaan on esitatud Earl Turneri päevikutena aastatest 1989-93. "Eessõna" oleks nagu kirjutanud Macdonald sadakond aastat hiljem, "avaldades" siis need päevikud Uue Ajastu sajanda juubeli puhul. Turner on oma varasemas elus olnud elektrik, ent ühinenud USA valitsuse vastu töötava terroristliku Organisatsiooniga, mille eesmärk on luua fundamentaalselt teistsugune riigi(ja maailma-)kord, kus pole kohta juutidel ega mustanahalistel, kus kõik kodanikud võivad kanda relva, jne. Organisatsioon tegutseb 4-8 liikmelistes gruppides, mis omavahel ei suhtle, vältides seeläbi suuremaid vahelejäämisi. Romaan algab üle-valitsuse üle-ameerikalise operatsiooniga, mille käigus korjatakse ära rahva käes olevad tulirelvad, millele Turner ja tema semud loomulikult ei allu. Lisaks mainitud FBI maja hävitamisele röövitakse ka poode, levitatakse lendlehti, jms. Earl Turner tegutseb tehnilise poole peal ja esimene osa raamatust keskendub põrandaaluse grupi tegevuse üksikasjalikule kirjeldusele, fanaatikute seltskonna vaevadele ja vähestele rõõmudele. Üsna hästi on edasi antud grupiliikmete ängistus- ja jõuetustunnet Süsteemi vastu võitlemisel ja masendust, mida põhjustab keskmise ameeriklase suhtumine kõigesse, mis ähvardab tema senist elurütmi muuta ja õhtust teleri ees istumist häirida. Juute ja neegeid on kujutet läbi ja lõhki kuritegelike kujudena, kellel kihk võimu, vägivalla ning raha järele on loomupäraselt veres. Turner võetakse vastu ka Organisatsiooni siseringi (The Order - Ordu). Vahemärkusena olgu öeldud, et samanimelise terroristliku grupi lõi Pierci National Alliance´ist 1983-ndal eraldunud Robert Mathews, võttes eeskujuks just romaanis kirjeldatu radikaalse vägivaldse lähenemise.

Romaani teine pool on sündmustest veelgi kirevam ja see algab peale Turneri põgenemist vanglast 1993. aasta suvel, kui algab tõsisem rünnak Valitsuse vastu. Süzhee järgi saavad siin otsustavaks Organisatsiooni laialdane värbamine sõjaväelaste hulgas ning tuumarelvade langemine võitlejate kätte. Neil õnnestub tekitada riigis laialdane kaos ja haarata enda kätte California. Seal luuakse rassipuhas territoorium, mida hoitakse mõnda aega enda käes, sest Süsteem ei julge tuumaohu tõttu rünnata. Ühel hetkel aga tasakaal kaob ja Organisatsioon tulistab välja tuumaraketid New Yorgi, Iisraeli ja N.Liidu peale (kuupäev pidi olema 8.sept 93). NSVL reageerib vastulöögiga. Romaan lõpeb Uue Korra kehtestamisega radioaktiivsusest saastatud planeedil aastal 1999.

Ilmselt on tegu raamatuga, mida üldjuhul pole võimalik neutraalselt lugeda. Raamat on nii sügav kummardus Hitlerile kui üleskutse ja juhis võitluseks Ühendriikide valitsuse vastu. Konkreetse võitlustaktika kõrval õpetatakse ka ülesaamist süümepiinadest, mis fundamentaalselt teistsuguse maailmavaate kehtestamisel tuleb paratamatult üle elada. Üldiselt üsna sünge ja depressiivne raamat, ehkki peategelase unistused lõpus enam-vähem täituvad. Autor Pierce jõudis ka ise oma teoses käsitletud ajaperioodi üle elada ning aru saada, et oli sündmusi valesti prognoosinud. (Kaksiktornide ründamine moslemite poolt pidi olema talle ilmselt halb unenägu.) Kirjandusliku šedöövriga küll tegu ei ole, aga raamat tasub lugemist kui hoopis teistsuguse maailmavaate väljendus. Raamat on tõlgitud ka saksa, prantsuse ning kreeka keelde, ingl. ja saksa versioonid leiab ka võrgust. 90-ndate teisel poolel ei pakkunud mainstream-võrgupoed "Päevikuid" müüa, ent tänase seisuga võite soetada teose nii Amazonist kui Krisostomusest. Illustreeritud esmatrüki raamatuna (3000-sest tiraazhist)saab eksklusiivse hinnaga – 88$ – soetada National Alliance´i koduleheküljelt http://www.natvanbooks.com/cgi-bin/webc.cgi/st_main.html. Raamatu leiab sealt rubriigist Fiction: White values, Entertainment, Race and Revolution. Kuni õnnis William Pierce veel elas, käis hinna sisse ka vastuolulise kirjamehe autogramm.

Teksti loeti inglise keeles

Nüüd kus esimene lugemine on lõpetatud, hakkan ma mõtlema kas peategelasena esitatud mees, Earl Turner, üldse on selle romaani peategelane. Kui romaani sündmused viivad ühiskonna olulise ümberkorraldamiseni, nagu paistab, siis üksiku tegelase osa ei saa olla kunagi nii suur et teda ennast pidada keskseks, isegi kui ta ise aktiivselt kaasa lööb, ja endast kõik võimaliku annab. Kuigi Turner tegutseb tulemuslikult, kaasa arvatud mõned dramaatilised tagasilöögid, on tema tähtsamaks ülesandeks võimaldada lugejatel heita pilk n-ö vana ajastu viimastele aastatele ja võidutseda koos uue ajastu võitjatega.

 

Tähtsaim tegelane leiab endale pidevalt uusi ettevõtmisi, pinge, vähemalt minu jaoks, oli üleval ja lugemine läks kiiremini kui näiteks Koestleri „Keskpäevapimedusejuures. Parajal hetkel esitatud praktilised nõuanded lähendavad lugejat looga ja tekitavad tunde nagu oleks ta ise sündmuste keskel. Koestleri romaani „Keskpäevapimeduspeategelane Rubašov, ei olnud kunagi nii tulemuslik mässaja kui Turneri päevikute“ Earl Turner, ent jättis minu jaoks parema mulje oma rikkama siseelu poolest võrreldes Turneriga, ja kas ei viita Turneri kohatised surmatungi puhangud tegelase teatud sisemisele kuhtumisele.

Teksti loeti inglise keeles
x
Erkki Toht
24.09.1974
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Nüüd kus esimene lugemine on lõpetatud, hakkan ma mõtlema kas peategelasena esitatud mees, Earl Turner, üldse on selle romaani peategelane. Kui romaani sündmused viivad ühiskonna olulise ümberkorraldamiseni, nagu paistab, siis üksiku tegelase osa ei saa olla kunagi nii suur et teda ennast pidada keskseks, isegi kui ta ise aktiivselt kaasa lööb, ja endast kõik võimaliku annab. Kuigi Turner tegutseb tulemuslikult, kaasa arvatud mõned dramaatilised tagasilöögid, on tema tähtsamaks ülesandeks võimaldada lugejatel heita pilk n-ö vana ajastu viimastele aastatele ja võidutseda koos uue ajastu võitjatega.

 

Tähtsaim tegelane leiab endale pidevalt uusi ettevõtmisi, pinge, vähemalt minu jaoks, oli üleval ja lugemine läks kiiremini kui näiteks Koestleri „Keskpäevapimedusejuures. Parajal hetkel esitatud praktilised nõuanded lähendavad lugejat looga ja tekitavad tunde nagu oleks ta ise sündmuste keskel. Koestleri romaani „Keskpäevapimeduspeategelane Rubašov, ei olnud kunagi nii tulemuslik mässaja kui Turneri päevikute“ Earl Turner, ent jättis minu jaoks parema mulje oma rikkama siseelu poolest võrreldes Turneriga, ja kas ei viita Turneri kohatised surmatungi puhangud tegelase teatud sisemisele kuhtumisele.

Teksti loeti inglise keeles

Vaikuse-sõdalaste triloogia kolmas romaan. Enamik keskseid tegelasi on tuttavad juba kahest varasemast osast. Põhiliselt jätkatakse samade teemadega mis Les guerriers du silenceˈis ja  „Terra Materˈis ette tulevad, nagu üksiisiku vastuolu tema ümbrusega, väljavalitus, korruptsioon, reetmine, erivõimed ja nende hankimine, võitlus kurjaga jms.

Teksti loeti saksa keeles

Lugemise ajal romaan olulist vastupanu lugejale ei osutanud ja see oligi tema suuremaid voorusi. Lisaks lihtsustas lugemist ühe selge peategelase olemasolu. Farmeri puhul mitte üllatav, kuid teiste ameerika autorite juures vist haruldane, oli tema püüe arvestada tegelaste erineva keelelise taustaga – mitte kõik peategelase vestluskaaslased ei rääkinud inglise keelt.

 

 

Teksti loeti inglise keeles

Terra Mater“ on Pierre Bordage’i triloogia „Les guerriers du silence“ teine raamat. Kui triloogia esimese osa, mille nimi on samuti „Les guerriers du silence“, tegevus toimub kaheksakümne sajandi kauguses tulevikus, heites pilku sündmustele, mis viisid Naflini Konföderatsiooni lagunemisele ja Angi impeeriumi tekkele, siis „Terra Mater“ teeb sissevaate Angi impeeriumisse kuusteist aastat hiljem. Vahepealsetel aastatel on Angi keisririik end korralikult vana riigi varemetel laiali laotada suutnud, siin-seal perifeerias veel säilinud Naflini reliktid võetakse hoolika vaatluse alla, ja pigistatakse üksteise järel tühjaks.

 

Eelmise romaani kesksed tegelased Tixy ja Aphykit on taandatud kõrvaltegelasteks, „Les guerriers du silence’i“ lapstegelased Shari ja Fracis on täiskasvanuks saanud ning Syracusa õukonda halvasti sobituv provintsitar Sibrit jätkab oma püüdlusi päästmaks inimkonda. „Terra Mater’i“ peategelaseks saab aga 8-aastane Jek, keda tema vanemad soovivad panna Püha Propaganda misjonäride kooli, millest aga vaikuse sõdalaseks saada unistav poiss midagi kuulda ei taha. Niisiis alustab Jek oma koduplaneedilt Ut-Genilt esialgu üsna lootusetuna näivat odüsseiat vaikuse sõdalaste arvatava redupaiga, Terra Materi, poole. Rännaku kestel saadavad Jekki mitmed kaaslased, nagu nt jersalemlased San Fransisco ja Phoenix, sürakuusalane Marti. Vaatamata peategelase noorele eale ma „Terra Mater’it“ lasteromaaniks päriselt ei peaks, kuna selle tegevuse käigus toimuvad näiteks mõned massimõrvad, millest lähemalt kirjeldatakse siiski vaid ühte.

 

Teksti loeti saksa keeles

Vaikuse sõdalased on küllalt meeliköitev romaan. Autor on päris palju vaeva näinud tegelaste välimuse  kirjeldamisele. Kõige rohkem on värvi saanud ootuspäraselt peategelane Tixu, kelle kohta lugeja võib isegi lapsepõlve ja hariduselu seikasid teada saada. Huvitavad on ka mõned episoodilised tegelased (nt üks šamaan ja üks poliitik), kuid kõige olulisema naistegelase kirjeldamine jääb pisut ühekülgseks.
 
Romaani sündmused kulgevad rööbiti mitmel planeedil, mistõttu suhteliselt suure loetud lehekülgede mahu juures, milleks ma kulutasin märkimisväärse hulga aega, möödub romaanis aega suhteliselt vähe, ja sellega oli algul vaja harjuda.
 
Romaani üldine õhustik on võrdlemisi sünge. Näiteks planeedi Punatäpp, kus toimub viie peatüki tegevus, ühiskond on düstoopiline. Kurjategijate ja heidikute ohtrus on omane just sellele planeedile, kuid  kõrvalekalletega tegelaste lai valik on esindatud teistelgi planeetidel.
Teksti loeti saksa keeles

Romaan algab sellise tagasihoidliku taustaga kangelase küllaltki napi kirjeldusega, mistõttu esimest paari peatükki lugedes küsisin endalt, kas loost üldse asja võib saada. Pikapeale aga olukord paranes, lugu muutus põnevamaks, kuigi peategelane jäi endiselt vähehoomatavaks. Üheksanda peatüki paiku hakkasid ilmnema mõned sarnasused van Vogti teostega, mida ma küll oodata ei osanud, kuid mis kokkuvõttes mõjusid pigem positiivselt. 
Teksti loeti inglise keeles

Greenworld — unustatud planeet“ on lugu kosmoses laevahuku üle elanud seitsmeliikmelisest seltskonnast, kes satub ühele nurgatagusele planeedile. Maa-sarnase planeedi teeb eriliseks, vähemalt autori arvates, selle koloniseerimise ajalugu. Greenworldi koloniseerimist alustati 2000. aasta paiku. Peagi pärast uusasukate planeedile toimetamist jäeti sealsed kolonistid kas tahtlikult või juhuslikult isolatsiooni ja unustati. Päeval, mil sinna saabub laevaõnnetusest pääsenud seitsmik (see on u aastal 2250), on Greenworld olnud juba üle paari sajandi Päikeseimpeeriumist ära lõigatud.

 

Tegelaste hulk, keda selles suhteliselt lühikeses tekstis lugejale tutvustatakse, on mõistlikult väike – nimeliselt mainitakse neist umbes 20-t. Üldiselt tegelastelimuse kirjeldamisele sõnu ei kulutata. Peale nime antakse teada tolle elukutse-tegevusala ja sõjaväeline auaste (kui on). Kohati on ära toodud tegelase vanus, Raamatu peategelaseks võib pidada hiirkobras Gucky’t. Umbes meetripikkune näriline on sageli pildil. Teised tegelased jäävad Gucky varju. Neist võiks mainida kapten Per Durac’i, tehnik Markus Rondinit ja professor Wladimir Bogowskit.

Lugedes jäi mulje, et sündmused toimuvad kiiresti. Nagu öeldud, tegelaste kirjeldamisega eriti vaeva pole nähtud. Sama võib õelda ümbruse kohta: loodus ja linnaruum esinevad siin pigem väljajätuna, millegina, mille lugeja oma kujutlusvõimega täitma peaks. Ja isegi sel juhul mõjus teose lõpus Gucky arvamus, nagu oleks Greenworld’s olnud midagi paradiislikku, üllatavana.

 

Teksti loeti vene keeles

Jutt vananevast seiklejast, keda kuulujuttudest ajendatud uudishimu toob kaugele planeedile. Ta on teada saanud, et Seitsme Maskiga Planeet on üsna omapärane ilmaruumi asustatud planeetide hulgas. Sellel puuduvad sõjad, vaenutegevus ja kannatused. Mingis mõttes olevat tsivilisatsioon seal jõudnud oma viimasesse arengujärku. Üldiselt aga on Seitsme Maskiga Planeedist teada vähe — maalane Stello ei ole isegi kindel, mis päritolu on sealsed asukad.
Teksti loeti vene keeles

Tegemist on justkui gootiliku õudusjutuga, millele autor on keelemänguga pisut vinti peale keeranud. Loo tegevus toimub Inglismaal ühes keskaegses lossis. Peategelaseks on keegi daam, kes on selle maja pärija.
Teksti loeti vene keeles

 Pärast karme lahinguid on sõjamees taas koduplaneedile jõudnud, olles väliselt terve, sisemiselt aga muserdunud. Peategelase mälestused sõjaväljal juhtunust on katkendlikud ja teda painavad sund-unenäod.
Teksti loeti vene keeles