Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Harry Harrison ·

The Stainless Steel Rat

(romaan aastast 1961)

eesti keeles: «Terasrott»
Tallinn, Raiku Studios, Inc., 1995

Sarjad:
Sisukord:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
9
8
8
4
0
Keskmine hinne
3.759
Arvustused (29)

Terasrott peaks taaskord olema naljakas raamat. Ja taaskord ei ole ta seda mitte. Kohati ju veidi muigeleajavat dialoogi on, aga üldpilt on masendav. Lugu räägib vahetevahel Jim diGrizi nime kandvast kurjamist, kelle erialaks on ühiskondliku rahu rikkumine. Ja seda suurema põhjuseta. Ning üht järjekordselt pahategu tehes, jääbki lurjus erirühma meestele pihku, kes just selliste osavate sullerite seast endale kaadrit hangivad. Nagu arvata võib, algab tõeline seiklus alles nüüd. DiGriz asub jälitama üht naiskurjamit, kellesse ta enne oma missiooni lõppu kogemata armub. Puuduseks taas ulmeliste elementide vähesus ning tegevuspaigaks oleva üsna huvitava maailma pealiskaudne kujutamine. Vähemasti on tõlge loetav. Aga ei enamat. Raamat saanud palju järgesid, mis ilmselt sama naljakad.
Teksti loeti eesti keeles

Terasrott ja Harrisoni raamatud suuremas osas on nagu alkoholijoove. Lugedes on kõik korras, isegi väga. Lugemisjärgselt poeb hinge tühi tunne ja pähe küsimus - mis see nüüd siis oli, millele n tundi sai kulutatud? Ei olnudki nagu midagi! Minul isiklikult on kahju, et vaieldamatult kirjaoskaja kirjanik raiskab oma aega ilmselt alaväärtusliku kraami produtseerimisele.
Teadmata kombel on eestikeelse tõlke autor osanud lobedas keeles tükist mingi kohutava ilguse valmis meisterdada, originaali lugemise järgselt kergitasin hinnet siin kahe palli võrra. Kui midagi sellest voolavast inglise keelest, siis ", of course" igas võimalikus kohas kais jubedalt närvidele, mul oli kange tahtmine võtta must vildikas et nood olematuks kriipsutada. Tegu jäi küll tegemata, aga arvan siiani, et et see tuleks raamatule kasuks.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Õudselt mõnus iisiriiding igavateks talveõhtuteks. Väga mõnus ja voolav inglise keel. Sama pehme ja peategelast sujuvalt ülistav stiil on omane kõigile Harrissoni raamatutele, mida lugenud olen. Need on nagu James Bondi filmid mis külll ei jäta sinusse kasvama migit probleemi,ent mida on lihtsalt mõnus vaadata. Huumor on ka täiesti tugevalt olemas, põhiliselt paroodia vormis (muudes rattides on seda isegi rohkemkui ''The Stainless steel ratis''). Ia raamat mu arust.
Teksti loeti inglise keeles

Juhin kaaskodanike tähelepanu sellele, et enamik neist, kes seda raamatut mingis muus keeles peale eesti keele on lugenud, on pannud hindeks viie, kõik, kes on lugenud ainult tõlget, on pannud madalama hinde, tõlkija võiks sellest omad järeldused teha. Ja ülejäänud rahvale jääb vaid valik: lugeda see raamat originaalis läbi või jääda ilma ühest tõeliselt lahedast tükist.
PS Järgmises arvustuses on seda raamatut nimetatud tapmise-tagaajamise looks. Juhin tähelepanu ka sellele, et rotiraamatutes tapetakse väga harva kedagi, peaosaline üritab seda üldse vältida kui vähegi võimalik, palju rohkem valatakse tomatimahla kui verd ;-)
Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Üldiselt mittemidagiütlev teos. Ajaviiteks lugeda võib - näiteks bussis või kuskil midagi oodates. Teose lõpuosas tundub seni kestnud hoogne tegevus nagu vaibuvat, andmaks maad peasosalise kahtlustele ja kõhklustele. Ja tõlkijaks on valitud mingi totaalne infantiil, kes ei oska ei inglise ega ka eesti keelt. Originaalis loetud "The Stainless Steel Rat Saves the World"" oli tunduvalt loetavam.
Teksti loeti eesti keeles

Kui Teil pole midagi teha, siis võtke see raamat ja lugege. Kui Teil on midagi teha, siis jätke lugemata. Väga hea raamat ühekordseks kasutamiseks.
Teksti loeti vene keeles

C''mon guys! Kus on kirjas, et sci-fi tingimata Bradbury või Dick''i moodi morn ja painajalik peab olema?! Terasrott on *puhas* meelelahutus, sellisena mõeldud ja sellisena ka kuradi hästi välja kukkunud. James Bondi filme ka vaatate niimoodi tõsimeeli kriitiliselt või? Ja minumeelest on Terasrott oma humoorikuse, tempokuse ja lahedusega keskmisest Bondi jutust yle. Inimesed, mis on lahti teie huumorimeelega? PS! Äkitsi on asi selles, et kõik on seda raamatut eestikeelses tõlkes lugenud? Ka minul vedeleb see riiulis, esimesest lehekyljest kaugemale ei saanud - paha hakkas. Kusjuures originaalis ei ole ma seda ka ise lugenud, vaid ypris hästi välja kukkunud venekeelses tõlkes.
Teksti loeti vene keeles

Suuremat ei kiida. Vastikult sihuke ajututele väljakukkunud raamat. Nõrk nii idee kui teostuse poolest, stamplugu. Ainus mis positiivselt märkimist väärib oli peategelase humanism.
Teksti loeti eesti keeles

Kui juba Simakit sageli teaduskauguses süüdistatakse, siis Harrison on veel naljakam, tema süüdimatust antud teemas lihtsalt ei panda tähele. "Terasrott" mulle ei meeldinud - ega oleks meeldinud ilmselt ka ei inglise ega ka hiina keeles lugedes - üldse tunduvad raamatud, kus juba kahekümnendaks leheküljeks tead enam-vähem kõike, mis lõpuni sündida võib lamedatena. Ehk oleksin pidanud teost lugema kümneaastasena?
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin siin eelnevaid arvustusi ning imestan, et küll see naljasoon on ikka üks haruldane asi... pean isegi ennast selliseks üsna kehva naljasoone omanikuks, aga näe mul on seda naljasoont ikka mäekõrguselt rohkem...

Lugesin romaani omal ajal mingis suht tuhmis vene tõlkes... noh polnud paha märululme... siis sattusid mulle kätte sarja esimesed kaks romaani suurepärases vene tõlkes ning ma tundsin, et peaks oma seisukohti vist revideerima hakkama. Viimase paugu pani aga see, kui ma lugesin köidet «The Adventures of the Stainless Steel Rat»... see on omnibus, mis sisaldab klassikalise rotitriloogia. Selgus, et tegu on suurepärase ja hästi naljaka sarjaga, mis ainult õige pisut jääb alla Harry Harrisoni (vist? parimale) Surmailma sarjale.

Libe Jim on tore tegelane, maailm on tore ja ka Angelina on tore tegelane... aga see eesti tõlkija on tõbras, selline tore raamat ära solkida!!! Ja milleks veel kaude tõlkida? Ning milles vanapapi Occam süüdi oli, et tast Ockham tehti? Loodan, et kunagi on ka kogu Roostevaba Terasroti saaga eesti keeles olemas ning loomulikult loodan, et see ilmuks heas tõlkes!!!

Muide, jutt «The Stainless Steel Rat», millest hiljem sai antud romaani algus, oli esimene Harrisoni tekst, mis ilmus John W. Campbell Jr.-i toimetatud ajakirjas «Astounding Science Fiction»... Ameerikas tähendab see palju!!!

Teksti loeti vene, inglise ja eesti keeles

Lugedes eelkirjutanute arvasmust, on mul kuidagi hea meel, et mina midagi ei teadnud asjaolust, et TSSR ka maakeeli ilmunud on. Ise lugesin seda u. 6-7 aastat tagasi idanaabri tõlkes. Peris ia oli. Siuke mitte millelegi peale laheda lugemise pretendeeriv lugu. Ja kahtlemata teda lahe lugeda on. Ei saa teda kuidagi teab mis filosoofiliseks ja sygavaks kirjanduseks lugeda, kuid kuulub raamatute hulka, mida vaba aja olemasolu korral hea ja lahe lugeda on. Ei vaja ajusid ja nende olemasolu korrale ei vaeva neid.
Teksti loeti vene keeles

Sügavate mõtete otsijail seda lugeda küll ei tasu. Naljakas ta aga ka ei ole. Imelik on. Suhteliselt mõttetu raamat, igas mõttes.
Teksti loeti eesti keeles

Libe Jim tegelemas tavalise röövimise, sulitempude, pettuste ja muu tulutoova tegevusega lauslolluse all kannatavas Universumis. Teose teeb nauditavaks Jimi lausa ülivõrdes ego ja samuti killud, mis kukuvad korrapäraselt.
Teksti loeti vene keeles

jäi ette. lehitsesin. varsti sain aru, et kunagi ammu olen - vist vene keeles - juba lugenud. erilist muljet ei jätnud siis ega nüüd. usun, et tegelasest saab naljakaid kilde välja pigistada, aga ei tundu nii, et viitsiks neid muid osasid võrgust maha laadida.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Eestikeelset lugenud ei ole ja eelarvustusi vaadates tundub, et mul on vedanud ;-) Olla üks esimestest arvustajatest on hea, olla kahekümnes... mjah. Tegemist on nii kuulsa raamatuga, et kunagi ammu olen üritanud seda vene keeles lugeda ja - eelpool Jürka arvustust lugedes - ilmselt oli tegu tolle nürida variandiga. Nii et kahjuks ma teadsin täpselt, mis raamatus sünnib. Ometigi nõustun nendega, kes kiidavad HH keelt - teos oli selline lahe lobisev tekst, mis kusagil peatumata omaette jooksis, kogu aeg midagi juhtus, mingeid erilisi pärl-kilde ei olnud, aga huumorit ikka jagus. Helge... ja kahjuks ka tühi. Aga ei kahetse - üks kord lugeda võib.
Teksti loeti inglise keeles

Kergelt humoorika märuliulme vastu pole mul midagi, aga asjal peaks vähemalt mingi mõtegi olema. Või on see tõesti nii osavalt ära peidetud? Kõike kirjeldati ka nii pealiskaudselt ja möödaminnes, et see hakkas lausa häirima. Positiivne on vähemalt see, et polegi üritatudki üht kildu teise järel sisse toppida.

Sellistel geeniustest tegelastel, nagu meie diGris, võttis mõne elementaarse asja taipamine ikka liiga kaua aega. Seegi, et põhikurjam oli naine, ei olnud kahjuks üllatus. Eriti veel kui eespool rõhutatakse (arvatakse, eeldatakse) et too on mees.

Ja veel: Lõpp tuli liiga järsku vastu - nagu oleks autoril järsku kiire hakanud selle lõpetamisega. Ka oleks sellise teksti vägagi edukalt saanud panna tänapäeva.

Teksti loeti eesti keeles

Hea-lihtne-otsekohene.
Ühe õhtu raamat aeglasele lugejale, naiivse võitu tehnilise küljega (üle 40 aasta vanagi ju!!!) moraalne-romantiline lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Raamatukogus leidsin selle raamatu krimkate juurest. Laenutasin kuna Harrisoni nimi oli tuttav. Lugesin ja meeldis, kuid kui nüüd tagasi mõtlen siis kõige parem ta siiski ei olnud. Oli küll hästi kirjutatud, täpselt Harrisoni stiilis, kuid midagi jäi puudu ja selle tõttu ta minu arust viie jut ei olegi! Aga lugeda soovitan küll, sest ega ta halb ka ei ole!
Teksti loeti eesti keeles
RIQ

Omamoodi huvitav huumor.

PS! Härra Jüri Kallas, Ockham on ehk isegi õigem kirjapilt kui Occam (kuigi mõlemaid loetakse õigeks).
http://en.wikipedia.org/wiki/William_of_Ockham
Teksti loeti soome keeles

Väga mõnus lugemine. Paraku eeldab huumorimeele olemasolu. Ja võõrkeelte tundmist (mitte asjata pole eesti variandis kirjastust ja tõlkijat maha vaikitud - jalgupidi puu otsa sellised ja lõke alla! - eelkõige just solkimise pärast, sest Eesti turunirule ei ole mõtet ka uuesti ja paremini teha).

Ise lugesin poolteist aastakymmet tagasi vene tõlkes. Ei oska takkajärgi ytelda, oli too hää või paha, kuid eks mul on ka juba ammu oskus halvast tõlkest mööda, originaali lugeda. Harrisoni parim osa on siiski huumorimeel, bojeviklus jääb siin taustaks ja kes seda tõsiselt võtab, ei tee lolliks kedagi peale iseenda. Kui aega tekib, loen yle kyll.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

 

Romaan tuleviku ühiskonna superkurjategijast, kellel on oma eetikakoodeks. Lugeja ei saa kuigi palju teada diGrizi isikust. Tema välimus muutub vastavalt sellele kuidas ta uude rolli sisse elab. Ja rolle on mitmeid. Lahtiseks jäävad tema motiivid – igatahes praktilist vajadust kaubamaja või panga röövimiseks ei paista olevat. Üliturvalises ühiskonnas on kuritegusid vähe ja ka kurjategijaid vaid käputäis. Võib-olla seisneb peategelase isikupära ja suurus selles et kurjategijad on haruldased nagu pandakarud.
 

Teksti loeti eesti keeles

The Stainless Steel Rat on kergelt humoorikas kelmiulme-romaan. Galaktikas valitseb juba sajandeid rahu- ja heaoluühiskond. Kuritegevus on nii haruldane, et planeetide väikesed politseijõud pole palju enamat pargivahtidest. Kuid alati eksisteerib neid, kelle jaoks olla väljaspool seadust tähendab olla vaba.
 
Üks selliseid on peategelane James Bolivar diGriz, hüüdnimega Libe-Jim. Ta on lollitanud korravalvureid juba mitmekümnel planeedil, kuid nüüd on ta lõpuks leidnud endale väärilise vastase ja sattunud Galaktika eriüksuse kätte. Talle tehakse aga ootamatu pakkumine - kas ta ei tahaks oma oskuseid seaduse käsutusse anda?
 
Ma pean ütlema, et igasugused pikareskid ja eriti kelmikomöödiad mulle pigem meeldivad. Midagi lapselikult toredat on kogu selles trikitamises ja politseile pika nina näitamises. Romaani peategelane ongi just selline trikimeister, kes tegeleb kuritegevusega puhtast lõbust ja kes väldib hoolega kellelegi päriselt liiga tegemast.
 
Teine meister-kurjategija Angelina, kellega diGriz enamus raamatut mõõtu võtab, on aga hoopis teisest puust. Mulle meeldib aga see, kuidas selle kaudu siinse maailma utoopilist iseloomu rõhutatakse. Selgub, et Angelina minevikutrauma, mille pärast ta maailmale kätte maksab, ei ole samuti mitte kellegi süü.
 
Kuritegevus pole siin kadunud karmi ja efektiivse valitsuskäe tõttu, vaid tundub, et erinevad võimalikud kitsaskohad on lihtsalt võimalikult hästi ära silutud. Need, kes otsivad vabadust ja põnevust, saavad lõpuks tööpakkumise (nagu selgub, on kurjategijate üle kavaldamine isegi põnevam kui politsei lollitamine).
 
Niimoodi võttes on siin raamatus isegi midagi rohkemat, kui lihtsalt lahe ja lobe jutuke, kus autori jutustajakeel kenasti voolab. Ning isegi kui poleks, siis ei oleks ka selles midagi halba. "Hea tuju raamatuid" on tegelikult raskem kirjutada, kui arvatakse ning Harrison on siin seda teinud ikka täitsa hästi.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Erkki Toht
24.09.1974
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Nüüd kus esimene lugemine on lõpetatud, hakkan ma mõtlema kas peategelasena esitatud mees, Earl Turner, üldse on selle romaani peategelane. Kui romaani sündmused viivad ühiskonna olulise ümberkorraldamiseni, nagu paistab, siis üksiku tegelase osa ei saa olla kunagi nii suur et teda ennast pidada keskseks, isegi kui ta ise aktiivselt kaasa lööb, ja endast kõik võimaliku annab. Kuigi Turner tegutseb tulemuslikult, kaasa arvatud mõned dramaatilised tagasilöögid, on tema tähtsamaks ülesandeks võimaldada lugejatel heita pilk n-ö vana ajastu viimastele aastatele ja võidutseda koos uue ajastu võitjatega.

 

Tähtsaim tegelane leiab endale pidevalt uusi ettevõtmisi, pinge, vähemalt minu jaoks, oli üleval ja lugemine läks kiiremini kui näiteks Koestleri „Keskpäevapimedusejuures. Parajal hetkel esitatud praktilised nõuanded lähendavad lugejat looga ja tekitavad tunde nagu oleks ta ise sündmuste keskel. Koestleri romaani „Keskpäevapimeduspeategelane Rubašov, ei olnud kunagi nii tulemuslik mässaja kui Turneri päevikute“ Earl Turner, ent jättis minu jaoks parema mulje oma rikkama siseelu poolest võrreldes Turneriga, ja kas ei viita Turneri kohatised surmatungi puhangud tegelase teatud sisemisele kuhtumisele.

Teksti loeti inglise keeles

Vaikuse-sõdalaste triloogia kolmas romaan. Enamik keskseid tegelasi on tuttavad juba kahest varasemast osast. Põhiliselt jätkatakse samade teemadega mis Les guerriers du silenceˈis ja  „Terra Materˈis ette tulevad, nagu üksiisiku vastuolu tema ümbrusega, väljavalitus, korruptsioon, reetmine, erivõimed ja nende hankimine, võitlus kurjaga jms.

Teksti loeti saksa keeles

Lugemise ajal romaan olulist vastupanu lugejale ei osutanud ja see oligi tema suuremaid voorusi. Lisaks lihtsustas lugemist ühe selge peategelase olemasolu. Farmeri puhul mitte üllatav, kuid teiste ameerika autorite juures vist haruldane, oli tema püüe arvestada tegelaste erineva keelelise taustaga – mitte kõik peategelase vestluskaaslased ei rääkinud inglise keelt.

 

 

Teksti loeti inglise keeles

Terra Mater“ on Pierre Bordage’i triloogia „Les guerriers du silence“ teine raamat. Kui triloogia esimese osa, mille nimi on samuti „Les guerriers du silence“, tegevus toimub kaheksakümne sajandi kauguses tulevikus, heites pilku sündmustele, mis viisid Naflini Konföderatsiooni lagunemisele ja Angi impeeriumi tekkele, siis „Terra Mater“ teeb sissevaate Angi impeeriumisse kuusteist aastat hiljem. Vahepealsetel aastatel on Angi keisririik end korralikult vana riigi varemetel laiali laotada suutnud, siin-seal perifeerias veel säilinud Naflini reliktid võetakse hoolika vaatluse alla, ja pigistatakse üksteise järel tühjaks.

 

Eelmise romaani kesksed tegelased Tixy ja Aphykit on taandatud kõrvaltegelasteks, „Les guerriers du silence’i“ lapstegelased Shari ja Fracis on täiskasvanuks saanud ning Syracusa õukonda halvasti sobituv provintsitar Sibrit jätkab oma püüdlusi päästmaks inimkonda. „Terra Mater’i“ peategelaseks saab aga 8-aastane Jek, keda tema vanemad soovivad panna Püha Propaganda misjonäride kooli, millest aga vaikuse sõdalaseks saada unistav poiss midagi kuulda ei taha. Niisiis alustab Jek oma koduplaneedilt Ut-Genilt esialgu üsna lootusetuna näivat odüsseiat vaikuse sõdalaste arvatava redupaiga, Terra Materi, poole. Rännaku kestel saadavad Jekki mitmed kaaslased, nagu nt jersalemlased San Fransisco ja Phoenix, sürakuusalane Marti. Vaatamata peategelase noorele eale ma „Terra Mater’it“ lasteromaaniks päriselt ei peaks, kuna selle tegevuse käigus toimuvad näiteks mõned massimõrvad, millest lähemalt kirjeldatakse siiski vaid ühte.

 

Teksti loeti saksa keeles

Vaikuse sõdalased on küllalt meeliköitev romaan. Autor on päris palju vaeva näinud tegelaste välimuse  kirjeldamisele. Kõige rohkem on värvi saanud ootuspäraselt peategelane Tixu, kelle kohta lugeja võib isegi lapsepõlve ja hariduselu seikasid teada saada. Huvitavad on ka mõned episoodilised tegelased (nt üks šamaan ja üks poliitik), kuid kõige olulisema naistegelase kirjeldamine jääb pisut ühekülgseks.
 
Romaani sündmused kulgevad rööbiti mitmel planeedil, mistõttu suhteliselt suure loetud lehekülgede mahu juures, milleks ma kulutasin märkimisväärse hulga aega, möödub romaanis aega suhteliselt vähe, ja sellega oli algul vaja harjuda.
 
Romaani üldine õhustik on võrdlemisi sünge. Näiteks planeedi Punatäpp, kus toimub viie peatüki tegevus, ühiskond on düstoopiline. Kurjategijate ja heidikute ohtrus on omane just sellele planeedile, kuid  kõrvalekalletega tegelaste lai valik on esindatud teistelgi planeetidel.
Teksti loeti saksa keeles

Romaan algab sellise tagasihoidliku taustaga kangelase küllaltki napi kirjeldusega, mistõttu esimest paari peatükki lugedes küsisin endalt, kas loost üldse asja võib saada. Pikapeale aga olukord paranes, lugu muutus põnevamaks, kuigi peategelane jäi endiselt vähehoomatavaks. Üheksanda peatüki paiku hakkasid ilmnema mõned sarnasused van Vogti teostega, mida ma küll oodata ei osanud, kuid mis kokkuvõttes mõjusid pigem positiivselt. 
Teksti loeti inglise keeles

Greenworld — unustatud planeet“ on lugu kosmoses laevahuku üle elanud seitsmeliikmelisest seltskonnast, kes satub ühele nurgatagusele planeedile. Maa-sarnase planeedi teeb eriliseks, vähemalt autori arvates, selle koloniseerimise ajalugu. Greenworldi koloniseerimist alustati 2000. aasta paiku. Peagi pärast uusasukate planeedile toimetamist jäeti sealsed kolonistid kas tahtlikult või juhuslikult isolatsiooni ja unustati. Päeval, mil sinna saabub laevaõnnetusest pääsenud seitsmik (see on u aastal 2250), on Greenworld olnud juba üle paari sajandi Päikeseimpeeriumist ära lõigatud.

 

Tegelaste hulk, keda selles suhteliselt lühikeses tekstis lugejale tutvustatakse, on mõistlikult väike – nimeliselt mainitakse neist umbes 20-t. Üldiselt tegelastelimuse kirjeldamisele sõnu ei kulutata. Peale nime antakse teada tolle elukutse-tegevusala ja sõjaväeline auaste (kui on). Kohati on ära toodud tegelase vanus, Raamatu peategelaseks võib pidada hiirkobras Gucky’t. Umbes meetripikkune näriline on sageli pildil. Teised tegelased jäävad Gucky varju. Neist võiks mainida kapten Per Durac’i, tehnik Markus Rondinit ja professor Wladimir Bogowskit.

Lugedes jäi mulje, et sündmused toimuvad kiiresti. Nagu öeldud, tegelaste kirjeldamisega eriti vaeva pole nähtud. Sama võib õelda ümbruse kohta: loodus ja linnaruum esinevad siin pigem väljajätuna, millegina, mille lugeja oma kujutlusvõimega täitma peaks. Ja isegi sel juhul mõjus teose lõpus Gucky arvamus, nagu oleks Greenworld’s olnud midagi paradiislikku, üllatavana.

 

Teksti loeti vene keeles

Jutt vananevast seiklejast, keda kuulujuttudest ajendatud uudishimu toob kaugele planeedile. Ta on teada saanud, et Seitsme Maskiga Planeet on üsna omapärane ilmaruumi asustatud planeetide hulgas. Sellel puuduvad sõjad, vaenutegevus ja kannatused. Mingis mõttes olevat tsivilisatsioon seal jõudnud oma viimasesse arengujärku. Üldiselt aga on Seitsme Maskiga Planeedist teada vähe — maalane Stello ei ole isegi kindel, mis päritolu on sealsed asukad.
Teksti loeti vene keeles

Tegemist on justkui gootiliku õudusjutuga, millele autor on keelemänguga pisut vinti peale keeranud. Loo tegevus toimub Inglismaal ühes keskaegses lossis. Peategelaseks on keegi daam, kes on selle maja pärija.
Teksti loeti vene keeles

 Pärast karme lahinguid on sõjamees taas koduplaneedile jõudnud, olles väliselt terve, sisemiselt aga muserdunud. Peategelase mälestused sõjaväljal juhtunust on katkendlikud ja teda painavad sund-unenäod.
Teksti loeti vene keeles