Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Tiit Tarlap ·

Vampiirilõks

(romaan aastast 2001)

ajakirjapublikatsioon: «Kesknädal» 1994; nr 24 (15. juuni) – nr 49 (7. detsember)
«Sakala» 1997; nr 30 (14. veebruar) – nr 95 (23. mai)
♦   ♦   ♦

eesti keeles: Tiit Tarlap «Viiking, kes armastas haisid» 2001

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • Ilmunud ajalehes
Hinne
Hindajaid
10
6
1
1
0
Keskmine hinne
4.389
Arvustused (18)

Kuivõrd jutt kandideerib praegu novellettide kategoorias auhinnale Stalker`99, siis yhest kyljest ei tahaks teda väga yles kiita - kartuses kellegi hindeid mõjutada. Samas soovitaks seda kindlasti lugeda. Pool päeva umbses raamatukogus maha istututud aega tasusid ennast vähemasti minu jaoks ära. Eelmise aasta Stalkeri kandidaatide hulgas oli Tarlap oma "Vihkamise suunaga" suveräänne liider. Tema tänavuaastased jutud on _paremad_. Iseasi, et ka konkurentide tase ei ole teps mitte samal pulgal kui mullu. Minge ja lugege!

PS! Horrorit mitte seedivatele inimestele teadmiseks - tegemist ei ole õudukaga. Mõistet "vampiir" on kasutatud ylekantud tähenduses.

Teksti loeti eesti keeles

Probleem on väga huvitav. Kuid lõpp hakkab ära vajuma, osa asju jääb õhku rippuma, mis ei tohiks jääda (kuidas Avis "tagasi toodi", mis sai Artist), lahtine lõpp siia hästi ei sobi. Vead võiks parandada romaanile kirjutatud järg, kuid kuni seda ei ole, jääb 4.
Teksti loeti eesti keeles

Võtab siiamaani (mitmete korduslugemiste järel) hinge kinni, kuidas mõni mees ikka oskab!

(Lühi?)romaan «Vampiirilõks» (1994) on ikka sellisel tasemel ulmekirjandus, mille kõrval teiste kodumaiste suleseppade sama aja pongestused konkreetselt mähkmetemärgamisena tunduvad. Palun mitte võtta seda kellegi solvamisena (mida see ei ole), vaid lihtsalt nö vastukajana «Marduse» 98. aastakäigu «Ise küsin, ise vastan» intervjuudele, kus autoritekolmik Belials-Simpson-Berg Eesti ulmemaastikul arvestatavate tegijatena vaid omaenda seltskonda suutis näha. «Ei ole õnnestunud lugeda» pole üldiselt arvestatav vabandus. Suuremates linnades on muide olemas raamatukogud. Edasine on juba viitsimises.

Samas on muidugi igati kiiduväärt, et keegi neist enda konkurendina Tarlapit ei maininud, kuna tegu pole tõesti sama kaalukategooriaga!

***

Olen üldiselt hommikuinimene ja lähen õhtul hea meelega ikka enne keskööd magama. Ning nö une-eelse lektüüriga on mul suht kurvad lood, no ei õnnestu eriti lugeda. Mingil hetkel avastan, et loen sama lehekülge juba kolmandat korda ilma, et midagi sellest meelde oleks jäänud ja järgmisel hetkel on juba kena hommik, raamat või ajakiri mul kuskil külje all... et niipalju siis une-eelsest lugemisest. Aga vot Tarlapi romaanid «Vampiirilõks» ja «Kurjuse tund» lugesin küll ühe jutiga läbi, lõpetasin miski 2-3 ajal ning unest polnud haisugi.

Sest see meie kohalik kosmoseooperite kuningas lihtsalt oskab kirjutada nii, et on huvitav, haarav, põnev, tekib soov järjest kiiremini lehti pöörata, et teada saada, mis edasi...

«Vampiirilõks» kummatigi pole kosmoseooper. On hoopis kaasaegne, kuskil välismaal toimuva tegevusega ülimalt paranoilise fiilinguga tempokas SF-i ja õuduse segu. Klassikalises mõttes vampiire siin õnneks pole, see mõiste on siin üsna ülekantud tähenduses.

Sõidab ajakirjanik Gerd Brunton (arusaamatuse tõttu ilmus see tekst nii «Kesknädalas» kui «Sakalas» just selle nime all) kuhugi kuurortranda oma neiule, kes juba paar päeva varem sinna läinud, järele. Eelmisel ööl pole ta korralikult magada saanud, oli miski imelik unenägu... Kuurortis leiab ta oma armsama hullumajast, kuhu see viidi pärast seda, kui ta eelmisel ööl rannas järsku enam toru ei tõstnud. Midagi füüsilist häda pole, suunurgast niriseb vaid sülge ja miskit asjalikku sõna kuuldavale ei too. Paras elav laip. Rongis kuurorti sõites oli Bruntonile veel üsna veidral moel ette söödetud artikkel, mis üht täpselt samasugust paari aasta vanust juhtumit kirjeldas...

Sündmused hakkavad arenema üha peadpööritavama kiirusega, näib, et Tarlap jalga gaasipedaalilt enam tõsta ei kavatse. Kuurortis tekivad Bruntonile, kes hakkab omal käel juhtunut uurima, miskid tuttavad, teda jälgib ka keegi veider mees, vilksamisi näeb ka ta oma rongi-tuttavat, järsku ei õnnestu enam kuidagi kohaliku politseiinspektoriga ühendust saada. Ka doktor hullumajast vastab telefonis täiesti võõra häälega. See on nüüd umbes teksti esimene kolmandik...

Järgnevalt arenevad sündmused kuni täiesti aktsepteeritava finaalini üha kiirenevas tempos, on miski veider salaorganisatsioon, omavahel nagistavad sõjaväelased ja politsenikud, põgenemine öisel rannal, keskmises koguses aktsiooni, kuhjaga tabavaid iroonilis-humoorikaid ütlemisi ja mida kõike veel. Ja üsna kurb-fataalne lõpp.

Teksti loeti eesti keeles

Kui mu seisukohad Tarlapi romaani suhtes on vähem vaimustunud kui eespool Sulbi omad, pole põhjuseks mitte niivõrd romaan, kui lugeja isikuomadused: olen väheemotsionaalne inimene ja ei oska suuri tundeid tunda. Hinde panekul mul siiski kõhklusi ei olnud ja "Vampiirilõksu" põhjal sain ma lõplikult aru, miks Tarlap kitsamas ringis kuulus on. Arvestades ka asjaolu, et üldjuhul mulle krimi- või põnevikutüüpi kirjandus ei istu, on kõrgel hindel veel eriline lisaväärtus.

Nimetan siis ka mõned muljed.

1. Autori elav ja stambivaba fabuleerimisoskus. Mida rida edasi, seda enam süvenes veendumus, et ma ei suudaks elu jooksul nii hoogsat ja kiirelt vahetuvat seikluslikku süzheed välja mõelda.

2. Ladus väljendusoskus ja stiil. Tekst on voolav ja seda pole raske lugeda. Siiski ei kasuta autor kõnekeelt a la Peeter Sauter (ka dialoogid on kõnepruugis, mida inimene igapäevaelus ei kasuta) ja on ilmne, et tekst on saanud paberile hoolika käsitöö tulemusena. Seetõttu on loomulikkuse saavutamine eriti tähelepanuväärne.

3. Mind jääb vaevama peategelase kujutamine peale seda, kui ta armastatu on langenud koomasse, sisuliselt ajusurma. Näiks loogiline, et mehe mõtted oleks kui needitud tüdruku seisundi, eriti muidugi selle meditsiiniliste aspektide külge. Selle asemel hakkab tüüp detektiivi mängima ja muremõtted näivad hoopistükkis mingi kõrvaline probleem olevat. Miks küll?

Iseloomustamaks oma meeleolu "Vampiirilõksu" läbi lugemise järel peaks kõige õigem sõna olema ilmselt "rahulolu".

Teksti loeti eesti keeles

Ulmekuues krimilugu, väga hea ja paranoiline jutt. Vahest k9ige teravamalt tuli meelde Strugatskite loomingi. Ka nende parimates teostes on samasugune paranoiline feeling.

Peategelane kahtlustab k9iki ja k9ike. Ta tunneb, et temaga manipuleeritakse, mängitakse. Talle söödetakse infot ette tükkhaaval, millest ta nälg nende järele ainult suureneb. Ja seet9ttu tunnebki ta ennast nagu l9a otsas. Teda suunatakse millegi poole. Kuigi ta tahab just risti vastupidiselt soovitustele käituda, teab ta, et ta ei suuda seda.

Sinna juurde kuulub muidugi k9vasti alkoholi ja kummalised joomas9brad. Ka jutu olustik on eht-strugatskilik. On suvi ja väike kuurortlinn. K9ik ümberringi on r99msad, ja tahavad ka, et peategelane r99mus oleks. Talle tekivad nagu n9iaväel kummalised s9brad, kes käituksid nagu normaalselt, aga neis on midagi kummalist. K9ik on natuke nihestunud, aga ainult vaevumärgatvalt. k9ik nagu toimuks juhuslikult, aga peategelane tunneb, et k9ik on väga osavalt planeeritud.

See on siis jutu esimene pool. Teises pooles v9etakse natuke tempot maha, ja seletatakse mis siis juhtus. Samas aga jääb ka palju otsi lahtiseks ja segaseks. Tundub, et autor on l9pus natuke kiirustanud. Aga see ei sega eriti. T9esti, k9ige parem s9na iseloomustamaks tunnet peale jutu l9petamist olekski "rahulolu".

Teksti loeti eesti keeles

Ma ei ole Tarlapi kogumikku tervikuna läbi lugenud, kuid vägagi tõenäoliselt tegu on nii kogumiku kui ka Tarlapi enda parima tekstiga, sest paremini on nii Tarlapil kui enamikel kirjanikel lihtsalt ülimalt raske kirjutada.

Tekst meeldibki ehk juba sellepärast, et puuduvad või vähemalt jäävad märkamata autori põhipuudused: macholikkusesse peidetud maailmapelgus/kibestumus ning võõrkehana mõjuv ulmeline komponent. Siin on selle viimasega kõik korras ja loo lõpp on lahendatud eeskujulikult.

Teksti loeti eesti keeles

“Vampiirilõks” on mul Tarlapi tekstidest seni kõige kõrgema hinde lähistele küündinud. “Neli” on siiski möönduste ja miinustega. Võiks öelda, et kõik Tarlapi tugevad ja nõrgad küljed on selles loos nö alasti olemas. Läks põnevaks küll – kuskil teise kolmandiku lõpul – päris põnevaks läks. Kahju ainult, et autor ei osanud hoolikalt punutud intriigiga midagi vapustavat pihta hakata. Ausalt öeldes, tekkis mul tunne, et autor ei valitsenud enam ainest.
Teksti loeti eesti keeles

Jällegi, madin ja otsimine, kus ja kes ja miks, käib pikalt ja veenvalt. Need paar päeva on posu lehekülgi võtnud. Ja siis võetakse paari lehega kokku järgnev kuu (vist oli niipalju?) ja lõpetatakse naksti asi ära. Ja asja olemus on vaid paari lõiguga kirjeldatav, siis kui peategelasel lõpuks selgusesähvakas peast läbi käib.
Teksti loeti eesti keeles

Läksin siis ükspäev raapatupoodi ja mida ma näen - Tiit Tarlapi kogumik müügil. Varasemad isiklikud kogemused selle autoriga puudusid, aga Baasi sirvides oli nagu meelde jäänud et seda meest kiidetakse. Näis, mõtlesin, ja pistsin raamatu tasku (käisin muidugi ikka kassast läbi).

Takkajärgi jääb üle ainult nentida, et tegu oli viimasel ajal kõige targemini kulutatud kroonidega. Vampiirilõks pakkus lugemiselamust sedavõrd, et midagi enamat tahta oleks lausa patt.

Mis puutub suhteliselt järsku lõppu, siis pärast kogumiku "Viiking, kes armastas haisid" läbilugemist on mulle jäänud mulje,et just selline ongi Tarlapi stiil. Lugeja veetakse järjest kiirenevas tempos läbi sündmuste, ja selle koha peal kus "kombe kohaselt" võetakse tempo maha ja heietatakse kõigi küsimuste lahendused lugejale ette, lööb Tarlap äkki "piduri põhja" ja jätab lugeja õhku ahmima otsekui sügavast veest järsku pinnale jõudnud sukelduja. Selle üle, mis koletised seal sügaval õigupoolest ringi ujusid, peab juba lugeja ise pärast mõtteid mõlgutama.

Teksti loeti eesti keeles

Ei olnud "huvitav, haarav, põnev". Aga kuidagi sain end sellest loost läbi higistatud.

Psyhholoogiliselt tõepäralt tyypiline Tarlap, imepärane fabuleerimisoskus on samuti tyyptarlaplik - peategelane ei jaga millestki midagi, aktiivsushoogude ajal lidub niisama ringi kui peata kana, on head ja pahad salapärased onud, kes ajavad mingit jahu ja enne lõpplahendust (seekord siis vahelduse mõttes eel-lõpplahendust) midagi ei seleta. On maa-alused baasid viletsate julgeolekuabinõudega. Ja palju raisatud aega.

Kui te veel Tarlapi jutte lugenud ei ole, lugege ilmtingimata. Muidu viriseb teie kallal pikk rivi rahvast "aga mis sa siis räägid, kui lugenud ei ole!" Ja õige ka, kui Anton Suurkase kaheksakymnendat raamatut ikka lugenud ei ole, mis sa siis yldse kirjandusest tead. Äkki on ikkagi hea, mis sest, et eelnevad polnud.

Teksti loeti eesti keeles

Jätsin loo keskosa lugemata, sest õudsalt hakkas häirima see, et peategelane ei tundnud huvi, et miks politsei asjaga tegeleb. Loo lõpp oli aga hea ja stiilne.
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt üks päris huvitav ja intrigeeriva lõpuga detektiivijutt, nagu Tarlapilt ikka. Teatud ebaloogilisuselaadsusi siiski oli, nagu see ülalmainit politseiteema, mida oleks ehk pidanud tugevamalt põhjendama, ja kogu see tohutu intriig jah, mis lõpuks, avanedes tõepoolest teatava pettumuse jättis. Ehk poleks autor pidanud kõiki telgitaguseid ja tagamaid niivõrd eksplitsiitselt välja tooma, oleks lugejal jäänud rohkem fantaasia- ja mänguruumi.

Lõpp oli aga tõepoolest stiilne, Tarlap ju ei saa (reeglina) hästi lõppeda:)

Teksti loeti eesti keeles

No ei olnud huvitav, tee või tina! Tekst ise oli suht pikk, ja kuna seal ei juhtunud tõepoolest muud kui et võrdlemisi rumal peategelane käis ühest kohast teise ja kirjeldas agaralt kõike mis nägi - 90% tekstist moodustavad miskid kohtade kirjeldused - siis selle lugemine oli võrdlemisi piinarikas. Eriti kui umbes poole peal hakkas tasapisi selguma, et tegu on nõrgema, maavillasema versiooniga Hollywoodi Invasion of the Body Snatchers tüüpsüžeest, ja kui üldse mingeid üllatusi tuli, siis oli see koht, kus autor ilma vähimagi seletuseta lasi Avisel Art Crookesi kehast lihtsalt tagasi ilmuda, ilma vähimagi vigastuse või traumata. Lihtsalt ilmus tagasi ja kõik. Selliseid asju nimetatakse jumal masinast ja nende kasutamine on üldiselt halvakspanu all ja annab tunnistust autori ebaküpsusest...

Üldiselt ei meenuta Tarlapi Burbahani maailm mulle mitte Strugatskeid, vaid hoopis Grin`i. Samasugune kergelt irreaalne õhkkond, veidike kummalised nimed, tegelased ja maastikud kus nad tegutsevad. Aga jah, siin eelpool mainitud Tarlapi vaimustusoiete saatel korduv lugemine on allakirjutanu puhul küll päris kindlalt välistatud - liiga suur vaev on end temast läbi närida, piisab üldhariduse mõttes ühest korrast küll. Ma pean veidike imestama seda viiterodu siin vaadates aga loodan et mu "kolm" tasakaalustab seda natuke, ja arvestage et see "kolm" on selline nõrgapoolne.

Teksti loeti eesti keeles

 

 

Tegevus koos eellooga kestab natuke üle aasta. 24. september – järgmise aasta novembri lõpp st kokku 14 kuud.
 

 
 

Niisiis Gerd on ajakirjanik. Reporter, vist selline väga kriitiline, kelle puhul unenägudest tähenduste otsimine kõne alla eriti ei tuleks. Ja sellegipoolest on see romaan või jutustus miskitpidi lugu unenägudest ja nende realiseerumisest.

 

 
 

Autodest. Henning sõidab musta Opeliga, Derville punase BMWga. Ülemkomissaari hall ülikond, hallid silmad ja hallisegused juuksed ei riimu hästi punase autoga. Punane auto on siin nagu õnnetuse ettekuulutaja: Derville pretendeerib olema operatsiooni juht, kuid nagu selgub, on selles paranoilises hotellisaagas teisigi mängujuhi pretendente.

 

Varjatud või mittevarjatud ühiskonnakriitika – inimesed suhtuvad loomadesse üleolevalt, ja ülla ülla, peavad ise kogema sarnast.

 

Kui Tarlap oleks säärase loo kirjutanud 1930. aastate teise poole NLs, oleks teda ilmselt süüdistatud kosmopoliitsuses, nii nagu tehti Griniga. Nii Grini väljamõeldud Grinlandia oma Zurbaganiga, kui Tarlapi Burbahani maailm asuvad ju keset-mittemiskit-kusagil-Läänes.

 

Sai vist liiga kirjeldav ja negatiivne. Tegelikult kirjutab Tarlap ju hästi.
 
 

 
 

Teksti loeti eesti keeles
x
Erkki Toht
24.09.1974
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Nüüd kus esimene lugemine on lõpetatud, hakkan ma mõtlema kas peategelasena esitatud mees, Earl Turner, üldse on selle romaani peategelane. Kui romaani sündmused viivad ühiskonna olulise ümberkorraldamiseni, nagu paistab, siis üksiku tegelase osa ei saa olla kunagi nii suur et teda ennast pidada keskseks, isegi kui ta ise aktiivselt kaasa lööb, ja endast kõik võimaliku annab. Kuigi Turner tegutseb tulemuslikult, kaasa arvatud mõned dramaatilised tagasilöögid, on tema tähtsamaks ülesandeks võimaldada lugejatel heita pilk n-ö vana ajastu viimastele aastatele ja võidutseda koos uue ajastu võitjatega.

 

Tähtsaim tegelane leiab endale pidevalt uusi ettevõtmisi, pinge, vähemalt minu jaoks, oli üleval ja lugemine läks kiiremini kui näiteks Koestleri „Keskpäevapimedusejuures. Parajal hetkel esitatud praktilised nõuanded lähendavad lugejat looga ja tekitavad tunde nagu oleks ta ise sündmuste keskel. Koestleri romaani „Keskpäevapimeduspeategelane Rubašov, ei olnud kunagi nii tulemuslik mässaja kui Turneri päevikute“ Earl Turner, ent jättis minu jaoks parema mulje oma rikkama siseelu poolest võrreldes Turneriga, ja kas ei viita Turneri kohatised surmatungi puhangud tegelase teatud sisemisele kuhtumisele.

Teksti loeti inglise keeles

Vaikuse-sõdalaste triloogia kolmas romaan. Enamik keskseid tegelasi on tuttavad juba kahest varasemast osast. Põhiliselt jätkatakse samade teemadega mis Les guerriers du silenceˈis ja  „Terra Materˈis ette tulevad, nagu üksiisiku vastuolu tema ümbrusega, väljavalitus, korruptsioon, reetmine, erivõimed ja nende hankimine, võitlus kurjaga jms.

Teksti loeti saksa keeles

Lugemise ajal romaan olulist vastupanu lugejale ei osutanud ja see oligi tema suuremaid voorusi. Lisaks lihtsustas lugemist ühe selge peategelase olemasolu. Farmeri puhul mitte üllatav, kuid teiste ameerika autorite juures vist haruldane, oli tema püüe arvestada tegelaste erineva keelelise taustaga – mitte kõik peategelase vestluskaaslased ei rääkinud inglise keelt.

 

 

Teksti loeti inglise keeles

Terra Mater“ on Pierre Bordage’i triloogia „Les guerriers du silence“ teine raamat. Kui triloogia esimese osa, mille nimi on samuti „Les guerriers du silence“, tegevus toimub kaheksakümne sajandi kauguses tulevikus, heites pilku sündmustele, mis viisid Naflini Konföderatsiooni lagunemisele ja Angi impeeriumi tekkele, siis „Terra Mater“ teeb sissevaate Angi impeeriumisse kuusteist aastat hiljem. Vahepealsetel aastatel on Angi keisririik end korralikult vana riigi varemetel laiali laotada suutnud, siin-seal perifeerias veel säilinud Naflini reliktid võetakse hoolika vaatluse alla, ja pigistatakse üksteise järel tühjaks.

 

Eelmise romaani kesksed tegelased Tixy ja Aphykit on taandatud kõrvaltegelasteks, „Les guerriers du silence’i“ lapstegelased Shari ja Fracis on täiskasvanuks saanud ning Syracusa õukonda halvasti sobituv provintsitar Sibrit jätkab oma püüdlusi päästmaks inimkonda. „Terra Mater’i“ peategelaseks saab aga 8-aastane Jek, keda tema vanemad soovivad panna Püha Propaganda misjonäride kooli, millest aga vaikuse sõdalaseks saada unistav poiss midagi kuulda ei taha. Niisiis alustab Jek oma koduplaneedilt Ut-Genilt esialgu üsna lootusetuna näivat odüsseiat vaikuse sõdalaste arvatava redupaiga, Terra Materi, poole. Rännaku kestel saadavad Jekki mitmed kaaslased, nagu nt jersalemlased San Fransisco ja Phoenix, sürakuusalane Marti. Vaatamata peategelase noorele eale ma „Terra Mater’it“ lasteromaaniks päriselt ei peaks, kuna selle tegevuse käigus toimuvad näiteks mõned massimõrvad, millest lähemalt kirjeldatakse siiski vaid ühte.

 

Teksti loeti saksa keeles

Vaikuse sõdalased on küllalt meeliköitev romaan. Autor on päris palju vaeva näinud tegelaste välimuse  kirjeldamisele. Kõige rohkem on värvi saanud ootuspäraselt peategelane Tixu, kelle kohta lugeja võib isegi lapsepõlve ja hariduselu seikasid teada saada. Huvitavad on ka mõned episoodilised tegelased (nt üks šamaan ja üks poliitik), kuid kõige olulisema naistegelase kirjeldamine jääb pisut ühekülgseks.
 
Romaani sündmused kulgevad rööbiti mitmel planeedil, mistõttu suhteliselt suure loetud lehekülgede mahu juures, milleks ma kulutasin märkimisväärse hulga aega, möödub romaanis aega suhteliselt vähe, ja sellega oli algul vaja harjuda.
 
Romaani üldine õhustik on võrdlemisi sünge. Näiteks planeedi Punatäpp, kus toimub viie peatüki tegevus, ühiskond on düstoopiline. Kurjategijate ja heidikute ohtrus on omane just sellele planeedile, kuid  kõrvalekalletega tegelaste lai valik on esindatud teistelgi planeetidel.
Teksti loeti saksa keeles

Romaan algab sellise tagasihoidliku taustaga kangelase küllaltki napi kirjeldusega, mistõttu esimest paari peatükki lugedes küsisin endalt, kas loost üldse asja võib saada. Pikapeale aga olukord paranes, lugu muutus põnevamaks, kuigi peategelane jäi endiselt vähehoomatavaks. Üheksanda peatüki paiku hakkasid ilmnema mõned sarnasused van Vogti teostega, mida ma küll oodata ei osanud, kuid mis kokkuvõttes mõjusid pigem positiivselt. 
Teksti loeti inglise keeles

Greenworld — unustatud planeet“ on lugu kosmoses laevahuku üle elanud seitsmeliikmelisest seltskonnast, kes satub ühele nurgatagusele planeedile. Maa-sarnase planeedi teeb eriliseks, vähemalt autori arvates, selle koloniseerimise ajalugu. Greenworldi koloniseerimist alustati 2000. aasta paiku. Peagi pärast uusasukate planeedile toimetamist jäeti sealsed kolonistid kas tahtlikult või juhuslikult isolatsiooni ja unustati. Päeval, mil sinna saabub laevaõnnetusest pääsenud seitsmik (see on u aastal 2250), on Greenworld olnud juba üle paari sajandi Päikeseimpeeriumist ära lõigatud.

 

Tegelaste hulk, keda selles suhteliselt lühikeses tekstis lugejale tutvustatakse, on mõistlikult väike – nimeliselt mainitakse neist umbes 20-t. Üldiselt tegelastelimuse kirjeldamisele sõnu ei kulutata. Peale nime antakse teada tolle elukutse-tegevusala ja sõjaväeline auaste (kui on). Kohati on ära toodud tegelase vanus, Raamatu peategelaseks võib pidada hiirkobras Gucky’t. Umbes meetripikkune näriline on sageli pildil. Teised tegelased jäävad Gucky varju. Neist võiks mainida kapten Per Durac’i, tehnik Markus Rondinit ja professor Wladimir Bogowskit.

Lugedes jäi mulje, et sündmused toimuvad kiiresti. Nagu öeldud, tegelaste kirjeldamisega eriti vaeva pole nähtud. Sama võib õelda ümbruse kohta: loodus ja linnaruum esinevad siin pigem väljajätuna, millegina, mille lugeja oma kujutlusvõimega täitma peaks. Ja isegi sel juhul mõjus teose lõpus Gucky arvamus, nagu oleks Greenworld’s olnud midagi paradiislikku, üllatavana.

 

Teksti loeti vene keeles

Jutt vananevast seiklejast, keda kuulujuttudest ajendatud uudishimu toob kaugele planeedile. Ta on teada saanud, et Seitsme Maskiga Planeet on üsna omapärane ilmaruumi asustatud planeetide hulgas. Sellel puuduvad sõjad, vaenutegevus ja kannatused. Mingis mõttes olevat tsivilisatsioon seal jõudnud oma viimasesse arengujärku. Üldiselt aga on Seitsme Maskiga Planeedist teada vähe — maalane Stello ei ole isegi kindel, mis päritolu on sealsed asukad.
Teksti loeti vene keeles

Tegemist on justkui gootiliku õudusjutuga, millele autor on keelemänguga pisut vinti peale keeranud. Loo tegevus toimub Inglismaal ühes keskaegses lossis. Peategelaseks on keegi daam, kes on selle maja pärija.
Teksti loeti vene keeles

 Pärast karme lahinguid on sõjamees taas koduplaneedile jõudnud, olles väliselt terve, sisemiselt aga muserdunud. Peategelase mälestused sõjaväljal juhtunust on katkendlikud ja teda painavad sund-unenäod.
Teksti loeti vene keeles