Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Siim Veskimees ·

Tee püsti ees

(jutt aastast 2001)
http://algernon.ee/node/178

ajakirjapublikatsioon: «Algernon» 2001; aprill
♦   ♦   ♦

eesti keeles: antoloogia «Stalker 2002: Eesti ulmeauhinna Stalker laureaadid ja nominandid»

Tekst leidub kogumikes:
  • Algernon
Hinne
Hindajaid
2
1
5
4
0
Keskmine hinne
3.083
Arvustused (12)

Vanamees on eluaeg kosmoses sõitnud. Praegu on ta pensionär ning teda ei vaja keegi, isegi mitte ta ise.

Selle sisuga jutte on maailmas sadu ning neile ei lisa Veskimees midagi uut. Butafooria on jällegi tuttav Kuu Ordu lugudest. Ilmselt on 2+ see tase, millest allapoole Veskimees (ja ka Hargla) iialgi ei lange.

Teksti loeti eesti keeles

Raudsete ättide viimased heitlused...

Ei tea, kas ma hakkan vanaks jääma, aga kusagil mu teadvuses ja vastuvõtus on toimunud mingid muutused. Ennemuiste, kui ma selliseid tekste lugesin, kus parimad ja suuremad üldsuseks nimetatud kretiinikarjale alla jäid... vaat, ennemuiste valdas mind selliseid tekste lugedes jõuetu viha, raev ja solvumine. Umbes viimased kaheksa aastat valdab mind selliseid tekste lugedes rahu ja leppimine paratamatusega. Noh, et istud maha, teed ühe suitsu, võtad ehk ka punnsuutäie... ja lähed... lõpp on teada, aga lähed siiski. Mõnikord hiljem öeldakse, et oli näha, kust ta läinud oli! Mõnikord ei öelda...

Sedasorti lood on mulle alati meeldinud, hoolimata sellest, kuidas nad mulle mõjuvad. Ka «Tee püsti ees» meeldib mulle, samas annan ma aru, et paljudele võib see mitte meeldida. Minult viis!

Teksti loeti eesti keeles

03.01.2004: Pärast ülelugemist kaalusin hinde tõstmist 4 peale, aga siiski ei tõstnud. Sest niipalju kui mina jagan väljaõppest, tehakse kõik, et lahingusse või kosmosesse ei satuks häkkerikeskuse ja liiga raske jalaga isikud. Selle kohta kirjutasid Strugatskid oma "Tagasitulekus" väga kenasti, kui kirjeldasid Gorbovski hädasid ja vaevasid bioloogist nolgiga, kellel oli kinnisideeks planeedi pinnale jõuda. Ja see stamp, et vastikutest ühiskondlikest piiridest välja murdmiseks ja oma kotkastaatuse säilitamiseks peab gaasipedaalile pressima, ajab peaaegu et oksele. Ma muidugi mõistan, et kiiruseületamine on antud juhul üksnes lolli noorminia (kuidas peaks nimetama pojapoja naist?) ja vaikselt arusaamatuks muutuva maailmaga koos elama sunnitud veterani tragöödia tilluke tahk, aga ikkagi...

03.01.2006: Ja loomulikult nõustun täiel määral ka kaasarvustaja Veetme arvamusega.

Teksti loeti eesti keeles

Nigel lugu, kuigi midagi nagu oli. Lugesin siis ühe korra veel ja leidsin, et see midagi oli Veskimehe nimi. Paremate lugude ballast seal taga kergitab natuke hinnet, aga kui päris aus olla, siis tahaks kolmega piirduda.
Teksti loeti eesti keeles

Niinimetatud "laastudesse" pole ma kunagi osanud eriti kuidagi suhtuda. Nii palju arvan aga küll, et mingit mittetriviaalset iva võiks sedalaadi teos sisaldada. Siin seda paraku pole.
Teksti loeti eesti keeles

Õrn võis ta ehk miskitpidi olla, aga ei rahuldanud. Laastude kui niisuguste vastu pole mul midagi, aga sellisele tegelasele kaasa ei tunne, ainult äraraisatud masinast on kahju. Enne, kui see tyyp käsipidi kallale läks, oli ju täitsa korralik sõiduriist. Olen yldse tähele pannud, et tänapäeva vanainimesed ei oska väärikalt surra. Määriks siis oma ajud viisakalt köögiseinale laiali või, parem veel, paneks pesukausi alla, aga oma isikliku piiratuse pärast sedasi radioaktiivset sodi yle mere laiali loopida... Lugenud parem raamatuid või teinud puutööd. Kui ei midagi mõistlikku teha ei oska, siis kunagi pole hilja õppida.
Teksti loeti eesti keeles

Ei istunud ka mulle see lugu eriti. Põhiliselt sellepärast, et igav oli. Maailm oli küll masendav, peategelane kaastunnet vääriv, lõpp sünge ja nukker, kuid tekst sellest elama ei hakanud. Iga päev sureb kuskil mõni sarnane vanamees, kes ei saa enam tänapäevasest maailmast aru, ning kedagi see ei koti. Mis tegi selle jutu peategelase eriliseks, et temast kirjutama pidi? Ei saanud eriti aru! Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Hästi koostatud jutt. Kui ma õieti aru sain oli peategelasele suuremaks löögiks näha oma järelsugu mandumas, kui politseiniku hoiatus. Parim osa jutus oli Koguja tsitaat, mis viitab sellele et elus on iga asja jaoks oma aeg.Veskimees tõlgendab seda nii, et tegelasel on luba lahkuda lavalt talle sobival hetkel.
Teksti loeti eesti keeles
x
Erkki Toht
24.09.1974
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Nüüd kus esimene lugemine on lõpetatud, hakkan ma mõtlema kas peategelasena esitatud mees, Earl Turner, üldse on selle romaani peategelane. Kui romaani sündmused viivad ühiskonna olulise ümberkorraldamiseni, nagu paistab, siis üksiku tegelase osa ei saa olla kunagi nii suur et teda ennast pidada keskseks, isegi kui ta ise aktiivselt kaasa lööb, ja endast kõik võimaliku annab. Kuigi Turner tegutseb tulemuslikult, kaasa arvatud mõned dramaatilised tagasilöögid, on tema tähtsamaks ülesandeks võimaldada lugejatel heita pilk n-ö vana ajastu viimastele aastatele ja võidutseda koos uue ajastu võitjatega.

 

Tähtsaim tegelane leiab endale pidevalt uusi ettevõtmisi, pinge, vähemalt minu jaoks, oli üleval ja lugemine läks kiiremini kui näiteks Koestleri „Keskpäevapimedusejuures. Parajal hetkel esitatud praktilised nõuanded lähendavad lugejat looga ja tekitavad tunde nagu oleks ta ise sündmuste keskel. Koestleri romaani „Keskpäevapimeduspeategelane Rubašov, ei olnud kunagi nii tulemuslik mässaja kui Turneri päevikute“ Earl Turner, ent jättis minu jaoks parema mulje oma rikkama siseelu poolest võrreldes Turneriga, ja kas ei viita Turneri kohatised surmatungi puhangud tegelase teatud sisemisele kuhtumisele.

Teksti loeti inglise keeles

Vaikuse-sõdalaste triloogia kolmas romaan. Enamik keskseid tegelasi on tuttavad juba kahest varasemast osast. Põhiliselt jätkatakse samade teemadega mis Les guerriers du silenceˈis ja  „Terra Materˈis ette tulevad, nagu üksiisiku vastuolu tema ümbrusega, väljavalitus, korruptsioon, reetmine, erivõimed ja nende hankimine, võitlus kurjaga jms.

Teksti loeti saksa keeles

Lugemise ajal romaan olulist vastupanu lugejale ei osutanud ja see oligi tema suuremaid voorusi. Lisaks lihtsustas lugemist ühe selge peategelase olemasolu. Farmeri puhul mitte üllatav, kuid teiste ameerika autorite juures vist haruldane, oli tema püüe arvestada tegelaste erineva keelelise taustaga – mitte kõik peategelase vestluskaaslased ei rääkinud inglise keelt.

 

 

Teksti loeti inglise keeles

Terra Mater“ on Pierre Bordage’i triloogia „Les guerriers du silence“ teine raamat. Kui triloogia esimese osa, mille nimi on samuti „Les guerriers du silence“, tegevus toimub kaheksakümne sajandi kauguses tulevikus, heites pilku sündmustele, mis viisid Naflini Konföderatsiooni lagunemisele ja Angi impeeriumi tekkele, siis „Terra Mater“ teeb sissevaate Angi impeeriumisse kuusteist aastat hiljem. Vahepealsetel aastatel on Angi keisririik end korralikult vana riigi varemetel laiali laotada suutnud, siin-seal perifeerias veel säilinud Naflini reliktid võetakse hoolika vaatluse alla, ja pigistatakse üksteise järel tühjaks.

 

Eelmise romaani kesksed tegelased Tixy ja Aphykit on taandatud kõrvaltegelasteks, „Les guerriers du silence’i“ lapstegelased Shari ja Fracis on täiskasvanuks saanud ning Syracusa õukonda halvasti sobituv provintsitar Sibrit jätkab oma püüdlusi päästmaks inimkonda. „Terra Mater’i“ peategelaseks saab aga 8-aastane Jek, keda tema vanemad soovivad panna Püha Propaganda misjonäride kooli, millest aga vaikuse sõdalaseks saada unistav poiss midagi kuulda ei taha. Niisiis alustab Jek oma koduplaneedilt Ut-Genilt esialgu üsna lootusetuna näivat odüsseiat vaikuse sõdalaste arvatava redupaiga, Terra Materi, poole. Rännaku kestel saadavad Jekki mitmed kaaslased, nagu nt jersalemlased San Fransisco ja Phoenix, sürakuusalane Marti. Vaatamata peategelase noorele eale ma „Terra Mater’it“ lasteromaaniks päriselt ei peaks, kuna selle tegevuse käigus toimuvad näiteks mõned massimõrvad, millest lähemalt kirjeldatakse siiski vaid ühte.

 

Teksti loeti saksa keeles

Vaikuse sõdalased on küllalt meeliköitev romaan. Autor on päris palju vaeva näinud tegelaste välimuse  kirjeldamisele. Kõige rohkem on värvi saanud ootuspäraselt peategelane Tixu, kelle kohta lugeja võib isegi lapsepõlve ja hariduselu seikasid teada saada. Huvitavad on ka mõned episoodilised tegelased (nt üks šamaan ja üks poliitik), kuid kõige olulisema naistegelase kirjeldamine jääb pisut ühekülgseks.
 
Romaani sündmused kulgevad rööbiti mitmel planeedil, mistõttu suhteliselt suure loetud lehekülgede mahu juures, milleks ma kulutasin märkimisväärse hulga aega, möödub romaanis aega suhteliselt vähe, ja sellega oli algul vaja harjuda.
 
Romaani üldine õhustik on võrdlemisi sünge. Näiteks planeedi Punatäpp, kus toimub viie peatüki tegevus, ühiskond on düstoopiline. Kurjategijate ja heidikute ohtrus on omane just sellele planeedile, kuid  kõrvalekalletega tegelaste lai valik on esindatud teistelgi planeetidel.
Teksti loeti saksa keeles

Romaan algab sellise tagasihoidliku taustaga kangelase küllaltki napi kirjeldusega, mistõttu esimest paari peatükki lugedes küsisin endalt, kas loost üldse asja võib saada. Pikapeale aga olukord paranes, lugu muutus põnevamaks, kuigi peategelane jäi endiselt vähehoomatavaks. Üheksanda peatüki paiku hakkasid ilmnema mõned sarnasused van Vogti teostega, mida ma küll oodata ei osanud, kuid mis kokkuvõttes mõjusid pigem positiivselt. 
Teksti loeti inglise keeles

Greenworld — unustatud planeet“ on lugu kosmoses laevahuku üle elanud seitsmeliikmelisest seltskonnast, kes satub ühele nurgatagusele planeedile. Maa-sarnase planeedi teeb eriliseks, vähemalt autori arvates, selle koloniseerimise ajalugu. Greenworldi koloniseerimist alustati 2000. aasta paiku. Peagi pärast uusasukate planeedile toimetamist jäeti sealsed kolonistid kas tahtlikult või juhuslikult isolatsiooni ja unustati. Päeval, mil sinna saabub laevaõnnetusest pääsenud seitsmik (see on u aastal 2250), on Greenworld olnud juba üle paari sajandi Päikeseimpeeriumist ära lõigatud.

 

Tegelaste hulk, keda selles suhteliselt lühikeses tekstis lugejale tutvustatakse, on mõistlikult väike – nimeliselt mainitakse neist umbes 20-t. Üldiselt tegelastelimuse kirjeldamisele sõnu ei kulutata. Peale nime antakse teada tolle elukutse-tegevusala ja sõjaväeline auaste (kui on). Kohati on ära toodud tegelase vanus, Raamatu peategelaseks võib pidada hiirkobras Gucky’t. Umbes meetripikkune näriline on sageli pildil. Teised tegelased jäävad Gucky varju. Neist võiks mainida kapten Per Durac’i, tehnik Markus Rondinit ja professor Wladimir Bogowskit.

Lugedes jäi mulje, et sündmused toimuvad kiiresti. Nagu öeldud, tegelaste kirjeldamisega eriti vaeva pole nähtud. Sama võib õelda ümbruse kohta: loodus ja linnaruum esinevad siin pigem väljajätuna, millegina, mille lugeja oma kujutlusvõimega täitma peaks. Ja isegi sel juhul mõjus teose lõpus Gucky arvamus, nagu oleks Greenworld’s olnud midagi paradiislikku, üllatavana.

 

Teksti loeti vene keeles

Jutt vananevast seiklejast, keda kuulujuttudest ajendatud uudishimu toob kaugele planeedile. Ta on teada saanud, et Seitsme Maskiga Planeet on üsna omapärane ilmaruumi asustatud planeetide hulgas. Sellel puuduvad sõjad, vaenutegevus ja kannatused. Mingis mõttes olevat tsivilisatsioon seal jõudnud oma viimasesse arengujärku. Üldiselt aga on Seitsme Maskiga Planeedist teada vähe — maalane Stello ei ole isegi kindel, mis päritolu on sealsed asukad.
Teksti loeti vene keeles

Tegemist on justkui gootiliku õudusjutuga, millele autor on keelemänguga pisut vinti peale keeranud. Loo tegevus toimub Inglismaal ühes keskaegses lossis. Peategelaseks on keegi daam, kes on selle maja pärija.
Teksti loeti vene keeles

 Pärast karme lahinguid on sõjamees taas koduplaneedile jõudnud, olles väliselt terve, sisemiselt aga muserdunud. Peategelase mälestused sõjaväljal juhtunust on katkendlikud ja teda painavad sund-unenäod.
Teksti loeti vene keeles