Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Mary Shelley ·

Frankenstein, or, The Modern Prometheus

(romaan aastast 1818)

eesti keeles: «Frankenstein, ehk moodne Prometheus»
Tallinn «Eesti Raamat» 1984 (Mirabilia)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
10
9
7
0
0
Keskmine hinne
4.115
Arvustused (26)

Selle raamatuga, ning veel rohkem nimega Frankenstein, on seotud sihuke hulk popkultuuri, et originaal kipub kogu selle lasu alla ära uppuma.

Aga kahju! Romaan on võrratu.

Sisu ei hakka ma siin ümber jutustama, kes soovib loeb ise läbi. Tuleb vaid öelda võimalikele võhikutele, et Victor Frankenstein on selle arsti nimi, kes monstrumi lõi. Monstrumil endal nime polnudki. Lihtsalt kogu see hilisem (põhiliselt) Hollywoodi ladestus pakkus Frankensteini pähe just monstrumi välja.

Romaan on kummaline segu gootikast ja ulmest ning põlglikule lugejale võib ta isegi jabur tunduda. Kuid seda tuleb võtta just oma ajastu märgina. Brian W. Aldiss on seda romaani nimetanud ulmekirjanduse alguseks. Ma ei tea Brian W. Aldissi täpseid põhjendusi, kuid põhimõtteliselt olen ma ta`ga nõus. Minu meelest on «Frankenstein» just sihuke eheda ulmekirjanduse nullpunkt, kus kirjandus, fantastika ja teadus (ehtne ning ka väljamõeldud) on sihukese meeldiv-tasakaaluka sünteesini jõudnud.

Olen lugenud omajagu igasugu nn. eelulmet ning pean ütlema, et «Frankenstein» on tõesti sihuke romaan, mille lugemisel ei pea tegema liiga suuri mööndusi, et oma ajastu hõngu täis jne., raamatut võib üsna hubaselt lugeda ilma igasuguseid kommentaare ja eelteadmisi omamata. Hea kirjanduse põhivõlu ju ongi, et võtad raamatu ja kukud lugema. Ja lihtsalt loedki!

Teksti loeti eesti keeles

Klassika. Üks esimesi ja kindlasti üks parimaid. Nõustun eeskirjutaja arvamusega täielikult. Tegelikult, vaadates seda, millist kõntsa on meie arenenud XX sajandil genereeritud antud (tehisinimene/tehismõistus) teemal, võib "Frankensteini" ja tema autorit vaid imetleda.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kui nüüd ausalt öelda, tundus too raamat tibake liiga pateetiline ja veidike häiris see stiil kah. Muidugi, antud teos on antud stiilis üks esimesi ja samuti paremaid, aga see liiga tundeline stiil ei sobi mulle ka hästi. Tiba liiga halamiseks muutus kätte vahepeal. Sellisele teosele sobiks rohkem Bradbury või siis Lovecrafti stiilis kirjeldused. Muidu idee poolest nagu öeldud üks esimesi. Tugev neli. Ent see film, mis selle raamatu järgi (???) tehti oli küll nõrk. See Branagh ei saand küll vist asjale üldse pihta. Raamat on tegelikult kõigest sellest Frankensteini-stafist ikka see kõige parem.
Teksti loeti eesti keeles

Kaasreisijate kommentaarid filmide kohta, mis sellest raamatust tehtud on vägagi õiged. Lollywood pole asjale rohkem pihta saanud kui, et nimi Frankenstein ja enamasti on sedagi kasutatud mitte doktori vaid monstrumi enda kohta. Lisaks on filmiloojad haaranud teosest välja inimmonstrumi kuju kui sümboli - ära sina, sitanikerdis, ikka jumalat mängi! Ja on unustanud et tegemist on äärmiselt kurva tegelasega, kes algselt pole sugugi vaenulik, inimeste väiklus ja dr. Frankenstaeini kui looja hirm loodu ees on asjad , mis "uue inimese" endast välja viivad.
Teksti loeti inglise keeles

Pean tunnistama, et mina sellest raamatust erilisse vaimustusse sattuda ei suutnud. Hoolimata sellest, et tegemist on kahtlemata klassikaga. Ei meeldinud mull ei see võõrastamapanevalt vanamoeline paatos (Scotti või Stevensoni loen näitex hea meelega) ega loo moraal kui niisugune - ära torgi asju mis on (naabrite arvates) ainult jumala pädevuses. Sellisest idoloogiast lähtudes oleks tulnud ka too sell, kes esimesena lõket yritas teha kividega surnuks loopida. Isegi tavalise õudusjutuna oli ta pehmeltöeldes kesine - kui näitex Poe''ga võrrelda. Kokkuvõtteks: yhtegi positiivset emociooni see raamat minus tekitada ei suutnud.
Teksti loeti eesti keeles

Kui ma õieti mäletan, oli autor seda raamatut kirjutades 18 või 19 aastane neiu, ning arvestades raamatu kirjutamise aega (1819), on tegemist tippteosega. Ka mina materdan Branaghit (nõme kuju) ja tema filmi. Robert de Niro monstrumina oli siiski hea.
Teksti loeti eesti keeles

Selle stiili ramatutest üks paremaid. Ainus raske moment oli vanast inglise keelest aru saamine, tekst ei olnud just kuigi kaasaegne. Eks raamat liigutas paljude kirjanike mõtteid sellele rajale, niisiis ilmusi pärast seda raamatut veel lugematud samasisulised, seekord aga sopakirjanduse hulka kuuluvad teosed. Kellel aga vähegi viitsimist, võiks raamatu siiski originaalkeeles läbi lugeda. Igal juhul stiilne. Viis plussiga.
Teksti loeti inglise keeles

Mary Wollstonecraft Shelley oli tõepoolest 19 aastane neiuke, kui ta sellise tippteose valmis kirjutas. Samuti on imeteldav, et selline raamat valmis 1818 aastal. Need kaks fakti ise annavad raudse "5". Lisaks oskab autor tõesti normaalselt kirjutada. Eks ta selliseks halamiseks läks küll ja stiililtki oli suhteliselt võõras, aga siin tuleb meenutada aastarvu, millal see kirjutati. Tollal ju kirjutatigi niimoodi. Raamat saab hindeks kindla "5". Nüüd, mis filmidesse puutub, siis mina ausalt öeldes ühtegi normaalset selleteemalist filmi ei teagi. Ja see on ikka õudselt mage, et monstrumile on doktori nimi pandud. Kes raamatut lugenud ei ole, arvabki, et koletise nimi on Frankenstein. Seega, enamus antud teemal tehtud filme on ilge saast ja nendele ei ole mõtet aega kulutada (raamatule aga küll).
Teksti loeti eesti keeles

Üks Golemi-versioon, millest ulmekirjandus alguse sai? Täitsa võimalik. Mis sest, et autor oli 19-aastane ja käis niiöelda tundamtuid radu, ja kirjutati see asi 19. algul. Minu jaoks oli see raamat lihtsalt igav. Ootasin kogu aeg mingit kulminatsiooni aga tulemata see jäigi. Mingid kahekümnendate filmid mõjusid palju jubedamalt kui raamat, Branagh` versioon oli tehniliselt hästi teostatud, kuid ega sellisest lamedast alusmaterjalist suurepärast filmi ikka ei tee kah.
Teksti loeti eesti keeles

Igav raamat oli. Selline veniv ja ilma pinge laeta. Sa loed ja ootad pidevalt, et nüüd tuleb see suur ja tähtis moment, tippude tipp, mis annab põhjuse taluda seda igavust ning ajaraiskamist... Ning mis juhtub tegelikult? Seda hetke ei saabu, ta jääbki selliseks ühtlaseks looks, kus pole ühtegi kulminatsiooni. Siis sa mõtled: mille kuradi pärast ma seda üldse lugesin? Kas sellepärast, et see on klassika? Ilmselt, sest muud põhjust ei suuda ma leida. 19-aastane ta ju tollal oli ning ma arvan, et kui ta oleks selle veidi vanemana kirja pannud, siis oleks sellest ka midagi hulga paremat välja kukkunud...
Teksti loeti eesti keeles

Kui ma oleksin seda raamatut lugenud umbes sellel ajal, kui ta kirjutati, oleksin arvatavasti 5 pannud. Tegelikult peaksingi 5 panema kui tahaksin täiesti objektiivselt hinnata. Praegusel ajal enam keegi nii ei kirjuta ja on ka veits raske sellist teksti lugeda, samuti ei tekitanud see tekst minus erilist õudustunnet, mida autor tahtis saavutada. Unes võis see talle tõesti õudsena tunduda, kuid nii palju liigseid detaile sisaldav tekst lahustab pinevuse. Aga siiski oli tegu hea raamatuga, kaasa elama pani ja lõpupoole läks ka põnevamaks: mõtlesin, et kas saavad nüüd selle peletise kätte või ei saa.Aga mis sellest, et filmides Frankenstein monstrumi nimi on? Mis siis, et mõned ei saa teada, et tegelikult oli see teadlase nimi? See pole ju nii oluline informatsioon.
Teksti loeti eesti keeles

Frankenstein... ja ei olnud minuaust kuigi vapustav raamat. Klassika ta ju on, kuid see ei tähenda, et ta ilmtingimata ideaalne oleks. Minuarust mitte. Kui olin selle läbi lugenud siis küsisin endalt, mis mind segas kõige rohkem selle juures. Tõenäoliselt oli see liigne sentimentaalsus. Vahepeal tundus isegi, et ma loen pigem mingit nutulaulu kui ulmeromaani. Põnev ta ka eriti ei olnud, pigem monotonne. Koll käis mööda ilma ringi ja tappis Dr.Frankensteinile lähedasi inimesi, kuni doktor otsustas koletise ära tappa. Ja nii see lugu siis kestiski. Kuid kuidas monstrum neid tappis võis vaid kaudselt oletada. Minu arust on tugevalt paremaid raamatuid olemas kui see, nagu näiteks "Ärka Famagustas". Kuid maitsed on ju erinevad ja mulle tundub, et selle raamatu kohta käib see eriti.
Teksti loeti eesti keeles

Aga jah, lugu oli igav ja tuim, seda eriti kirjaniku enda teiste samateemaliste teostega v6rreldes. Oot, mis need nyyd olidki, enam pole meeles, aga v6in ju v2lja otsida ja Shelleytibinale viiekese ka 2ra panna. Teised ta tundmatumad teosed, kuigi ehk hilisemad, olid siiski parema stiiliga kirjutatud, ja k6lbavad lugeda ka nyydsel ajal, mis muu sama aja Frankensteini-meelse kirjanduse kohta ei kipu kehtima.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Lugu, mis on jätnud oma jälje... Kui vaadata selle raamatu kirjutamise-ilmumise aega, jääb täiesti mõistetamatuks, kuskohats see daam selle idee võttis... Tore, kuigi vanamoodne.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin poisikesepõlves ning mäletan, et tundus väga igav. Kui aega leian, võtan loen ta uuesti läbi... hinne ilmselt paraneks.
Teksti loeti eesti keeles

Suurema osa arvustuste ruumist ja mu endagi kõhklustest võtab seesama - et kas tõsta hinnet paljalt selle pärast, et "mis ajal ta kirjutati" jne. Tänapäeval ei ole ta jah suurt midagi, eelteadmisteta hindaksin seda tõenäoliselt "3" või isegi "2"ga, aga kui on tahtmist vähegi sügavamalt taibata, kust ulme omal ajal üldse alguse sai, tuleb raamat kindlasti läbi lugeda. St nö tõelise fänni "kohustuslik kirjandus" ;-)

Ja ärge filme vaadake - olen neid näinud tükki kolm, kõik tõeline saast.

Teksti loeti eesti keeles

Tundub, et enamik kõhkleb kõvasti, kas tõsta hinnet jutu ajaloolise tähtsuse või selle pärast, et autor oli naine ja 19-aastane... Ma siiski ei tõsta.

Mulle hakkas vastu, et Frankenstein oma loodud koletist kartis. Ta ju nägi teda enne elustamist ja pidi teadma, mis juhtub, kui katse õnnestub. Pealegi on oma laps igale armas. Samuti ei meeldinud, et Frankenstein ei andnud oma "teosele" nime. Nimeks võiks olla Frank Einstein.
Palju enam meeldiks mulle, et Frankenstein armastas oma loomingut palavalt ja õpetas talle headust ning kõiksugu asju, aga siis temaga juhtus midagi, keegi teine koletist ei armastanud, kuni ta kibestus.

Teised Frankensteini lood saaksid minu käest enamasti ühe ja nendest jääb Shelley teos paremaks ikkagi.

Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest pole selles, et oma doktor loomingut kartis, midagi üllatavat. Näiteks tuumafüüsikud kah pehmelt öeldes kergelt jahmatusid, kui seenekujulised pilved tõusma hakkasid.
Teksti loeti eesti keeles

Viit ei pane ma sellepärast, et ega ta nüüd nii huvitav ka polnud, et poleks saanud käest panna, aga kolme ka ei raatsi panna, kuna siiski, on olemas palju jubedamaid raamatuid ning kirjutamise aeg ja kirjutaja vanus mõjutavad ka parema hinde poole.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin kaua aega tagasi.Üks mõnedest asjadest, mida ma mäletan, oli see, et see tundus olevat igav. Kui ma aga nüüd järgi mõtlen ja tuletan raamatu kohta nii palju meelde, kui ma suudan, siis tundub see raamat üpris normaalsena. Nii...ütleme, et umbes...neljaväärilisena!

Hollywoodi filmide mõju tänapäeva inimestele on tugevalt näha! Mõni hetk tagasi käis mu õde toast läbi ja küsis, et mis raamatut ma arvustan. Kui ma ütlesin, et "Frankensteini" siis tema lausus selle peale, et "kas see poltidega sell??!!" Ühesõnaga arvab temagi, et Frankenstein oli see suur laibatükkidest kokku pandud sell, mitte see professor!

Raamatu nime osas ei saa ma aru, et mille pärast lisati sinna lõppu "or The Modern Prometheus"? Lihtsalt Frankenstein oleks ka piisanud!

Teksti loeti eesti keeles

Oh jah! Omamoodi ulme on ju seegi, kuidas see teos üldse sündis, väidetavalt ühe nädalalõpuga ja tuntud lordid saamislooga seotud. Samas tuleb tunnistada, et selle kena daami esimene vasikas jõudis kaugemale kui ülejäänud teosed (mitte vasikad) Hinne 4, ajastuhõng ja innovatiivsus eelkõige, aga mitte ainult!
Teksti loeti eesti keeles

Eestikeelse väljaande järelsõna autor nimetab "Frankensteini" gooti õudusromaaniks. Ma ei tea kas E.T.A. Hoffmanni õudusjutud ka gooti õuduskirjanduse alla mahuvad, aga ajaliselt on nad lähedased ja midagi ühist neil tundus "Frankensteiniga" olevat.

Võõrandumise teema tundub oluline olevat. Victor on juba lapsepõlves eraklik kuju ja asi ei lähe paremaks kui ta ülikooli läheb. Loeb mingeid vanu teadlasi, huvitub alkeemiast, nokitseb omaette ja kui midagi valmis saab siis hakkab oma loometööd pelgama.

Mulle meeldis see kuidas autor edastas Victori poolt loodud olendi siseilma: tema katsed siseneda inimühiskonda; tõrjumine inimeste poolt, kusjuures ebaõiglane tõrjumine, mis tehtud eelkõige välimuse põhjal; tema kibestumine ja viha.

Teksti loeti eesti keeles

Frankenstein on õudus-ulmelugu, mille sisu põhiteema (teadlase poolt surnukehadest kokku pandud ja elustatud inimkoletis jälitab kättemaksuhimuliselt oma loojat) on tuttav vist küll igaühele. Selle teadmiseks ei pea olema ei raamatut lugenud ega ka ühtegi loendamatutest selleteemalistest filmidest näinud.
 
Minu jaoks oli see Frankensteini neljas lugemine (esimene kord teose algkeeles). On huvitav, et sellest loost on mul iga kord jäänud hea mulje, kuigi need neli korda on üsna võrdselt nelja aastakümne peale jagatud. Õudne tundus see küll vaid kõige esimesel korral, kuid õudus polegi siin tegelikult kõige olulisem.
 
Mingis mõttes on see lugu ju lihtsalt romantiline tragöödia, mis laenab põhilise idee Sophokleselt. Peategelasele on selle järgi määratud saatus, mida ta võiks vältida, kuid oma uhkuse tõttu ei tee ta seda. See paneb aluse hukatusele, mis hävitab peategelase loo lõpuks vääramatult.
 
Samuti näen ma siin palju mõjutusi sarnaseid punkte kasutavast Samuel Taylor Coleridge poeemist "The Rime of the Ancient Mariner" (mida Frankensteinis ka teksti sees korra tsiteeritakse). Lisaks meresõidule polaaraladel ja peategelast tabavale needusele on seal üheks osaks ka surnute maagiline elluäratamine.
 
Tõesti, enamalt jaolt käitub ka Frankensteini koletis peaaegu kui maagiline olend. Teadlane märgib küll jutustuse käigus, et ta püüdis koletist luues inimest täiustada, ning seetõttu andis talle üliinimliku jõu ja vastupidavuse ning geniaalse mõistuse. Siiski läheneb koletise võime täpselt õigel ajal õiges kohas ilmuda fantaasia piiridele.
 
Kuid see koletis pole siiski maagia abil liikuma pandud golem või zombi. Loo tõeline teadusulmeline väärtus peitubki selles, et tema teaduslik loomine võis sellel ajahetkel tunduda juba lähimas tulevikus täiesti reaalsena - ning sama lähedaseks aga ikkagi kättesaamatult kaugeks on see jäänud kogu vahepealse kahesaja aasta jooksul.
 
Kui teost ka kritiseerida, siis on see kirja pandud tollal populaarses epistolaarses stiilis, mis siinkohal pigem häirib (kuigi kolm üksteise sisse peidetud jutustust on tehniliselt korralik mõte). Samuti varjutavad tegelaste peetavad pikad monoloogid siin nii mõneski kohas tegevuse, mis selle tulemusena venima jääb.
 
Seda korvab siiski autori stiil, mis on küll romantikule kohaselt ülevoolav ja lopsakas, kuid ka meeldivalt enesekindel. Paljud kriitikud toovad hinnangule juurde arvestamiseks välja, et autor oli lugu kirja pannes alles teismeline tütarlaps - kuid minu arvates pole siin allahindlusi teha vaja. Seda lugu ei peaks häbenema üheski vanuses autor.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Erkki Toht
24.09.1974
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Nüüd kus esimene lugemine on lõpetatud, hakkan ma mõtlema kas peategelasena esitatud mees, Earl Turner, üldse on selle romaani peategelane. Kui romaani sündmused viivad ühiskonna olulise ümberkorraldamiseni, nagu paistab, siis üksiku tegelase osa ei saa olla kunagi nii suur et teda ennast pidada keskseks, isegi kui ta ise aktiivselt kaasa lööb, ja endast kõik võimaliku annab. Kuigi Turner tegutseb tulemuslikult, kaasa arvatud mõned dramaatilised tagasilöögid, on tema tähtsamaks ülesandeks võimaldada lugejatel heita pilk n-ö vana ajastu viimastele aastatele ja võidutseda koos uue ajastu võitjatega.

 

Tähtsaim tegelane leiab endale pidevalt uusi ettevõtmisi, pinge, vähemalt minu jaoks, oli üleval ja lugemine läks kiiremini kui näiteks Koestleri „Keskpäevapimedusejuures. Parajal hetkel esitatud praktilised nõuanded lähendavad lugejat looga ja tekitavad tunde nagu oleks ta ise sündmuste keskel. Koestleri romaani „Keskpäevapimeduspeategelane Rubašov, ei olnud kunagi nii tulemuslik mässaja kui Turneri päevikute“ Earl Turner, ent jättis minu jaoks parema mulje oma rikkama siseelu poolest võrreldes Turneriga, ja kas ei viita Turneri kohatised surmatungi puhangud tegelase teatud sisemisele kuhtumisele.

Teksti loeti inglise keeles

Vaikuse-sõdalaste triloogia kolmas romaan. Enamik keskseid tegelasi on tuttavad juba kahest varasemast osast. Põhiliselt jätkatakse samade teemadega mis Les guerriers du silenceˈis ja  „Terra Materˈis ette tulevad, nagu üksiisiku vastuolu tema ümbrusega, väljavalitus, korruptsioon, reetmine, erivõimed ja nende hankimine, võitlus kurjaga jms.

Teksti loeti saksa keeles

Lugemise ajal romaan olulist vastupanu lugejale ei osutanud ja see oligi tema suuremaid voorusi. Lisaks lihtsustas lugemist ühe selge peategelase olemasolu. Farmeri puhul mitte üllatav, kuid teiste ameerika autorite juures vist haruldane, oli tema püüe arvestada tegelaste erineva keelelise taustaga – mitte kõik peategelase vestluskaaslased ei rääkinud inglise keelt.

 

 

Teksti loeti inglise keeles

Terra Mater“ on Pierre Bordage’i triloogia „Les guerriers du silence“ teine raamat. Kui triloogia esimese osa, mille nimi on samuti „Les guerriers du silence“, tegevus toimub kaheksakümne sajandi kauguses tulevikus, heites pilku sündmustele, mis viisid Naflini Konföderatsiooni lagunemisele ja Angi impeeriumi tekkele, siis „Terra Mater“ teeb sissevaate Angi impeeriumisse kuusteist aastat hiljem. Vahepealsetel aastatel on Angi keisririik end korralikult vana riigi varemetel laiali laotada suutnud, siin-seal perifeerias veel säilinud Naflini reliktid võetakse hoolika vaatluse alla, ja pigistatakse üksteise järel tühjaks.

 

Eelmise romaani kesksed tegelased Tixy ja Aphykit on taandatud kõrvaltegelasteks, „Les guerriers du silence’i“ lapstegelased Shari ja Fracis on täiskasvanuks saanud ning Syracusa õukonda halvasti sobituv provintsitar Sibrit jätkab oma püüdlusi päästmaks inimkonda. „Terra Mater’i“ peategelaseks saab aga 8-aastane Jek, keda tema vanemad soovivad panna Püha Propaganda misjonäride kooli, millest aga vaikuse sõdalaseks saada unistav poiss midagi kuulda ei taha. Niisiis alustab Jek oma koduplaneedilt Ut-Genilt esialgu üsna lootusetuna näivat odüsseiat vaikuse sõdalaste arvatava redupaiga, Terra Materi, poole. Rännaku kestel saadavad Jekki mitmed kaaslased, nagu nt jersalemlased San Fransisco ja Phoenix, sürakuusalane Marti. Vaatamata peategelase noorele eale ma „Terra Mater’it“ lasteromaaniks päriselt ei peaks, kuna selle tegevuse käigus toimuvad näiteks mõned massimõrvad, millest lähemalt kirjeldatakse siiski vaid ühte.

 

Teksti loeti saksa keeles

Vaikuse sõdalased on küllalt meeliköitev romaan. Autor on päris palju vaeva näinud tegelaste välimuse  kirjeldamisele. Kõige rohkem on värvi saanud ootuspäraselt peategelane Tixu, kelle kohta lugeja võib isegi lapsepõlve ja hariduselu seikasid teada saada. Huvitavad on ka mõned episoodilised tegelased (nt üks šamaan ja üks poliitik), kuid kõige olulisema naistegelase kirjeldamine jääb pisut ühekülgseks.
 
Romaani sündmused kulgevad rööbiti mitmel planeedil, mistõttu suhteliselt suure loetud lehekülgede mahu juures, milleks ma kulutasin märkimisväärse hulga aega, möödub romaanis aega suhteliselt vähe, ja sellega oli algul vaja harjuda.
 
Romaani üldine õhustik on võrdlemisi sünge. Näiteks planeedi Punatäpp, kus toimub viie peatüki tegevus, ühiskond on düstoopiline. Kurjategijate ja heidikute ohtrus on omane just sellele planeedile, kuid  kõrvalekalletega tegelaste lai valik on esindatud teistelgi planeetidel.
Teksti loeti saksa keeles

Romaan algab sellise tagasihoidliku taustaga kangelase küllaltki napi kirjeldusega, mistõttu esimest paari peatükki lugedes küsisin endalt, kas loost üldse asja võib saada. Pikapeale aga olukord paranes, lugu muutus põnevamaks, kuigi peategelane jäi endiselt vähehoomatavaks. Üheksanda peatüki paiku hakkasid ilmnema mõned sarnasused van Vogti teostega, mida ma küll oodata ei osanud, kuid mis kokkuvõttes mõjusid pigem positiivselt. 
Teksti loeti inglise keeles

Greenworld — unustatud planeet“ on lugu kosmoses laevahuku üle elanud seitsmeliikmelisest seltskonnast, kes satub ühele nurgatagusele planeedile. Maa-sarnase planeedi teeb eriliseks, vähemalt autori arvates, selle koloniseerimise ajalugu. Greenworldi koloniseerimist alustati 2000. aasta paiku. Peagi pärast uusasukate planeedile toimetamist jäeti sealsed kolonistid kas tahtlikult või juhuslikult isolatsiooni ja unustati. Päeval, mil sinna saabub laevaõnnetusest pääsenud seitsmik (see on u aastal 2250), on Greenworld olnud juba üle paari sajandi Päikeseimpeeriumist ära lõigatud.

 

Tegelaste hulk, keda selles suhteliselt lühikeses tekstis lugejale tutvustatakse, on mõistlikult väike – nimeliselt mainitakse neist umbes 20-t. Üldiselt tegelastelimuse kirjeldamisele sõnu ei kulutata. Peale nime antakse teada tolle elukutse-tegevusala ja sõjaväeline auaste (kui on). Kohati on ära toodud tegelase vanus, Raamatu peategelaseks võib pidada hiirkobras Gucky’t. Umbes meetripikkune näriline on sageli pildil. Teised tegelased jäävad Gucky varju. Neist võiks mainida kapten Per Durac’i, tehnik Markus Rondinit ja professor Wladimir Bogowskit.

Lugedes jäi mulje, et sündmused toimuvad kiiresti. Nagu öeldud, tegelaste kirjeldamisega eriti vaeva pole nähtud. Sama võib õelda ümbruse kohta: loodus ja linnaruum esinevad siin pigem väljajätuna, millegina, mille lugeja oma kujutlusvõimega täitma peaks. Ja isegi sel juhul mõjus teose lõpus Gucky arvamus, nagu oleks Greenworld’s olnud midagi paradiislikku, üllatavana.

 

Teksti loeti vene keeles

Jutt vananevast seiklejast, keda kuulujuttudest ajendatud uudishimu toob kaugele planeedile. Ta on teada saanud, et Seitsme Maskiga Planeet on üsna omapärane ilmaruumi asustatud planeetide hulgas. Sellel puuduvad sõjad, vaenutegevus ja kannatused. Mingis mõttes olevat tsivilisatsioon seal jõudnud oma viimasesse arengujärku. Üldiselt aga on Seitsme Maskiga Planeedist teada vähe — maalane Stello ei ole isegi kindel, mis päritolu on sealsed asukad.
Teksti loeti vene keeles

Tegemist on justkui gootiliku õudusjutuga, millele autor on keelemänguga pisut vinti peale keeranud. Loo tegevus toimub Inglismaal ühes keskaegses lossis. Peategelaseks on keegi daam, kes on selle maja pärija.
Teksti loeti vene keeles

 Pärast karme lahinguid on sõjamees taas koduplaneedile jõudnud, olles väliselt terve, sisemiselt aga muserdunud. Peategelase mälestused sõjaväljal juhtunust on katkendlikud ja teda painavad sund-unenäod.
Teksti loeti vene keeles