(romaan aastast 1965)
eesti keeles: «Esmaspäev algab laupäeval»
Tartu «Fantaasia» 2015 (Orpheuse Raamatukogu 2/2015)
Raamatu tegevuspaigaks on VÕMATUI (Võlukunsti ja Maagia Teaduslik Uurimisinstituut), tegelasteks instituudi töötajad.
Tegelaste seltskond on ääretult kirju.
On seda 60ndate entusiastliku noorust (kelledele kuulub autorite ilmne poolehoid).
On kuulsaid ja vähem kuulsaid maage ja soolapuhujaid: Merlin, Christobal Hosjaevitsh Hunta jne.
On igat masti bürokraate ning muid halle kujusid.
On igasugu muid kaake Naina Kiievna, H. M. Vii, loomulikult ka see havi, kelle käsul...
Asjale paneb krooni pähe instituudi direktor Janus Poluektovitsh.
Tegelikult on sellel romaanil eelkäija olemas: «Meister ja Margarita». Kuid ma ei tahaks siin selliseid paraleele vedada. Sest mulle meeldib see hoog ja nauding millega vennastepaar segab kokku asju mis esmapilgul ei segune. Tulemuseks on metsik süntees, mis oma pöörasuses on ometigi loomulik.
Romaanis oli mitmeid kohti kus mu vats ähvardas naerust rebeneda. Iseäranis muidugi see Võbegallo aretatud geniaalne tarbija. Mahedamat huumorit ja tigedamat paroodiat oli aga tunda peatükkides, mis H. G. Wellsi «Ajamasinale» austust avaldasid.
Nii nagu Heinleini varased jutud, nii annab ka «Esmaspäev...» sihukese tõetruu pildi oma kirjutamisajast, millist ükski nn. realistlik raamat pole võimeline esile manama.
Kes vähegi vene keeles lugeda suudab lugegu. Romaan on muidugi ka inglise keeles ilmunud, kuid ma pole neid tõlkeid näinud ning ei oska seega ka miskit nende taseme kohta öelda.
Võimalikust eesti keeles ilmumisest? Ma loodan, et ükski sodikäpp seda enne mind ette võta... muidu on hea raamat lörtsitud!!!
Film «Võlurid» (Tsharodei) on tõesti selle romaani ainetel tehtud. Aga see on ka kõik, mis selle kohta võib öelda. Peale VÕMATUI, pole sinna rohkem Strugatskeid alles jäänud. Tõsi, vennakesed kirjutasid selle stsenaariumi. Aga sel ajal – 70ndate alguses – olid nad totaalselt keelatud autorid ning nad kasutasid igat vähegi väärikat võimalust, et tsensuuri barjäärist läbi murda. Filmi kohta võikski öelda muusikaline uusaastafantaasia Strugatskite teemadel. Ning sellisena on ta isegi vaadatav. Filmis on üsna ägedaid kilde ja tegelasi...
Aga LUGEGE parem raamatut!
Nagu ütlevad autoridki, on see muinasjutt noorematele teadustöötajatele. Juba siin on sõnademäng viitega üheaegselt nii ametikohale kui ka vanusele ja staatusele teadusemaailmas. Ja sellele rahvale läkski ta vast kõige paremini peale. Igatahes nendes ringkondades oli raske leida hästi vene keelt valdavat inimest, kes seda lugenud (ja korduvalt) poleks.
Võlukunsti ja maagia uurimine teadusasutuses (nagu ta 60.datel Nõukogude Liidus välja nägi) on iseenest leid. Ja nagu autorid näitavad, sobivad need asjad suurepäraselt kokku. Tegelaskujusid on palju ja nende valik on väga kirju, nagu reaalseteski teadusasutustes.
Sündmused hakkavad keerlema kohe algusest, ja sinna on segatud kõike, mitte ainult teadust ja maagiat. Siin on huumorit, satiiri, paroodiat, detektiivi... Ühesõnaga kõike, ja tulemus on ääretult hea.Keelekasutus on lausa fantastiline. Ma ei kujuta üldse ette, kuidas on võimalik seda raamatut tõlkida.
Filmi kohta olen täiesti nõus Jyrkaga - muusikaline uusaastafantaasia Strugatskite teemadel, midagi muud ühist raamatul ja filmil ei ole. Film ongi vast väärt koolipoisi hinnet, aga enim (üle)loetud raamatul ei saa olla muud hinnet kui 5.
Tegelikult Strugatskid avaldasid 1990.a. ka samanimelise stsenaariumi, mis on üsna raamatu järgi (põhiliselt Võbegallo "ideaalsest tarbijast"). Siiralt kahju, et filmi hoopis selle stsenaariumijärgi ei tehtud.
Eelarvustajad on nimetanud romaani kohutavalt naljakaks. Ma ei tea, võib-olla tuleb sellest arusaamiseks lugeda venekeelset originaali või on mul lihtsalt teistsugune huumorimeel... Lugedes tuli küll mõnel korral (näiteks Võbegallo eksperimentide puhul) muie suule, ent väga naljakaks ma seda raamatut ei pea.
Peamiseks põhjuseks, mis hinde "4" peale tõmbab, on tegelikult asjaolu, et suur osa satiirist 1960. aastate Nõukogude Liidu eluolu ja teaduslike asutuste tegevuse kohta on oma aega kinni jäänud ning paneb praegu lugedes pigem õlgu kehitama. Vihjed mingi marksistliku dogma või mingi tarbekauba olemasolu või puudumise kohta ei ütle minuvanusele lugejale 2015. aasta Eestis suurt midagi. Sisuliselt tegelesid autorid praeguseks minevikuhõlma vajunud süsteemi peedistamisega, ent seda piisavalt pehmel moel, et romaan ikkagi trükis ilmuda saaks. Lugejaid, kel vanust alla viiekümne, paneb suur osa romaani satiirilisest poolest ilmselt lihtsalt õlgu kehitama. Eks tõlkijagi on sellest aru saanud ja suure osa tekstis olevaid vihjeid joonealuste märkustega lahti seletanud, aga see pole ikka see...
Lõpetuseks võiks öelda, et "Esmaspäeval" on mõningaid sarnasusi teiste Vendade Nõukogude süsteemi ja bürokraatiat arvustavate teostega, nagu "Tigu nõlvakul" ning "Hääbuv linn", ent neist on see kahtlemata žanriulmelisem. Võrreldes "Keskpäeva"-maailma teostega, mis on keskendunud inimkonna tulevikusaatusele ja muudele ajatutele probleemidele, mõjuvad need Vendade raamatud siiski märksa rohkem ajale jalgujäänutena. Aga "Esmaspäeva" maagilis-fantastiline tulevärk on kohati päris nauditav ja meeldejääv selle tõsiasja kiuste.
Praegu lugedes tekivad kohe paralleelid. Pratchettiga, kes oskas sisutut absurdi suvalisel teemal märksa naljakamalt arendada. Valvekord uusaastaööl toob meelde Strossi Laundry-sarja. Sõit ajamasinaga ühest raamatust teise ei tundu ka enam eriti värskena. Nii et mis seal siis on? Esimese osa ülevaade vene muinasjututegelastest ja skleroosiga Peemotist - no tore, kohati naljakas, eriti kui teada, kui tähtsad need inventarinumbrid olid. Teine osa - pisut palju sai neid uurimissuundi instituudi jaoks. Aga et millise jamaga nõuka ajal teaduse nime all tegeleti, sellele on muidugi teraselt vihjatud. Ja millised "korüfeed" neid suundi juhatasid. Kuid jälle - Lukjanenko Vahtkondade igivanad bossid on värvikamad. Kolmas osa - mulle ei meeldinud juba Wellsi ajamasin, veel vähem Baxteri hommage sellele ning ei jätnud muljet ka see variant. Ja arutlus ajas edasi-tagasi lendavast papagoist oli umbes kaheksa korda pikem kui vaja. Nii et praeguse aja lugeja jaoks on esmatutvus "Esmaspäevaga" kolmevääriline.
Tõlgitavusega on muidugi probleeme ja vene keele oskus tuleb abiks ka eestikeelset teksti lugedes - eeskätt tegelaste nimede puhul. Olgu või need kaks tagaplaanil töllerdavat ajakirjanikku. Nii palju kui võimalik, on tõlkija siiski ära teinud. Paar näpuviga võib igaühel juhtuda, lk 45 peaks lühendis AN asemel olema TA (Teaduste Akadeemia, mitte Akademija Nauk, eks ole) ja paar pisikest ebajärjekindlust oli veel. Nimetan seda vaid rõhutamaks, et millegi suurema kallal norida ei ole. Siis need joonealused märkused. Mõned on kahtlemata vajalikud. Ning vahe tegemine teaduslikuna näivate ja ka tegelikult kasutatavate mõistete vahel polnud ilmselt lihtne. Siiski, wikist võetud lause Banachi ruumist kui normeeritud ruumi erijuhust ei aita küll kedagi - kõik, kes teavad, mis on normeeritud ruum, teavad ka seda, mis on Banachi ruum.
Ah, noh, olgu siis ajaloolise väärtuse eest neli punkti.
Võrdlus "Meistri ja Margariitaga" on minu arvates ekslik. Kui Vendadel tõesti selline kavatsus oli (äkki oligi, mina ei tea), siis ei tulnud see eriti välja. Aga ei peagi tulema, et hea raamatu saaks (ääremärkusena, võrdlus võiks paljudel põhjustel hoopis kohasem olla "Hääbuva linna" puhul). Pigem olen nõus Musta Kassiga, kellele meenus Pratchett ja nii võiks Vendi ka ses osas omast ajast ees autoriteks pidada.
Tõlge on üldiselt sujuv, kuid odavkirjastuses ilmumine oma jälje siiski jättis. Teos on täis viiteid vene ja muu maailma kirjandusele ning hädasti oleks vaja läinud tubli tõlkija kõrvale niisama tublit ja laia silmaringiga keeletoimetajat (kaks pead on ikka kaks pead). Siis oleks võinud ära jääda näiteks "keiserlik vürst Romodanovski" (lk. 88, originaalis "князю-кесарю"), mida on ainuõige tõlkida "vürst-tseesar" (vt. Aleksei Tolstoi "Peeter Esimene" Fr. Tukla tõlkes) või näpukas "G. H. Wells" (lk. 179). Kommentaaridega on ka nii nagu on: st. kuidagi hajusalt. Täielikud kommentaarid, mis seletaks ära iga vihje, mida nõukogude tegelikkusega mitte kokku puutunud ja vene keelt mittevaldavad isikud ei mõista, peaks olema mahukamad (nii näiteks võinuks ju ka teised tähendusega nimed peale Homi ja Kamnojedovi ära tõlkida). Teiselt poolt on natuke liiale mindud. Ei usu näiteks mina, et algustäheortograafia reegel (mitte komme), et asutuste ametlikud nimed kirjutatakse läbiva suurtähega, on nende tähtsuse rõhutamiseks, nagu väidetakse lk. 129. Pigem on lihtsalt aeg-ajalt oluline vahet teha, kas tegu on ametliku nime või kõnekeelse nimetusega ja Nõukogude bürokraatide komme eriti pikki nimesid (ALMAVÜ jt) genereerida ise teema. Kokkuvõttes siiski, ma arvan, ei ole romaani originaalkeeles lugenud arvustajate kartus täitunud - tõlge on üle Eesti keskmise. Kommentaarid jäävad aga järjekindluse ja süstemaatilisuse poolest alla "Hääbuva linna" omadele ja praegusel kujul on nende otstarbekus kaheldav.
Selles mõttes ikkagi positiivne kogemus ju, et sain taaskord kinnitust, et Strugatskid pole minu "tassike teed". Kui ikka mitukümmend lehekülge juba loetud ja tekst ei olegi midagi enamat kui nõukaaja nostalgia hõnguline seosetu absurd, siis milleks enam oma aega ja emotsiooni sellisele jamale raisata...?
Ilmselgelt ma lihtsalt ei suuda mõista Strugatskite fenomeni. Umbes nii nagu ei saa ma ka aru inimestest, kes õhkavad nostalgiliselt selle väärastunud ühiskonna ja ajajärgu üle, mis N-Liit endast kujutas.
Noh, stseen kaevul koos haviga, kelle käsul asjad juhtuvad oli iseenesest ju päris tore. Päris selle kõige madalama hinde reserveerin tekstidele, mis tõesti täiesti vastuvõetamatud ja eemaletõukavad on. See siin paneb õlgu kehitama.
Nüüd kus esimene lugemine on lõpetatud, hakkan ma mõtlema kas peategelasena esitatud mees, Earl Turner, üldse on selle romaani peategelane. Kui romaani sündmused viivad ühiskonna olulise ümberkorraldamiseni, nagu paistab, siis üksiku tegelase osa ei saa olla kunagi nii suur et teda ennast pidada keskseks, isegi kui ta ise aktiivselt kaasa lööb, ja endast kõik võimaliku annab. Kuigi Turner tegutseb tulemuslikult, kaasa arvatud mõned dramaatilised tagasilöögid, on tema tähtsamaks ülesandeks võimaldada lugejatel heita pilk n-ö vana ajastu viimastele aastatele ja võidutseda koos uue ajastu võitjatega.
Tähtsaim tegelane leiab endale pidevalt uusi ettevõtmisi, pinge, vähemalt minu jaoks, oli üleval ja lugemine läks kiiremini kui näiteks Koestleri „Keskpäevapimeduse“ juures. Parajal hetkel esitatud praktilised nõuanded lähendavad lugejat looga ja tekitavad tunde nagu oleks ta ise sündmuste keskel. Koestleri romaani „Keskpäevapimedus“ peategelane Rubašov, ei olnud kunagi nii tulemuslik mässaja kui „Turneri päevikute“ Earl Turner, ent jättis minu jaoks parema mulje oma rikkama siseelu poolest võrreldes Turneriga, ja kas ei viita Turneri kohatised surmatungi puhangud tegelase teatud sisemisele kuhtumisele.
„Vaikuse-sõdalaste“ triloogia kolmas romaan. Enamik keskseid tegelasi on tuttavad juba kahest varasemast osast. Põhiliselt jätkatakse samade teemadega mis „Les guerriers du silenceˈis“ ja „Terra Materˈis“ ette tulevad, nagu üksiisiku vastuolu tema ümbrusega, väljavalitus, korruptsioon, reetmine, erivõimed ja nende hankimine, võitlus kurjaga jms.
Lugemise ajal romaan olulist vastupanu lugejale ei osutanud ja see oligi tema suuremaid voorusi. Lisaks lihtsustas lugemist ühe selge peategelase olemasolu. Farmeri puhul mitte üllatav, kuid teiste ameerika autorite juures vist haruldane, oli tema püüe arvestada tegelaste erineva keelelise taustaga – mitte kõik peategelase vestluskaaslased ei rääkinud inglise keelt.
„Terra Mater“ on Pierre Bordage’i triloogia „Les guerriers du silence“ teine raamat. Kui triloogia esimese osa, mille nimi on samuti „Les guerriers du silence“, tegevus toimub kaheksakümne sajandi kauguses tulevikus, heites pilku sündmustele, mis viisid Naflini Konföderatsiooni lagunemisele ja Angi impeeriumi tekkele, siis „Terra Mater“ teeb sissevaate Angi impeeriumisse kuusteist aastat hiljem. Vahepealsetel aastatel on Angi keisririik end korralikult vana riigi varemetel laiali laotada suutnud, siin-seal perifeerias veel säilinud Naflini reliktid võetakse hoolika vaatluse alla, ja pigistatakse üksteise järel tühjaks.
Eelmise romaani kesksed tegelased Tixy ja Aphykit on taandatud kõrvaltegelasteks, „Les guerriers du silence’i“ lapstegelased Shari ja Fracis on täiskasvanuks saanud ning Syracusa õukonda halvasti sobituv provintsitar Sibrit jätkab oma püüdlusi päästmaks inimkonda. „Terra Mater’i“ peategelaseks saab aga 8-aastane Jek, keda tema vanemad soovivad panna Püha Propaganda misjonäride kooli, millest aga vaikuse sõdalaseks saada unistav poiss midagi kuulda ei taha. Niisiis alustab Jek oma koduplaneedilt Ut-Genilt esialgu üsna lootusetuna näivat odüsseiat vaikuse sõdalaste arvatava redupaiga, Terra Materi, poole. Rännaku kestel saadavad Jekki mitmed kaaslased, nagu nt jersalemlased San Fransisco ja Phoenix, sürakuusalane Marti. Vaatamata peategelase noorele eale ma „Terra Mater’it“ lasteromaaniks päriselt ei peaks, kuna selle tegevuse käigus toimuvad näiteks mõned massimõrvad, millest lähemalt kirjeldatakse siiski vaid ühte.
„Greenworld — unustatud planeet“ on lugu kosmoses laevahuku üle elanud seitsmeliikmelisest seltskonnast, kes satub ühele nurgatagusele planeedile. Maa-sarnase planeedi teeb eriliseks, vähemalt autori arvates, selle koloniseerimise ajalugu. Greenworldi koloniseerimist alustati 2000. aasta paiku. Peagi pärast uusasukate planeedile toimetamist jäeti sealsed kolonistid kas tahtlikult või juhuslikult isolatsiooni ja unustati. Päeval, mil sinna saabub laevaõnnetusest pääsenud seitsmik (see on u aastal 2250), on Greenworld olnud juba üle paari sajandi Päikeseimpeeriumist ära lõigatud.
Tegelaste hulk, keda selles suhteliselt lühikeses tekstis lugejale tutvustatakse, on mõistlikult väike – nimeliselt mainitakse neist umbes 20-t. Üldiselt tegelaste välimuse kirjeldamisele sõnu ei kulutata. Peale nime antakse teada tolle elukutse-tegevusala ja sõjaväeline auaste (kui on). Kohati on ära toodud tegelase vanus, Raamatu peategelaseks võib pidada hiirkobras Gucky’t. Umbes meetripikkune näriline on sageli pildil. Teised tegelased jäävad Gucky varju. Neist võiks mainida kapten Per Durac’i, tehnik Markus Rondinit ja professor Wladimir Bogowskit.
Lugedes jäi mulje, et sündmused toimuvad kiiresti. Nagu öeldud, tegelaste kirjeldamisega eriti vaeva pole nähtud. Sama võib õelda ümbruse kohta: loodus ja linnaruum esinevad siin pigem väljajätuna, millegina, mille lugeja oma kujutlusvõimega täitma peaks. Ja isegi sel juhul mõjus teose lõpus Gucky arvamus, nagu oleks Greenworld’s olnud midagi paradiislikku, üllatavana.
