Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· H. G. Wells ·

The War of the Worlds

(romaan aastast 1898)

ajakirjapublikatsioon: «Pearson`s Magazine» 1897; aprill - detsember
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Maailmade sõda»
Tallinn, Elu, 1929
H. G. Wells «Ajamasin. Maailmade sõda» (1995)
Tallinn «Varrak» 2005

Tekst leidub kogumikes:
  • EW aegne
Hinne
Hindajaid
26
4
1
0
0
Keskmine hinne
4.806
Arvustused (31)

"Maailmade sõda" ja Wells on lahutamatud. Üks enim tuntud ja armastatud fantastilisi romaane üldse. Raamatut on korduvalt ekraniseeritud ja lavastatud, kirjutatud sel teemal muusikat jne. Tegemist on vist esimese SF looga kontaktist maavälise mõistusega ja paljugi romaanist on tänaseni aktuaalne. "Viis" suurmeistri shedöövrile. Erakordseks teeb selle loo vist see, et on (koos "Ajamasinaga")ainumas ulmekas, mida erinevate riigivõimude ajal erinevate tõlkijate poolt KORDUVALT ka maakeelde ümber on pandud.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kuidas ta küll oskas? Kirjutada küllaltki tehnilist raamatut, mis sada aastat hiljem ka veel tasemel on - see on midagi enamat, kui lihtsalt kirjutamine. Auga teenitud viis punkti klassikule. Muuseas - seda raamatut on korduvalt võrreldud filmiga 'Independence Day', kuid näib, et Wells teeb filmitegijatele pikalt ära - esiteks sisukuse, teiseks toimuva (loomulikult valmimise aja kriteeriume silmas pidades) põhjendatuse poolest.
Teksti loeti eesti keeles

Marslaste esimene sissetung. Ülejäänud tulid vist suurel osal just sellesama loo mõjul trükimasinatest välja. Muidu päris kõva tase, aga isiklikult jääb ta Nähtamatust ikka kõvasti maha. Aga üldiselt päris tore katastroofiromaan.
Teksti loeti eesti keeles

Maailmade sõda on ainuke Wellsi ulmeromaan, mis seisab kõrgemal ajast, mil ta kirjutatud on. Oskuslikult on kujutatud võõra jõu poolt põhjustatud paanikat (sama romaani ainetel Orson Wellesi poolt lavastatud raadiokuuldemäng suutis Amerikas ka pa päris reaalse paanika esile kutsuda). Samuti peavad kaasaegse lugeja silmis vett nii Marslased ja nende sõjavarustus, kui põhjus mis maalased siiski hävingust päästab. Wellsile kuulub ilmselt au olla tänaseni kulumiseni ekspluateeritud SF alaliigi (tulnukate sissetung) kõige efektsem esitaja. Tõesti tore.
Teksti loeti eesti keeles

Vist tõesti parim Wellsi teos. Suhtun suure nostalgiaga ka samanimelisse rockooperisse. Mälestusi on veelgi - esimene raamat, mille ma vene keeles läbi lugesin. Tõesti võimas elamus - ja jällegi ääretu realismi tõttu. Kui ka tänapäeval suudetaks küündida samalaadse usutavuseni. See viide enam uutele ameerika filmidele. Neil seal alati liiga hea elu olnud, nad ei suuda enam kirjlada tõelist hirmu, tõelist paanikat. Oma ulme usutavuses on Wells võrratu.
Teksti loeti vene keeles

Ääretult oluline tekst maailma ulme ajaloos! Kummaline on veel see, et oma skeemilt järgib antud romaan traditsioonilist tulevikusõja romaani... a la, et mis oleks kui sakslased hakkaksid Inglismaad vallutama, ainult, et HGW pani sakslaste asemele marslased... Tüüpiline näide sellest, kuidas värske pilguga vanasse traditsioonilisse süzheesse uus elu sisse puhutakse... aga Wells kujutas ka neid marslasi ääretult leidlikult... see on juba geniaalsus... Raamatut hindangi viiega just selle teedrajava tähenduse tõttu... puht meelelahutusena oleks hinne siiski neli... kirjanduslikult on "Nähtamatu" ja "Inimjumalad" kindlalt paremad.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Sel aastal sajandat juubelit pidav teos on mõnuga loetav. Romaan on mõjutanud, mõjutab ja jätkab mõjutamist ka pärast meid. Näiteks sai Connie Willis 1997 aasta Hugo preemia oma novelli “The Soul Selects Her Own Society: Invasion and Repulsion: A Chronological Reinterpretation of Two of Emily Dickinson’s Poems: A Wellsian Perspective” (milline õudlohe pealkirjaks!) eest. Novellis tõlgendatakse kahe Dickinsoni luuletuse sündi ajal, mil marslased Maad ründasid. Uuritakse, kuidas marslaste teod kajastuvad luuletustes ja kuidas luuletaja omakorda mõjutas marslasi. Ja veel: Lisaks kuulsale 1938. aasta 30.oktoobri raadiokuuldemängule põhjustas analoogse paanika viiekümnendate aastate algul Quito raadio kuuldemäng Ekuadoris. Sealsed sündmused nõudsid veriseid ohvreid. Ja veel: Viis aastat enne vaadeldavat romaani kirjutas Wells artikli “The Man of the Year Million” (1893), milles ta kirjeldas olendit, kes miljoni aasta pärast on asendanud inimese – see sarnanes väga marslastega tema “Maailmade sõjas”. Üle kandes selle inimese väga kauge järglase Marsile, järgis Wells lihtsat loogikat – kuna Mars on Maasta arengus vanem planeet, võisid Marsi eluvormid jõuda sellisele arengutasemele, millise inimesed saavutavad Maal kauges tulevikus. Kirjutades marslaste sissetungist, võis Wells vastamisi seada tänapäeva inimese oma kauge ning temaga mittesarnaneva järglasega. Loetud Wellsi romaanidest meeldib see mulle enim.
Teksti loeti vene keeles

Suurmeistri parimaid teoseid. Mind paneb imestama, et sellise tehnilise tasemega romaan suudeti kirjutati juba aastal 1897!!! Näidatakse veenvalt marslaste süstemaatilist Inglismaa purustamist ja vallutamist. Kuigi tulnukatel on eriti karmid relvad — mürkgaas, mingi laseri sarnane relv, ei näita Wells kõiki inimesi mingite ilgete paanikas äpudena, vaid laseb neil ka marslastele mõningat kahju tekitada. Hindes ei ole siin küsimus, see saab olla ainult "5".
Teksti loeti eesti keeles

Küllalt sünge lugu teemast, millest on kirjutatud küllalt palju. See raamat on eriline aga selle poolest, et see on esimene kirjatükk, mis püüab analüüsida tulnukate sissetungi inimeste liivakasti. Huvitav on see, et Wells püüab selgitada ka tulnukate motiive ning neile vabandust leida, mitte nagu tavaliselt, kus tulnukad on pahad lihtsalt sellepärast, et nad on pahad. On ju John Cristopheri Tripoodide jutt peaaegu sama süzheega. Samuti hiljuti kinodes jooksnud "Independence Day" (Yuck) ning "Mars Attacks". Nimekirja võiks vabalt jätkata lõpmatult. Huvitav on see, et arvestades teose vanust on detailid üldjoontes üsna vettpidavad (arvestamata muidugi asjaoluga, et Marsilt never laekub mingeid kurja elukaid, kes kohalikele laksu hakkavad andme) Laserid, robotid, närvigaasid ja ka (miks mitte) bioloogiline relv. Süzhee käib selle ümber, kuidas mingid astronoomid näevad mingeid Marsil toimuvaid sähvatusi ning veidikese aja pärast maanduvad meie armsal sinisel planeedil hiigelsuured konservipurgid. Konservipurkidest turnivad välja mingid kombitstegelased, kes kukuvad külvama kaost ning surma. Inimesed, kes alguses olid uudishimus, pärast tigedad, seejärel paanikas ning lõpuks peaaegu täielikus käegalöömismeeleolus proovivad jõudumööda vastu seista. Mingil määral see neil ka õnnestub, kuid selgub, et vastupanust hoolimata on neile leitud uues maailmas üsna nadi koht -- nimelt tulnukate taldrikus. Lõuks selgub, et tulnukate organismile pole jõukohane võitlus kohalike bakteritega ning heidavad hinge nagu üks mees. Tõsi, mulle tundub, et Wells on pisut liialdanud selle momendiga, et pärast tulnukate lahkumist suundusid kõik tagasi omatööpostile nagu midagi poleks juhtunudki. See vahepealne vestlus peategelase ja kahurväelase vahel viitas võimalikule puändiga lõpule. Vaatamat pisikesele nurisemisele panen hindeks kindla viie, kuna tegemist on teedrajava teosega, arvestades tema esmatrükki ning arvestades sellega, et tegemist oli esimese raamatuga, kus kirjanik spekuleerib mõttega, et mujal planeetidel ei pruugigi iinimesed elada. Huvitav, mis Vatikan sellisest jumalavallatust ideest arvas?
Teksti loeti inglise keeles

Uuesti lugemine tuleb mõttesse vaid mälu värskendamiseks Wellsi poolt ajast ees olevate ideede osas. Ülejäänu jättis kuidagi kombineeritud mulje.
Teksti loeti eesti keeles

Liitun eelkirjutajate kiiduavaldustega ja panen viie kirja. Mõne asja üle tahaks ikkagi nuriseda. Raamat oleks justkui päevikuvormis kirjutatud, mingit vahejuhtumit kirjeldama hakates on sulgudes juba ette ära lisatud lahendus. See häirib. Nii kaob ju ära ootamatuse võlu. Miks ma pean juba ette teadma, et maalased võidavad? "Trifiidide päev" on selles suhtes parem. Teiseks, päevik ise näitab peamiselt ühe inimese perspektiivi asjale, vahepeal aga räägib sellest, kuidas "minu vend nägi" ja "tegi". "Nähtamatus" on need eri isikute perspektiivid paremini lahus hoitud ja tulemus on ka sellevõrra meeldivam.Ja veel üks asi - anglotsentrism. Olgu London pealegi linnade kuniganna ja Inglismaa merede valitseja - Inglismaa häving pole veel kogu maailma lõpp, ka tsivilisatsiooni lõpp mitte.Öeldu ei tähenda, nagu mulle raamat ei meeldiks, soovisin lihtsalt osutada mõnele nõrgale kohale.
Teksti loeti eesti keeles

Eks panen minagi viie. Eespool on seda teost juba kuhjaga kiidetud, minu kiitmine siin miskit enam ei loe. Mainiksin ära hoopis eestikeelse raamatu lõpus olevat järelsõna, mis oli huvitav just Wellsi Eestiga seotuse koha pealt.
Teksti loeti eesti keeles

ma ei teagi lugesin need arvustused läbi, sealt eest ja mul oli täiesti häbi. kas viga on minus või ...... aga mind jättis see raamat täielikult külmaks . natukene isegi pettusin. mulle tundus kogu see asi kuidagi toores ja punnitatud. sorry.
Teksti loeti eesti keeles

Kui romaan oleks kirjutatud tänapäeval saaks ta minu käest nelja, sest olen paremaidki jutte lugenud. Tausta arvestades aga kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Võimsaim ulmeteos, mida ma olen lugenud. Ei suuda uskudagi kuidas oli Wells lahendanud mitmed kohad. Näiteks Maa bakterid tegid lõpu tulnukate võimule, mitte inimesed, kes loogiliselt iga teise ulmekirjaniku teostes oleks võitnud. Seekord võitis loodus ja Emake Maa. See teos on oma ajast ees.
Teksti loeti eesti keeles

Vaatamata puudustele ei saa sellele raamatule alla "5"e panna. Jah, peale sadu raamatuid ja filme oleme me ründavate tulnukatega nii harjunud, et kui üks päriselt ilmuks, oleks vist esimene reaktsioon "juba jälle", ent milline idee! Võimas!
Teksti loeti eesti keeles

Olen õnnelik, et näen, et siin pole öeldud, et Wells on jama kuna tema jutt ei ole aja kohane! Sest Wells on hea. Ja ja, me teame, et see mis juhtub Maailmade Sõjas ei saa päriselt juhtuda, sest Marsil ei ole elu. Kuid loeb jutt mitte teadus! Ja samas, kui kindlad me saame olla, et midagi sellist ei saa päriselt juhtuda...
Teksti loeti eesti keeles

"Maailmade sõda" peaks olema heaks näiteks SF-tekstist, mille tehniline butafooria jääb kirjaniku fantaasiavaesuse tõttu kiduma. Teoorias peaks marslased olema Maa inimkonnast ma ei tea mitu miljonit aastat ees (evolutsioon!), aga tehnika on neil selline, et kõlbas ainult 19. sajandi lõpu Maa vallutamiseks. Juba mõnikümmend aastat hiljem, II ms ajal oleks sissetungijate hävitamine ilmselt tundide küsimus olnud, rääkimata lahingu tulemusest.

Teine koht, mille kallal võiks norida, on marslaste poolt inimeste pinstlissepistmine. Liiga ilmselge lugeja madalamatel instinktidel mängimine minu jaoks. Kui juba inimesed kõlbasid tühjaksluristamiseks, pidid ju lehmad ja hobused ammugi kõlbama ja neist annab ju palju rohkem välja luristada...

Plusspoole peale tuleb lisaks juba küllalt kõne all olnud teose teedrajavale tähtsusele zhanri arengus kindlasti kanda ka meeldejäävad ning õnnestunud karakterid. Ainuüksi suurtükiväelase episoodi eest tasub hea hinne ära panna.

Teksti loeti eesti keeles

The War of the Worlds on ulmelugu tulnukate sissetungist, esimene selletaoline veel pealegi. Lool on kaks põhilist jutustajat: üks, kelle elukoha lähedusse marslaste esimene kosmosekapsel maandub ja kes seetõttu sissetungi algusest peale väga lähedalt näeb; ja esimese vend, kelle pilgu läbi saab näha paanikat Londonis, kui brittide sõjaväe esimesed üksused on teelt pühitud ja marslased linnale lähenevad.
 
Süžeest polegi mõtet pikemalt rääkida, sest see peaks olema tuttav mitte ainult erinevate muganduste kaudu vaid ka juba ainuüksi selle üldise mõju pärast (pop)kultuurile. Seetõttu aga oligi mul võimalik sellele tekstile huviga läheneda, sest kunagi noorena selle tõlkeversiooni esimest ja seni ainsat korda lugedes pidasin seda suhteliselt tüütuks ja igavaks.
 
Nüüd originaalteksti lugedes saan ma tegelikult aru miks. Natuke on asi selles, et loo esimeses osas tegutseb Briti sõjavägi marslaste vastu tegelikult üllatavalt hästi. Osaliselt tuleb see muidugi marslaste liigsest enesekindlusest, kuigi ka nemad on õppimisvõimelised ja kohandavad oma strateegiat iga tagasilöögi järel. Siiski on raske inimesi siin näha dodode või sipelgate rollis, nagu paanikas jutustaja väidab.
 
Suuremalt jaolt oli asi aga tõenäoliselt selles, et loo teine osa ei ole autoril vahest kõige paremini õnnestunud (see on probleem, mis kummitab tegelikult ka tema teist kuulsat romaani "Nähtamatu"). Ma mõistan, et selle eesmärk ei olnudki enam näidata sõda vaid keskenduda laastamistööle ja selle mõjule nende üksikute ellujäänute suhtes, kes marslaste kätte langenud aladel veel ellu olid jäänud.
 
Ja kahtlemata oli seal mõjusaid hetki, nagu see, kus jutustaja pimedast keldrist välja ilmudes näeb, kuidas marslased on vallutatud ala justkui oma planeedi sarnaseks muutnud. Kuid hea õhkkond ei suuda siin päriselt välja kanda seda, et kõik muu üsnagi kasutult ringiratast käib. Lõpplahendust aga pean ma jätkuvalt üsna ebaõnnestunud valikuks ja ehk suurimaks miinuseks kogu loo juures.
 
Kuid liiga palju ei tasu siin siiski kritiseerida, sest tegelikult on selles teoses kiiduväärilist küllaga. Eelkõige särab siin viktoriaanliku Inglismaa kujutamise ehedus ja kujutatud stseenide tõepära - näiteks Londonis toimuv paanika ja kogu rahvamasside põgenemisega kaasas käiv on absoluutselt meisterlik. Sellele ei jää palju alla ka eelnevad stseenid juba alates esimese kapsli saabumisest ühte vaiksesse maakohta.
 
Loo peategelaseks polegi niivõrd kumbki jutustaja (kes jäävad mõlemad kuni lõpuni anonüümseks) ega ka marslased vaid just nimelt Briti impeerium ja selle rahvas. Tänapäeval võib seda teost nii lugeda isegi mitte enam ulmeromaanina vaid lihtsalt väga hea ajaloolise romaanina. Sarnases võtmes oleks kindlasti tore lugeda ka Prantsuse või Hispaania või Osmani impeeriumite kokkupõrkest tulnukatega. Miks mitte?
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Erkki Toht
24.09.1974
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Nüüd kus esimene lugemine on lõpetatud, hakkan ma mõtlema kas peategelasena esitatud mees, Earl Turner, üldse on selle romaani peategelane. Kui romaani sündmused viivad ühiskonna olulise ümberkorraldamiseni, nagu paistab, siis üksiku tegelase osa ei saa olla kunagi nii suur et teda ennast pidada keskseks, isegi kui ta ise aktiivselt kaasa lööb, ja endast kõik võimaliku annab. Kuigi Turner tegutseb tulemuslikult, kaasa arvatud mõned dramaatilised tagasilöögid, on tema tähtsamaks ülesandeks võimaldada lugejatel heita pilk n-ö vana ajastu viimastele aastatele ja võidutseda koos uue ajastu võitjatega.

 

Tähtsaim tegelane leiab endale pidevalt uusi ettevõtmisi, pinge, vähemalt minu jaoks, oli üleval ja lugemine läks kiiremini kui näiteks Koestleri „Keskpäevapimedusejuures. Parajal hetkel esitatud praktilised nõuanded lähendavad lugejat looga ja tekitavad tunde nagu oleks ta ise sündmuste keskel. Koestleri romaani „Keskpäevapimeduspeategelane Rubašov, ei olnud kunagi nii tulemuslik mässaja kui Turneri päevikute“ Earl Turner, ent jättis minu jaoks parema mulje oma rikkama siseelu poolest võrreldes Turneriga, ja kas ei viita Turneri kohatised surmatungi puhangud tegelase teatud sisemisele kuhtumisele.

Teksti loeti inglise keeles

Vaikuse-sõdalaste triloogia kolmas romaan. Enamik keskseid tegelasi on tuttavad juba kahest varasemast osast. Põhiliselt jätkatakse samade teemadega mis Les guerriers du silenceˈis ja  „Terra Materˈis ette tulevad, nagu üksiisiku vastuolu tema ümbrusega, väljavalitus, korruptsioon, reetmine, erivõimed ja nende hankimine, võitlus kurjaga jms.

Teksti loeti saksa keeles

Lugemise ajal romaan olulist vastupanu lugejale ei osutanud ja see oligi tema suuremaid voorusi. Lisaks lihtsustas lugemist ühe selge peategelase olemasolu. Farmeri puhul mitte üllatav, kuid teiste ameerika autorite juures vist haruldane, oli tema püüe arvestada tegelaste erineva keelelise taustaga – mitte kõik peategelase vestluskaaslased ei rääkinud inglise keelt.

 

 

Teksti loeti inglise keeles

Terra Mater“ on Pierre Bordage’i triloogia „Les guerriers du silence“ teine raamat. Kui triloogia esimese osa, mille nimi on samuti „Les guerriers du silence“, tegevus toimub kaheksakümne sajandi kauguses tulevikus, heites pilku sündmustele, mis viisid Naflini Konföderatsiooni lagunemisele ja Angi impeeriumi tekkele, siis „Terra Mater“ teeb sissevaate Angi impeeriumisse kuusteist aastat hiljem. Vahepealsetel aastatel on Angi keisririik end korralikult vana riigi varemetel laiali laotada suutnud, siin-seal perifeerias veel säilinud Naflini reliktid võetakse hoolika vaatluse alla, ja pigistatakse üksteise järel tühjaks.

 

Eelmise romaani kesksed tegelased Tixy ja Aphykit on taandatud kõrvaltegelasteks, „Les guerriers du silence’i“ lapstegelased Shari ja Fracis on täiskasvanuks saanud ning Syracusa õukonda halvasti sobituv provintsitar Sibrit jätkab oma püüdlusi päästmaks inimkonda. „Terra Mater’i“ peategelaseks saab aga 8-aastane Jek, keda tema vanemad soovivad panna Püha Propaganda misjonäride kooli, millest aga vaikuse sõdalaseks saada unistav poiss midagi kuulda ei taha. Niisiis alustab Jek oma koduplaneedilt Ut-Genilt esialgu üsna lootusetuna näivat odüsseiat vaikuse sõdalaste arvatava redupaiga, Terra Materi, poole. Rännaku kestel saadavad Jekki mitmed kaaslased, nagu nt jersalemlased San Fransisco ja Phoenix, sürakuusalane Marti. Vaatamata peategelase noorele eale ma „Terra Mater’it“ lasteromaaniks päriselt ei peaks, kuna selle tegevuse käigus toimuvad näiteks mõned massimõrvad, millest lähemalt kirjeldatakse siiski vaid ühte.

 

Teksti loeti saksa keeles

Vaikuse sõdalased on küllalt meeliköitev romaan. Autor on päris palju vaeva näinud tegelaste välimuse  kirjeldamisele. Kõige rohkem on värvi saanud ootuspäraselt peategelane Tixu, kelle kohta lugeja võib isegi lapsepõlve ja hariduselu seikasid teada saada. Huvitavad on ka mõned episoodilised tegelased (nt üks šamaan ja üks poliitik), kuid kõige olulisema naistegelase kirjeldamine jääb pisut ühekülgseks.
 
Romaani sündmused kulgevad rööbiti mitmel planeedil, mistõttu suhteliselt suure loetud lehekülgede mahu juures, milleks ma kulutasin märkimisväärse hulga aega, möödub romaanis aega suhteliselt vähe, ja sellega oli algul vaja harjuda.
 
Romaani üldine õhustik on võrdlemisi sünge. Näiteks planeedi Punatäpp, kus toimub viie peatüki tegevus, ühiskond on düstoopiline. Kurjategijate ja heidikute ohtrus on omane just sellele planeedile, kuid  kõrvalekalletega tegelaste lai valik on esindatud teistelgi planeetidel.
Teksti loeti saksa keeles

Romaan algab sellise tagasihoidliku taustaga kangelase küllaltki napi kirjeldusega, mistõttu esimest paari peatükki lugedes küsisin endalt, kas loost üldse asja võib saada. Pikapeale aga olukord paranes, lugu muutus põnevamaks, kuigi peategelane jäi endiselt vähehoomatavaks. Üheksanda peatüki paiku hakkasid ilmnema mõned sarnasused van Vogti teostega, mida ma küll oodata ei osanud, kuid mis kokkuvõttes mõjusid pigem positiivselt. 
Teksti loeti inglise keeles

Greenworld — unustatud planeet“ on lugu kosmoses laevahuku üle elanud seitsmeliikmelisest seltskonnast, kes satub ühele nurgatagusele planeedile. Maa-sarnase planeedi teeb eriliseks, vähemalt autori arvates, selle koloniseerimise ajalugu. Greenworldi koloniseerimist alustati 2000. aasta paiku. Peagi pärast uusasukate planeedile toimetamist jäeti sealsed kolonistid kas tahtlikult või juhuslikult isolatsiooni ja unustati. Päeval, mil sinna saabub laevaõnnetusest pääsenud seitsmik (see on u aastal 2250), on Greenworld olnud juba üle paari sajandi Päikeseimpeeriumist ära lõigatud.

 

Tegelaste hulk, keda selles suhteliselt lühikeses tekstis lugejale tutvustatakse, on mõistlikult väike – nimeliselt mainitakse neist umbes 20-t. Üldiselt tegelastelimuse kirjeldamisele sõnu ei kulutata. Peale nime antakse teada tolle elukutse-tegevusala ja sõjaväeline auaste (kui on). Kohati on ära toodud tegelase vanus, Raamatu peategelaseks võib pidada hiirkobras Gucky’t. Umbes meetripikkune näriline on sageli pildil. Teised tegelased jäävad Gucky varju. Neist võiks mainida kapten Per Durac’i, tehnik Markus Rondinit ja professor Wladimir Bogowskit.

Lugedes jäi mulje, et sündmused toimuvad kiiresti. Nagu öeldud, tegelaste kirjeldamisega eriti vaeva pole nähtud. Sama võib õelda ümbruse kohta: loodus ja linnaruum esinevad siin pigem väljajätuna, millegina, mille lugeja oma kujutlusvõimega täitma peaks. Ja isegi sel juhul mõjus teose lõpus Gucky arvamus, nagu oleks Greenworld’s olnud midagi paradiislikku, üllatavana.

 

Teksti loeti vene keeles

Jutt vananevast seiklejast, keda kuulujuttudest ajendatud uudishimu toob kaugele planeedile. Ta on teada saanud, et Seitsme Maskiga Planeet on üsna omapärane ilmaruumi asustatud planeetide hulgas. Sellel puuduvad sõjad, vaenutegevus ja kannatused. Mingis mõttes olevat tsivilisatsioon seal jõudnud oma viimasesse arengujärku. Üldiselt aga on Seitsme Maskiga Planeedist teada vähe — maalane Stello ei ole isegi kindel, mis päritolu on sealsed asukad.
Teksti loeti vene keeles

Tegemist on justkui gootiliku õudusjutuga, millele autor on keelemänguga pisut vinti peale keeranud. Loo tegevus toimub Inglismaal ühes keskaegses lossis. Peategelaseks on keegi daam, kes on selle maja pärija.
Teksti loeti vene keeles

 Pärast karme lahinguid on sõjamees taas koduplaneedile jõudnud, olles väliselt terve, sisemiselt aga muserdunud. Peategelase mälestused sõjaväljal juhtunust on katkendlikud ja teda painavad sund-unenäod.
Teksti loeti vene keeles