Nõukogude sotsialistliku ulme huvipakkuvamaid esindajaid. Kui tolle aja kohustuslik butafooria maha arvata, jääb alles väga huvitav idee -- nägemismeelte kaudu mõjuvast geneetilisest koodist, mis toob kaasa organismi kohese transformatsiooni.
Nõukogulik või mitte.. Aga oma nostalgiamaik on sellel lool minu jaoks kyljes. Nimelt oli see mu mäletamist mööda yks esimesi asju mida ma vene keeles (Tehnika Molodjozi) vabatahtlikult lugeda yritasin..
Lugu ise oli well.. oli ja ei olnud kah. Idee iseenesest - pimedalt syndinud inimene tulevahetuses olenditega kelle nägemine võrdub surmaga, igati vahva. Aga kõikeks selleks vajaliku muu butafooria leiutamist oleks võinud vähe tõsisemalt võtta. Kas siis usutavamalt vormistada või kuidagi nii et asja ilme jaburus väga häirima ei hakkaks.
Mis seal salata, kaks kolmandikku Ondřej Neffi tekstide tõlgetest teistesse keeltesse on tehtud just sellest raamatust. Takkajärgi targana ei saa öelda, et see köide oleks just midagi ainulaadset, aga omaaegses tšehhi ulmes oli see teistest raamatutest suisa peajagu üle.
Jutustust «Bílá hůl ráže 7,62» peetakse selle kogumiku üheks parimaks tekstiks... kas just parim, aga üks kuulsamaid küll.
Loo peategelaseks on pime kaskadöör Martin Daneš. Noormehe isa oli Vietnami sõjas arst ning sattus ameeriklaste eksperimentaalse pommi(katse)tamise alla ning kaotas selle tagajärjel nägemise. Ameeriklased küll vabandasid hiljem ja ütlesid, et mingit ohtu pole, kuid Martin sündis pimedana. Isa muidugi treenis poissi maast-madalast ning selle tulemusena suudabki Martin pimedana olla autorodeo kaskadöör.
Teise plaanina on loos aga ebatavalise invasiooni kirjeldus. Üks maalaste kosmosesond satub võõrtsivilisatsiooni kätte ning nood võõrad alustavad selle abil sissetungi... st edastavad sondi abil juhtimiskeskusesse telepildi, mille nägemine muudab ka edastatud infot näinud maalased tulnukateks.
Kuna tulnukad toimetavad oma vallutusretke silmade kaudu, siis hakkavad eriteenistused kibekähku otsima võitluskõlbulikke pimedaid. Parima kandidaadina kerkib esile kaskadöör Martin Daneš, aga õnnetuseks on noormehe isa temast paadunud patsifisti kasvatanud...
Kindlasti on tegu efektse ja meeldejääva tekstiga ning märuliulme fännid peaks taolisest sillas olema... omal ajal mul paar sõpra muudkui sonisid sellest loost, kus pime automaadist miskeid tulnukaid kõmmutab... et jäi meelde küll ja pani endast rääkima.
Võimalik, et ma olen liialt esteet, aga ei vapustanud see jutt mind omal ajal vene keeles, ei vapustanud see ka nüüd tšehhi keeles. Jah, ma ma annan au originaalsele ja hästi kirjapandud invasiooniideele, saan ka aru, et Ondřej Neff oli seda jutustust kirjutades üsna algaja jne.
Reaalsus on aga selline, et tekst läheb kuradima puiselt käima ja mina oleks võimaluse korral käskinud autoril umbes kümme lehekülge algusest ära kärpida... pean silmas eelkõige seda, kus kirjeldatakse pimeda kaskadööri etteastet, tema leidmist eriteenistuste poolt jne. Alustada oleks võinud kohe sealt, kus teadlased laboris sondi jälgivad ja läbi teleekraani jama saabuma hakkab.
Samas, on kõik järgnev vägagi hästi kirja pandud, eriti veel kui võtta arvesse autori olematut kirjanikustaaži. Tulnukatapp sotsialistlikus Tšehhoslovakkias oli ikka sedavõrd ehe, et isegi praegu üle lugedes tekkis küsimus, et kuidas see üldse seal ilmuda sai... vene tõlge kuulub aga suisa punamüstika valdkonda...
Nüüd kus esimene lugemine on lõpetatud, hakkan ma mõtlema kas peategelasena esitatud mees, Earl Turner, üldse on selle romaani peategelane. Kui romaani sündmused viivad ühiskonna olulise ümberkorraldamiseni, nagu paistab, siis üksiku tegelase osa ei saa olla kunagi nii suur et teda ennast pidada keskseks, isegi kui ta ise aktiivselt kaasa lööb, ja endast kõik võimaliku annab. Kuigi Turner tegutseb tulemuslikult, kaasa arvatud mõned dramaatilised tagasilöögid, on tema tähtsamaks ülesandeks võimaldada lugejatel heita pilk n-ö vana ajastu viimastele aastatele ja võidutseda koos uue ajastu võitjatega.
Tähtsaim tegelane leiab endale pidevalt uusi ettevõtmisi, pinge, vähemalt minu jaoks, oli üleval ja lugemine läks kiiremini kui näiteks Koestleri „Keskpäevapimeduse“ juures. Parajal hetkel esitatud praktilised nõuanded lähendavad lugejat looga ja tekitavad tunde nagu oleks ta ise sündmuste keskel. Koestleri romaani „Keskpäevapimedus“ peategelane Rubašov, ei olnud kunagi nii tulemuslik mässaja kui „Turneri päevikute“ Earl Turner, ent jättis minu jaoks parema mulje oma rikkama siseelu poolest võrreldes Turneriga, ja kas ei viita Turneri kohatised surmatungi puhangud tegelase teatud sisemisele kuhtumisele.
„Vaikuse-sõdalaste“ triloogia kolmas romaan. Enamik keskseid tegelasi on tuttavad juba kahest varasemast osast. Põhiliselt jätkatakse samade teemadega mis „Les guerriers du silenceˈis“ ja „Terra Materˈis“ ette tulevad, nagu üksiisiku vastuolu tema ümbrusega, väljavalitus, korruptsioon, reetmine, erivõimed ja nende hankimine, võitlus kurjaga jms.
Lugemise ajal romaan olulist vastupanu lugejale ei osutanud ja see oligi tema suuremaid voorusi. Lisaks lihtsustas lugemist ühe selge peategelase olemasolu. Farmeri puhul mitte üllatav, kuid teiste ameerika autorite juures vist haruldane, oli tema püüe arvestada tegelaste erineva keelelise taustaga – mitte kõik peategelase vestluskaaslased ei rääkinud inglise keelt.
„Terra Mater“ on Pierre Bordage’i triloogia „Les guerriers du silence“ teine raamat. Kui triloogia esimese osa, mille nimi on samuti „Les guerriers du silence“, tegevus toimub kaheksakümne sajandi kauguses tulevikus, heites pilku sündmustele, mis viisid Naflini Konföderatsiooni lagunemisele ja Angi impeeriumi tekkele, siis „Terra Mater“ teeb sissevaate Angi impeeriumisse kuusteist aastat hiljem. Vahepealsetel aastatel on Angi keisririik end korralikult vana riigi varemetel laiali laotada suutnud, siin-seal perifeerias veel säilinud Naflini reliktid võetakse hoolika vaatluse alla, ja pigistatakse üksteise järel tühjaks.
Eelmise romaani kesksed tegelased Tixy ja Aphykit on taandatud kõrvaltegelasteks, „Les guerriers du silence’i“ lapstegelased Shari ja Fracis on täiskasvanuks saanud ning Syracusa õukonda halvasti sobituv provintsitar Sibrit jätkab oma püüdlusi päästmaks inimkonda. „Terra Mater’i“ peategelaseks saab aga 8-aastane Jek, keda tema vanemad soovivad panna Püha Propaganda misjonäride kooli, millest aga vaikuse sõdalaseks saada unistav poiss midagi kuulda ei taha. Niisiis alustab Jek oma koduplaneedilt Ut-Genilt esialgu üsna lootusetuna näivat odüsseiat vaikuse sõdalaste arvatava redupaiga, Terra Materi, poole. Rännaku kestel saadavad Jekki mitmed kaaslased, nagu nt jersalemlased San Fransisco ja Phoenix, sürakuusalane Marti. Vaatamata peategelase noorele eale ma „Terra Mater’it“ lasteromaaniks päriselt ei peaks, kuna selle tegevuse käigus toimuvad näiteks mõned massimõrvad, millest lähemalt kirjeldatakse siiski vaid ühte.
„Greenworld — unustatud planeet“ on lugu kosmoses laevahuku üle elanud seitsmeliikmelisest seltskonnast, kes satub ühele nurgatagusele planeedile. Maa-sarnase planeedi teeb eriliseks, vähemalt autori arvates, selle koloniseerimise ajalugu. Greenworldi koloniseerimist alustati 2000. aasta paiku. Peagi pärast uusasukate planeedile toimetamist jäeti sealsed kolonistid kas tahtlikult või juhuslikult isolatsiooni ja unustati. Päeval, mil sinna saabub laevaõnnetusest pääsenud seitsmik (see on u aastal 2250), on Greenworld olnud juba üle paari sajandi Päikeseimpeeriumist ära lõigatud.
Tegelaste hulk, keda selles suhteliselt lühikeses tekstis lugejale tutvustatakse, on mõistlikult väike – nimeliselt mainitakse neist umbes 20-t. Üldiselt tegelaste välimuse kirjeldamisele sõnu ei kulutata. Peale nime antakse teada tolle elukutse-tegevusala ja sõjaväeline auaste (kui on). Kohati on ära toodud tegelase vanus, Raamatu peategelaseks võib pidada hiirkobras Gucky’t. Umbes meetripikkune näriline on sageli pildil. Teised tegelased jäävad Gucky varju. Neist võiks mainida kapten Per Durac’i, tehnik Markus Rondinit ja professor Wladimir Bogowskit.
Lugedes jäi mulje, et sündmused toimuvad kiiresti. Nagu öeldud, tegelaste kirjeldamisega eriti vaeva pole nähtud. Sama võib õelda ümbruse kohta: loodus ja linnaruum esinevad siin pigem väljajätuna, millegina, mille lugeja oma kujutlusvõimega täitma peaks. Ja isegi sel juhul mõjus teose lõpus Gucky arvamus, nagu oleks Greenworld’s olnud midagi paradiislikku, üllatavana.