Robert A. Heinlein

Nüüd kus esimene lugemine on lõpetatud, hakkan ma mõtlema kas peategelasena esitatud mees, Earl Turner, üldse on selle romaani peategelane. Kui romaani sündmused viivad ühiskonna olulise ümberkorraldamiseni, nagu paistab, siis üksiku tegelase osa ei saa olla kunagi nii suur et teda ennast pidada keskseks, isegi kui ta ise aktiivselt kaasa lööb, ja endast kõik võimaliku annab. Kuigi Turner tegutseb tulemuslikult, kaasa arvatud mõned dramaatilised tagasilöögid, on tema tähtsamaks ülesandeks võimaldada lugejatel heita pilk n-ö vana ajastu viimastele aastatele ja võidutseda koos uue ajastu võitjatega.

Tähtsaim tegelane leiab endale pidevalt uusi ettevõtmisi, pinge, vähemalt minu jaoks, oli üleval ja lugemine läks kiiremini kui näiteks Koestleri „Keskpäevapimeduse“ juures. Parajal hetkel esitatud praktilised nõuanded lähendavad lugejat looga ja tekitavad tunde nagu oleks ta ise sündmuste keskel. Koestleri romaani „Keskpäevapimedus“ peategelane Rubašov, ei olnud kunagi nii tulemuslik mässaja kui „Turneri päevikute“ Earl Turner, ent jättis minu jaoks parema mulje oma rikkama siseelu poolest võrreldes Turneriga, ja kas ei viita Turneri kohatised surmatungi puhangud tegelase teatud sisemisele kuhtumisele.

„Vaikuse-sõdalaste“ triloogia kolmas romaan. Enamik keskseid tegelasi on tuttavad juba kahest varasemast osast. Põhiliselt jätkatakse samade teemadega mis „Les guerriers du silenceˈis“ ja  „Terra Materˈis“ ette tulevad, nagu üksiisiku vastuolu tema ümbrusega, väljavalitus, korruptsioon, reetmine, erivõimed ja nende hankimine, võitlus kurjaga jms.

Lugemise ajal romaan olulist vastupanu lugejale ei osutanud ja see oligi tema suuremaid voorusi. Lisaks lihtsustas lugemist ühe selge peategelase olemasolu. Farmeri puhul mitte üllatav, kuid teiste ameerika autorite juures vist haruldane, oli tema püüe arvestada tegelaste erineva keelelise taustaga – mitte kõik peategelase vestluskaaslased ei rääkinud inglise keelt.

„Terra Mater“ on Pierre Bordage’i triloogia „Les guerriers du silence“ teine raamat. Kui triloogia esimese osa, mille nimi on samuti „Les guerriers du silence“, tegevus toimub kaheksakümne sajandi kauguses tulevikus, heites pilku sündmustele, mis viisid Naflini Konföderatsiooni lagunemisele ja Angi impeeriumi tekkele, siis „Terra Mater“ teeb sissevaate Angi impeeriumisse kuusteist aastat hiljem. Vahepealsetel aastatel on Angi keisririik end korralikult vana riigi varemetel laiali laotada suutnud, siin-seal perifeerias veel säilinud Naflini reliktid võetakse hoolika vaatluse alla, ja pigistatakse üksteise järel tühjaks.

Eelmise romaani kesksed tegelased Tixy ja Aphykit on taandatud kõrvaltegelasteks, „Les guerriers du silence’i“ lapstegelased Shari ja Fracis on täiskasvanuks saanud ning Syracusa õukonda halvasti sobituv provintsitar Sibrit jätkab oma püüdlusi päästmaks inimkonda. „Terra Mater’i“ peategelaseks saab aga 8-aastane Jek, keda tema vanemad soovivad panna Püha Propaganda misjonäride kooli, millest aga vaikuse sõdalaseks saada unistav poiss midagi kuulda ei taha. Niisiis alustab Jek oma koduplaneedilt Ut-Genilt esialgu üsna lootusetuna näivat odüsseiat vaikuse sõdalaste arvatava redupaiga, Terra Materi, poole. Rännaku kestel saadavad Jekki mitmed kaaslased, nagu nt jersalemlased San Fransisco ja Phoenix, sürakuusalane Marti. Vaatamata peategelase noorele eale ma „Terra Mater’it“ lasteromaaniks päriselt ei peaks, kuna selle tegevuse käigus toimuvad näiteks mõned massimõrvad, millest lähemalt kirjeldatakse siiski vaid ühte.

„Greenworld — unustatud planeet“ on lugu kosmoses laevahuku üle elanud seitsmeliikmelisest seltskonnast, kes satub ühele nurgatagusele planeedile. Maa-sarnase planeedi teeb eriliseks, vähemalt autori arvates, selle koloniseerimise ajalugu. Greenworldi koloniseerimist alustati 2000. aasta paiku. Peagi pärast uusasukate planeedile toimetamist jäeti sealsed kolonistid kas tahtlikult või juhuslikult isolatsiooni ja unustati. Päeval, mil sinna saabub laevaõnnetusest pääsenud seitsmik (see on u aastal 2250), on Greenworld olnud juba üle paari sajandi Päikeseimpeeriumist ära lõigatud.

Tegelaste hulk, keda selles suhteliselt lühikeses tekstis lugejale tutvustatakse, on mõistlikult väike – nimeliselt mainitakse neist umbes 20-t. Üldiselt tegelaste välimuse kirjeldamisele sõnu ei kulutata. Peale nime antakse teada tolle elukutse-tegevusala ja sõjaväeline auaste (kui on). Kohati on ära toodud tegelase vanus, Raamatu peategelaseks võib pidada hiirkobras Gucky’t. Umbes meetripikkune näriline on sageli pildil. Teised tegelased jäävad Gucky varju. Neist võiks mainida kapten Per Durac’i, tehnik Markus Rondinit ja professor Wladimir Bogowskit.

Lugedes jäi mulje, et sündmused toimuvad kiiresti. Nagu öeldud, tegelaste kirjeldamisega eriti vaeva pole nähtud. Sama võib õelda ümbruse kohta: loodus ja linnaruum esinevad siin pigem väljajätuna, millegina, mille lugeja oma kujutlusvõimega täitma peaks. Ja isegi sel juhul mõjus teose lõpus Gucky arvamus, nagu oleks Greenworld’s olnud midagi paradiislikku, üllatavana.