Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Isaac Asimov

2.01.1920–6.04.1992

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Poul Anderson ·

The Broken Sword

(romaan aastast 1954)

eesti keeles: «Murtud mõõk»
Tartu «Fantaasia» 2000 (Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
20
7
1
0
1
Keskmine hinne
4.552
Arvustused (29)
Jüri Kallas

Oeh, üle pika aja sai loetud ometi üks high fantasy tekst, millele saab üsna rahuliku südamega viie panna...

Romaan algab viiking Ormi juhtumustega, kes röövretkede käigus oma kodukandist Inglismaale jõuab, seal mingi hulga rahvast maha lööb, ristiusku astub ja naise võtab... See on eellugu, mis kogu hilisemale loole üsna olulist värvi annab.

Õige lugu algab teisest peatükist, mil Inglismaa elfide valitseja üle hulga aja jälle inimeste maale kõndima läheb. Metsas konutavalt nõiamoorilt (Ormi poolt mahanotitud pere emand) kuuleb elfide isand, et Ormi peres on sündinud poisslaps, aga ka seda et too veel ristimata on – järelikult on võimalik vahetus (ingl. changeling). Elfide valitseja teostabki selle ning saab omale kasupoja...

Oma poolsada lehekülge raamatust on pühendatud vastse elfide printsi kasvamisele ning selle taustaks antakse ka üsna põhjalik ülevaade elfide elust-olust. Teise liinina kirjeldatakse ka Ormi pere edasist elu...

Lisaks romaani tegelaste eraelule hakkab pisitasa mängu tulema romaani ühiskondlik-poliitiline plaan – elfide suhted trollidega, ehk hapra vaherahu ilmselt peagi saabuv lõpp.

Edasi keerab romaan ikka ääretult jõhkraks ära. Happy endi pooldajatel tuleb romaani vältida – «Murtud mõõk» on selline hävinguliste eluteede lugu.

Romaani puhul meeldib mulle see, et raamat, mis oma olemuselt on põhjamaine muinasjutt täiskasvanutele, et siiski on raamat ääretult relistlik ja julm, täpselt selline nagu elu isegi. Suurepärane nordic fantasy!

Raamatust on olemas kaks versiooni: originaal ning autori poolt 1971. aastal laiendatud. Millist mina neist lugesin, ei tea – venekeelne väljaanne sellistesse peensustesse ei laskunud.
Teksti loeti vene keeles
Laur Salundi

Väärt lugu jah, igati tore vaheldus lille ja liblikafantaasiatele. Esimese poolesaja leheküljega ei saanud küll õiget hoogu sisse, kuid hiljem ei saanud toda trükist kuidagi käest ära. Talvisteks öödeks just see õige lugemine.
Teksti loeti eesti keeles
Arvi Nikkarev

"Murtud mõõk" oli esimene romaan, mille Poul Anderson kirjutas. Teosele oli aga raske leida kirjastajat ja kui lõpuks raamat ilmus, ei olnudki see enam debüütromaan. Siin, nagu paljudes hilisemateski fantasy-romaanides, kasutab Anderson suurt Põhjala teemat – mees seisab silm silma vastu oma saatusega ja püüab seda muuta. Ka suurtes antiik-kreeka tragöödiates on inimeste saatus jumalate poolt ette määratud ja kõik katsed seda muuta on asjatud. Selles saagas kavandas kõik need sündmused sõja ja julmuste jumal Odin. Andersoni romaan on nagu mõni Sophoklese tragöödia, kus keegi ei suuda muuta ettemääratud saatust.

Kust sai autor oma teosele pealkirja, oma saagale sümboli? Juba aegade hämarusest on Põhjala saagades mõõk olnud mehe vapruse sümboliks. Anderson sai murtud mõõga kujundi, selle uuestisepistamise fakti ja seose keelatud armastusega "Volsunga saagast" (Meyers Neues Lexicon annab nimekujuks "Völsungasaga"). Murtud mõõk Tyrfing oli eeskujuks M. Moorcocki Elric`i seeria mõõgale Stormbringerile. Peab märkima, et ka Kalevipoja mõõk oli oma kandjale tähtis.

Kuigi Anderson on saagade lähteallikaid kasutanud tõetruult, on ta seejuures olnud loominguline. Tüüpilised tegelaskujud (haldjad, trollid, aasid, jotunid jne), üksikud sündmused (Orm Tugeva kodu rajamine, keelatud armastuse teema jne) ja lõpplahendus (saatuse vääramatus) on traditsioonilised, kuid karakterid on Andersoni enda loodud. Anderson on eelkõige ratsionaalne ulmekirjanik, mitte skald. Näiteks legendidest tuntud haldjate suutmatust taluda rauda, seletab ta elektrokeemilise protsessiga, mis tekib selle elemendi ja haldjate ihu vahel. Sellist tõlgendust ju skald ei esitaks. Teisalt viitab aga tosina luuletuse olemasolu romaanis tugevasti sellele, et Anderson võiks vajaduse korral olla skald.

Tänusõnad kirjastusele, kes avaldas nii olulise ulmeautori teose. Norida tahaks autoritutvustuse koha pealt. Eesti ulmelugeja väärinuks natuke põhjalikumat suurmeistri tutvustamist. Soovinuks näha, et:
a)...olnuks kirjas, et Poul Anderson on pälvinud seitse (7) Hugo auhinda (võimaluse korral ka nende pealkirjad),
b)...olnuks ära märgitud mõned ta tuntud seeriad (näit. Ajapatrull),
c)...olnuks paari lausega tutvustatud veel mõnda Andersoni romaani (näit. "The Star Fox", "Tau Zero" vm), mis kõik oleks esitlust väärt.
Aga... olgem rõõmsad sellegi üle, mis on, ja minu poolt viis P. Andersoni romaanile.
Teksti loeti eesti keeles
Dope

Viis mis viis. Vähe raske ju oli - tegelikult. Aga kui läbi sai - tunne nagu oleks tegu kohe päris tõsise muinasjutuga.Vaat kui vihane maailm Viikingitel oli. Loe ja mõnule. Noh - mingi brasiilia või Iraagi kutt vist sihukesi teoseid eriti ei hinda.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Võibolla on raamatu enda hinne neli, mitme plussiga, muidugi. Et eesti keeles välja antud - Andersonilt esimene ju - saab viie!

Eestikeelset pole näinud, ei tea, kas ilmus koos Andersoni enda eessõnaga. Igaljuhul annab see autori poolt hiljem täiendatud ja ümbertöötatud variandi eessõna loost hoopis uue pildi. Pildi, mis vähendab fantasy rolli ja tõstab SF-i oma “The Broken Swordis.”. Originaali oli üsna raske lugeda, Andersoni keelekasutus arhailine ja keerukas, seega tõlkijale paras peamurdmine.

Loo peamised plussid. Lugu ehk stoori ise. Stiliseeritud saagavariant. Mitme aasta tegevus hoogsalt paarisajale lehele kokkusurutud, lugu mõnusalt lippav, peatutud ainult võtmemomentide juures. Teiseks inimmaailma ja mütoloogiate ehk siis vanema ja uuema maailma ühendamine, eriti see nõiapilgu asi - et inimese silmale Faerie ja trollide tegemised nähtamatud, ainult killukesed võivad ilmneda. Kolmandaks, mis väga meeldis oli jumalate ja inimliku traagika liin, kõik see, mis tavalises fantasys kipub nappima. Ilmselt on siis hilisemad fantasykirjutajad rohkem Tolkienist, kui Andersonist eeskuju võtnud, millest on loomulikult kahju.

Jääb üle ka ohata, et “Murtud mõõgaga” samal aastal ilmunud “Fellowship(t)...” ilmselt Andersoni romaani tähtsust ja headust varjutas. Lugejale, teadagi, vaja vähem valusaimad ja maailmast kaugemal olevaid muinasjutte. Ka meeldis lakoonilisus ja lugejale võimaluse jätmine. Näituseks mainiti ühes kohas Baikali deemone ja hiljem ühe lausega neid ka kirjeldati. Jäid need ja paljud muud elajad mõnusalt mõistatuslikena. JRRT oleks ladunud pika saaga, kuidas ja kust need maailma ilmunud - saaga, mis rohkem memorandum, kui kirjandus.

Stoori oli meeldivalt mitteprimitiivne, polnud halbu ega häid, kõik ajasid oskust ja jõudu mööda oma asja. Kristluse tähtsust võinuks muidugi vähendada, aga mis teha, raamat ilmus esimest korda Ameerikas. Igaljuhul, oli rõõm lugeda.
Teksti loeti inglise keeles
Avo Nappo

Eee.. sorry nyyd et ma ilusa ymmarguse keskmise hinde ära rikun aga no ei olnud ju nii hea asi et viite vääriks? Igati armas saaga-muinasjutt. Ja aastaarvu vaadates kindlasti ka miskitpidi teedrajav. Aga vaimustusse sattumiseks oli ta kuidagi.. liiga muinasjutulik. Lugesin seda raamatut mingid kolm õhtut. Aeglaselt läks. Kui lõpetasin, võtsin riiulilt järjekordse Lukjanenko ja - tykkis teine tera.

Hindeks, siiski nõrk neli. Andersoni kohta tegelt polegi nii paha. Eriti kui see tõesti tema esimene romaan peaks olema.
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

Poul Anderson on BAASis selle poolest vähemalt hetkeseisuga unikaalne autor, et tema tõlgitud romaanid on kogunud vähem retsensioone kui seni tõlkimata "The High Crusade". On siis tõlketeosed liiga värskelt ilmunud või autor masside jaoks tundmatu. Minu arvustus võrdsustab seisu ning ühtlasi soovitan kõigile fantasy huvilistele mõlemaid üksteise sabas hiljuti ilmunud romaane soojalt.

"Murtud mõõk" on justkui "Sõrmuste isanda" antitees. See on romaan isikutest, mitte mäestikest ja tasandikest, kõik tegelased on lihast ja verest (ülekantud tähenduses) ning ennekõike seetõttu mõjub raamat realistlikuna. Näeme värvikaid pilte haldjate elutavadest ja moraalist ja mingeid aegade algusesse ulatuvaid mittemidagiütlevaid sugupuid pole vaja. Ilustamata on jäetud elu mitte kõige meeldivamad ilminguid nagu isatapp, verepilastus jmt. Kurjus ei jää mingile abstraktsele tasandile vaid ka mõjub peletavalt. Saatus on nii vääramatu et seda ei peataks mitte keegi. Jääb üks lahtine ots - minule jäi ebaselgeks, milleks Odin Skafolci ja Freda last vajas.
Teksti loeti eesti keeles
Urmas Muinasmaa

Päris konkreetne ja verine muinasjutt. Ja ei mingit hea-kurja võitlust, vaid pigem kurja ja kurja vaheline võitlus. Oleks ma seda lugenud nii umbes 15 aasta vanuselt, oleksin nähtavasti vaimustusest silda visanud. Ei tunne end just vanakesena, kuid ma ei suuda enam sellist kirjandust 100% nautida, midagi jääb nagu puudu. Mul assotsieerus see raamat ühe karmi bändi karmi looga aastast 97 - Unleashed "Ragnarök". Ma ei imestaks, kui see raamat seda ja teisigi metal bände inspireerinud on, eksisteerib ju isegi selline stiil nagu "viking metal".
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

Hea raamat tõesti. Lugesin selle ühe hooga läbi — seavõrd loetav, et enne lõppu pidama es saand. Siiski tuleb ehk nentida, et see tiba konarlikum oli, kui "Kolm süda ja kolm lõvi", mida kohe järgi loetud sai. Samas on see autori debüütjutt. Oleks maailmas ainult rohkem säärase hea tasemega jutustusi.
Autor andis mu arvates hämmastavalt hästi edasi võimalikk möllu trollide ja haldjate vahel, põimis süzeesse trollide, haldjate ja inimeste jumalad jne. Jutt läks edasi päris hoogsalt. Nii mõnigi teine kirjanik oleks sellise tegevuskäigu edasi andnud paari tugeva tellisega.
Huvitav on tõesti see, et päris paljud fantaasiat kirjutavad isikud on loosse toonud murtud mõõga või siis lihtsalt erilise mõõga motiivi. Näiteks juba eespoolmainitud Moorcock, samuti Tolkien ja veel mitmed.
Hindeks panen 5, sest raamat oli tõesti haarav. Varem kuulnuna Andersoni teatavat kiitmist, pidasin ma asja tiba kahtlaseks, kuid praegu tuleb tunnistada, et see ameeriklane (taanlane?) on suurepärane kirjamees.
Teksti loeti eesti keeles
Krister Haav

Pean ka kahjuks keskmist hinnet alla tõmbama. Ei meeldinud nii palju... Vahest just seetõttu, et alguses ei saanud kohe kuidagi minema. Esimesel korral jäi täitsa katki, siis lugesin vägisi läbi.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Minu arust "Kolmest sydamest ja kolmest l6vist" peajagu yle. Oli ehk kyll väheke konarlikum ja raskem, kuid IMHO palju siiram ja algupärasem. T6si, ka siin kippus mind segama pisut kristluse upitamine, kuid see oli siiski way tagasihoidlikum, kui sydametes ja l6vides. Muuseas, kas keegi teab ytelda, millest siuke ristiusu lembus? Mu mäletamist mööda oma sci-fi`s (nt Time Patroli sarjas) Anderson kyllalt vähe (kui yldse) räägib usuasjadest. A see selleks, sest isegi suur Jehoova kummardamine ei suutnud muljet teosest rikkuda. Nii m6negi koha pealt oli ju läbiv m6te see, et k6ik mis inimesele ette jääb ja v66ras tundub, see ka kohe kutu-piiluks tehakse (kasv6i see yksildane faun, kes oli Vana-Kreeka jumalatest-pooljumalatest viimsena järele jäänud). Kuidagi nukker tunne jäi l6puks.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Jõuline, puhas - aga seda on muidugi tegelikult juba öeldud. Täiesti kooskõlas autori enda eessõnaga - kujundite karge selgus kompenseerib teatud nurgelisuse. Ei jäänud sellist siirupimaiku suhu, pigem arktika nukker allikavesi.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Laur

Raske on sellisele arvustustehulgale midagi lisada. Üldplaanis oli lugu ju tõepoolest suurepärane.

Miinused: Silma torkas aeglase ja põhjaliku pihtahakkamisega võrreldes rutakas ning linnulennult sündmusi vaatlev lõpetamine. Lisaks tundus võõrastavana koht, kus räägiti võitlusest kuhugi saarele pagenud poolmetsistunud jumalatega... ja üldse kohad, kus jumalaid näidati otsekui teiste rasside suure vanema venna taolistena. Ehkki ateist, kujutan inimese-jumala suhteid kõikvõimalikes religioonides ette pigem Nicolaus Cusanuse mõtetele vastavalt, mistõttu kõrgema võimu sedalaadi demüstifitseerimine ka natuke häirima jäi.

Plussid: Plusspoolele kannaksin aga usutavalt kujutatud-kirjeldatud settingu, igale tegelasele ainuomase kõnemaneeri ja keskmisest kõrgemal tasemel lahingustseenid. See, et jötunid ja aasid ei tahtnud (veel) üksteisega madistama hakata, seadis questile teatavad piirid, mille kaudu välditi mitmeid komistuskive juba eos.

Kokkuvõttes -- hea õhtune easy reading.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Ehk siis siiani parim eestikeelne Andersoni raamat( ja ma ei räägi seda mitte nostalgiast, et "Fantaasia" ta esimesena välja andis). Ühtaegu poeetiline, põnev ja filosoofiline.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Hea lugu. Keskaegsete skaldide loodust aga Andersoni küll see ei erista, et ta elektrokeemiast räägib, sest romaanis ta ei räägi. Räägib eessõnas, mis on kirjutatud teose uustrükile. Vahe seisneb hoopis selles, et autentsetes Islandi saagades kirjeldati lühidalt isiku välimust ja omadusi ja siis edasi mindi sisuliselt ainult tema tegude ja repliikidega. Looduskirjeldused jms kui sellised olid väga harv nähe.

Mingit erilist ristiusu kummardamist romaanis ei olnud, ristiusu kirjeldus peegeldas pigem ajastu vaimu. On ju tegemist sajandiga, mille jooksul üsna lühikese aja vältel eelkristlikud tõekspidamised, kombed ja pruugid hääbusid või teisenesid kristlikule alusele.

Jumalate/pooljumalate kujutamine inimestest palju võimsamate, kuid siiski inimlike omaduste kandjatena peaks polüteistliku maailmapildiga üldiselt hästi kokku minema. Muuhulgas on see ka kooskõlas algallikateks olevate saagadega.

Märkuste hulgas oleks võinud esimese märkusena selgitada, kes oli Ragnar Karuspüks, aga see on nüüd kaunis väike norimine.
Teksti loeti eesti keeles
mcpat ( naine )

Tõega, see raama teenis ära viie ja minu lugupidamise ... ei oskagi siin muud lisada, et loodan, et lisaks neile raamatutele mis juba ilmunud on võik tulla veel ja veel tema raamatuid meie poodidesse...
Teksti loeti eesti keeles
Lauri Heinsalu

Mulle meeldivad lood Põhjala rahvastest ja nende jumalatest. Olen lausa lugenud läbi ühe raamatu nende jumalate kohta. Odin, Tor jne. Oli väga huvitav. Sellel Põhjusel meeldivad mulle ka mitmed Andersoni lood, sest need on metsikust ja verejanulisest põhjalast. Murtud Mõõka ei soovitaks nagu jah nõrganärvilistele või happy endi pooldajatele. Norm jutt. Loeksin veel kord kui saaksin. Aga tegelikult ootan ikka tema teiste raamatute tõlkeid, sest ei oska inglise keelt küllalt hästi, et selles keele lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Tea

Üks väheseid raamatuid mida ma tõeliselt jälestanu. Jõurav demagoogiline ristiusu propaganda justkui põhjamaises soustis. Ja oleks siis kas või ükski üllatus, mõnigi paberist toekam tegelane...Jäle kräpp.
Teksti loeti eesti keeles
Tarmo Õuemaa

Põhjala mehemürakas Orm armastab mere taga rüüstamas käia. Ühel verisel retkel Inglismaale leiab ta omale kaasa ja kolibki võõrale maale. Naine sünnitab talle poja, kelle haldjapealik salaja ära vahetab spetsiaalselt selleks treitud enda ja trolliprintsessi poja vastu.

Ormi pojast kasvab haldjate keskel hea ja tubli noormees Skafloc, vahetuslaps Valgardist saab aga äge ja halva iseloomuga masuurikas. Nende teed saavad ristuma, nende saatused neetud olema, nagu ka Ormi, tema naise, ülejäänud kahe poja ja tütarde omagi.

”Murtud mõõk” on mõnus vaheldus tänapäeva anglo-ameerika fantasyle, mis on loovkirjutamis-workshop-ides ühetaoliseks lihvitud. Oma jutustamislaadilt on tegemist saagaga, mitte mingi “üks peatükk ja üks vaatenurk” või show don’t tell reegleid järgiva keskpärasusega. Ma arvan, et sarnase stiiliga oleks ka kogu Jordani “Wheel of Time” 300 leheküljele ära mahtunud.
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Toht

Teose õhustik tõi meelde need vähesed vanaislandi saagad, mida lugenud olen, eriti aga Grettiri saaga. Nii Grettiri kui Valgardi halvad iseloomujooned avaldusid juba lapsepõlves. Mõlemale oli lähedane koduloomade piinamine. Kumbki ei hoolinud oma pereliikmetest. Grettir jättis oma vana isa hooletusse, Valgard sai isatapjaks. Ja muidugi vanaislandi saagadele omane fatalism. Mis puudutab murtud mõõga legendi ja selle kasutamist Andersoni ja teiste kirjanike poolt, siis sellele juhib tähelepanu tõlkija oma järelsõnas.
Teksti loeti eesti keeles
x
Erkki Toht
24.09.1974
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Erkki Toht

Nüüd kus esimene lugemine on lõpetatud, hakkan ma mõtlema kas peategelasena esitatud mees, Earl Turner, üldse on selle romaani peategelane. Kui romaani sündmused viivad ühiskonna olulise ümberkorraldamiseni, nagu paistab, siis üksiku tegelase osa ei saa olla kunagi nii suur et teda ennast pidada keskseks, isegi kui ta ise aktiivselt kaasa lööb, ja endast kõik võimaliku annab. Kuigi Turner tegutseb tulemuslikult, kaasa arvatud mõned dramaatilised tagasilöögid, on tema tähtsamaks ülesandeks võimaldada lugejatel heita pilk n-ö vana ajastu viimastele aastatele ja võidutseda koos uue ajastu võitjatega.

 

Tähtsaim tegelane leiab endale pidevalt uusi ettevõtmisi, pinge, vähemalt minu jaoks, oli üleval ja lugemine läks kiiremini kui näiteks Koestleri „Keskpäevapimeduse“ juures. Parajal hetkel esitatud praktilised nõuanded lähendavad lugejat looga ja tekitavad tunde nagu oleks ta ise sündmuste keskel. Koestleri romaani „Keskpäevapimedus“ peategelane Rubašov, ei olnud kunagi nii tulemuslik mässaja kui „Turneri päevikute“ Earl Turner, ent jättis minu jaoks parema mulje oma rikkama siseelu poolest võrreldes Turneriga, ja kas ei viita Turneri kohatised surmatungi puhangud tegelase teatud sisemisele kuhtumisele.
Teksti loeti inglise keeles
Erkki Toht

„Vaikuse-sõdalaste“ triloogia kolmas romaan. Enamik keskseid tegelasi on tuttavad juba kahest varasemast osast. Põhiliselt jätkatakse samade teemadega mis „Les guerriers du silenceˈis“ ja  „Terra Materˈis“ ette tulevad, nagu üksiisiku vastuolu tema ümbrusega, väljavalitus, korruptsioon, reetmine, erivõimed ja nende hankimine, võitlus kurjaga jms.

Teksti loeti saksa keeles
Erkki Toht

Lugemise ajal romaan olulist vastupanu lugejale ei osutanud ja see oligi tema suuremaid voorusi. Lisaks lihtsustas lugemist ühe selge peategelase olemasolu. Farmeri puhul mitte üllatav, kuid teiste ameerika autorite juures vist haruldane, oli tema püüe arvestada tegelaste erineva keelelise taustaga – mitte kõik peategelase vestluskaaslased ei rääkinud inglise keelt.

 

 
Teksti loeti inglise keeles
Erkki Toht

„Terra Mater“ on Pierre Bordage’i triloogia „Les guerriers du silence“ teine raamat. Kui triloogia esimese osa, mille nimi on samuti „Les guerriers du silence“, tegevus toimub kaheksakümne sajandi kauguses tulevikus, heites pilku sündmustele, mis viisid Naflini Konföderatsiooni lagunemisele ja Angi impeeriumi tekkele, siis „Terra Mater“ teeb sissevaate Angi impeeriumisse kuusteist aastat hiljem. Vahepealsetel aastatel on Angi keisririik end korralikult vana riigi varemetel laiali laotada suutnud, siin-seal perifeerias veel säilinud Naflini reliktid võetakse hoolika vaatluse alla, ja pigistatakse üksteise järel tühjaks.

 

Eelmise romaani kesksed tegelased Tixy ja Aphykit on taandatud kõrvaltegelasteks, „Les guerriers du silence’i“ lapstegelased Shari ja Fracis on täiskasvanuks saanud ning Syracusa õukonda halvasti sobituv provintsitar Sibrit jätkab oma püüdlusi päästmaks inimkonda. „Terra Mater’i“ peategelaseks saab aga 8-aastane Jek, keda tema vanemad soovivad panna Püha Propaganda misjonäride kooli, millest aga vaikuse sõdalaseks saada unistav poiss midagi kuulda ei taha. Niisiis alustab Jek oma koduplaneedilt Ut-Genilt esialgu üsna lootusetuna näivat odüsseiat vaikuse sõdalaste arvatava redupaiga, Terra Materi, poole. Rännaku kestel saadavad Jekki mitmed kaaslased, nagu nt jersalemlased San Fransisco ja Phoenix, sürakuusalane Marti. Vaatamata peategelase noorele eale ma „Terra Mater’it“ lasteromaaniks päriselt ei peaks, kuna selle tegevuse käigus toimuvad näiteks mõned massimõrvad, millest lähemalt kirjeldatakse siiski vaid ühte.

 
Teksti loeti saksa keeles
Erkki Toht

Vaikuse sõdalased on küllalt meeliköitev romaan. Autor on päris palju vaeva näinud tegelaste välimuse  kirjeldamisele. Kõige rohkem on värvi saanud ootuspäraselt peategelane Tixu, kelle kohta lugeja võib isegi lapsepõlve ja hariduselu seikasid teada saada. Huvitavad on ka mõned episoodilised tegelased (nt üks šamaan ja üks poliitik), kuid kõige olulisema naistegelase kirjeldamine jääb pisut ühekülgseks.
 
Romaani sündmused kulgevad rööbiti mitmel planeedil, mistõttu suhteliselt suure loetud lehekülgede mahu juures, milleks ma kulutasin märkimisväärse hulga aega, möödub romaanis aega suhteliselt vähe, ja sellega oli algul vaja harjuda.
 
Romaani üldine õhustik on võrdlemisi sünge. Näiteks planeedi Punatäpp, kus toimub viie peatüki tegevus, ühiskond on düstoopiline. Kurjategijate ja heidikute ohtrus on omane just sellele planeedile, kuid  kõrvalekalletega tegelaste lai valik on esindatud teistelgi planeetidel.
Teksti loeti saksa keeles
Erkki Toht

Romaan algab sellise tagasihoidliku taustaga kangelase küllaltki napi kirjeldusega, mistõttu esimest paari peatükki lugedes küsisin endalt, kas loost üldse asja võib saada. Pikapeale aga olukord paranes, lugu muutus põnevamaks, kuigi peategelane jäi endiselt vähehoomatavaks. Üheksanda peatüki paiku hakkasid ilmnema mõned sarnasused van Vogti teostega, mida ma küll oodata ei osanud, kuid mis kokkuvõttes mõjusid pigem positiivselt. 
Teksti loeti inglise keeles
Erkki Toht

„Greenworld — unustatud planeet“ on lugu kosmoses laevahuku üle elanud seitsmeliikmelisest seltskonnast, kes satub ühele nurgatagusele planeedile. Maa-sarnase planeedi teeb eriliseks, vähemalt autori arvates, selle koloniseerimise ajalugu. Greenworldi koloniseerimist alustati 2000. aasta paiku. Peagi pärast uusasukate planeedile toimetamist jäeti sealsed kolonistid kas tahtlikult või juhuslikult isolatsiooni ja unustati. Päeval, mil sinna saabub laevaõnnetusest pääsenud seitsmik (see on u aastal 2250), on Greenworld olnud juba üle paari sajandi Päikeseimpeeriumist ära lõigatud.

 

Tegelaste hulk, keda selles suhteliselt lühikeses tekstis lugejale tutvustatakse, on mõistlikult väike – nimeliselt mainitakse neist umbes 20-t. Üldiselt tegelaste välimuse kirjeldamisele sõnu ei kulutata. Peale nime antakse teada tolle elukutse-tegevusala ja sõjaväeline auaste (kui on). Kohati on ära toodud tegelase vanus, Raamatu peategelaseks võib pidada hiirkobras Gucky’t. Umbes meetripikkune näriline on sageli pildil. Teised tegelased jäävad Gucky varju. Neist võiks mainida kapten Per Durac’i, tehnik Markus Rondinit ja professor Wladimir Bogowskit.

Lugedes jäi mulje, et sündmused toimuvad kiiresti. Nagu öeldud, tegelaste kirjeldamisega eriti vaeva pole nähtud. Sama võib õelda ümbruse kohta: loodus ja linnaruum esinevad siin pigem väljajätuna, millegina, mille lugeja oma kujutlusvõimega täitma peaks. Ja isegi sel juhul mõjus teose lõpus Gucky arvamus, nagu oleks Greenworld’s olnud midagi paradiislikku, üllatavana.

 
Teksti loeti vene keeles
Erkki Toht

Jutt vananevast seiklejast, keda kuulujuttudest ajendatud uudishimu toob kaugele planeedile. Ta on teada saanud, et Seitsme Maskiga Planeet on üsna omapärane ilmaruumi asustatud planeetide hulgas. Sellel puuduvad sõjad, vaenutegevus ja kannatused. Mingis mõttes olevat tsivilisatsioon seal jõudnud oma viimasesse arengujärku. Üldiselt aga on Seitsme Maskiga Planeedist teada vähe — maalane Stello ei ole isegi kindel, mis päritolu on sealsed asukad.
Teksti loeti vene keeles
Erkki Toht

Tegemist on justkui gootiliku õudusjutuga, millele autor on keelemänguga pisut vinti peale keeranud. Loo tegevus toimub Inglismaal ühes keskaegses lossis. Peategelaseks on keegi daam, kes on selle maja pärija.
Teksti loeti vene keeles
Erkki Toht

 Pärast karme lahinguid on sõjamees taas koduplaneedile jõudnud, olles väliselt terve, sisemiselt aga muserdunud. Peategelase mälestused sõjaväljal juhtunust on katkendlikud ja teda painavad sund-unenäod.
Teksti loeti vene keeles