Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Orson Scott Card ·

Speaker for the Dead

(romaan aastast 1986)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • Stalker
Hinne
Hindajaid
17
8
4
0
0
Keskmine hinne
4.448
Arvustused (29)
Milady

Ender's Game'i esimene ja"rg ei ole pooltki nii hea kui triloogia esimene raamat. Speaker võitis kyll Hugo ja Nebula aga minu arvates mitte päris teenitult. Speaker on kaugel Ender's Game'i yhtlaselt k@rgest tasemest ja läbimõeldud, haaravast ja mõtlema panevast syzheest. Kui Ender's Game''i juures häiris geeniuslaste suur osakaal, siis nyyd on see veel suurem. Romaani tegevus toimub 3000 aastat pärast esimest raamatut aga kõik peategelased on elus -- nad kõik sõitsid valguse kiiruse läheduses ühelt tähelt teisele ja nii ei vananenud. Ender on muutunud sõjakangelasest/genotsiidi toimepanejast poisikesest, kelle arengut oli huvitav jälgida mingiks jutlustajaks, kes on väga igav. Card unustab ka vahepeal ära, et ta on romaanikirjanik mitte jutlustav preester. Siiski, romaanis on küllalt originaalsust ja mõnevõrra haarav syzhee.
Teksti loeti inglise keeles
Arvi Nikkarev

Cardi esimene ulmenovell “Ender’s Game” avaldati 1977 “Analog”-is. Aastaid hiljem sai ta idee inimesest, kes ameti poolest rääkis koolnutest nende matustel tõtt, “Speaker of Death”. Idee ei andnud tulemust enne kui lisandus veel teinegi: peategelaseks võiks olla debüütnovelli Ender. Et kavatsetud romaan tõekõnelejast teostuks, tuli Enderile luua minevik ja nii sündiski 1985 ilmunud “Ender’s Game”. Järgmisel aastal oli müügil juba pearomaan, milles tegutseb täiskasvanud ja mõtlev Ender. Esmakordselt võitis üks kirjanik kahel järjestikusel aastal mõlemad ulmekirjanduse peaauhinnad (Hugo, Nebula). Pean seda osa eelmisest paremaks, hindeks 5.
Teksti loeti soome keeles
Andri Riid

Mõtlesin kaua selle arvustusse ümber ja siin see nüüd on.

Sellesse romaani ei ole vast nii lihtne sisse elada kui Ender`s Game`i, kuid kuidagi ei taha nõustuda Miladyga, "läbimõeldud, haaravat ja mõtlema panevat süzheed" on siin minu meelest isegi enam kui sarja esikteoses. Romaani keskne intriig ja sellesse mässitud Novinha pere on igatahes tähelepanuvaarsed saavutused. (märkima peaks ka, et pere lapsed ei ole siiski sellise kaliibri geeniuslapsed nagu Ender seda esimeses raamatus oli)

Millest siis lugu on. Ca 3000 aastat peale Enderi Genotsiidi koloniseeritakse planeet, nimetatakse ta Lusitaniaks ning avastatakse sealt suhteliselt madala arengutasemega kuid mõistuslikud olendid pequeninod (kogu raamatut on ohtralt vürtsitatud portugali keelega kui Lusitanial kõneldava) ehk maakeeli vast põssad. Õppinuna ajaloost, otsustab miski suunav kongress seekord rakendada mittesekkumispoliitikat. Ainsad inimesed, kes põssadega suhtlevad on zenadorid, nemadki teatud reegleid järgides; kui nende eesmärgiks on õppida põssasid tundma niipalju kui võimalik, siis teha tuleb seda ettevaatlikult, et mitte välja anda infot inimkultuuri kohta (mis võiks põssade arengut ebaloomulikul moel kiirendada). Eriti hästi see ei õnnestu, õige pea mõrvatakse esimene zenador (Pipo) põssade poolt inimeste jaoks metsikul kombel teadmata põhjusel. Orb Novinha, kellele Pipo oli aastate jooksul isa eest, laseb kutsuda Surnute Eest Kõneleja. Siinkohal astub mängu Ender alias Andrew Wiggin, mees kelle hüüdnimi on sõimusõnaks universumi lõikes. 3000 aastast suurema osa on veetnud ta kosmoses, Lusitanialegi jõuab ta 22 aastat peale kutse laekumist, ikkagi veel ainult 35-aastasena. Ülejäänud lehekülgedel lahkab Card nüansirikkalt perekonda, religiooni ja kultuuri. Raamatu kandva ja seda eelmise osaga siduva liini - Enderi lunastuse - jätan ma siin targu puudutamata.

Romaani peamiseks puuduseks on aga tema raskepärasus. Kõik mis ette võetakse, võetakse ette asja pärast. Peale selle on teatud määral ebaloomulik Enderi vagatsev kuju. Kaua võib põdeda! Olen samas ka juba teatud määral väsinud lugema kirjeldusi eriliste inimeste erilisest elust. Need n-ö lihtsad inimesed, kelleks selles raamatus on Novinha pojad ja tütred, on minu meelest oma tragöödias palju eredamad ja ligitõmbavamad kui Ender oma õe, missiooni ja kübermaailmas pesitseva abilisega.

Ja lõpetuseks. See romaan täiendab ja kompenseerib eelmise osa mõneti lünklikku lõppu ja olen arvamusel, et inimesel tuleb läbi mõlemad raamatud ning püüda tajuda seda tervikuna. "Ender`s War`i" hinne oleks puhas viis, tema osadele antud viitele tuleks aga miinused juurde mõelda. Ja Enderi sari lõpebki selle raamatuga, see mis edasi tuleb, ei kuulu enam siia.
Teksti loeti inglise keeles
Pronto

Oleks väga küündimatu lugeda seda raamatut igavapoolseks ning klisheerikkaks. Pigem vastupidi, üle pikka aja leidsin ma mingist raamatust teatavat värskust. Süzhee ning teemaarendus on kindlalt viied, samuti tegelaste motiivid ning sünsmuste areng. Mis jätab (mõnikord isegi üsna palju) soovida on mõningased teisejärgulised detailid, nagu näiteks pequeninode kultuur ning traditsioonid, mis kohati üsna kohmakalt ja kunstlike vahenditega püütud teha inimestega võrreldes võimalikult kontrastseteks. Õnneks on need n.ö. otsitud taustaprobleemid üsnagi teisejärgulised ja pean tunnistama, et seda raamatut sai loetud mõnuga. Pean tunnistama, et Speakerite nimetamine teatavaks religiooniks on omamoodi suur pluss. Tõde on inimeste jaoks olnud alati peaagu religioosse tähtsusega -- kõik otsivad tõde, kuid kui paljud suudavad seda mõista? Kui tõde on valus, kas inimene ikka veel soovib seda kuulda? Või veelgi enam, kas ta siis ikka veel peab seda tõeks? Religioon on "Seaker for the Dead"-s kirjeldatud kohati ülepaisutatult, kuid samas pean tunnnistama, et loetavusele tuleb see igati kasuks -- vastasel korral peaks raamat olema tunduvalt mahukam ja samas ka tunduvalt koormavam. Muide, need zenadorid pärinevad tegelikult portugali keelt kõnelevate inimeste nimetusest xenoloogide kohta. Kogu raamat on omamoodi mõeldud analüüsina hea ja kurja olemustele. Kõik hea ei pruugi olla alati hea ning kõik halb ei pruugi olla ka halb. Medalil on alati teine pool. Ender, keda omal ajal kutsuti inimkonna päästjaks, kutsutakse nüüd xenotsiidi läbiviijaks ning unversumi põlatumaks persooniks. Samas on ta xenotsiidi ohvrite viimane päästerõngas. Kogu tema tegevus on suunatud oma tegevuse hüvitamiseks, lähendes oma pühendatuses juba religioonile.

Üldiselt pean tunnistama, et igati väärtuslik kirjatükk. Kohati pisut raske, kuid aju on inimestel siiski mõeldud mõtlemiseks, mitte kolba sisemuse vooderdamiseks. Mõtlemisainet leiab siit piisavalt.
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

Harva tuleb ette seda, et mõne väga hea raamatu järg oleks endiselt väga hea, ikka esineb kvaliteedilangust ja seebistumist. Antud juhul on Card toonud targu sisse esimese raamatuga võrreldes hoopis uued ideed ja need ka hiilgavalt välja mänginud, nii et selle sarja esimesed raamatud on minu jaoks nüüd sama kõrgelt hinnatavad kui kunagised absoluutsed lemmikud "Asum" ning "Asum ja impeerium". Natuke võiks viriseda selle kallal, et tegelased käituvad vahel kuidagi naiivselt ja ebaloogiliselt nende üldist ülikõrget intellektuaalsust arvestades, samuti hakkab veidi häirima see peategelase märterlus. Ja muidugi hulk asju, mida isand Kristjan Sander bioloogilisteks mõttetusteks nimetaks :-) Aga üldiselt on raamatu ideed geniaalsed ja sündmustik põnev. Lisaks on väga nauditavad selle raamatu dialoogid, eriti need, kus Ender muu rahvaga maailma asjadest räägib. Milady arvustusest (ülalpool) ei saa ma hästi aru, küllap ta luges mõnda muud raamatut, igatahes mingit "jutlustamist" mina siit ei leidnud, pigem on just näha, et on võimalik ka ilma lõputu jahumiseta igasuguseid tarku asju ära öelda.
Ja Surnute eest Kõneleja on üks geniaalsemaid asju minu seniloetud raamatute hulgas. Millegipärast assotsieerub ta mul kogu aeg Hyperioni Veristajaga, kuigi nad vist tegelikult üsna erinevad välja näevad :-)
Teksti loeti inglise keeles
Andres Järviste

Ka mulle avaldas Surnute Eest Kõneleja - institutsiooni idee sügavat muljet. Mulle isiklikult meeldiks, kui pärast surma minu kohta taoline ettekanne tehtaks - aus, ja täpselt nii nagu oli, aga heast südamest.Muide, autor ütleb eessõnas selgesti, et SftD ei ole järg Ender`s Game`ile. Too on hoopis sissejuhatuseks SftD`ile.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

On küll hea stoory ja head tegelased ja komplitseeritud ökosüsteem, aga paraku võtab ideoloogia sedapuhku kaks punki alla. Vähe puudus, et oleksin raamatu mõnekümne lehekülje järel üldse sinnapaika jätnud ja ühega hinnanud. Väga võimalik, et olen paha inimene, aga sveitseri aukartus elu ees ja vahitorn ja muu siuke värk ei lähe kohe üldse peale. Rumal olen muidugi ka, ei oska rõõmu tunda siukesest filoloogilisest haruldusest nagu inglise-portugali segakeel ja jälgida neid suhtenüansse, et millal kasutatakse täis-, millal pool- ja millal hellitusnimesid: juba kuuelapseline perekond suudab oma nimederohkusega segadusse ajada.
Ender ehk esimene osa mulle meeldis, kuigi teatud kahtlused maailmavaate suhtes tekkisid ka sellega seoses. Autori enda sõnade kohaselt oli Ender tal nägemusena peas kuueteistkümnendast eluaastast saadik, see nägemus ei saanud jääda kirja panemata. No et nägemus oli kirjutajast suurem ja sundis teda kui instrumenti tegutsema, autor ei suutnud asja omapoolse (mormooni)suhtumisega ära rikkuda. Teise osa puhul on tegemist kaalutletud kirjanikutööga, milles sisu ja tehnika on moraali teenistuses. Ja see nutune headus ei meeldinud.
Inimeste, sitikate ja põssade kõral asub tegutsema veel neljas mõistusega osaline ehk AI. Millega seoses oli mul tõsiselt hea meel lugeda, et kolm tuhat aastat pärast sitikate õhkulaskmist ja üleüldist kosmose koloniseerimist kasutatakse arvutiga suheldes jälle klaviatuuri, millelt tuleb sisse toksida pikki sõnalisi korraldusi. Ender on tulemas, windooza päevad on loetud ;)
Teksti loeti inglise keeles
Lupus

Hea jupi võrra parem, kui `Ender`. Häirivad (taas) imelapsed ja väga Card`ilik sügav usk jumalasse osade tegelaste poolt.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Ruumet

Enders Game järg(jed) on kirjutatud pisut teise stiiliga, kui esimene osa. Kuid siiski on ta hästi kirjutatud ja täiesti nauditav. Häirib ainult katoliikluse ja selle dogmade ebausutavalt suur mõju tulevikus...
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Enderi saaga peateos (nii vähemalt väidab Orson Scott Card ise) pole nii hästi kirjutatud kui sarja sissejuhatav osa "Ender`s Game". See raamat on kirjutatud hoopis teises stiilis kui "Enderi mäng", pole enam sellist pidevat madinat ja tampi taga. Hoogsustki on väheke kadunud, teos on natuke liiga raskepärane. Samuti muutub see teos kohati liiga seebiks kätte ära. Lahatakse sügavuti Novinha ja Libo perekondi, kes keda armastab, kes kellega abiellub (no loomulikult mitte oma armastatuga), kes on kelle isa ja vend ja õde ja poeg jne., nagu ühes korralikus Mehhiko seebis kunagi. Võib-olla on asi selles, et enamus tegelasi on brasiillaste järeltulijad, ei tea. Samas selle tasakaalustavad põssad. Nad on igati vahvad tegelased. Just nemad teevad selle raamatu heaks. Kui "Ender`s Game" sai minult "5" paari plussiga, siis "Speaker for the Dead" saab "5" paari miinusega.
Teksti loeti inglise keeles
Zurgutt

Hoopis teist masti raamat kui Enderi mäng. Keskendub väärastunud perekonna, ühiskonna, ususu ja liigisuhetele. Teeb seda hästi, aga minule isiklikult on psühhopaatidest, hüsteerikutest ja usuhulludest lugemine alati vastu hakanud, mistõttu üks punkt maha.
Teksti loeti inglise keeles
Annaliisa

Meeldiv raamat. Ma küll ei pannud tähele et ta nüüd nii raskepäraselt loetav oli. Jah tõesti ei olnud enam seda tampi taga, liiga palju Pipot ja katoliiklust, aga sellegipoolest tore raamat. Meeldisid sellised väikesed tüngad, mis seal sees olid. Näiteks kui Ender piiskopi ees põlvitas.
Teksti loeti inglise keeles
Avo Nappo

See jutt, et "Ender`s Game" oli "Speakeri" proloog ei pea päriselt paika. Card sindrinahk lihtsalt kirjutas "Speakeri" tuklsiläinud eessõna "Ender`s Game`i" lõppu, ja oleks sedamoodi peaaegu-et hea raamatu ära rikkunud. Yldiselt, kui Enderi ja tema õeraasu tegelaskujud välja jätta, siis ega rohkem nendel kahel raamatul suurt yhist ei ole.

Mitte et Speaker mulle lõppkokkuvõttes vähem meeldinud oleks.

Nuriseks ka natuke. Absurdne tundus sellle tehisintellekti solvumine Enderi peale. Tulenevalt sellest, et Ender pidevalt rakettidega ringi tuiskas, oli ta 3000-st aastast on-line kui palju? 30? Ja nyyd kaob yheks tunniks side ja AI on kohe shokis?

Katoliiklased või mitte, sellegipoolest tundub uskumatuna, et preili Ivanova teadlasena andmete mahasalgamist mingilgi moel ohutumana sai vaadelda kui tõe välja selgitamist.

Sellised loogikavastasused välja arvata, siis kokkuvõttes oli muidugi igati väärt asi. Sellegi poolest oleks Card targemini teinud, kui ta selle sissejuhatuse tarbeks midagi muud välja oleks mõelnud..
Teksti loeti inglise keeles
Linda Kaljula

Cardi "maailm" ehk reeglid, tegelased, kohad jne, milles tegevus toimub, on mu meelest hea - isegi sama hea, kui "Enderi mängus". Esiteks see n-ö ajast mööda elamine, tänu millele Ender nägi iseenda tegude jm mõju 3000 aastat hiljem. Teiseks uue planeedi ökosüsteem koos Põssadega. Jne. Sündmuste üldine käik on samuti haarav. Aga mõned asjad ikkagi häirivad ja nii palju, et ei saa neid mainimata jätta. Mu meelest oli üle pingutatud Novinha kibestumuse ja ühtlasi rumalusega. Samuti ei suutnud mind miski raamatus veenda, et Ender võis tõesti täiskasvanud Novinhasse armunud olla. Ja natuke naiivselt oli lahendatud ka raamatu üks suuremaid ootusi - see koht, kui Ender surnu eest kõneles. Nii see, mida ta rääkis, kui eriti rahva reaktsioonide kirjeldamine. Aga "nelja" on raamat kindlasti väärt.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Selleks ajaks, kui "Speaker for the Dead" mulle ette sattus, oli "Ender`s Game`i" lugemise ajast juba nii palju mett kerre voolanud et ega ma suurt midagi peale kõige üldisema ei mäletanud. Aga vähesestki piisas, et mõista - tegu on hoopis teistlaadi teosega, ja selle paigutamine eelnenuga ühiselt mingisse "sarja" on tegelikult üsnagi tinglik. Olles lugenud Cardi eessõna Speakerile ei saa ma ausalt öeldes ikkagi päriselt aru, miks oli kangesti vaja et Speaker ja Ender oleks üks ja sama isik. Koguni nii kangesti, et selleks tuli Speakerile üks romaan "ette" kirjutada. Iseenesest on see muidugi tore, et Card nii arvas, sest tänu sellele saime lugeda sellist omaette head romaani nagu "Ender`s Game".

Speaker iseenesest on muidugi vähemalt sama hea kui "Ender`s Game", kui mitte paremgi. Ja seda vist eelkõige just tänu sellele, et ta ei püüa kramplikult (tegelikult ei püüa üldse) olla "järg" selle sõna tavalises tähenduses. Sellega on ehk seletatav ka mõnede Enderi-fännide pettumus, kes ei leidnud eest seda, mida lootsid. Minagi leidsin midagi teistsugust, aga ikkagi head.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

"Enderi mängu" sai loetud umbes neliteist aastat tagasi, kui see raamat oli esimest korda eesti keeles ilmunud. Sellest romaanist jäi mul omal ajal hea mälestus ja hoolimata möödunud ajavahemikust mäletan ma sellest suhteliselt palju, oma osa on siin muidugi ka mullu kinos vaadatud ekraniseeringul, mis mälestusi värskendada aitas.

Nagu eelmised arvustajad on maininud, pole "Surnute eest kõnelejal" "Enderi mänguga" kuigi palju ühist ja vähemalt minu jaoks on võrdlus selgesti käesoleva raamatu kahjuks. "Surnute eest kõneleja" jätab lugedes kohutavalt igava ja veniva mulje, tegelaste psühholoogia ning religioonifilosoofiaga on ilmselgelt üle soolatud. Lõpupoole, kui jõutakse tegelaste omavaheliste suhtedraamade juurest Lusitania mõistatuste lahendamiseni, läheb romaan küll huvitavamaks, ent mitte piisavalt et hinnet "4" peale tõsta. Oma religioosse tulevikuühiskonna, peresuhete lahkamise ja veidraid eluvorme sisaldava võõrplaneediga meenutab "Surnute eest kõneleja" veidi Sheri S. Tepperi "Rohtmaad"-samuti üks raamat, mida väga ammu loetud sai ning mis on samuti kirjutatud 1980. aastate USA-s.

Näib, et Cardile meeldib kirjutada religioonist, ent seejuures hoiab ta eemale mormooniteemast ja keskendub teiste usulahkude kritiseerimisele. Kui lühiromaanis "Silm silma vastu" pälvisid rohket kriitikat baptistid, siis "Surnute eest kõnelejas" saavad oma koosa nii katoliiklased kui ka kalvinistid.

Lõpetuseks tahaksin öelda, et hoolimata mu isiklikust arvamusest on "Surnute eest kõneleja" eesti keelde tõlkimine igati tubli tegu nii kirjastuse kui ka tõlkija poolt. Hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Rüütel

Huvitav on see kuivõrd erinevatele järeldustele võib üht ja sama raamatut lugedes jõuda :)

Erinevalt mõnestki eelarvustajast väidan, et "Kõneleja" ja "Enderi mäng" on omavahel väga tihedalt, lahutamatult seotud. Läbi põimunud. Ühe mündi kaks külge jne. Lõppkokkuvõtteks tegelevad mõlemad raamatud sellise teemaga nagu inimese reaktsioon võõrale. Kui tahta "Mängu" lugeda kelladest-viledest ja muust ulmebutafooriast pungil aktsiooniloona, siis palun väga - saab täitsa kõva jutu. Mis seal aga olulisem oli on just seesama võõraga kohtumine ja sõda on lihtsalt üks võimalikke suhtlusvorme. Ilmselt peaks see olema "Mängu" juures arvustusena, kuid mis seal ikka - need kaks raamatut ongi kokku tervik. "Mäng" on lugu sellest, kuidas inimkond "suurema hüvangu" nimel Enderit ära kasutas ja kuidas see siis mõjus poisile endale ja inimkonnale...

"Kõneleja" jätkab inimloomuse kallal urgitsemist, asetades inimesed uuesti kontakti võõra mõistusega rassi ja võõra ökosüsteemiga. Ja lisaks on selle taustal ka lihtsad ja inimlikud tragöödiad. Lugedes mõtlesin korduvalt, et omal huvitaval moel on see lugu Tammsaarelik, tegeledes tõe ja õiguse ja armu ja andestuse, töö ja elu mõtte, süü ja lunastuse teemadega. Aga rõhutan veelkord - põhiline on inimloomuse kallal urgitsemine. Ja seda teeb Card mõnuga.

Lihtsalt repliikidena: mingi paar aastat tagasi püüdsin seda lugu inglise keeles lugeda. Jäin hätta ja jäi pooleli. See on tõesti piisavalt keerukas oma portugalikeelsete "asjadega"... Seega on tõlkimine olnud tänuväärne ettevõtmine. Mis puutud religiooni-temaatikasse, siis mitte üheski episoodis ei kaota Card minu meelest lugupidamist ei katoliiklaste, protestantide ega kellegi teise religioossete veendumuste vastu. Kui üldse, siis võibolla on probleemiks see, kuivõrd vähe on religioon Cardi jaoks 3000 aasta jooksul muutunud. Kindlasti ei jää see nii staatiliseks isegi hoolimata asjaolust, et juba olemuslikult püüavad religioonid säilitada aastatuhandete vanuseid tõekspidamisi.

Hindeks kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Toht

Raamatut oli huvitav lugeda kuigi see oli ka omamoodi raske. Algul seoseid teiste teostega ei tekkinud. Saan siiski nõustuda Targo Tennisbergiga selles suhtes et mingi sarnasus Simmonsi Hyperion-tetraloogiaga on olemas. Kasvõi katoliikluse suure osakaalu näol mõlemas loos, näiteks. Nõustun ka nende arvustajatega kelle arvates Kõnelejas on igasugused wunderkindid liialt loo fookuses. Ja et need imelised lapsed kippusid sageli valima oma vanemate elukutse, see sobiks pigem kuhugi kastiühiskonda, arvan. Tänud tõlkijale sest algkeeles ma poleks lugemist vaevaks võtnud. Üldmulje on positiivne.
Teksti loeti eesti keeles
Chris

Oli hetki, kus lugedes kaldus jooksev hinne nelja poole, kuid kokkuvõttes on asi viie ära teeninud. Tsiteerides klassikuid: "Pole paha..."
Teksti loeti eesti keeles
Triinu Meres

Kuulge, neli on hea hinne!

Väga mõnus lugemine oli, mul on hea meel, et see on eesti keelest olemas ja selgesti arvas ka mu isa, et see võiks mulle meeldida, saates mulle teise eksemplari veel =)

Mis mulle meeldis
* Kammerlik toon - suurtest asjadest ja sündmustest, teisest ja kolmandast mõistuslikust liigist inimeste kõrval räägiti indiviidide ja nende elus toimuva kaudu. Otsusest, kas Lusitania hakkab mässama või mitte, teame peamiselt meeri isikliku dilemma mõjul. Suured asjad on alati kuskil kaugel kellegi teise otsustada ja igavad. Ses raamatus ei olnud, sest need toodi lähedale, isiklikule pinnale.
* Et "Ender" oli peaaegu ropp sõna.
* Et oli surma, jõledat surma, tavalist surma, ähvardavat surma - ning kuigi surm oli suur asi, selgus tema dramaatika osaliselt eksituste tragöödiast tuluenevat. (Tragöödia ja komöödia on teatavasti väga lähedalt seotud ning olenevad peamiselt vaatepunktist, milles sündmusi näidatakse). See, et inimesed surevad, on ju normaalne tegelikult. Päriselus ja -surmas pole surnute eest kõnelejat kuskilt võtta. Püütakse küll teha oma parim, rääkida matustel päris asju, aga välja tuleb nagu alati ning ega inimestelt ei saagi midagi muud oodata - inimesed ju, normaalsed ju, annavad oma parima ja välja tuleb ikka nagu ikka!
* Päris põnev oli, kuidas see õnnelik lõpp nüüd saabubki - selles, et lõpp on õnnelik, kahtlust ei tekkinud, lapsi ära tappa oleks juba seda õnnelikkust rikkunud, nad olid ka turvatsoonis, aga muidu ei olnud kindlat.
* Et perekonnas oli rohkem lapsi kui kolm. Mul on nii kõrini neist raamatutest-filmidest-lugudest, kus on peredes 1-3 last ja keegi isegi ei selgita, MIKS nii vähe.
* Ender kui turvaline kangelane, kes alati ellu jääb ja asjad ära klatib, isegi kui ta peab tegema midagi, mis talle väga ei meeldi.


Mis mulle ei meeldinud
* Seebikas. Polnud isegi selle vastu nii väga, et õdesus ja vendlus olid suured asjad või surnud Pipo, Libo ja Marcao vahele jäämisel Novihna otsustele, aga Jane`i reaktsioonid, liikumine ühelt teisele, Enderi raskused Valentine`iga ja Miro lahkumine - seda oli juba liiga palju.
Kammerlikkus oli ju tore, aga kui kammerlikuks võib asjad ajada, muutmata neid absurdseks?!
* Novinha kui tegelane. Üldse on naistegelased selgelt Cardil halvemad kui mehed, aga oma soo tõttu saab ta selle andeks. Aga see oli juba üle võlli nõme, et sihuke inimene oli.
* Trükkimine. Salasõnad - pealegi nii lihtsad kui Ender. Autod. Kolm tuhat aastat tulevikus, kui Jane saab olemas olla. (Peidab pea käte vahele ja oigab.)
* Uskude ja üldse inimkommete evolutsioneerumatus.

Aga kokku oli ikkagi hea raamat!
Teksti loeti eesti keeles
Reidar Andreson

Tegevusliku kronoloogia järgi kolmas raamat Andrew `Ender` Wiggini romaanisarjast. Mind valdasid kahetised tunded. Olin kunagi lugenud originaali ja et nüüd maailmast paremat "sotti" saada, lugesin maakeelse tõlke uuesti üle. Olgu kohe öeldud, et Sashi tõlge on taas suurepärane. Niisiis, kahetised tunded.

Satikate hävitamisest ja ksenotsiidist on möödas 3000 aastat. Enderit vihatakse, aga ta on pideva tähelaevadega reisimise tõttu endiselt elus. Nüüd siis uue nn religiooni esindajana - surnute eest kõnelejana. Kutsutaksegi Kõneleja ühte kolooniasse (Lusitania) surnust rääkima ja juhtunusse selgust tooma. Enderiga on kaasas kookon viimse satikaga, kes soovib kusagil uut elu alustada. Koloonia on huvitav veel sellepoolest, et seal elutsevad uued veidra nimega tulnukad - põrsikud. Kas inimkond kordab end ja toimub uus ksenotsiid? Kas tulnukaid on võimalik mõista ja nendega rahus elada? Otsitakse taas vastuseid inimeseks olemise ja hea/halva vahettegemise igavikulistele küsimustele.

Lugu on tegelikult hea. Mulle meeldisid väga nood põrsikud ja nende bioloogiliselt veider maailm. Ei häirinud põrmugi Cardi raamatusse kirjutatud (pingutatud?) tulnukate kultuuri vastandumine inimkonnale. "Enderi mängust" loetud satikatega võrreldes olid põrsikud hoopis omanäolisemad ja põnevamad tegelased. Antud romaani puhul Enderi kõiketeadev/alati hakkamasaav/eksimatu tegelaskuju väga ei seganudki. Võib-olla sellepärast, et rõhk oli ühel Lusitania perekonnal ja võõrapärastel tulnukatel. Raamatu teine pool oli tegusam ja seega parem, sest austet Kõneleja jõudis moraalitsevast heietamisest lõpuks asjade tuumani. Ja võimas tehisintellekt Jane! Vot temast loeks hää meelega veel. Lahe!

Natuke negatiivsest poolest - minu maitse jaoks liiga palju religioosset arutamist ja tegelaste raskuste kallal juurdlemist. Enderi enesehaletsus oli niigi väsitavalt esiplaanil elik polnud usutav, kuid lõpuks muutus ka peredraama kurnavaks. Mõistan, et need olid karakteriloomeks vajalikud, kuid oleks võinud veidi väiksemas mahus olla. Rohkem tegevust või tulnukatele keskendumist. Kordan, et kui pilt sai paika, läks lugu palju paremaks.

Võrreldes "Ender in Exile" romaaniga, on antud lugu väga hea ja pole "Enderi mängust" oluliselt kehvem. Viimane on lihtsalt hoopis teise lähenemisega kirjutatud. Tuleb järgmine lugu - Xenocide - ette võtta. Tubli 4 minu poolt ja väga hea, et nüüd ka eesti keeles loetav.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Hm, 2015. aastal kõigest kolm arvustust seni... lahja, väga lahja. Hullem kui isegi esimene aasta, 1997... Noh, 5-ni vast jõuan.
[30.12.2015: algselt oli siin pikk lõik eelmise selgituseks, aga tõepoolest, parem on see lisada "Arvustaja endast" alla]

Muide, hoiatuseks – järgnev tekst on spoilereid täis...
See raamat on mulle vastu hakanud. Esimest korda üritasin seda lugeda aastat 7-8 tagasi, kui alles teatud seltskonnaga kaalusime ulmesarja, millest hiljem sai Sündmuste horisont. Siis läks mul esimene punane tuli põlema, kui jõudsin selle idiootliku meetodini, kuidas inimkond põrsikutega suhtleb – kui ikka tagumiku kaudu hambaid parandada, siis loomulikult on valus ja väheefektiivne ja suur võimalus sisikonnas veel midagi ära lõhkuda... Raamatu kandsin enda jaoks maha hetkel, kui Novinha elulised materjalid salastas – tõeliselt tolle teise eelpoolmainitud lugejagrupi vääriline loogika! Mu (kasu)isa sai just selle info pärast surma ja mina salastan selle... et „kaitsta”?!? No persse, see peaks teadlane olema... isegi allakümneaastased saavad aru, et tõenäoliselt lõppeb see sellega, et veel keegi saab surma. Aga ilma selleta oleks raamat lahjaks jäänud, terve Novinha õnnetu elu oleks ilma selle lauslolluseta ju hulga vähem õnnetu olnud ja Card pidanud midagi seeditavamat välja mõtlema. Lõplikult viskasin ma esimesel korral raamatu kõrvale hetkel, kui Jane enam Enderiga ei rääkinud. Selles stseenis on nii paljud asjad valesti, et ma ei oska isegi kusagilt otsast alustada: mingi kahe tuhande aasta vanune tehisintellekt solvub nagu teismeline plikake, kui kutt ühel hetkel ta tundlikus vestluses ta otseses mõttes kohatut ja segavat mula kuulata ei taha... Ja muidugi oleks kõik edasine hoopis teisiti välja näinud ja raamat vast 50 lehekülge lühem tulnud, kui Ender oleks kohe kogu info saanud.
No muidugi lugesin nüüd raamatu läbi ja olen hulga leebem. Card vähemalt püüab. Ta on hea kirjanik ja võimalik, et see on minu probleem, et ma ei suuda mööda vaadata väga kunstlikest pinge tekitamise vahenditest. Ikkagi pole ma üldse selle raamatuga rahul, sest esiteks oli terve kandev konflikt, nagu öeldud, inimeste endi tekitatud võimendatud hirmude ja ülemõtlemise tagajärjel (aga inimesed on päriselus võimelised rumalamaltki käituma, nii et las olla). Teine, palju suurem etteheide on teadlaste, ütleksin, narratiivne juhmus – ma juba tean neist vähestestki vihjetest, kuidas umbes Card selle elu seal Lusitanias välja on mõelnud, aga „teadlased” ei saa 50 aastaga aru. Kolmas on Enderi enda teatud jumalkuningalik positsioon, mis lubab tal tegelikult kogu ülejäänud inimkonnale pähe lasta ja kõrgeima ametliku valitsusorgani otsustest üle sõita (st küll on lihtne asju ajada, kui sul on sellised võimalused). Ja neljas on teatud „võtame käest kinni ja saame hästi läbi” meeleolu raamatu lõpus, mille kohta päriselus saaks öelda ainult, et see ei saa hästi lõppeda.

Aga miks siis ikkagi 3 ja mitte hullem hinne? Sest Cardis midagi ikkagi on ja kahtlemata on sel teosel teatud lummavus, teatud suurus ja võiks isegi öelda helge elujaatavus. Väga paljude näitajate järgi väga tugev raamat; lõpuks teenis see ka arvustuse ju ära (vabandatagu siit õhkuv egoism...)
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Jälle see viimase arvustaja needus ehk suurem osa sellest, mida ma nüüd kirja panen, on juba eespool ära öeldud. Aga ma ütlen siiski: et endal meeles püsiks kui peaks tulema tahtmine seda raamatut veelkord kätte võtta.
 
Esiteks seda, et tegemist oli viimase aja ühe vaevalisema lugemisega. Lõpetasin "Enderi mängu" ülelugemise umbes-täpselt kuu aega tagasi, mis tähendab, et "Surnute eest kõnelejat" suutsin lugeda kiirusega ca 15 lk päevas. Õudselt vaevaliselt. Raamat peaks olema mitte 50 lehekülge lühem nagu Ats eespool arvab, vaid oma 300 lehekülge lühem. Sest umbes alates sealt muutus lugu mingilgi määral huvitavaks ning päästis Ulmekirjanduse Baasi esimesest "kahest" sellele teosele.
 
Raamatu esimesest kahest kolmandikust enese läbi närimine oli täielik agoonia: see on tohutult veniv, jutlustav, igav, moraliseeriv, heietav lugemine. Ja kasuks ei tulnud üldse mitte see, et vahepeal oli pool tekstist (olgu, liialdan) portugali keeles. Täiesti ebavajalik kirjanduslik võte. Kui keegi tahab keelt õppida, siis selleks on keeleõpikud. Kui kirjaniku arvates ei saa mingeid keelelisi nüansse tõlkida, siis on kirjanik lihtsalt kehv tõlkija. Mina oleks raamatut eesti keelde tõlkides selle tuimalt välja visanud, antagu mulle andeks.
 
See veniv algus meenutas mullegi "Rohtmaad". Aga ainult selles mõttes, et "Rohtmaast" on mul meeles, kuidas pärast läks raamat heaks. "Surnute eest kõnelejaga" seda ei juhtunud. Viimane kolmandik, kus lõpuks ka mingi tegevus algaas, lihtsalt rehabiliteeris esimese poole, kuid väga vähesel määral.
 
Aga ei läinud mulle peale ei see imeline võõrtsivilisatsioon ja planeedi ökosüsteem. Kogu see muinasjutt sobiks pigem mõnda fantaasiaraamatusse kui teadusliku fantastika žanrisse liigituvasse teosesse. Uus ja igavene elu puudena. Puudele laulmine, mispeale need valmistavad sulle noad-kahvlid ja majaehitusmaterjali. Oeh. Vabandage väga, aga - JURA!
 
Ilmselgelt ei ole ma selle raamatu sihtgrupp. Aga miks ma seda siis üldse lugesin? Sest erinevalt sellest, mida Orson Scott Card ise eessõnas soovitab, promotakse seda teost "Enderi mängu" järjena. Ka eestikeelse teose tagakaanel on miskipärast kirjas kiidusõnad "Enderi mängule", mis oli tõesti VÄGA HEA raamat, aga ei mingeid New York Timesi kriitikute hinnanguid "Surnute eest kõnelejale". Seega - sain lihtlabaselt petta. Tegemist on täiesti erinevate raamatutega, mis on kunstlikult üheks seotud.
 
Siiski olen tänulik, et see eesti keelde tõlgiti - muidu poleks ma ju seda teada saanud ning õhkaksin siiani Enderi seikluste jätku järgi. Nüüd aga tean kõikidest ülejäänud järgedest kauge kaarega mööda käia. Eestikeelse tõlke kohta ainult üks küsimus: miks oli vaja sitikas järjes satikaks tõlkida?
 
Kui mõned eelarvustajad kommenteerisid oma hinnet, et viis mõne miinusega või midagi selles stiilis, siis minu hinne on kolm paljude miinustega. Tegelikult pigem kaks, sest ma ei kavatse ilmselt seda raamatut enam kunagi lugeda ja oleksin võinud oma ajaga midagi targemat teha. Aga lihtsalt austusest kirjaniku vastu ja MIDAGI selle teose viimases kolmandikus siiski oli.
Teksti loeti eesti keeles
Joel Jans

Maailmaloome oli viimase peal. Põrsikute elutsüklid, nende kohanemine dnad muutva viirusega ja ka virtuaalne tegelaskuju olid huvitavad ja mõjusid originaalselt. Card hoidis samuti suisa krimikirjaniku osavusega põnevust üleval, et mis nende Põrsikutega siis on ja miks nad tapavad ja seal tuli veel mitu ootamatut pööret. Ka religioossed teemad olid intrigeerivad, mulle tundus näiteks surnute eest kõnelemine huvitava ideena. Selline lahe humanistlik komme ja mulle on religiooni ja ulme sidumine alati paeluv tundunud. Aga miks ma ei suuda täispunkte anda? Selle neetud mehiko armuseebi pärast. Taustal on neetud põnev müsteerium seoses hästi loodud tulnukatega ja selleasemel keskendutakse lastele ja truudusetutele naistele ning nende kõigi probleemidele. Eessõnas ütles Card, et üks ta sõber kurtis lugedes kuidas ta ei suuda lastel vahet teha ning muutis neid värvikamateks. Noh mina ei suutnud neil sageli sellest hoolimata vahet teha. Miks pagan pidi neid tatte nii kuradi palju olema? Ma saan aru, et katoliiklik pere aga arvestades, et lapsi tehti peamiselt abieluvälliselt oleks olnud hea põhjus piirduda kolmega või sedasi. Peategelase ehk Enderiga samastumine oli ka peaaegu, et võimatu. Tegemist oli messia, sherlock holmesi ja supermani ristandiga ikka sõna otseses mõttes. Ülirikas, ülimõistev, ülikannatav, üliinteligentne. Ka kõige paadunum rets sulas tema pilgu all ning kõige kivinenum preester tuli tema poole üle ja andis sõbrakätt. See pole enam usutav karakter, see on Konstantin Päts Ivan Orava lugudest. Aga kui ulmeosa jälle mängu tuli siis oli see suurepärane. (less)
Teksti loeti eesti keeles
x
Reidar Andreson
07.05.1978
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustused:
Reidar Andreson

Revelation Space sari jätkub antud romaaniga, mida on mööndustega võimalik tõesti lugeda iseseisvana. Kuigi Reynolds küll proovib teose jooksul möödunud sündmusi või tausta lahti seletada, võivad nii mitmedki asjad pealiskaudseks või arusaamatuks jääda. Seega soovitan pigem RS maailmaga tutvunutele kui värsketele huvilistele.
 
Erinevalt varasematest sarja osadest on siin tegevus tihe ja kui jätta kõrvale episoodiline kõrvalliin, siis võib kogu romaani kokku võtta kui ühe eepilise questi. Kohtume mitmete väga lahedate tegelastega varasematest romaanidest (hüpersiga Scorp, Nevil Clavain, määndunud laevmõistus John Brannigan, Rashmika Els või Aura) ja leiame uusi, kellele kaasa elada. Teos on tihedamalt tegevust täis kui varasemad romaanid, aga mastaapsus ning tehnoloogia endiselt Reynoldsi kõrgel tasemel. Romaani jooksul saame rohkem aimu müstilistest tulnukatest (Nestbuilders), süveneme rohkem planeetide (nagu varasematest osadest tuttav Ararat) ookeane katva mõistusliku tsivilisatsiooni (PatternJugglers) maailma, taaskülastame kuulsat Yellowstone'i planeeti, mille ümber tiirleb inhibiitorite poolt hävitatud Rust Belt ja jõuame isegi Chasm City jäänuste manu.
 
Kuna teose lähtepunktiks on inhibiitorite tõttu inimkonna hävingu viimane vaatus, saab kokku väga ebatõenäoline kamp tegelasi, kes peavad inhibiitorite vastu mingitki rohtu leidma. Kas see õnnestub, jääb huvilistele lugeda. Reynoldsi ja RS maailma fännidele kohustuslik lugemine, teistele SF huvilistele mastaapse seiklusliku loona siiski mõnus kulgemine.
Teksti loeti inglise keeles
Reidar Andreson

Sarnased jooned Vinge romaaniga "Sügavik taevas" on tõesti olemas, kuid "Chidren of Time" andis parema seletuse ämblikute inimlaadsele käitumisele ja kiirendatud arengule. Lisaks on Czajkowskil sobivam haridus bioloogiast kirjutamiseks, mida on ka tunda. Jah, maailm ei ole ehk nii lai kui Vinge "Zones of Thought" sarjas, aga väga läbimõeldud ja mitmekihiline siiski. Minul oli nii inimeste kui putukate peatükke ühtviisi põnev lugeda. Kahjuks mahu tõttu ilmselt jälle üks selline sari, mis tõlkena maakeelde ei jõua. 5+
Teksti loeti inglise keeles
Reidar Andreson

Polity sarja sissejuhatavad lühikesed palad on läbi mälutud ja ees ootamas hunnik telliseid. Käesoleva loo lühidus on kindlasti plussiks, sest lugu ise ei olnud nii kaasahaarav, kuid Cormaci taust ja Spatterjay-ga seonduv küll. Võib arvata, et legendaarse drooniga saab edaspidistes romaanides veel kohtuda. Pean tunnistama, et Prador Moon meeldis rohkem.
Teksti loeti inglise keeles
Reidar Andreson

Vast kolmest romaanist kõige nõrgem selles triloogias, mis on iseenesest huvitav, et esimene ja eriti keskmine osa tundusid paremad. Kuid vähemalt sõlmis autor otsad rahuldavalt kokku ja ühiskond võttis uue suuna. Tsipa liiga magus oli, aga vähemalt jäi lõpuks parem maitse suhu, kui triloogia viimase osa algust lugedes. Üldiselt on kogu tsükkel mõnuga tarbitav, hoogsa sündmustikuga ja värvikaid kujusid täis paleeintriigide tulevärk.
Teksti loeti inglise keeles
Reidar Andreson

Reynoldsi tume YA piraadisaaga jõuab selle teosega lõpule. Vähemalt on autor nii lõppsõnas väitnud, et lähiajal ta õdede Nesside maailmaga edasi minna ei plaani. Triloogia kolmas osa on eelmistega võrreldes pea poole mahukam (603 lk).
 
Eelmistes osades raskustes karastunud ja "üleöö" täiskasvanuks saanud kaptenitest õed Nessid otsivad käesoleva romaani alguses endale uut töötavat pealuud, mis on kosmoses kaguside pidamiseks hädavajalik. See viib neid taaskord uue maailma külastamiseni, kus nad mässitakse ootamatult (või siis nende puhul täiesti tavapäraselt) mastaapsetesse sekeldustesse, mis lõpuks määrab kogu inimkonna ja ehk ka mitme teise tsivilisatsiooni tuleviku. Õed aitavad ühel keerulise nimega tulnukal põgeneda, keda jahivad tumedad pankurid ja võimueliit. Neid jahib kuuest spetsiaalse lahingvarustusega koosnevast laevast eskadron, mida juhib sadistist nooruk Incer Stallis. Neid ootab ees Reynoldsile tüüpiline pikk ja painav kosmosevõitlus, seiklused mitmes maailmas ja hea eesmärgi nimel kaotavad oma elu mitmed meile lähedaseks saanud tegelased. Autor avab romaani lõpus veidi suuremat pilti inimeste ja tulnukate ajaloost, kogeme sensawundat ja müstikat ning saame õrnalt aimu sündmustest, mis ulatuvad kaugelt üle käesoleva Okupatsiooni ja inimtsivilisatsiooni tervikuna.
 
Romaan esimene pool on rahulikum sammumine, kuid autor kerib põnevust tasapisi. Mõnes kohas oleks saanud lühemalt, kuna dialoogid kipuvad lugeja jaoks heietamiseks muutuma, kus olulist või huvitavat infot edasi ei anta. Küll aga näeme selles romaanis Arafura Nessi pehmemat poolt ja Adrana suuremat otsustavust, kui õed on sunnitud eraldi laevu kaptenitena juhtima ning raskeid otsuseid vastu võtma. Mina jäin autori seletustega tulnukatest ja maailmast rahule, kuid ma mõistan ka neid, kes ütlevad, et see ei pakkunud sellist rahuldust kui võiks (võrreldes näiteks Revelation Space universumiga). Tõesti, romaani epiloog, kus kosmosemüsteeriumi uuritakse, jätab veidi kokkuklopsitud mulje, kui tegelased justkui õhust sobivaid teooriaid välja käivad. Ehk oleks võinud olulist infot juba varem tilgutama hakata, sest asjadest teadlik tulnukas, keda õed kaitsesid, kippus loo käigus pidevalt ebaolulist mõistujuttu ajama, kuidas ahvid ei suuda oma alamate mõistustega asju mõista jne. Mis ei ole iseenesest vale, muidugi :) Jah, õed (eriti Adrana) püstitasid juba loo käigus mõningaid teooriaid, kuid veidi jäi selles arengus miskit puudu. Maitse asi ja pisinorimine tegelikult. Kokkuvõttes siiski minu jaoks tugev teos ja hea lõpetus süngele piraadilikule kosmosesaagale.
Teksti loeti inglise keeles
Reidar Andreson

Minu arvates "Viimane soov" kogumikust tugevam. Lood on täiskasvanulikumad, ühtlaselt head ja sügavamad, nagu ülal juba korduvalt mainitud. Saame rohkem aimu maailmast, tegelaste taustast ja motiividest. Kõik jutud antud kogumikus on sarnase pikkusega ja nauditavalt kirja pandud. Olen minagi "müüdud", et romaanide kallale asuda. Eriti hõrgutav oli kogumikku koos Netflixi sarjaga kogeda.
Teksti loeti eesti keeles
Reidar Andreson

Kogumik tervikuna oli väga hea - selline rahulik ja intelligentne SF, kus puudub seikluslikkus/märul ja tegeletakse inimesi või ühiskonda mõjutavate tehnoloogiate analüüsiga. Juttudest olid selle valikus minu jaoks paremad just lühemad ja vanemad lood (The Merchant and the Alchemist's Gate, What's Expected of Us, Dacey's Patent Automatic Nanny). Ülejäänud olid nii 4-5 vahel, aga viimased kaks 2018. ilmunud juttu ei haakinud kuidagi.
Teksti loeti inglise keeles
Reidar Andreson

Hea kogumik ja korralik sissejuhatus Sapkowski Nõiduri fanatasy-maailma. Lood läksid mu meelest järjest paremaks (kaks viimast olid väga head) ja seetõttu võtan kohe järgmise, "Ettemääratuse mõõga" kätte. Kohati tundus minu maitse jaoks natuke naiivne või lapsik olevat, aga siis lajatas autor jälle mõnusa sarkasmi või mahlaka kirjeldusega.
Teksti loeti eesti keeles
Reidar Andreson

Ma arvan, et Raul Sulbi on selle koostamisega teinud kena žesti kuulsale ulmekirjanikule ja teaduse populariseerijale Isaac Asimovile. Antoloogiasse saanud jutud on algupärastele autoritele omaselt väga eripalgelised ja illustreerivad täiesti isemoodi lähenemisi Asimovi tegelastele ja sündmusele tema teostes. Mulle isiklikult sümpatiseerisid enam Weinbergi, Lauriku ja Hargla teine lugu, kuid mis ei tähenda, et ülejäänud oleks nõrk või halb looming. Ei, Eesti autorite käekiri oli meeldivalt äratuntav ja samas oli mõnus taas tuttavates lugudes/maailmades ringi uidata, mis tõi ette mälestusi enda kunagistest lugemiselamustest. Mul on hea meel, et selline antoloogia on teoks saanud, ja koondhindeks kahtlemata 5. Väikestviisi on siin ka Stalkerihoiatus selleks suveks õhus.
Teksti loeti eesti keeles
Reidar Andreson

Polegi midagi eelnevale lisada. Siin näitab Hargla, mida ta tegelikult oskab. Hea lugu, hea fantaasia ja lahe kontseptsioon. Kiidan koostaja valikut see lühiromaan viimaseks jätta, sest tegu on täiesti teise lähenemisega ja siin näeme me nö. noort Asimovi ennast tegutsemas alternatiivses reaalsuses, kus mitmed ajaloosündmused ja tuntud teadlased ning ulmekirjanikud on hoopis rollid vahetanud. Lisapunkt tülika dr Weinbergi eest! :D
Teksti loeti eesti keeles
Reidar Andreson

«Igaviku lõpp» on jätnud ka minusse sügava vao (nii raamat kui 1987. aastal valminud Jermaši ekraniseering). Seetõttu oli Lauriku lugu Belialsi eelneva looga võrreldes kuidagi kergem seedida. Mind üllatas autor väga positiivselt - meeldis filosofeerimine Igaviku ja lõpmatuse teemal  ning pseudoteaduslik arutlemine temporaalenergia üle. Hea saavutus lühijutu mahus. Kardan, et kes Asimovi romaani pole lugenud või ei mäleta seda, jääb see jutt veidi kaugeks, aga mulle mõjus hästi. Tubli töö!
Teksti loeti eesti keeles
Reidar Andreson

Antud lugu lisab Asimovi Asumi saagale pisukese epiloogi, kus tuntud tegelased nagu Trevize, Bliss, Daneel saatust jagavad. Lugu on belialsilikult emotsionaalne ja keerab kogu teemale ühe lisavindi peale küll. Huvitav mõtteeksperiment. Kuna Asumi sarja lõpuosade lugemisest on hulga vett merre voolanud, siis on mäletamisega kehvasti. Ehk oleks kasuks tulnud väike autoripoolne kokkuvõtte eelnevast või siis et tegelased ise tuletavad lugejale mõne sõnaga meelde kasvõi dialoogi käigus, mis juhtus. Muhe lugemine sellegipoolest.
Teksti loeti eesti keeles
Reidar Andreson

Asimovi Impeerium on määndumas ja lagunemas, Perifeeria kiratseb lugematutes konfliktides ja mässudes. Kusagil Galaktika piiri taga asub müstiline Asum, kes läkitab ääremaadele kaupmeesteks maskeerunud "võlureid" ja võtab üha uusi maailmu enda kontrolli alla. Weinbergi lugu räägib Siwenna nimelisest planeedist, kus kohaliku patriitsi Onum Barri noorim poeg Ducem Barr, kes tappis väärastunud asekuningas Luciuse, konflikti järel üksinda pagenduses viibib. Planeet on tuumasõja järel tundmatuseni muutunud: radioaktiivsed kraatrid, hävinud asulad, kõdunenud laibad - tõeline apokalüpsis. Poeg Barr püüab jõuda mereni, et pääseda pealinna isa juurde. Ta kohtab kaose keskel ootamatult naisega, kes küll esialgu mehe juurest pageb, aga saatus viib nad taas kokku. Eemärgi saavutamiseks on vaja leida liitlasi ehk ootamatust seltskonnast. 
 
Tuleb tunnistada, et ma pole viimasel ajal just palju Weinbergi lühiloomingut lugenud, mistõttu mõjus käesolev jutt päris värske sõõmuna. Jutust ei puudu mõnusad dialoogid, leidub ägedat täristamist ja üldse on lugu terviklik. Algus oli selline Fallout 4/«I am Legend» õhustikuga maailmapildi loomine. Näeme peategelast muretsemas mineviku, oleviku, tuleviku, sõjakoleduste ja moraalsete valikute pärast. Väikese koerakese kodustamine annab kõledale olustikule veidi soojust. Ehk hoiab see kangelast vähegi mõistuse juures, et naise ilmudes mitte rumalusi teha. Ma ei tea, kuidagi elasin Barri tegemistele ja mõtetele nii kaasa, et lõpulause jõudis üllatavalt kiiresti kätte. Hea meelega loeks selle selli tegemistest veel. Sümpaatne lugu, Weinberg!
 
Mõttekild: kas edaspidi hakkame kohvimanustamise asemel/kõrval leidma Weinbergi juttudest kohustusliku elemendina ülalmainitud loomaliiki? Minugi poolest!
Teksti loeti eesti keeles
Reidar Andreson

Armas lugu Impeeriumi inspektorist ja tema abilisest. Kui tegevus jõudis Solariale, meenutasin härdalt kunagisi Eliah Baley ja R. Daneel Olivawi tegemisi sel samal planeedil. Nüüd on muidugi neist sündmustest väga palju aastaid möödunud ning olukord sootuks teine. Inspektori küünilisus ja samas häbematu flirt kaaslannaga paralleelselt õõvastavate südmuste käigus mõjub kuidagi muretu vana telesarja või seiklusloo episoodina. Sarnaselt eelarvustajale jäi mulle tunne, et lõpp on kuidagi liiga järsku peale tulnud. Mitmeid kordi räägiti mingist printsist ja tegelased justkui komistasid lahenduse peale. Lahendus ise ja idee oli lahe, aga kuidagi noh... liiga sigarisuitsuselt kergelt paljastus sellise mastaabiga vandenõu. 
 
 
Teksti loeti eesti keeles
Reidar Andreson

Krimilugu taas robootika seaduste teemal ja seejuures täitsa elavalt kirja pandud. Mulle tundub, et see lugu oleks sobinud paremini Hargla teose järele, ilmestamaks järk-järgulist arengut Asimovi robotite iseseisvumise ja sellega seotud ohtude suunas. Küll aga oli Belialsi jutus täiesti ebausutavad kaks tegelast - kindral Opiter ja peategelane Yalla ise. No ei ole ükski tõsiseltvõetav kindral selline õnnetusehunnik, kes laseb mingil teadlasetolgusel endada nii rääkida või jääb lontis kõrvadega loenguid kuulama. Teades, mis on kaalul. No ei ole ükski uurimislaeva eest vastutav(!) ning erudeeritud teadlane selline hüsteerik ja taolise sõnavaraga. Mõni sajatus ajas lausa naerma. Ehk on asi vabandatav, kui juba algusest peale...
Teksti loeti eesti keeles
Reidar Andreson

Veskimehe valitud teema/periood Asimovi universumist on kahtlemata huvipakkuv, et kuidas Maa ja Välismaailmade omvaheline suhe ja tehnoloogia areng edasi kulges. Autor pakub siin ühte arengusuunda, mida võiks tegelikult pikemalt lahata. Kahjuks koosneb jutu algus liiga mahukast lugeja harimisest ja sättungi püstitamine on läbi pikkade vestluste veidi väsitav. On tõesti meeldiv, et Veskimees pole raisanud aega aktide kirjeldamisele, mis ei sobituks kuidagi Asimovi stiiliga. Mul on tunne, et siin on säärases mahus ideid, mida võiks rahumeeli romaaniformaadis realiseerida. Jutu puhul tasub kiiremini asja kallale asuda.
Teksti loeti eesti keeles
Reidar Andreson

Mind häiris siin vast kõige enam Calvini tegelaskuju. St see oleks võinud olla tema jünger või ootamatult välja ilmunud tütar või kes iganes teine. No ei olnud Susan selline. Kui tuli vihje atsetooni varastamisest ja meenus loo pealkiri «Õnnelik robot», jäi sisimas paluda, et mitte purjus robotid! No ok, nii läkski. Korralik satiir Asimovi robotilugude teemal väikese ühiskondliku annusega. Lõpp oli siiski armas ja totrus ajas mitmes kohas muigama küll. Seega üks tärn hästi teostatud kirjatööle juurde.
Teksti loeti eesti keeles
Reidar Andreson

Mulle Asimovi robotilood meeldivad. Ühelt poolt nostalgiast ja teiselt poolt just sellise armsa aegunud tehnoloogia ja vasturääkivuste osas. On lahe lugeda, kuidas erinevad kirjanikud (nüüd nii meil kui mujal) proovivad Asimovi klassikalist kolme (või nelja, kui Hea Doktori hilisem looming arvesse võtta) robootikaseadust edasi arendada või uusi vinte neile peale keerata. Mis sellest, et see kõik on pseudoteaduslik heietus. Ilukirjandus ikkagi.
 
Roosvaldi «Jänesehautis» sisaldab suures osas kuulsa doktor Susan Calvini sisepilti (mis on Asimovi loomingus suht haruldane, ei meenugi kohe) ja suures hulgas vestlust streikiva robotiga. Värvikad Donovan Ja Powell saavad küll veidi sõna, aga kahjuks neil palju pildil olla ei lasta. Calvin lahendas juhtumi suht lennult, kuigi rohkesõnaliselt.
Teksti loeti eesti keeles
Reidar Andreson

Sander on kirjutanud loole "It's Such a Beautiful Day" järje, mis jätkab Asimovi mõneti ühiskonnakriitilist teemat, kuidas tehnoloogia inimkonda mõjutab. Uksed ehk portaalid võimaldavad inimestel hõlpsalt ruumis ümber paikneda elik külla/teatrisse/tööle/poodi jne minna, ilma et peaks tüütut kodust halva ilma kätte väljumist ja liiklemise tüütut agooniat taluma. Kuigi Ukse omamine on esialgu kättesaadav rikkamale osale ühiskonnast, leidub neid juba piisaval hulgal, et mõju inimeste käitumisele ja mõtlemisele on tajutav.
 
Naerma ajas see bakterite leviku kirjeldamise koht, mis on ilmselt mõeldud illustreerimaks teatud seltskonna täielikku ignorantsust. Pole siis imestada, et vandenõuteooriad kergesti kanda kinnitavad.
 
Jällegi jäi ette lõpp. Kui oma varasemas loomingus on Sander lühivorme nõtkelt lahendanud, siis siin on kuidagi liiga nuiaga pähe. Samas on omal kohal kriitika, mis viimastest lõikudest välja kumab.
Teksti loeti eesti keeles
Reidar Andreson

Merese jätkulugu neandertaali poisist Timmyst ja emalikust Edith Fellowesist on vististi tugevalt eristuv ülejäänud antoloogia juttudest. Kahjuks pole eellugu nii värskelt meeles, aga soe tunne valdas küll seda paari taas kohates. Loo põhiteema (sarnaselt Asimovi jutuga) on ajastuülese kontakti loomine erineval arengutasemel inimolendite vahel. Minu jaoks oligi paeluv just see võõristuse ja tunnete edasiandmine, suhtlemisraskused ning tegelaste väike areng nendes. Peateemaks (millele vihjab ka pealkiri) tulega seonduv, mis on koopainimestele (tegelikult ka meile) väga tähtis. Võib-olla jäigi puudu väike lõpuvimka või üllatus. Soe lugu, mis tegi meele heaks.
Teksti loeti eesti keeles
Reidar Andreson

Uhh, see oli küll vahelduseks hoopis teistsugune SF, mida olen harjunud tarbima. Orgaanilised maailmad (Leegion) ümber kunsttähe mööda ilmaruumi uitamas. Lahe! Maailmade asukad võitlemas kontrolli pärast Leegioni üle. Ok! Maailmades eksisteerivad ainult naised (või vähemalt naissoost mutandid), kuigi mingit seletust sellele me ei saa, ja hunnik veidrat faunat ja floorat. Lahe siiski! New Weird oma kõige rõlgemas tähenduses: määndumine, lagunemine, seened, veri, higi, roe, kannibalism, kõikjal vohav liha jne. Sügelema ajavalt lahe! Maailmad "kasutavad" naisi ära, et endile vajalikke olendeid või osi sünnitada, mitte-seksuaalne viljastumine. Päris õõvastav! Julmus, vägivald, täielik reetmine ja armastus läbisegi. Noh, ok - kohati usutav. Kaasahaaravad ja huvitava tegelased? Ei. See tähendab kõrvaltegelased olid ägedad ja huvitavad, peategelastega (Jayd ja Zan) oli kuidagi raske ühtida - ei hoolinud neist karvavõrdki. Lugu tervikuna kompaktne? Ei, selline raske teekond väärinuks pikemat ja põhjalikumat lahendust. Lugedes käis äkitselt mingi klõks läbi, kui oli aru saada, et autor tõmbab otsad kiiresti kokku. See oli vist hetk, kuid rag-tag nelik jõudis... No ei taha spoilida rohkem. Kaalusin 3 tärni andmist, aga pagan, romaan pani mõtlema, et mis värk seal ikkagi päriselt toimub, miks need maailmad või selline tsivilisatsioon üldse tekkisid, mis oli selle orgaanika taust jne jne. Mitte suurepärane, aga häirivalt hea - seega neli.
Teksti loeti inglise keeles
Reidar Andreson

Soliidne ja sirgjooneline andmine võika tulnukrassi ja inimkonna vahel. Esimene ja selgelt lõunasse läinud kontakt. Lühike ja lööv romaan. Meeldis nii, et võtab peagi järgmise osa ette.
Teksti loeti inglise keeles
Reidar Andreson

Väga lahe seikluslik lugu kerge filosoofilise alatooniga. Lõpp, nagu ka esimeses osas, sunnib järge kätte haarama. Õnneks on teises osas vähem pildil eelmise osa minu meelest overpowered ese nimega kuldne kompass. Sellega oleks võinud põhimõtteliselt peategelane esimeses osas juba kogu tuleviku/loo enda jaoks välja selgitada. Nn maagilise eseme kasutamise tasakaalustavat efekti pole või on see äärmiselt nõrk. Pullman ei raiska aega ka tühjale tähjale. Tegevus kappab edasi peadpööritava kiirusega, välja jäetakse tegelaste pikad liikumised punktist A punkti B, mis tähendab kohe kerget lugemist ja sisulist lendlevust.
Teksti loeti eesti keeles