Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Leila Tael-Mikešin ·

Roxanne

(jutt aastast 2012)

eesti keeles: antoloogia «Täheaeg 10: Juubeliväljaanne» 2012

Tekst leidub kogumikes:
  • Täheaeg
Hinne
Hindajaid
0
0
1
4
1
Keskmine hinne
2.0
Arvustused (6)
Kristjan Rätsep

Raske isegi aru saada, kas see 8-leheküljeline jutt on mõeldud paroodiana või tõsiselt kirja pandud. Eksortsismiteema näib olevat kodumaiste algajate ulmeautorite seas päris populaarseks saanud ja seda tüüpi õudus(?)looga on ka Taeli novelli näol tegu.

Kojamehena töötava eksortsisti ja vampiiritari armastuslugu on tuim, veidralt kokkuvõtlik ning kubiseb kentsakatest vasturääkivustest. See, et vampiiritar ööbib harvakülastatavas kirikus, mille preester on juba ammu harjunud tema pihtimusi kuulama, on neist vast veel üks väiksemaid-minu teada ei ole Eestis just katoliiklaste ega roomakatoliku kirikute üleküllust...
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Energiavampiir loob lähisuhte verevampiiriga ja hakkab toituma tolle aurast või millestki. Kui plika ta lõpuks maha jätab, saadab talle kolli järgi. 1984. aastal sündinud inimese klaviatuurist tõesti üsna mõttetu loba. Jutu järgi pakuks 1996. Kokkuvõttes muidugi kõnts, aga kui ma meenutan vanade "Marduste" jutte, millele sai omal ajal ühtesid pandud, siis mitte veel kõige hullem.
Teksti loeti eesti keeles
Aasa Tamm

Peategelased on kaks naist.
Üks teenib raha teenustöödega ja kojamehena. Ilmselt ei ole tal kojameheametit raha pärast vaja – talle lihtsalt meeldib konisid korjata – tal on auto ja korter.
Teine on prostituut. Prostituudi ametis tapab ta mehi. Vaatamata sarimõrtsukas ja prostituut olemisele ei ole tal raha ega mingit varandust.
Prostituut olemine on eetiliselt neuraalne – puudub isegi viide sellele, kas selle ameti sidumine mõrsukatöödega tähendab seksita tapmist või tapmist pärast seksi. Autori suhe seksi tundub olevat täiesti ükskõikne.
Pärast pikemat aega olnud kooselu üritas esimene naine teist veenda, et see loobuks tapmisest.
Pärast tüli teine neine põgenes (koos esimese naise rahaga). Kooselu puhul on rõhutatud selle aseksuaalsust.
Esimene naine tappis ta ära, põhjuseks mitte teise naise kirg tapmise järele, ega rahavargus vaid sõnakuulmatus esimese naise suhtes.
Mehed on selles maailmas olemas ainult hüvede allikana, kellelt võetakse kui on vajadus ja võimalus.
Tegelaste suhe eetikasse ja moraali on täiesti ükskõikne. Kuritegusid on mõtet vältida ainult vahelejäämise ja karistuse hirmus.

Kahe panin sellepärast, et aegajalt oli see jaburus lausa naljakas.
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Kahtlane lugu, sellega olen ma täiesi nõus, kuigi tegelased on paljulubavad. Eksortsistist energiavampiir, kelle moraalsus on üsna kaheldava väärtusega, on päris korralik idee. Samuti väärib kiitust loosse kerge suhtedraama sissetoomine. Eriti just sellisel väärastunud kujul. Kahjuks ei oska autor oma headest mõtetest ning tegelastest midagi lugemisväärset kokku kirjutada ning tulemuseks on paras pudru. Samas meeldis see lühike jutujubin märksa rohkem, kui Marion Andra "Algolagnia". Mitte et see väga palju nüüd tähendaks. Kaks
Teksti loeti eesti keeles
x
Astra S.
1979
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
7.2015
Astra S.

"Vilistaja metsas" koondab ühtede kaante vahele neli lühiteost, mida ühendavaks jooneks võib vast pidada ühiskonnakriitilisust. Tundub, et häving on inimkonna pärisosaks olenemata sellest, kas selle vallandab inimeste sõjakus Maa pinnal realiseerituna või kosmoseavarustes tulnukatega tüli kiskumise tagajärjena. Siiski ei ole P.K. Dick võtnud järjekindlat pessimisti seisukohta ning ta leiab inimrassile pääsetee; olenevalt vaatenurgast kas ühes, kahes või koguni kolmes tekstis neljast.

Lisaks ühiskonnakriitilisusele ühendab tekste neis kujutatud inimeste lihtsameelsus. Inimesed on naiivselt hoolimatud tulnukate võimaliku mõistuspärasuse ja neilt tulevate mõjutuste suhtes; rumalalt enesekindlad; lubamatult usaldavad asjus, mida ei nad ei mõista või siis vastupidi reageerivad absurdselt ülemääraselt jõuliselt asjadele, mis neile ei sobi ning takkatipuks puudub arukas kahtlemine sõjaajal kohatud võõraste motiivides ja see kõrk (või juhm) enesekindlus ei löö vankuma hoolimata sellestki, et neistsamustest pahatahtlikest motiividest avalikult igapäevaselt juttu on.

Nimilugu "Vilistaja metsas" kirjeldab tulnukatega kokkupuute tagajärgi, kuid autor ei vaevu seletama mehhaanikat, mis kirjeldatud tagajärgede ilmnemiseni viib ega ka seda, missugused mõjud on neil tagajärgedel laiemalt. Seega jäi minu jaoks sellest jutust puudu särav uudsus. Kuigi jah - ületöötanud ja karjäristliku inimkonna jaoks oleks ehk autori kirjeldatu pääseteeks, iseasi kas me sellist pääsemist tahaksime. "Tähelaev" pakub välja teise võimaliku pääsemise - seekord sõjakale inimesele, kelle jaoks sõjakus ei ole mitte loomuomadus, vaid kõigest halb harjumus. Paraku mulle seesugune pääsemine lahendusena ei sobi, sest tekitab minus (ilmselt liigsest koolitarkusest tingituna) kahtlusi terve (vastandsõnana "haigele") inimkonna taastumise võimalikkuses. "Mees võrrandis" kujutab samuti sõjakat inimest. Sedakorda on inimeste sõjakus tingitud kosmilisse piiramisrõngasse jäämisest ning vajadusest sellest välja murda. Kujunenud on olukord, kus kujundlikult öelduna kasutatakse ühest juhuslikust sääsest vabanemiseks terve soo kuivendamist. Autor ei saa muidugi lubada kangelase surma enne jutu lõpplahenduseni jõudmist, kuid mingisugune mõõdutunne inimlike füüsiliste võimete ja taastumise piiride kompamisel võiks siiski säilida. Lõpplahendusena selgub, et inimkonna ees ei avanegi kosmose väravad tänu tohutule sõjalisele jõule. Pääsetee võtmed on hoopistükkis kangelase taskus. See pääsemine oli kolmest pakutud võimalusest minu meelest helgeim. "Teine generatsioon" ei paku pääsemist. Arvestades, kui sõjakad ja juhmid on ses loos kujutatud inimesed, siis pole neile seda tarviski. See jutt on võib olla väga hea, aga et ma ei talu juhmust (eriti kombinatsioonis ülbe enesekindlusega), oli selle jutu teise poole lugemine minu jaoks parajaks katsumuseks.

Võib olla oligi autori taotluseks kõverpeegeldada inimese loomust nii, et hädad selgelt silma paistaks ning seeläbi õhutada lugejat mõtisklema ehk ületama juhmi kõrkust iseendas?
Teksti loeti eesti keeles
Astra S.

Materiaalse ja pragmaatilise naisterahvana haakus osa loost minuga hästi, aga teine osa jäi võõraks, kaugeks, tabamatuks. Abstraktne au kui motivaator on minu jaoks liiga keeruline konstrukt. Seesuguse kahetisuse tõttu oli nii loo lugemine kui ka sellele hinde panemine pikk protsess, mille lõpptulemusena jõudsin lõpuks tõdemuseni, et fikseeriks loetud olemise fakti kui sellise ja selle, et Triinu jutustamisstiil köidab emotsionaalsete reflektsioonide tulemusena.
Teksti loeti eesti keeles
Astra S.

Kena lugemine oli. Mõnel vihmasel õhtul võiks kogumiku suisa uuesti kätte võtta ja mõne loo ülegi lugeda. Näiteks "Duell Syrtisel," "Minu nimi on Joe" ja "Täideläinud saatus" meeldisid väga. Tutvustamispuändiga lahendatud lugudest "Külm võit" ja "Mu kõrgeim siht" oli viimane teravam, üllatavam, mõjusam. Mulle ei meeldinud suuremat sõjajutt "Kuningatega vaherahu ei sõlmita". Muinasjutud nagu "Operatsioon Ifriit" ja "Õhu ja öö kuninganna"ei ole ka päris minu rida.
Teksti loeti eesti keeles
Astra S.

Raamatus kirjeldatakse, kuidas peategelane asja eest-teist taga satub aina ühest märulist teise olenemata maailmast, kus ta parasjagu viibib. Kui peategelane korraks märulist pääseb, tekivad tal võimalused magada, süüa ja vahekorda astuda. Lugu oli pinnapealne, üksluine, igav.

Tõenäoliselt on minu kui lugeja sugu süüdi selles, et raamatu võlu tabamatuks jäi. Samas, tänu sellele, et minu kui naise südame tegi soojaks toatäie laste heakskiitmine, saab teos palli võrra kõrgema hinde, kui muidu saanud oleks.
Teksti loeti eesti keeles
Astra S.

Raamatu peategelaseks on igivana mees, keda hoitakse elus tänu meditsiini edusammudele. Vanamees on päraturikas, mistõttu kulutuste suurus pole teemaks. Ainuke häda on, et elamine on piin: kõik kohad valutavad, liikumine on võimatu ja tuju on räbal. Kaotada pole midagi ning valmib suurejooneline plaan enesetapuks ehk ajutransplantatsiooni sildi varjus arstide meelevalla alt vabanemine. Ootamatult osutub operatsioon edukaks.

Edasise loo põhilised ivad on varasemad arvustajad juba nimetanud - selgub, et hinged on olemas ning et noore kauni naise kehas asunud hing ei ole sellest operatsiooni lõpuks lahkunud, mistõttu tuleb kahel vaimul üht keha jagada. Ning maailm, milles inimkond selleks ajaks elab, on linnastunud, saastatud, kuritegevusest kubisev.

Tundub, et olemas on kõik eeldused värvikaks, vaimukaks looks. Paraku, ei kasuta autor neid eeldusi ära ning raamatu sisu eksleb teismelise märja unenäo (näiteks episood, kus peategelane kaisutab voodis oma medõde ja viimane pihib, kuidas ta kord purjus peaga peol oli ning ühe mehega voodisse läinuna mõne aja möödudes avastas, et tegelikult võtavad teda mitu meest järgemööda; kusjuures arusaamine tuli sellest, et tumedapäise partneri punased lokid asendusid kiilaka kolbaga) ja mehhiko seebiooperi piirimail (näiteks tõdemus, et on ainult kaks tüüpi naisi, need kes löövad üle aisa ja need, kes tõmbavad ringi oma mehelt selleks õnnistuse saanuna). Igav, tüütu ja halb, päris halb raamat.
Teksti loeti inglise keeles
Astra S.

Sellest kogumikust meeldisid mulle enim Life-Line (fataalsuse, paratamatuse filigraanse esitamise tõttu), "It`s Great to Be Back" (unelmate ja reaalsuse võluva kõrvutamise tõttu), Ordeal in Space (professionaalse huvi tõttu ärevushäire kulgemisloo esitamise vastu), ja inimloomuse ning ühiskonna seaduspärasuste nutikas käsitlemine lugudes Logic of Empire, "If This Goes On", Coventry, Methuselah`s Children, hoolimata nende lugude kohatisest venimisest.
Teksti loeti inglise keeles
Astra S.

Kui lugu keritakse lahti, luues põnevust mõistatuslikke asjaolusid kirjeldades, aga hiljem jäetakse nende seletamine lugeja fantaasia hooleks, siis mulle see ei meeldi. Jätab lohaka mulje. Kogumiku nimiloos on neid mitmeid: näiteks seesama pruun sodi peategelase küünte all, mida eelnevadki arvustajad nimetavad.

Lühijuttudest, meeldisid mulle "All You Zombies" (sest ajasilmused on lahedad), They (professionaalsest huvist psühhoosikogemuse kirjelduse vastu) ja "And He Built a Crooked House" (sest ruumisilmused on samuti lahedad).

Kogumikule kõrgeima hindega andmiseks peaksin ühtede kaante vahelt vaid suurepäraseid lugusid leidma.
Teksti loeti inglise keeles
Astra S.

Ubik - ohutus on garanteeritud, kui kasutad seda vastavalt juhisele.Ainult et juhist ei ole. Vahepeal antakse lootust, et juhis on olemas ning koos Ubikuga siinsamas käeulatuses, siis aga kaovad silmapiirilt nii ubik, juhis, lootus kui ka silmapiir. Unenäolisust rõhutavad hakitud teemaarendus ning karakterite seisukohalt ebaloogilised otsused, tegevused. Raamatu meeleolu nakkab. Hästi kirjutatud, tõlgitud, mis teeb lugemise meeldivaks. Mis aga mulle meeltmööda pole, on see, kui ma teemaarendused ette ära aiman. Jättes kõrvale variandi, et minu nahas elab suurepärane aimdur, jääb alles variant, et raamat on pisut lihtsakoeline ja seetõttu igavaõitu. Niisiis hea raamat, mitte väga hea.
Teksti loeti eesti keeles
Astra S.

Lugemisnaudingut pakkuv teos. Naudingu põhjuseid on vähemalt kolm. Esiteks kirjeldatud utoopiline ühiskonnakorraldus on hirmuäratavalt realistlik. Teiseks on autori kirjutamisstiil mulle meelepäraselt teravusele kalduv ja napp. Kolmandaks (ja tegelikult üle kõige) on imetlusväärne, kuidas idee tuleviku ettenägemisvõimest on lõpuni realiseeritud.
Teksti loeti eesti keeles
Astra S.

Kogumiku tugevaks küljeks on see, et tegemist on kaalutletud tervikuna, kus jutud on üksteisega põimitud nt Unenägude jumal, millest Meeleparandaja moodustab kauni kõrvalepõike. Need kaks juttu olid ka eraldivõetuna minu jaoks meelepäraseimateks lugemispaladeks.

Tervikuna võttes jättis kogumik mu meelest suuresti soovida lähtuvalt kahest asjaolust. Esiteks on inimestevahelised suhted kujutatud juhuslike, pinnapealsete, tühistena (naine läheb aastaks sõbra juurde ja tuleb tagasi ja vahet nagu polegi; noorukid saabuvad linna, tüdrukud võtavad nad esimesel õhtul avasüli vastu; mõrvatud õest ei räägita pärast matuseid enam, sest nii pole kombeks). Võimalik, et see on taotluslik, et rõhutada kogumikus kujutatu unenäolisust, aga sellisel juhul oleks tulnud vinti veelgi peale keerata, sest praegusel kujul jääb mulje, et inimsuhete osas puuduvad teadmised, kogemused, tunnetus. Teiseks on kõikides lugudes vahvaid ideid, detaile, veidrusi, ulmelisust (unenägude kaudu inimeste mõjutamine, monaadide idee "ellu viimine", poolelusad esemed), ent need ideed on vaid "iluripatistena" lugudele külge poogitud (Tervitusi Alcypast) või kui ideed on integreeritud (Glorie igavene kohalolek, Lahkumine paradiisist), jäetakse niivõrd palju lahtisi otsi, et paratamatult jääb mulje läbimõtlematusest, lohakusest.
Teksti loeti eesti keeles
Astra S.

Lugu oli kena: lihtne, ladus lugeda, kodune. Ja siis tuli seesinatne loo lõpp, mis tundus kiirustav, räpakas. Võib ju olla, et see on stiililises kooskõlas sisuliselt toimuvaga, aga see ei paranda asja. Takkatipuks on puändis sees karjuv loogikaviga, mis muidu muheda koha minu jaoks lausa ärritavaks muutis. Või on seesugune jabur keskendumine välisele, unustades (takuse koti) sisu, eheda eestluse sümboliks?
Teksti loeti eesti keeles
Astra S.

Joosta oma varju eest ei saavat. Varjule vastu astumise võimalikkusest on harvemini juttu tehtud. Triinu teeb. Läbi kujuteldava sootsiumi, kus usk ei ole pelk ettekujutuste ja muinasjuttude segu, kus varjud võivad ilmuda värvikireva klounina. Ja võivad ka mitte ilmsiks toodud saada. Kogu loo vältel võib aimata kord selgemalt, kord tuhmimalt, et peategelaselgi on vari ja see vari paistab temast suurem, aga aimdusele kinnitust või siis ümberlükkamist liiga selgelt, otseselt ei pakuta. Eks lugeja asi on vaadata, kas kummituslikud varjud teda kuidagi kõnetavad või siis külmaks jätavad.

Ühe tegelase mitmel eri viisil nimetamine ajas mind segadusse. Eriti loo alguses, kus ametinimetuse, ühiskondlikku hierarhiat tähistava termini, perenime ja oma nime eristamine vaid sõna aluseks võttes oli keeruline, kasvõi selle tõttu, et sellise eristuse vajalikkuse peale tulemine ei olnud vähemalt minu jaoks iseenesest mõistetav. Tegelase kuuluvus nii ameti kui ka päritolu põhjal võib olla sisuliselt oluline ning erinevate nimetuste kasutamine teksti eri osades rõhutada tema erinevaid rolle, aga autori taotlus ei realiseeru, kui lugeja lihtsalt segadusse satub.

Vaimse koostöösuhte toimimisprintsiipide kirjeldus oli äratundmisrõõmu tekitav, õpetaja ja õpilase suhte parim pool ehedal kujul kenasti sõnastatuna. Ma kavatsen seda juppi printsi ja lõikaja dialoogist korduvalt tsiteerida.

Lugu on hea, aga mitte suurepärane. Kohati on lugu vaid markeeritud, kohati liigagi jõuliselt (kordavalt) esitatud; ja mina oma kärsituses ei jaksa oodata lehekülgede kaupa edasi lugedes, et miks tegelased ühel või teisel viisil käitusid. Mitte et ma teaks, kuidas teha nii, et lugu kulgeks algusest otsa poole ja samas poleks liialt lihtsustatud. Eks selle tõttu ma kõigest kommenteeringi, mitte ei kirjuta ise.
Teksti loeti eesti keeles
Astra S.

Kogumik sisaldab kolmteist lugu, mis esmapilgul on üpris eriilmelised. Autor viib lugejaid mitmetesse erinevatesse maailmadesse, millest osa on tuttavlikumad, osa võõramad ning milles tegutsevad meile vähemal või rohkemal määral sarnased tegelased. Kaasahaaravus ei lähe kaotsi olenemata jutu esitamise vormi ega teiste stilistiliste võtete valikust. Kogumikule tervikuna annab vaheldusrikkus palju juurde. Autori sarkastiline huumorimeel sillerdab rõõmsalt läbi juttude (eriti dialoogide) ja et seesugune väljendusviis mulle klapib, häirisin lugemise ajal korduvalt oma kaaskondlasi ootamatute naeruturtsatustega.

Lugedes aga kooruvad eripalgelise viimistluse alt välja läbivad teemad: kultuurid, nende erinevustest möödavaatamised, oma kultuurist kantud ootused teiste käitumisele suhtes; üksindus ja selle õõnsus ning lõksud - ajas, ruumis, ühiskonnas.

Enim meeldisid mulle The Monsters, Cost of Living, Seventh Victim ja Ritual. Need lood tõid suisa kandiku peal kätte omas mullis elamisega kaasnevad hädad ja vahel on igati mõnus, et autor asjad puust ette ja punaseks teeb, eriti kui seejuures lugeja mõistust ei alahinnata.

Kokkuvõttes oli tegemist muheda lugemisega, mis ka intellektuaalset kõdi pakkus.
Teksti loeti inglise keeles