Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Liina Laks ·

Väike needus

(jutt aastast 2012)

eesti keeles: antoloogia «Täheaeg 10: Juubeliväljaanne» 2012

Tekst leidub kogumikes:
  • Täheaeg
Hinne
Hindajaid
0
0
3
3
2
Keskmine hinne
2.125
Arvustused (8)

Sellele loole teeb suure teene tema asetus kogumiku esimesena - samamoodi nagu Kaane loole teeb suure antiteene see, et tema looni jõudmiseks olin ma juba 3 (arvestan juurde ka "kirjutatud elu", kuigi selle idee on märgatavalt originaalsem ja põhipoint üldse mujal) rohkem või vähem imelikust majast rääkivat juttu üsna järjest läbi lugenud.

Aga Liina Laksi lugu, niisiis, sai mult esialgu täiesti positiivse vastuvõtu osaliseks. Tundus küll natuke triviaalne, aga hästi teostatud. Loo sisu lühidalt: keegi naine läheb külla ühele mehele. Asjaolud on pakilised ja tasapisi koorub välja ka põhjus, miks mees ta kutsus. (Mitte niisama nugistama, ühesõnaga.) Loos on head detailid, kaasahaarav õhustik, kenasti doseeritud igapäevasus ja salapära. EÜE-romantiline peategelaste ühise mineviku mäletamine põimub palju vanema ja salapärasema minevikuga.Ja selle majaga... on midagi valesti. =)
Pinge tõuseb. Tekib ohutunne.

Ja siis sai autoril ilmselt otsa kas aeg või viitsimine, võimalik, et mõlemad.
Nagu... BAASis on Muna-loole ette heidetud seda, et lõpp tundus kiirustatud ja korralikult kirjutamata, aga vähemalt ei läinud Pettai välja nii odava meetodi peale kui Laks.
Mismõttes nagu?!
Lugu lõpppeb sellega, et üks isik kirjutab kirja, mis Seletab Kõik Ära! Kõik! Ära! Puhh - pinge kukub nagu kivi. Lugejal ei ole mitte millegi pärast küüsi närida, kaasa mõelda, mitte midagi. Kiri seletab KÕIK ära kõige lihtlabasemal võimalikul viisil. Ja lisab veel väikese kena moralitee ka otsa!

Miks, oo miks?!


Olin hindamisega tõsiselt jännis - lõpuks, see, et ma ei nõustu autori valitud meetoditega lahenduse andmiseks, ei muuda olematuks, et eelnev oli ju korralikult kirja pandud ja täitsa kenake. Lõpuks otsustasin, et "rahuldav" ei ole valetamine ja sobib talle küll.
Aa, ja et selle koleda lõpu mõjul veel viriseda: pealkirja kelmikas, pisut lõbus toon ja loo sisu ei lähe eriti kokku.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks oli siin kubinal sobimatut koos.

Kõigepealt oli kirjutatud emotsionaalselt tuimalt – ei kiskunud kaasa, mitte kordagi ei tekkinud pinget. Siit tulenevalt üle kolme kuidagi ei saa.

Ülejäänu lülitub (ka) autori enesetutvustuse konteksti.

Autori oluline viga oli tegevustiku toomine tänapäevasesse Eestisse. Juhul kui tegevus on siin ja praegu, tuleb lähtuda reaalsusest. Ja kui on tegemist väga ebaharilikuga, tuleks seda ebaharilikkust kuidagi seletada ka. Toon näite: jõuab ajaloolase haridusega naine vastu ööd, pimedas (kuusirp valgustab) läbi Eestisse sobimatu ridaküla tegevuspaika – see on põlistaludest koosneva küla serval asuv endine mõisahäärber, milleks on kahekordne tammepalkidest maja. Juhul kui juba väraval on selge, et tegemist on palkmajaga, peab olema välisvoodrita ümarpalk (kahekordne ümarpalkidest maja!?), vähe sellest, ektrasensoorsete ehituseksperdi võimetega peategelane tuvastab pimedas eksimatult tammepalgid (mulle teadaolevalt ei tohiks Eestis olla mitte ühtegi ümarpuidust tammepalkmaja – küsisin tuttavalt arhitektilt järgi –tema ka ei teadnud, et oleks). Lisateadmisena – välisel vaatlusel on tamme ja saare puit äravahetamiseni sarnased. Ilmselt on autor kasutanud tammepalki millegi väga kalli metafoorina, umbes nagu kullast alasit sepikojas. Tundus, et tihti oli autor omadussõnu asendanud nimisõnadega, nagu öeldud kallis asemel tamm, kaua asemel on tunde või aastaid näitava arvu … Mulle ei lähe selline metafoorikasutus hästi peale, mina ei taha oma sepikotta kullast alasit.
Taolistest teistest veidrustest, näiteks isikute viimase kümne aasta eluloo keeruline mahtumine sellesse aega ja Eestile omaste hinnavahekordadega mittearvestamine, ei ole siinkohal mõtet pikemalt rääkida. Mulle tundus ja mind häiris. Nagu öeldud – iga üksik veidrus võiks ju erandjuhul olemas olla – aga mitte jutus, ilma täiendava selgituseta ja massiliselt.
Täpsustuseks eelnevale arvustajale – tegelaste ülikooli lõpetamisest on möödas kümmekond aastat, seega see (lõpetamine) toimus umbes sajandivahetusel ja EÜE oli tolleks ajaks juba vähemalt kümne aasta tagune ajalugu.
Ma suudan uskuda, et taoline suhe tegelikkusesse võib olla tingitud suurest teaduskirjanduse lugemisest – arusaam, et kirjutatul ei tarvitse olla seost reaalsusega ja äärmuslikud erandid ei vaja selgutust. Googeldamise tulemusena võib arvata, et autor on Saksamaal õppinud ajaloolane.

See võttis alla veel ühe hindepunkti – jäi järele kaks.

Viimane punkt läks maha Borges’e ja arusaamatu Eestisse sobimatu padukatoliikliku patusüsteemi eest. Jutus on kirjas, et mees vastutab (teispoolsuse ees) oma naiste abortide eest – et jääb igaveseks must märk hingele juurde. Kuidas siis tänapäevases Eestis sunnib mees mitmeid naisi aborti tegema? Peksab ja lohistab siis arsti juurde; uimastab naise ja urgitseb sukavardaga … Siinkohal on paras meenutada bulgaakovikku arusaama lapse(!)tapmise vastutuse jagunemisest mehe ja naise vahel (MjaM – saatana ball). Ja kuidas selle raseduse vältimise ennastmõistavusega siis on – 21. sajandi Eestis? Et vabamüügil preservatiive ei ole ja arsti retsepti ei tihanud küsida? Ja naised ka totukesed, kes juhuslikult (juba kooselus elades) said teada, kuidas rasedaks jäädakse; ei tea miskit raseduse vältimisest ega kujutagi ette rasestumise mehega kokku leppimise vajadust. Ja mehe eriline patt on selles, et ta pahatahtlikult varjas naiste eest kuradi põrgusse ajamise protseduuri võimalikke tagajärgi. Tegemist on kahe kõrgema haridusega mehega – arvaks, et partnereid valib ta oma ringkonnast.
Minu arusaam Borges’est on selline, et tema tegi endale küll alati selgeks, millisesse süsteemi mingi mõiste kuulub ja kuidas see süsteem (mõtlemise) ajaloos arenenud on. Juba objektiivse patu, kui sellise olemasolu tähendab kultuurist sõltumatut ehk universaalset.

***************************************************
Kaheksas aprill.
Varem vaatasin seda kui kindlat liiki kirjandust.
Nüüd siis sotsioloogi vaatepunkt – millisena näeb maailma autor.

Peategelane Naine, hiljem tuleb Rain ka. Selgub, et Naine on Rita ja Rain on mees. Ligi kuuendiku jooksul jutu algusest nimetatakse naispeategelast ainult naiseks – see tingib tegelaste hilisema tajumise rõhutatult soolisena.
Mõlemad silmapaistvalt füüsiliselt atrakiivsed.
Mõlemad on valmis seksiks ilma tunneteta. Naist takistab selles poolelioleva töö lõpetamise tahe. Rasestumisvastastest vahenditest, nende olemas või kaasasolekust ei ole kirjutatud.
Mees on vastutav oma endis(t)e nais(t)e abortide eest – seepärast vaimud tema kallale tulevadki.
Meest võiks aidata andeks palumine, nii elusate kui ka surnute ees.
Abort on lapsetapp.
Kogu tegevustiku kesvus ca 12 tundi.
Võõraste kirjade loata lugemine ei ole patt, see on lihtsalt viisakuse küsimus.
Jäetud kirjas ei ole vajadust vabandada kirjade loata lugemise pärast. See on õigustatud, kuna mees ei olnud ise nendest asjadest rääkinud. See õigustus kehtib sellele vaatamata, et naine ei olnud sellekohast küsimust esitanudki.
Võõraste kirjade pakki lugedes saab poole tunniga selgeks, et mees on lurjus ja naine (naised) vaesed ohvrid. Võõraste suhete segapundar saab ruttu selgeks – see näitab hoiaku olemasolu.Mõlemad tegelased on poolvaesed humanitaarid, kelle sissetulekuna on mainutud tagasihoidlikke raamatuhonorare. Mõlemal tegelased puuduvad töised ja/või eraelulised kohustused.
Rital oli enne Raini juurde tulekut planeeritud välisreis, ta lasi(?) lennukipiletid tühistada – lennukipiletite tühistamise rahaline külg teda ei huvita, ei puuduta.
Rain on aasta kuni kolm töötanud valituse nõunikuna. Raini jutust tuleb välja, et lisaks palgale sai ta sissetulekut tööandjalt välja petetud välismaareisidega. Kuidas sissetulek seostub välismaareisidega, jääb selgitamata – igal juhul piisas aastasest palgast (koos reisituludega) lisaks igapäevastele elamiskuludele ka majaostuks. Maja ei ostetud pangalaenuga – varsti pärast maja ostu pidas Rain võimalikuks töölt lahkuda.
Tööandja/riigi taoline petmine ei ole patt, vaid seltskonnas kiitlemise asi. Lihtsalt vedas.

Teksti loeti eesti keeles

Ajaloolase/folkloristi taustaga eksortsistitibi seiklustest kirjutamine ei tundugi ju nii halva ideena. Ehkki loo tegevus toimub fiktiivses Eesti maakohas, meenutab loo õhustik rohkem gootilikku õudust a la M. R. James, kui kohalikku etnohorrorit. Ka paralleelid Hargla Grpowski-sarjaga, eriti selle avalooga "Kliendi soov", on kerged tekkima.

Paraku pole see kõik just eriti originaalselt ja huvitavalt kirja pandud, ning nagu eelmine arvustaja maininud, panevad paar viimast lehekülge arusaamatuses kulme kergitama. Folkloristist erak elab tondilossis mitme erineva naisega, sundides neid kõiki aborti tegema. Kuidas? Või ei suutnud autor tõesti lihtsalt lugu normaalselt ära lõpetada...

Teksti loeti eesti keeles

Tahtsin siis ka näha, mida kehva eesti ulmes viimasel ajal ka kirjutatud on. Eelnevad arvustused olid igatahes paljulubavad ja tõepoolest, pettuma ei pidanud jutus teps mitte...

Kas autor on ikka seesama 1985. aastal sündinud Konstanzi ülikooli ajaloomagistrand, kes kirjutas "Eesti Päevalehte" kuldsed sõnad "Tuleb levitada arusaama, et väga hea õmbleja või keevitaja olla on uhkem kui vilets ajakirjanik või bioloog. Jätkusuutlik ühiskond on selline, kus inimesed teevad tööd oma võimete kohaselt. Südamega."? Kui jah, siis kuidas on võimalik, et talle endale midagi külge pole hakanud? On väga tore, et noorele inimesele meeldivad Borges (stiil), Dumas (kuidas hoida asi põnev) ja D. H. Lawrence (mida inimene tahab), aga kuidas on võimalik, et seesinane noor inimene alustab oma juttu pooleteise lehekülje pikkuse igava heietusega, kui kole see koht ikkagi on, kuhu protagonist kohe jõuab? Kas Borges või Dumas teevad niimoodi? Või siis D. H. Lawrence?

Kas borgesliku stiili juurde kuuluvad väljendid nagu näiteks "õhkasid ööd ikka veel külmalt"? Mida tähendab "õhkama külmalt", entschuldigen Sie, bitte? Õhata võib murelikult või südame põhjast näiteks kellegi järele või raske elu üle. Ahi võib kuumust õhata, see tähendab siis, et ahjust eemale suundub soe õhuvool. Kui öö õhkab külmalt, siis võiks see tähendada, et ööpoolkeralt liigub õhku päevapoolkerale (või äärmisel juhul valgustatud tuppa) ja öö ise (mitte liikuv õhk!) on seejuures külm. Või siis kõnekujundina, et personifitseeritud öö õhkab kellegi või millegi järele, aga paraku külmalt, st. emotsioonideta. Konteksti ei sobi kumbki (ja üldse poleks kerge leida konteksti, kuhu kumbki sobiks). Kuna "õhkama" tähendab õhku endast väljapoole suunama, ei saa öö õhata millegi peale, mis asub ise sellessamas öös nagu ka pärasool ei saa iseennast täis kakada, antagu mulle see võrdlus andeks. Kui nüüd keegi ütleb, et ma olen selle ühe väljendi kallal norimisega liiale läinud, siis tal oleks täiesti õigus, kui loo autor oleks üldhariduskooli õpilane või "Postimees Online" ajakirjanik. Siis piirduksin ma äärmisel juhul mainimisega. Aga autor peaks ju olema tark inimene, kes on lugenud häid raamatuid, õpib heas ülikoolis ja kirjutab täiesti arukaid arvamuslugusid. Kuidas nüüd siis ikkagi nii?

Edasi, tammepalgid. Ei usu mina, et pärast Põhjasõda mõisaid tammepalkidest ehitati. Või kui ehitatigi, siis kust pidi protagonist sellest pimedas aru saama? Edasi, "küla ise on iidvana, juba esimeste ristiretkede ajast leidub selle kohta märkmeid". Palju Eesti külasüdameid on Rooma rauaajast pärit ja Taani hindamisraamatus - mõnikümmend aastat pärast noid "ristiretki" siis - on üle 500 kohanime, millest suur enamus on siiani kasutuses. Mis urrima märkmeid, kui küsida tohib? Kodanik on peale Läti Hendriku veel mingeid tolle kaasaegseid "märkmeid" avastanud? Edasi, häärberi ehitusel "töömehi suri nagu kärbseid". Kirjelduse järgi ei tundu tegu olevat Egiptuse püramiidide või siis vähemalt Piiteri linnaga. Kui palju saab inimesi maha surra ühe 15-toalise majakese ehitamisel? Edasi, Rait nägi keldris kolme surnukeha ja "pidi äärepealt püksi laskma" - ise endine muinsuskaitseameti töötaja? Hea küll, ma mõistan, et nende edasine kadumine oli kindlasti kõhe, aga kas kohe esimesel pilgul püksi laskma hakata siiski nagu natuke liig ei ole...?

Ja lõppude lõpuks, peategelane jalutab veidi maja mööda ringi, tema tähelepanekuid seejuures lugejaga eriti ei jagata, siis leiab ta ühe kirjakese ja ongi kogu lugu: kribab ekspertarvamuse valmis, kus kõik on kenasti kirjas ja jutt otsas. Kas see on põnevuse hoidmine? Kas Dumas teeb nii?

Ma loodan, et eelnevat teksti ei peeta nüüd õelaks tänitamiseks selle tegevuse enda pärast. See ei ole nii. Eelnev tekst on siira hämmelduse avaldus. Ma tõesti lihtsalt ei mõista, kuidas sai kõik nii välja tulla. Ainult kaks võimalust tuleb pähe: kohalikust kultusautorist Harglast liigselt inspireeritud esimese katsetuse täielik aia taha minek või siis teraapiline kirjutamine. Kui Liina Laks tõesti tahtis ennast ilukirjanduse alal proovida, siis enne järgmist katset lugegu kõik need klassikud, keda ta eessõnas nimetab, uuesti üle ja kirjutagu hoopis, hoopis, hoopis teisiti. Teraapilisse kirjutamisse kui meetodisse suhtun ma suure austusega, kuid selle saaduste avaldamisele ilukirjanduslikus kogumikus puudub õigustus. Jäägu need avara helgetes toonides sisekujundusega asutuste arhiividesse.

Teksti loeti eesti keeles

Mida lisada veel kahele üsna põhjalikule arvustusele? Suur midagi, sest kõik oluline on juba eelpool ära öeldud. Mainiks ka seda, et eksortsistitibi pole sugugi paha mõte. Sellega annaks isegi mängida, eriti veel naiselikust vaatenurgast lähenedes - tunded ja muu selline kraam. Võiks üsna omamoodi olla, võib-olla isegi huvitav. Praegusel kujul aga on jutt suuresti alla keskmise. Kaks
Teksti loeti eesti keeles
x
Astra S.
1979
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
7.2015

"Vilistaja metsas" koondab ühtede kaante vahele neli lühiteost, mida ühendavaks jooneks võib vast pidada ühiskonnakriitilisust. Tundub, et häving on inimkonna pärisosaks olenemata sellest, kas selle vallandab inimeste sõjakus Maa pinnal realiseerituna või kosmoseavarustes tulnukatega tüli kiskumise tagajärjena. Siiski ei ole P.K. Dick võtnud järjekindlat pessimisti seisukohta ning ta leiab inimrassile pääsetee; olenevalt vaatenurgast kas ühes, kahes või koguni kolmes tekstis neljast.

Lisaks ühiskonnakriitilisusele ühendab tekste neis kujutatud inimeste lihtsameelsus. Inimesed on naiivselt hoolimatud tulnukate võimaliku mõistuspärasuse ja neilt tulevate mõjutuste suhtes; rumalalt enesekindlad; lubamatult usaldavad asjus, mida ei nad ei mõista või siis vastupidi reageerivad absurdselt ülemääraselt jõuliselt asjadele, mis neile ei sobi ning takkatipuks puudub arukas kahtlemine sõjaajal kohatud võõraste motiivides ja see kõrk (või juhm) enesekindlus ei löö vankuma hoolimata sellestki, et neistsamustest pahatahtlikest motiividest avalikult igapäevaselt juttu on.

Nimilugu "Vilistaja metsas" kirjeldab tulnukatega kokkupuute tagajärgi, kuid autor ei vaevu seletama mehhaanikat, mis kirjeldatud tagajärgede ilmnemiseni viib ega ka seda, missugused mõjud on neil tagajärgedel laiemalt. Seega jäi minu jaoks sellest jutust puudu särav uudsus. Kuigi jah - ületöötanud ja karjäristliku inimkonna jaoks oleks ehk autori kirjeldatu pääseteeks, iseasi kas me sellist pääsemist tahaksime. "Tähelaev" pakub välja teise võimaliku pääsemise - seekord sõjakale inimesele, kelle jaoks sõjakus ei ole mitte loomuomadus, vaid kõigest halb harjumus. Paraku mulle seesugune pääsemine lahendusena ei sobi, sest tekitab minus (ilmselt liigsest koolitarkusest tingituna) kahtlusi terve (vastandsõnana "haigele") inimkonna taastumise võimalikkuses. "Mees võrrandis" kujutab samuti sõjakat inimest. Sedakorda on inimeste sõjakus tingitud kosmilisse piiramisrõngasse jäämisest ning vajadusest sellest välja murda. Kujunenud on olukord, kus kujundlikult öelduna kasutatakse ühest juhuslikust sääsest vabanemiseks terve soo kuivendamist. Autor ei saa muidugi lubada kangelase surma enne jutu lõpplahenduseni jõudmist, kuid mingisugune mõõdutunne inimlike füüsiliste võimete ja taastumise piiride kompamisel võiks siiski säilida. Lõpplahendusena selgub, et inimkonna ees ei avanegi kosmose väravad tänu tohutule sõjalisele jõule. Pääsetee võtmed on hoopistükkis kangelase taskus. See pääsemine oli kolmest pakutud võimalusest minu meelest helgeim. "Teine generatsioon" ei paku pääsemist. Arvestades, kui sõjakad ja juhmid on ses loos kujutatud inimesed, siis pole neile seda tarviski. See jutt on võib olla väga hea, aga et ma ei talu juhmust (eriti kombinatsioonis ülbe enesekindlusega), oli selle jutu teise poole lugemine minu jaoks parajaks katsumuseks.

Võib olla oligi autori taotluseks kõverpeegeldada inimese loomust nii, et hädad selgelt silma paistaks ning seeläbi õhutada lugejat mõtisklema ehk ületama juhmi kõrkust iseendas?

Teksti loeti eesti keeles

Materiaalse ja pragmaatilise naisterahvana haakus osa loost minuga hästi, aga teine osa jäi võõraks, kaugeks, tabamatuks. Abstraktne au kui motivaator on minu jaoks liiga keeruline konstrukt. Seesuguse kahetisuse tõttu oli nii loo lugemine kui ka sellele hinde panemine pikk protsess, mille lõpptulemusena jõudsin lõpuks tõdemuseni, et fikseeriks loetud olemise fakti kui sellise ja selle, et Triinu jutustamisstiil köidab emotsionaalsete reflektsioonide tulemusena.
Teksti loeti eesti keeles

Kena lugemine oli. Mõnel vihmasel õhtul võiks kogumiku suisa uuesti kätte võtta ja mõne loo ülegi lugeda. Näiteks "Duell Syrtisel," "Minu nimi on Joe" ja "Täideläinud saatus" meeldisid väga. Tutvustamispuändiga lahendatud lugudest "Külm võit" ja "Mu kõrgeim siht" oli viimane teravam, üllatavam, mõjusam. Mulle ei meeldinud suuremat sõjajutt "Kuningatega vaherahu ei sõlmita". Muinasjutud nagu "Operatsioon Ifriit" ja "Õhu ja öö kuninganna"ei ole ka päris minu rida.
Teksti loeti eesti keeles

Raamatus kirjeldatakse, kuidas peategelane asja eest-teist taga satub aina ühest märulist teise olenemata maailmast, kus ta parasjagu viibib. Kui peategelane korraks märulist pääseb, tekivad tal võimalused magada, süüa ja vahekorda astuda. Lugu oli pinnapealne, üksluine, igav.

Tõenäoliselt on minu kui lugeja sugu süüdi selles, et raamatu võlu tabamatuks jäi. Samas, tänu sellele, et minu kui naise südame tegi soojaks toatäie laste heakskiitmine, saab teos palli võrra kõrgema hinde, kui muidu saanud oleks.

Teksti loeti eesti keeles

Raamatu peategelaseks on igivana mees, keda hoitakse elus tänu meditsiini edusammudele. Vanamees on päraturikas, mistõttu kulutuste suurus pole teemaks. Ainuke häda on, et elamine on piin: kõik kohad valutavad, liikumine on võimatu ja tuju on räbal. Kaotada pole midagi ning valmib suurejooneline plaan enesetapuks ehk ajutransplantatsiooni sildi varjus arstide meelevalla alt vabanemine. Ootamatult osutub operatsioon edukaks.

Edasise loo põhilised ivad on varasemad arvustajad juba nimetanud - selgub, et hinged on olemas ning et noore kauni naise kehas asunud hing ei ole sellest operatsiooni lõpuks lahkunud, mistõttu tuleb kahel vaimul üht keha jagada. Ning maailm, milles inimkond selleks ajaks elab, on linnastunud, saastatud, kuritegevusest kubisev.

Tundub, et olemas on kõik eeldused värvikaks, vaimukaks looks. Paraku, ei kasuta autor neid eeldusi ära ning raamatu sisu eksleb teismelise märja unenäo (näiteks episood, kus peategelane kaisutab voodis oma medõde ja viimane pihib, kuidas ta kord purjus peaga peol oli ning ühe mehega voodisse läinuna mõne aja möödudes avastas, et tegelikult võtavad teda mitu meest järgemööda; kusjuures arusaamine tuli sellest, et tumedapäise partneri punased lokid asendusid kiilaka kolbaga) ja mehhiko seebiooperi piirimail (näiteks tõdemus, et on ainult kaks tüüpi naisi, need kes löövad üle aisa ja need, kes tõmbavad ringi oma mehelt selleks õnnistuse saanuna). Igav, tüütu ja halb, päris halb raamat.

Teksti loeti inglise keeles

Sellest kogumikust meeldisid mulle enim Life-Line (fataalsuse, paratamatuse filigraanse esitamise tõttu), "It`s Great to Be Back" (unelmate ja reaalsuse võluva kõrvutamise tõttu), Ordeal in Space (professionaalse huvi tõttu ärevushäire kulgemisloo esitamise vastu), ja inimloomuse ning ühiskonna seaduspärasuste nutikas käsitlemine lugudes Logic of Empire, "If This Goes On", Coventry, Methuselah`s Children, hoolimata nende lugude kohatisest venimisest.
Teksti loeti inglise keeles

Kui lugu keritakse lahti, luues põnevust mõistatuslikke asjaolusid kirjeldades, aga hiljem jäetakse nende seletamine lugeja fantaasia hooleks, siis mulle see ei meeldi. Jätab lohaka mulje. Kogumiku nimiloos on neid mitmeid: näiteks seesama pruun sodi peategelase küünte all, mida eelnevadki arvustajad nimetavad.

Lühijuttudest, meeldisid mulle "All You Zombies" (sest ajasilmused on lahedad), They (professionaalsest huvist psühhoosikogemuse kirjelduse vastu) ja "And He Built a Crooked House" (sest ruumisilmused on samuti lahedad).

Kogumikule kõrgeima hindega andmiseks peaksin ühtede kaante vahelt vaid suurepäraseid lugusid leidma.

Teksti loeti inglise keeles

Ubik - ohutus on garanteeritud, kui kasutad seda vastavalt juhisele.Ainult et juhist ei ole. Vahepeal antakse lootust, et juhis on olemas ning koos Ubikuga siinsamas käeulatuses, siis aga kaovad silmapiirilt nii ubik, juhis, lootus kui ka silmapiir. Unenäolisust rõhutavad hakitud teemaarendus ning karakterite seisukohalt ebaloogilised otsused, tegevused. Raamatu meeleolu nakkab. Hästi kirjutatud, tõlgitud, mis teeb lugemise meeldivaks. Mis aga mulle meeltmööda pole, on see, kui ma teemaarendused ette ära aiman. Jättes kõrvale variandi, et minu nahas elab suurepärane aimdur, jääb alles variant, et raamat on pisut lihtsakoeline ja seetõttu igavaõitu. Niisiis hea raamat, mitte väga hea.
Teksti loeti eesti keeles

Lugemisnaudingut pakkuv teos. Naudingu põhjuseid on vähemalt kolm. Esiteks kirjeldatud utoopiline ühiskonnakorraldus on hirmuäratavalt realistlik. Teiseks on autori kirjutamisstiil mulle meelepäraselt teravusele kalduv ja napp. Kolmandaks (ja tegelikult üle kõige) on imetlusväärne, kuidas idee tuleviku ettenägemisvõimest on lõpuni realiseeritud.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku tugevaks küljeks on see, et tegemist on kaalutletud tervikuna, kus jutud on üksteisega põimitud nt Unenägude jumal, millest Meeleparandaja moodustab kauni kõrvalepõike. Need kaks juttu olid ka eraldivõetuna minu jaoks meelepäraseimateks lugemispaladeks.

Tervikuna võttes jättis kogumik mu meelest suuresti soovida lähtuvalt kahest asjaolust. Esiteks on inimestevahelised suhted kujutatud juhuslike, pinnapealsete, tühistena (naine läheb aastaks sõbra juurde ja tuleb tagasi ja vahet nagu polegi; noorukid saabuvad linna, tüdrukud võtavad nad esimesel õhtul avasüli vastu; mõrvatud õest ei räägita pärast matuseid enam, sest nii pole kombeks). Võimalik, et see on taotluslik, et rõhutada kogumikus kujutatu unenäolisust, aga sellisel juhul oleks tulnud vinti veelgi peale keerata, sest praegusel kujul jääb mulje, et inimsuhete osas puuduvad teadmised, kogemused, tunnetus. Teiseks on kõikides lugudes vahvaid ideid, detaile, veidrusi, ulmelisust (unenägude kaudu inimeste mõjutamine, monaadide idee "ellu viimine", poolelusad esemed), ent need ideed on vaid "iluripatistena" lugudele külge poogitud (Tervitusi Alcypast) või kui ideed on integreeritud (Glorie igavene kohalolek, Lahkumine paradiisist), jäetakse niivõrd palju lahtisi otsi, et paratamatult jääb mulje läbimõtlematusest, lohakusest.

Teksti loeti eesti keeles

Lugu oli kena: lihtne, ladus lugeda, kodune. Ja siis tuli seesinatne loo lõpp, mis tundus kiirustav, räpakas. Võib ju olla, et see on stiililises kooskõlas sisuliselt toimuvaga, aga see ei paranda asja. Takkatipuks on puändis sees karjuv loogikaviga, mis muidu muheda koha minu jaoks lausa ärritavaks muutis. Või on seesugune jabur keskendumine välisele, unustades (takuse koti) sisu, eheda eestluse sümboliks?
Teksti loeti eesti keeles

Joosta oma varju eest ei saavat. Varjule vastu astumise võimalikkusest on harvemini juttu tehtud. Triinu teeb. Läbi kujuteldava sootsiumi, kus usk ei ole pelk ettekujutuste ja muinasjuttude segu, kus varjud võivad ilmuda värvikireva klounina. Ja võivad ka mitte ilmsiks toodud saada. Kogu loo vältel võib aimata kord selgemalt, kord tuhmimalt, et peategelaselgi on vari ja see vari paistab temast suurem, aga aimdusele kinnitust või siis ümberlükkamist liiga selgelt, otseselt ei pakuta. Eks lugeja asi on vaadata, kas kummituslikud varjud teda kuidagi kõnetavad või siis külmaks jätavad.

Ühe tegelase mitmel eri viisil nimetamine ajas mind segadusse. Eriti loo alguses, kus ametinimetuse, ühiskondlikku hierarhiat tähistava termini, perenime ja oma nime eristamine vaid sõna aluseks võttes oli keeruline, kasvõi selle tõttu, et sellise eristuse vajalikkuse peale tulemine ei olnud vähemalt minu jaoks iseenesest mõistetav. Tegelase kuuluvus nii ameti kui ka päritolu põhjal võib olla sisuliselt oluline ning erinevate nimetuste kasutamine teksti eri osades rõhutada tema erinevaid rolle, aga autori taotlus ei realiseeru, kui lugeja lihtsalt segadusse satub.

Vaimse koostöösuhte toimimisprintsiipide kirjeldus oli äratundmisrõõmu tekitav, õpetaja ja õpilase suhte parim pool ehedal kujul kenasti sõnastatuna. Ma kavatsen seda juppi printsi ja lõikaja dialoogist korduvalt tsiteerida.

Lugu on hea, aga mitte suurepärane. Kohati on lugu vaid markeeritud, kohati liigagi jõuliselt (kordavalt) esitatud; ja mina oma kärsituses ei jaksa oodata lehekülgede kaupa edasi lugedes, et miks tegelased ühel või teisel viisil käitusid. Mitte et ma teaks, kuidas teha nii, et lugu kulgeks algusest otsa poole ja samas poleks liialt lihtsustatud. Eks selle tõttu ma kõigest kommenteeringi, mitte ei kirjuta ise.

Teksti loeti eesti keeles

Kogumik sisaldab kolmteist lugu, mis esmapilgul on üpris eriilmelised. Autor viib lugejaid mitmetesse erinevatesse maailmadesse, millest osa on tuttavlikumad, osa võõramad ning milles tegutsevad meile vähemal või rohkemal määral sarnased tegelased. Kaasahaaravus ei lähe kaotsi olenemata jutu esitamise vormi ega teiste stilistiliste võtete valikust. Kogumikule tervikuna annab vaheldusrikkus palju juurde. Autori sarkastiline huumorimeel sillerdab rõõmsalt läbi juttude (eriti dialoogide) ja et seesugune väljendusviis mulle klapib, häirisin lugemise ajal korduvalt oma kaaskondlasi ootamatute naeruturtsatustega.

Lugedes aga kooruvad eripalgelise viimistluse alt välja läbivad teemad: kultuurid, nende erinevustest möödavaatamised, oma kultuurist kantud ootused teiste käitumisele suhtes; üksindus ja selle õõnsus ning lõksud - ajas, ruumis, ühiskonnas.

Enim meeldisid mulle The Monsters, Cost of Living, Seventh Victim ja Ritual. Need lood tõid suisa kandiku peal kätte omas mullis elamisega kaasnevad hädad ja vahel on igati mõnus, et autor asjad puust ette ja punaseks teeb, eriti kui seejuures lugeja mõistust ei alahinnata.

Kokkuvõttes oli tegemist muheda lugemisega, mis ka intellektuaalset kõdi pakkus.

Teksti loeti inglise keeles