„... Tavakohase ettekujutuse järgi peab aga arst (tark, teadja, nõid) oma oskused enne surma kindlasti kellelegi edasi andma, muidu ta ei saa surra, st surm tuleb talle väga raskelt. Kui perekonnas, sugulaste või lähituttavate seas ei ole kedagi, kes sooviks tema tarkusi pärida, on folklorist siin teretulnud, kui ta vaid usaldust ei kuritarvita ja käitub tavakohaste eetikanormide järgi.“
- nõnda kirjutas 2010 aastal naine, kellele on ette heidetud halba maitset käekottide valikul, kuid mitte asjatundmatust nõidade ja nõiduse alal.
Mitte kunagi. Üks luuser (on käinud ülikoolis ja nüüd töötab juba aastaid teadusasutuses sekretärina, tähtsaimad tööülesanded on kohvikeetmine ja hea välja nägemine) jätab maha oma mehe, sest see on luuser.
Mehe luuser olemine seisneb selles, et ei pea töökohti, joob palga alatasa maha ja veab kõrtsusõpru (justkui oma) koju. Sellest, et mees oma naist armastab, ei ole lugu – mis saab väärt olla ühe luuseri armastus (kui raha koju ei tule). Enne abiellumist oli mehel õnnestunud varjata lootusetu luuser olemist, ta on miskine itimees.
Mahajätmise käigus selgub, et ongi mehe kodu – naine kolib välja.
Naine on pirtsperse, ronib jalgupidi potile (sittuma?), sest mine sa prilllaua puhtust tea. Jalgupidi potile ronimise kohta on tabavalt öeldud, et see pidada olema endast lugupidava naisterahva tunnuseks. Peldik, muide, oli antud tema ainukasutusse.
Uues elukohas on mingi nõiavärk, mis põhiliselt seisneb selles, et naisel on teenimatult mugav olla ja ta kahtlustab korteriga koos saadud kassi majapidamistööde tegemises.
Vahepeal selgub mehe jätkuv allakäik, see on langenud nii madalale, et teeb nüüd füüsilist tööd – ehitusel.
Naisel on sõbranna, kelle põhiline funktsioon selles jutus on pakkuda autorile otsese kõne kasutamist – saab argooväljendite tundmist näidata ja valitud peategelase käitumise kujutamise laadi vastu eksimata väljendada oletusi ja mõttekäike – muidu lugeja ei taipa ju.Need mõttekäigud on edukad ja evalottadel õnnestub kõigest nõidusega seotust lahti saada.
Uuh!
Õnnestus uks sulgeda!
Peaegu oleks meie ellu natuke elu tulnud!
Lõpuks deklareedib peategelane, et homsest alates hakkab ta paremini, targemalt ja õigemini elama.
Lugejale tundub see deklaratsioon tühi olevat – mitte kordagi kogu jutu jooksul ei kahelnud peategelane milleski oma elus olulises – arengut ei toimunud. Staatika. Karakteriloogika järgi peab ta jätkama endist keskpärase luuseri elu. Kogu aja olid kõik teised ja äärmisel juhul isegi asjad süüdi ebaõnnestumistes, mis polnud isegi õiged ebaõnnestumised. No mis ebaõnnestumisi saab olla kahekümne viie aastasel lastetul naisel oma (mõeldava) karjääri tipul...
Muide, peldikuepisood on kahemõtteline – ammoniaagihaisune peldik, kus on puhas valge keraamika(?), on võimalik ka kujutlus, et tegemist oli potile ronimata, poolkükkis pissimisega...
Minu jaoks kandub peategelase ebasümpaatsus üle autorile – kasutatav jutustamisviis (kolmandas isikus jutustamine tunnete ja tajude kirjeldusega) on autorit ja peategelase maailmataju samastav. Stoori kulgemise viis ja lõpu konstruktsioon viitavad ka alter egole. Juhul kui ma selles eksin, siis ... Minu lugejatraditsioon lähtub näiteks Vetemaa „Monumendist“ ja Truman Capote’i raamatust „Külmavereliselt“ – mõlemas on ebasümpaatse peategelase vastuvõetamatut käitumist kirjeldatud äärmise empaatiaga – saavutades (võõristuse kaudu) mitmekordselt võimsama efekti.
Stiilist.
Õnneks on olemas sama autori kaks stiilinäidet, lisaks Miisule ka öösiti nutmise lugu. Neid kahte kõrvuti lugedes tekkis mul kujutlus viimistletuse ja tekstiga töötamise kahjulikust mõjust, juhul kui on tegemist olnud rumala õpetajaga.
Kõigepealt kirjutati valmis Miisu – tehti sellega rasket sõnastamise tööd, kandes vaimus (väärkujutluslikku) pilti ühest õigest tekstist. No vaadake neid lohisevaid laused (üks eelnev arvustaja on isegi mõttetuse poolest silmapaistva lausevärdja prepareerinud), neid sihita lõike (ühes kohas on koguni kümne vahetatava repliigiga dialoog koos seletavate tekstidega ühte lõiku mahutatud)!
Esimesel lugemise korral ei õnnestunud mul padrikust läbi murda, pärast kahte komandikku pusimise tööd lugesin igalt leheküljelt paar-kolm lauset ja lõpetuse kah. See olekski olnud lootusetu kõik, aga ...
... sattusin lugema öösiti nutmist! Esimesed kuus lehekülge olid mõnuga ja hästi loetavad (edasi hakkas segama stoori valskus)! Selle mõjul pöördusin tagasi Miisu juurde. Tundus, et nutmise hea ja loetav lause on selline, mis tuleb loomulikult (loomulikust intelligentsist). Et esimese jutu ponnistus võttis olemise lõdvaks ja linnuke hakkas (kirjutamise ajahädas) laulma nii nagu nokk on loodud. Ja loodud on kauniks lauluks.
Ma tahan lugeda just nõnnaviisi tehtud teksti!
Stooride kallal tuleb muidugi vaeva näha – mõlemad olid õnnetud. Nutmise oma õnnetumgi veel.
Minu jaoks oleks Miisut natukenegi päästnud vähemalt ühe naise soov ja igatsus argielust välja, nõiduste ohtlikule maale – ükskõik, kuidas selle hüpoteetilise soovi realiseerumisega oleks läinud. Praegu on vaid hirm ja kergendus ukse sulgumisest.
Lugemise käigus arvasin, et autor lähtub minu sissejuhatuseks pandud tsitaadist tulenevast loogikast, isegi see neljakümne päeva jutt tundus sinnapoole sihtivat. Teistsugune lahendus ei olnud meeldiv üllatus, pigem vastupidi, tegemist oli realiseerumata võimalustega.
Hindeks panin ühe. Tegemist on minu elu kõige optimistlikuma ühega – unusta ära Miisu stiiliponnistused ja laula nagu jumal juhatab. Siis saab hea ja loetava teksti. Hea ja loetava teksti puhul võib ka stooride kummalisused kergelt alla neelata.
Kirjutatakse ikka lugeja jaoks.
Veelkord,
puust ja punaseks
(arvustaja sisekõne):
1. „No misasja sa vingud kogu aja? Mitte miski ei ole sulle piisavalt hea!
Paha siga,
mitu viga!
Kord kärss kärnas,
kord jaanipäeval maa külmund...“
2. „Egas ma tegelikult autori kallal vingu. Tegelt’ ma hakkasin kirjutama hirmu pärast – et kui võistluse kohtunikud ja kõik arvustajad kooris takkajärgi väidavad, justkui oleks loomishetkel looja poolt püüdlikult tapetud tekst parem laululinnu lõõritusest (et justkui rohkem mõtet sees?), siis võib õrnas eas teismeline neiu arvatagi selle nii olevat. Hakkabki teine kirjanduslikke laipu tootma.
Ja vaat, kui ma siis hakkasin juba hirmu pärast kirjutama, siis tuli ka muu hingele kogunenu ära öelda.“
Sissejuhatuseks toodud tekstilõigu autor on Ingrid Rüütel.