Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Tea Roosvald ·

Nõiamoori Miisu

(jutt aastast 2011)

eesti keeles: antoloogia «Täheaeg 9: Joosta oma varju eest» 2011

Tekst leidub kogumikes:
  • Täheaeg
Hinne
Hindajaid
0
4
1
2
1
Keskmine hinne
3.0
Arvustused (8)

Kaasaegne Tallinn. Mehest lahkuläinud noor naine üürib korteri vanas majas, kus tema seltsiliseks saab salapärane kass. Korteris toimuvad imelikud asjad-näib, nagu seal kummitaks, tubadesse tekivad salapärased esemed, ahi saab ise käetud jne. Sündmuste põhjused näivad peituvat eelmises üürnikus.

Peab ütlema, et lugema hakates ei meeldinud lugu mulle üldse-jäi mulje kui ülemäära literatuursest, tarbetuid kirjeldusi täis ja igavalt argireaalselt ulmelise elemendiga tekstist. Ka autori sõnakasutus on kuidagi veidravõitu. Lugemise kestel aga hakkas lugu meeldima ja elasin sellesse sisse. Väga meenutab Charles de Linti loomingut.

Teksti loeti eesti keeles

Erinevalt eelarvustajast mulle just see argielu osa selles jutus meeldis. Oli välja kukkunud suhteliselt autentselt. Ulmeline element aga jättis kõvasti soovida. Liiga tavaline ja liiga vähe salapära. Samas jällegi kirja pandud haaravalt ja ladusalt. Lõppkokkuvõttes, ja ma ei mõtle seda solvanguna, naisteõudukas - see tähendab, et loed ja tead, et midagi väga hirmsat seal juhtuda ei saa. Ja ei juhtugi, kuigi oleks võinud. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Oluline osa kirjeldati liiga segaliselt. Samas aga ebaolulist kirjeldati valusalt pikaldaselt ja kohmakalt. Näide: "Esiku aknalaual balansseeris kahe kõrva ning sinise mustriga valge ümarapõsine fajansspott". Loo seisukohalt ei puutunud see pott üldse asjasse ja kui tõesti oleks tahtmist Hugo või Balzaci stiilis kirjeldust teha, siis oleks võinud selleks valida vähem valus lausekonstruksioon. Selliseid kohmakaid lauseid leidus teisigi.
Teksti loeti eesti keeles

„... Tavakohase ettekujutuse järgi peab aga arst (tark, teadja, nõid) oma oskused enne surma kindlasti kellelegi edasi andma, muidu ta ei saa surra, st surm tuleb talle väga raskelt. Kui perekonnas, sugulaste või lähituttavate seas ei ole kedagi, kes sooviks tema tarkusi pärida, on folklorist siin teretulnud, kui ta vaid usaldust ei kuritarvita ja käitub tavakohaste eetikanormide järgi.“
- nõnda kirjutas 2010 aastal naine, kellele on ette heidetud halba maitset käekottide valikul, kuid mitte asjatundmatust nõidade ja nõiduse alal.
Mitte kunagi.

Üks luuser (on käinud ülikoolis ja nüüd töötab juba aastaid teadusasutuses sekretärina, tähtsaimad tööülesanded on kohvikeetmine ja hea välja nägemine) jätab maha oma mehe, sest see on luuser.
Mehe luuser olemine seisneb selles, et ei pea töökohti, joob palga alatasa maha ja veab kõrtsusõpru (justkui oma) koju. Sellest, et mees oma naist armastab, ei ole lugu – mis saab väärt olla ühe luuseri armastus (kui raha koju ei tule). Enne abiellumist oli mehel õnnestunud varjata lootusetu luuser olemist, ta on miskine itimees.
Mahajätmise käigus selgub, et ongi mehe kodu – naine kolib välja.
Naine on pirtsperse, ronib jalgupidi potile (sittuma?), sest mine sa prilllaua puhtust tea. Jalgupidi potile ronimise kohta on tabavalt öeldud, et see pidada olema endast lugupidava naisterahva tunnuseks. Peldik, muide, oli antud tema ainukasutusse.
Uues elukohas on mingi nõiavärk, mis põhiliselt seisneb selles, et naisel on teenimatult mugav olla ja ta kahtlustab korteriga koos saadud kassi majapidamistööde tegemises.
Vahepeal selgub mehe jätkuv allakäik, see on langenud nii madalale, et teeb nüüd füüsilist tööd – ehitusel.
Naisel on sõbranna, kelle põhiline funktsioon selles jutus on pakkuda autorile otsese kõne kasutamist – saab argooväljendite tundmist näidata ja valitud peategelase käitumise kujutamise laadi vastu eksimata väljendada oletusi ja mõttekäike – muidu lugeja ei taipa ju.Need mõttekäigud on edukad ja evalottadel õnnestub kõigest nõidusega seotust lahti saada.
Uuh!
Õnnestus uks sulgeda!
Peaegu oleks meie ellu natuke elu tulnud!

Lõpuks deklareedib peategelane, et homsest alates hakkab ta paremini, targemalt ja õigemini elama.
Lugejale tundub see deklaratsioon tühi olevat – mitte kordagi kogu jutu jooksul ei kahelnud peategelane milleski oma elus olulises – arengut ei toimunud. Staatika. Karakteriloogika järgi peab ta jätkama endist keskpärase luuseri elu. Kogu aja olid kõik teised ja äärmisel juhul isegi asjad süüdi ebaõnnestumistes, mis polnud isegi õiged ebaõnnestumised. No mis ebaõnnestumisi saab olla kahekümne viie aastasel lastetul naisel oma (mõeldava) karjääri tipul...

Muide, peldikuepisood on kahemõtteline – ammoniaagihaisune peldik, kus on puhas valge keraamika(?), on võimalik ka kujutlus, et tegemist oli potile ronimata, poolkükkis pissimisega...

Minu jaoks kandub peategelase ebasümpaatsus üle autorile – kasutatav jutustamisviis (kolmandas isikus jutustamine tunnete ja tajude kirjeldusega) on autorit ja peategelase maailmataju samastav. Stoori kulgemise viis ja lõpu konstruktsioon viitavad ka alter egole. Juhul kui ma selles eksin, siis ... Minu lugejatraditsioon lähtub näiteks Vetemaa „Monumendist“ ja Truman Capote’i raamatust „Külmavereliselt“ – mõlemas on ebasümpaatse peategelase vastuvõetamatut käitumist kirjeldatud äärmise empaatiaga – saavutades (võõristuse kaudu) mitmekordselt võimsama efekti.

Stiilist.
Õnneks on olemas sama autori kaks stiilinäidet, lisaks Miisule ka öösiti nutmise lugu. Neid kahte kõrvuti lugedes tekkis mul kujutlus viimistletuse ja tekstiga töötamise kahjulikust mõjust, juhul kui on tegemist olnud rumala õpetajaga.
Kõigepealt kirjutati valmis Miisu – tehti sellega rasket sõnastamise tööd, kandes vaimus (väärkujutluslikku) pilti ühest õigest tekstist. No vaadake neid lohisevaid laused (üks eelnev arvustaja on isegi mõttetuse poolest silmapaistva lausevärdja prepareerinud), neid sihita lõike (ühes kohas on koguni kümne vahetatava repliigiga dialoog koos seletavate tekstidega ühte lõiku mahutatud)!
Esimesel lugemise korral ei õnnestunud mul padrikust läbi murda, pärast kahte komandikku pusimise tööd lugesin igalt leheküljelt paar-kolm lauset ja lõpetuse kah. See olekski olnud lootusetu kõik, aga ...
... sattusin lugema öösiti nutmist! Esimesed kuus lehekülge olid mõnuga ja hästi loetavad (edasi hakkas segama stoori valskus)! Selle mõjul pöördusin tagasi Miisu juurde. Tundus, et nutmise hea ja loetav lause on selline, mis tuleb loomulikult (loomulikust intelligentsist). Et esimese jutu ponnistus võttis olemise lõdvaks ja linnuke hakkas (kirjutamise ajahädas) laulma nii nagu nokk on loodud. Ja loodud on kauniks lauluks.
Ma tahan lugeda just nõnnaviisi tehtud teksti!

Stooride kallal tuleb muidugi vaeva näha – mõlemad olid õnnetud. Nutmise oma õnnetumgi veel.
Minu jaoks oleks Miisut natukenegi päästnud vähemalt ühe naise soov ja igatsus argielust välja, nõiduste ohtlikule maale – ükskõik, kuidas selle hüpoteetilise soovi realiseerumisega oleks läinud. Praegu on vaid hirm ja kergendus ukse sulgumisest.

Lugemise käigus arvasin, et autor lähtub minu sissejuhatuseks pandud tsitaadist tulenevast loogikast, isegi see neljakümne päeva jutt tundus sinnapoole sihtivat. Teistsugune lahendus ei olnud meeldiv üllatus, pigem vastupidi, tegemist oli realiseerumata võimalustega.

Hindeks panin ühe. Tegemist on minu elu kõige optimistlikuma ühega – unusta ära Miisu stiiliponnistused ja laula nagu jumal juhatab. Siis saab hea ja loetava teksti. Hea ja loetava teksti puhul võib ka stooride kummalisused kergelt alla neelata.
Kirjutatakse ikka lugeja jaoks.

Veelkord,
puust ja punaseks

(arvustaja sisekõne):
1. „No misasja sa vingud kogu aja? Mitte miski ei ole sulle piisavalt hea!
Paha siga,
mitu viga!
Kord kärss kärnas,
kord jaanipäeval maa külmund...“
2. „Egas ma tegelikult autori kallal vingu. Tegelt’ ma hakkasin kirjutama hirmu pärast – et kui võistluse kohtunikud ja kõik arvustajad kooris takkajärgi väidavad, justkui oleks loomishetkel looja poolt püüdlikult tapetud tekst parem laululinnu lõõritusest (et justkui rohkem mõtet sees?), siis võib õrnas eas teismeline neiu arvatagi selle nii olevat. Hakkabki teine kirjanduslikke laipu tootma.
Ja vaat, kui ma siis hakkasin juba hirmu pärast kirjutama, siis tuli ka muu hingele kogunenu ära öelda.“

Sissejuhatuseks toodud tekstilõigu autor on Ingrid Rüütel.

Teksti loeti eesti keeles

Liiga pikk, liiga põdev, liiga segane. See lugu läks mulle lugedes igavaks kätte, niiet jätsin kohati vahele – ilmne vihje, et sealt vahelt oleks paljugi saanud välja kärpida.
Teksti loeti eesti keeles
x
Astra S.
1979
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
7.2015

"Vilistaja metsas" koondab ühtede kaante vahele neli lühiteost, mida ühendavaks jooneks võib vast pidada ühiskonnakriitilisust. Tundub, et häving on inimkonna pärisosaks olenemata sellest, kas selle vallandab inimeste sõjakus Maa pinnal realiseerituna või kosmoseavarustes tulnukatega tüli kiskumise tagajärjena. Siiski ei ole P.K. Dick võtnud järjekindlat pessimisti seisukohta ning ta leiab inimrassile pääsetee; olenevalt vaatenurgast kas ühes, kahes või koguni kolmes tekstis neljast.

Lisaks ühiskonnakriitilisusele ühendab tekste neis kujutatud inimeste lihtsameelsus. Inimesed on naiivselt hoolimatud tulnukate võimaliku mõistuspärasuse ja neilt tulevate mõjutuste suhtes; rumalalt enesekindlad; lubamatult usaldavad asjus, mida ei nad ei mõista või siis vastupidi reageerivad absurdselt ülemääraselt jõuliselt asjadele, mis neile ei sobi ning takkatipuks puudub arukas kahtlemine sõjaajal kohatud võõraste motiivides ja see kõrk (või juhm) enesekindlus ei löö vankuma hoolimata sellestki, et neistsamustest pahatahtlikest motiividest avalikult igapäevaselt juttu on.

Nimilugu "Vilistaja metsas" kirjeldab tulnukatega kokkupuute tagajärgi, kuid autor ei vaevu seletama mehhaanikat, mis kirjeldatud tagajärgede ilmnemiseni viib ega ka seda, missugused mõjud on neil tagajärgedel laiemalt. Seega jäi minu jaoks sellest jutust puudu särav uudsus. Kuigi jah - ületöötanud ja karjäristliku inimkonna jaoks oleks ehk autori kirjeldatu pääseteeks, iseasi kas me sellist pääsemist tahaksime. "Tähelaev" pakub välja teise võimaliku pääsemise - seekord sõjakale inimesele, kelle jaoks sõjakus ei ole mitte loomuomadus, vaid kõigest halb harjumus. Paraku mulle seesugune pääsemine lahendusena ei sobi, sest tekitab minus (ilmselt liigsest koolitarkusest tingituna) kahtlusi terve (vastandsõnana "haigele") inimkonna taastumise võimalikkuses. "Mees võrrandis" kujutab samuti sõjakat inimest. Sedakorda on inimeste sõjakus tingitud kosmilisse piiramisrõngasse jäämisest ning vajadusest sellest välja murda. Kujunenud on olukord, kus kujundlikult öelduna kasutatakse ühest juhuslikust sääsest vabanemiseks terve soo kuivendamist. Autor ei saa muidugi lubada kangelase surma enne jutu lõpplahenduseni jõudmist, kuid mingisugune mõõdutunne inimlike füüsiliste võimete ja taastumise piiride kompamisel võiks siiski säilida. Lõpplahendusena selgub, et inimkonna ees ei avanegi kosmose väravad tänu tohutule sõjalisele jõule. Pääsetee võtmed on hoopistükkis kangelase taskus. See pääsemine oli kolmest pakutud võimalusest minu meelest helgeim. "Teine generatsioon" ei paku pääsemist. Arvestades, kui sõjakad ja juhmid on ses loos kujutatud inimesed, siis pole neile seda tarviski. See jutt on võib olla väga hea, aga et ma ei talu juhmust (eriti kombinatsioonis ülbe enesekindlusega), oli selle jutu teise poole lugemine minu jaoks parajaks katsumuseks.

Võib olla oligi autori taotluseks kõverpeegeldada inimese loomust nii, et hädad selgelt silma paistaks ning seeläbi õhutada lugejat mõtisklema ehk ületama juhmi kõrkust iseendas?

Teksti loeti eesti keeles

Materiaalse ja pragmaatilise naisterahvana haakus osa loost minuga hästi, aga teine osa jäi võõraks, kaugeks, tabamatuks. Abstraktne au kui motivaator on minu jaoks liiga keeruline konstrukt. Seesuguse kahetisuse tõttu oli nii loo lugemine kui ka sellele hinde panemine pikk protsess, mille lõpptulemusena jõudsin lõpuks tõdemuseni, et fikseeriks loetud olemise fakti kui sellise ja selle, et Triinu jutustamisstiil köidab emotsionaalsete reflektsioonide tulemusena.
Teksti loeti eesti keeles

Kena lugemine oli. Mõnel vihmasel õhtul võiks kogumiku suisa uuesti kätte võtta ja mõne loo ülegi lugeda. Näiteks "Duell Syrtisel," "Minu nimi on Joe" ja "Täideläinud saatus" meeldisid väga. Tutvustamispuändiga lahendatud lugudest "Külm võit" ja "Mu kõrgeim siht" oli viimane teravam, üllatavam, mõjusam. Mulle ei meeldinud suuremat sõjajutt "Kuningatega vaherahu ei sõlmita". Muinasjutud nagu "Operatsioon Ifriit" ja "Õhu ja öö kuninganna"ei ole ka päris minu rida.
Teksti loeti eesti keeles

Raamatus kirjeldatakse, kuidas peategelane asja eest-teist taga satub aina ühest märulist teise olenemata maailmast, kus ta parasjagu viibib. Kui peategelane korraks märulist pääseb, tekivad tal võimalused magada, süüa ja vahekorda astuda. Lugu oli pinnapealne, üksluine, igav.

Tõenäoliselt on minu kui lugeja sugu süüdi selles, et raamatu võlu tabamatuks jäi. Samas, tänu sellele, et minu kui naise südame tegi soojaks toatäie laste heakskiitmine, saab teos palli võrra kõrgema hinde, kui muidu saanud oleks.

Teksti loeti eesti keeles

Raamatu peategelaseks on igivana mees, keda hoitakse elus tänu meditsiini edusammudele. Vanamees on päraturikas, mistõttu kulutuste suurus pole teemaks. Ainuke häda on, et elamine on piin: kõik kohad valutavad, liikumine on võimatu ja tuju on räbal. Kaotada pole midagi ning valmib suurejooneline plaan enesetapuks ehk ajutransplantatsiooni sildi varjus arstide meelevalla alt vabanemine. Ootamatult osutub operatsioon edukaks.

Edasise loo põhilised ivad on varasemad arvustajad juba nimetanud - selgub, et hinged on olemas ning et noore kauni naise kehas asunud hing ei ole sellest operatsiooni lõpuks lahkunud, mistõttu tuleb kahel vaimul üht keha jagada. Ning maailm, milles inimkond selleks ajaks elab, on linnastunud, saastatud, kuritegevusest kubisev.

Tundub, et olemas on kõik eeldused värvikaks, vaimukaks looks. Paraku, ei kasuta autor neid eeldusi ära ning raamatu sisu eksleb teismelise märja unenäo (näiteks episood, kus peategelane kaisutab voodis oma medõde ja viimane pihib, kuidas ta kord purjus peaga peol oli ning ühe mehega voodisse läinuna mõne aja möödudes avastas, et tegelikult võtavad teda mitu meest järgemööda; kusjuures arusaamine tuli sellest, et tumedapäise partneri punased lokid asendusid kiilaka kolbaga) ja mehhiko seebiooperi piirimail (näiteks tõdemus, et on ainult kaks tüüpi naisi, need kes löövad üle aisa ja need, kes tõmbavad ringi oma mehelt selleks õnnistuse saanuna). Igav, tüütu ja halb, päris halb raamat.

Teksti loeti inglise keeles

Sellest kogumikust meeldisid mulle enim Life-Line (fataalsuse, paratamatuse filigraanse esitamise tõttu), "It`s Great to Be Back" (unelmate ja reaalsuse võluva kõrvutamise tõttu), Ordeal in Space (professionaalse huvi tõttu ärevushäire kulgemisloo esitamise vastu), ja inimloomuse ning ühiskonna seaduspärasuste nutikas käsitlemine lugudes Logic of Empire, "If This Goes On", Coventry, Methuselah`s Children, hoolimata nende lugude kohatisest venimisest.
Teksti loeti inglise keeles

Kui lugu keritakse lahti, luues põnevust mõistatuslikke asjaolusid kirjeldades, aga hiljem jäetakse nende seletamine lugeja fantaasia hooleks, siis mulle see ei meeldi. Jätab lohaka mulje. Kogumiku nimiloos on neid mitmeid: näiteks seesama pruun sodi peategelase küünte all, mida eelnevadki arvustajad nimetavad.

Lühijuttudest, meeldisid mulle "All You Zombies" (sest ajasilmused on lahedad), They (professionaalsest huvist psühhoosikogemuse kirjelduse vastu) ja "And He Built a Crooked House" (sest ruumisilmused on samuti lahedad).

Kogumikule kõrgeima hindega andmiseks peaksin ühtede kaante vahelt vaid suurepäraseid lugusid leidma.

Teksti loeti inglise keeles

Ubik - ohutus on garanteeritud, kui kasutad seda vastavalt juhisele.Ainult et juhist ei ole. Vahepeal antakse lootust, et juhis on olemas ning koos Ubikuga siinsamas käeulatuses, siis aga kaovad silmapiirilt nii ubik, juhis, lootus kui ka silmapiir. Unenäolisust rõhutavad hakitud teemaarendus ning karakterite seisukohalt ebaloogilised otsused, tegevused. Raamatu meeleolu nakkab. Hästi kirjutatud, tõlgitud, mis teeb lugemise meeldivaks. Mis aga mulle meeltmööda pole, on see, kui ma teemaarendused ette ära aiman. Jättes kõrvale variandi, et minu nahas elab suurepärane aimdur, jääb alles variant, et raamat on pisut lihtsakoeline ja seetõttu igavaõitu. Niisiis hea raamat, mitte väga hea.
Teksti loeti eesti keeles

Lugemisnaudingut pakkuv teos. Naudingu põhjuseid on vähemalt kolm. Esiteks kirjeldatud utoopiline ühiskonnakorraldus on hirmuäratavalt realistlik. Teiseks on autori kirjutamisstiil mulle meelepäraselt teravusele kalduv ja napp. Kolmandaks (ja tegelikult üle kõige) on imetlusväärne, kuidas idee tuleviku ettenägemisvõimest on lõpuni realiseeritud.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku tugevaks küljeks on see, et tegemist on kaalutletud tervikuna, kus jutud on üksteisega põimitud nt Unenägude jumal, millest Meeleparandaja moodustab kauni kõrvalepõike. Need kaks juttu olid ka eraldivõetuna minu jaoks meelepäraseimateks lugemispaladeks.

Tervikuna võttes jättis kogumik mu meelest suuresti soovida lähtuvalt kahest asjaolust. Esiteks on inimestevahelised suhted kujutatud juhuslike, pinnapealsete, tühistena (naine läheb aastaks sõbra juurde ja tuleb tagasi ja vahet nagu polegi; noorukid saabuvad linna, tüdrukud võtavad nad esimesel õhtul avasüli vastu; mõrvatud õest ei räägita pärast matuseid enam, sest nii pole kombeks). Võimalik, et see on taotluslik, et rõhutada kogumikus kujutatu unenäolisust, aga sellisel juhul oleks tulnud vinti veelgi peale keerata, sest praegusel kujul jääb mulje, et inimsuhete osas puuduvad teadmised, kogemused, tunnetus. Teiseks on kõikides lugudes vahvaid ideid, detaile, veidrusi, ulmelisust (unenägude kaudu inimeste mõjutamine, monaadide idee "ellu viimine", poolelusad esemed), ent need ideed on vaid "iluripatistena" lugudele külge poogitud (Tervitusi Alcypast) või kui ideed on integreeritud (Glorie igavene kohalolek, Lahkumine paradiisist), jäetakse niivõrd palju lahtisi otsi, et paratamatult jääb mulje läbimõtlematusest, lohakusest.

Teksti loeti eesti keeles

Lugu oli kena: lihtne, ladus lugeda, kodune. Ja siis tuli seesinatne loo lõpp, mis tundus kiirustav, räpakas. Võib ju olla, et see on stiililises kooskõlas sisuliselt toimuvaga, aga see ei paranda asja. Takkatipuks on puändis sees karjuv loogikaviga, mis muidu muheda koha minu jaoks lausa ärritavaks muutis. Või on seesugune jabur keskendumine välisele, unustades (takuse koti) sisu, eheda eestluse sümboliks?
Teksti loeti eesti keeles

Joosta oma varju eest ei saavat. Varjule vastu astumise võimalikkusest on harvemini juttu tehtud. Triinu teeb. Läbi kujuteldava sootsiumi, kus usk ei ole pelk ettekujutuste ja muinasjuttude segu, kus varjud võivad ilmuda värvikireva klounina. Ja võivad ka mitte ilmsiks toodud saada. Kogu loo vältel võib aimata kord selgemalt, kord tuhmimalt, et peategelaselgi on vari ja see vari paistab temast suurem, aga aimdusele kinnitust või siis ümberlükkamist liiga selgelt, otseselt ei pakuta. Eks lugeja asi on vaadata, kas kummituslikud varjud teda kuidagi kõnetavad või siis külmaks jätavad.

Ühe tegelase mitmel eri viisil nimetamine ajas mind segadusse. Eriti loo alguses, kus ametinimetuse, ühiskondlikku hierarhiat tähistava termini, perenime ja oma nime eristamine vaid sõna aluseks võttes oli keeruline, kasvõi selle tõttu, et sellise eristuse vajalikkuse peale tulemine ei olnud vähemalt minu jaoks iseenesest mõistetav. Tegelase kuuluvus nii ameti kui ka päritolu põhjal võib olla sisuliselt oluline ning erinevate nimetuste kasutamine teksti eri osades rõhutada tema erinevaid rolle, aga autori taotlus ei realiseeru, kui lugeja lihtsalt segadusse satub.

Vaimse koostöösuhte toimimisprintsiipide kirjeldus oli äratundmisrõõmu tekitav, õpetaja ja õpilase suhte parim pool ehedal kujul kenasti sõnastatuna. Ma kavatsen seda juppi printsi ja lõikaja dialoogist korduvalt tsiteerida.

Lugu on hea, aga mitte suurepärane. Kohati on lugu vaid markeeritud, kohati liigagi jõuliselt (kordavalt) esitatud; ja mina oma kärsituses ei jaksa oodata lehekülgede kaupa edasi lugedes, et miks tegelased ühel või teisel viisil käitusid. Mitte et ma teaks, kuidas teha nii, et lugu kulgeks algusest otsa poole ja samas poleks liialt lihtsustatud. Eks selle tõttu ma kõigest kommenteeringi, mitte ei kirjuta ise.

Teksti loeti eesti keeles

Kogumik sisaldab kolmteist lugu, mis esmapilgul on üpris eriilmelised. Autor viib lugejaid mitmetesse erinevatesse maailmadesse, millest osa on tuttavlikumad, osa võõramad ning milles tegutsevad meile vähemal või rohkemal määral sarnased tegelased. Kaasahaaravus ei lähe kaotsi olenemata jutu esitamise vormi ega teiste stilistiliste võtete valikust. Kogumikule tervikuna annab vaheldusrikkus palju juurde. Autori sarkastiline huumorimeel sillerdab rõõmsalt läbi juttude (eriti dialoogide) ja et seesugune väljendusviis mulle klapib, häirisin lugemise ajal korduvalt oma kaaskondlasi ootamatute naeruturtsatustega.

Lugedes aga kooruvad eripalgelise viimistluse alt välja läbivad teemad: kultuurid, nende erinevustest möödavaatamised, oma kultuurist kantud ootused teiste käitumisele suhtes; üksindus ja selle õõnsus ning lõksud - ajas, ruumis, ühiskonnas.

Enim meeldisid mulle The Monsters, Cost of Living, Seventh Victim ja Ritual. Need lood tõid suisa kandiku peal kätte omas mullis elamisega kaasnevad hädad ja vahel on igati mõnus, et autor asjad puust ette ja punaseks teeb, eriti kui seejuures lugeja mõistust ei alahinnata.

Kokkuvõttes oli tegemist muheda lugemisega, mis ka intellektuaalset kõdi pakkus.

Teksti loeti inglise keeles