Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· André Trinity ·

Unenägude jumal

(kogumik aastast 2002)

eesti keeles: Tallinn «Kadikas» 2002

Sisukord:
  • Stalker
Hinne
Hindajaid
8
2
1
0
0
Keskmine hinne
4.636
Arvustused (11)
Orcus K.

Seni ilmunud kogumikest ei tea ma küll ühtegi teist, mille lood oleksid omavahel niivõrd tugevas seoses nagu Trinity omal. On näha, et absoluutselt kõik on peensusteni läbi mõeldud: pealkiri, kaanepilt, juttude valik ja järjekord jne. Kui enamasti pannakse mingi suvaline jutt kogumiku pealkirjaks, siis "UJ" puhul raamistab nimilugu tervet raamatut. Kuidas täpselt? Selle lahtiseletamine on üsna keeruline ettevõtmine.

Kõige lihtsamalt öeldes, põhjendab või seletab Trinity kolmainsusprinsiipi läbi skisofreenia. Sama mõtet väljendab ka hästi valitud kaanepilt. Aga taoline raamistik ei tundu üldsegi mitte otsituna (nagu on näiteks "Eksisterioni" raam), vaid annab igale jutule arusaamiseks uue perspektiivi. Tegelikult pole need teoloogilised spekulatsioonid lihtlugejale üldsegi olulised, jutud iseenesest on piisavalt nauditavad ja kõnekad ka ilma kõikvõimalike varjatud tähenduste leidmise rõõmu.

Meeldivalt positiivse laengu sain veel viimasest loost "Tervitusi Alcypast", mis on niivõrd muhe, humoorikas ja ladus tekst (lõpetab mänglevalt kogumiku üli-positiivses toonis!), et tahaks seda üha uuesti ja uuesti üle lugeda ja lõpuks kannatamatult ootama jääda, millal Trinityl uued jutud ilmuvad.

Siis veendusin tänast EE-d lugedes, et ma polegi ainuke, kes Trinity juttudest pööraselt vaimustub. Sivoneni arvustusest võib järeldada, et nii mõnigi lugeja ootab pikkisilmi Trinitylt uut raamatut. Romaan või kogumik, vahet pole. Peaasi, et ikka tuleb!
Teksti loeti eesti keeles
Krafinna de Kraax

Kogumik ise on tasemel. Pilt klapib väga hästi juttudega, ja jutud ise on seotud tervikuks. Tõepoolest, üks terviklikum kogumik, mida ma olen näinud.

Mine tea, millega Andre suudab veel oma lugejaid üllatada, aga see peaks siis toimuma kirjanduslikul tasandil, mitte seltskondlikul või kuidas seda ajakirjandust nüüd siis nimetada...
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Väga tugev kogumik, mida on isegi patt kogumikuks nimetada - sedav6rra yhtse terviku moodustavad selles sisalduvad lood. Yksikuna v6ttes ei ole nemad k6ik kaugeltki minu lemmikud, kuid "UJ" tervikuna kuulub kindlasti kui mitte just minu top kümne hulka, siis järgmisesse kümnesse juba kindlasti. Ei ole just tihedad need korrad, kui ma olen enne arvustamist oma poolteist kuud asja laagerdanud ja siis uuesti k6ik algusest l6puni s6na-s6nalt yle lugenud. T6enäoliselt teen ma seda veelgi nii umbes poole aasta pärast.
Teksti loeti eesti keeles
Jan Tepo

Üllatavalt kõrgetasemeline kogumik, mida ei söendaks üldse kogumikuks nimetada. Kuna kõik jutud on nii tihedas seoses, võinuks mingi trikiga raamatu isegi romaaniks vormida. Trinity on minu jaoks suhteliselt värske avastus ja olin päris üllatunud, et kodumaine ulmeautor nii sisukaid ja kvaliteetseid jutte kirjutab. Kui autoril ilmub aastas vaid paar teksti, siis on näha, et rõhk ei ole kvantiteedil. Pea kõikides juttudes on läbivaks teemaks armastus ja klassikalist ulmet asendab kohati kerge nihkega unenäolisus. Tegelased arutlevad ja mõtlevad teinekord kainemalt kui mina lugejana. Ja vahepeal tekkis päris palavikuline tunne. See tähendab vist, et raamat on piisavalt sugestiivne ja kaasakiskuv.
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

Minu jaoks 2002. a. oodatuim ja olulisim kohaliku autori raamat. Mis sellest, et enamikku kaante vahele jõudnust ja ka mitte jõudnust olin juba lugenud. Raamat tähendab alati pisut teist kvaliteeti (millegipärast eelistan autorikogusid antoloogiatele).

Kunagi ei tea, kas lugude valik ja järjekord on juhuslik või taotluslik, siin on sellest sõltumatult välja tulnud midagi ideaalilähedast.

Raamatut alustab nimilugu, mis on arvatavasti Trinity keskne tekst. Sellele järgnev "Meeleparandaja" on geniaalse teostusega jutt mittemillestki. Täiusest on vahest kõige kaugemal "Glorie..." - väga hästi kirjutatud alguspoolele järgneb räpakas loo lõpetamine. "Lahkumine paradiisist" on jutt, kus Trinity tuleb kõige lähemale sellele, mida peetakse traditsiooniliseks SF-ks; mitte ülemäära end vaevates võiks teksti pidada mingiks sekundaarse tähtsusega Robert Sheckley looks, kuid kahtlemata on siin ka Trinity enda isikupära küllaga.

Kogumiku ainus uus lugu - "Tervitusi Alcypast" - erineb muudest juttudest teatud naivismi ja lihtsakoelisuse poolest ja pretendeerib fantasy zhanrisse kuuluvusele, kuid nagu Trinity puhul ikka, on loo lihtsus näiline (ja mõne teise loo puhul on näiline keerukus).

Lugusid rühmitada (ja hindeid panna) on võimalik teatud sisemise küpsuse alusel. Kaht esimest lugu ühendab esmalt miski, mida ma ei suuda nimetada ja teiseks terviklikkus (ehkki "Unenägude jumalat" tuleb selle terviklikkuse tunnetamiseks mitu korda lugeda). "Alcypa" ja "Lahkumine paradiisist" on märksa lihtsakoelisemad ja tunduvalt lähemal zhanrikirjandusele ning meeldivad selletõttu rohkem nn. keskmisele lugejale. Eraldi seisab Glorie, mille potentsiaali pole autor suutnud lihtsalt ära kasutada.

Tähelepanelik lugeja paneb kindlasti tähele juttudevahelisi ja muidki seoseid - "UJ" peategelane, kelle nimi on Trinity, on kokku puutunud niihästi hr. Saddori ("Mina ja Teine") kui "Meeleparandaja" peategelasega. "Tervitusi Alcypast" üks peategelasi on jälle Andre, lisaks kohtab nii selles kui mitmes teises jutus vihjeid kroanismile ("Kroaanlased"). Ma usun, et see on autori iseäralik mäng oma loominguga, midagi sarnast sellele, mida Vonnegut teeb, kui et teadlik sidumine. Seepärast on küll viimane asi soovida, "et [Trinity] võinuks mingi trikiga raamatu isegi romaaniks vormida."

Samamoodi, kuigi tõenäoliselt on asjaga kursis oleval inimesel rohkelt rõõmu teoloogilistest spekulatsioonidest, on Trinity looming siiski piisavalt mitteelitaarne pakkumaks naudingut ka tavalugejale. Seda enam, et lood on ka kõik erakordselt ladusalt kirjutatud.

Pakun, et õpipoisi etapp AT kirjanikuelus on läbi saanud ja käesoleva köitega alla joonitud. Jään huviga ootama, mida tulevik toob.

"Unenägude jumal" on raamat, mida on võimalik mitu korda lugeda, midagi uut tähele panna ja millestki teistmoodi aru saada. Lovely shit.
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

Raamatu pärjamine Stalkeriga sundis mind Trinity asju üle lugema, sest esimesel hetkel ei osanud vastata küsimusele: miks? Ja pidingi oma varasemaid seisukohti ümber hindama ning ka küsimus sai vastuse. "Soovide loss" ja "Meeleparandaja" olid kaks teksti, mis mind AT loomingusse negatiivselt suhtuma panid ja see suhtumine laienes ka muudele juttudele. Nimetatud kahte jutu osas ei ole mu maitse küll muutunud ja "Meeleparandaja" võtmist kogumikku tuleb vaid kahetseda. Selle asendamine "Kroaanlastega" - AT tipptekstiga minu meelest - tulnuks kasuks.

Kogumiku piires tõstaksin ma esile nimilugu ja ka "Gloriet". Mõlemad esindavad hästi Trinity tugevamaid külgi: hõrku, poeetilist lauset ja oskust olla tundeline ilma muutumata imalaks. See koht "Unenägude jumalas" aga, kus kaks naist tänitavad peategelase kallal ja nende kõned on kõrvuti veergudes ning viimane lause on ühine ("Miks sa seda tegid?"), on lihtsalt vaimustav.

Ka "Lahkumine paradiisist" jättis ülelugemisel parema mulje, kui kohe peale ilmumist. See jutt võiks olla heaks argumendiks väite vastu, et Trinity seisab muust eesti ulmest kuidagi eraldi, et zhanr pole tema puhul oluline. "Lahkumine..." on väljapeetud SF ja olles kogumiku jutud järjest läbi lugenud, ei eristu ta oluliselt teistest tekstidest, mis mahuvad ka kõik piisavalt traditsioonilise ulme piiridesse. "Tervitusi Aclypast" ei saanuks sellisena valmida, kui autor ei oleks kursis fantasy nippidega, jne. Viimatinimetatu jääbki meelde mitmete fantaasiaküllaste elementide (poolelusad toolid, jmt.) ning kiita tuleks vist ka suhteliselt lühikese jutustuse kohta piisava põhjalikkusega väljajoonestatud maailma. Ehkki, jah, fantasy ikka pole minu rida.

Mis puutub sümbolitesse ja juttudes (väidetavalt) peituvasse teisesse tasandisse, siis mina jään häbenematult selleks "tavalugejaks", lihtsaks inimeseks, kes ei pea kirjanduse nautimiseks tajuma seal peituvaid tagamõtteid.
Teksti loeti eesti keeles
Taivo Rist

"Stalker" 2003 parima algupärase raamatu kategoorias, minult 4 punkti.

Ma ei pane viit peamiselt jutuvaliku tõttu. Selles kogumikus pidanuks olema veel "Kroaanlased" ning "Mina ja Teine". Autor ise ütles, et ta pole nende juttudega nii rahul kui teistega. See on küll nõrk argument ega näita professionaalset suhtumist. Kui ei meeldi, siis tulnuks ringi ja paremaks kirjutada! Paljud tuntud kirjanikud töötasid oma romaane mitu korda ümber. Tuglas kirjutas veel vanuigi uusversiooni oma 15-aastasena kirjutatud "Siilist" ja hästi tegi.

Kõigest hoolimata olen üsna rahul, et Trinity "Stalkeri" sai.
Teksti loeti eesti keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Kindlasti 2002. aasta parim algupärane ulmeraamat Eestis ning üks parimaid ulmeraamatuid terves eesti algupärases ulmes (parimaks pean siiski Belialsi kogumikku). Kuigi üksik kogumikus olevatest lugudest praegu vist mult "5" ei saaks (ehk vahest siiski kogumiku viimane lugu "Tervitusi Alcypast" saaks), moodustavad need lood sellise mõnusa terviku. Teosele ei oleks paha teinud ka romaanivormis avaldamine, vahest oleks olnud paremgi? Igastahes mõnus lugemine ja kindel "5".
Teksti loeti eesti keeles
Astra S.

Kogumiku tugevaks küljeks on see, et tegemist on kaalutletud tervikuna, kus jutud on üksteisega põimitud nt Unenägude jumal, millest Meeleparandaja moodustab kauni kõrvalepõike. Need kaks juttu olid ka eraldivõetuna minu jaoks meelepäraseimateks lugemispaladeks.

Tervikuna võttes jättis kogumik mu meelest suuresti soovida lähtuvalt kahest asjaolust. Esiteks on inimestevahelised suhted kujutatud juhuslike, pinnapealsete, tühistena (naine läheb aastaks sõbra juurde ja tuleb tagasi ja vahet nagu polegi; noorukid saabuvad linna, tüdrukud võtavad nad esimesel õhtul avasüli vastu; mõrvatud õest ei räägita pärast matuseid enam, sest nii pole kombeks). Võimalik, et see on taotluslik, et rõhutada kogumikus kujutatu unenäolisust, aga sellisel juhul oleks tulnud vinti veelgi peale keerata, sest praegusel kujul jääb mulje, et inimsuhete osas puuduvad teadmised, kogemused, tunnetus. Teiseks on kõikides lugudes vahvaid ideid, detaile, veidrusi, ulmelisust (unenägude kaudu inimeste mõjutamine, monaadide idee "ellu viimine", poolelusad esemed), ent need ideed on vaid "iluripatistena" lugudele külge poogitud (Tervitusi Alcypast) või kui ideed on integreeritud (Glorie igavene kohalolek, Lahkumine paradiisist), jäetakse niivõrd palju lahtisi otsi, et paratamatult jääb mulje läbimõtlematusest, lohakusest.
Teksti loeti eesti keeles
x
Astra S.
1979
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
7.2015
Astra S.

"Vilistaja metsas" koondab ühtede kaante vahele neli lühiteost, mida ühendavaks jooneks võib vast pidada ühiskonnakriitilisust. Tundub, et häving on inimkonna pärisosaks olenemata sellest, kas selle vallandab inimeste sõjakus Maa pinnal realiseerituna või kosmoseavarustes tulnukatega tüli kiskumise tagajärjena. Siiski ei ole P.K. Dick võtnud järjekindlat pessimisti seisukohta ning ta leiab inimrassile pääsetee; olenevalt vaatenurgast kas ühes, kahes või koguni kolmes tekstis neljast.

Lisaks ühiskonnakriitilisusele ühendab tekste neis kujutatud inimeste lihtsameelsus. Inimesed on naiivselt hoolimatud tulnukate võimaliku mõistuspärasuse ja neilt tulevate mõjutuste suhtes; rumalalt enesekindlad; lubamatult usaldavad asjus, mida ei nad ei mõista või siis vastupidi reageerivad absurdselt ülemääraselt jõuliselt asjadele, mis neile ei sobi ning takkatipuks puudub arukas kahtlemine sõjaajal kohatud võõraste motiivides ja see kõrk (või juhm) enesekindlus ei löö vankuma hoolimata sellestki, et neistsamustest pahatahtlikest motiividest avalikult igapäevaselt juttu on.

Nimilugu "Vilistaja metsas" kirjeldab tulnukatega kokkupuute tagajärgi, kuid autor ei vaevu seletama mehhaanikat, mis kirjeldatud tagajärgede ilmnemiseni viib ega ka seda, missugused mõjud on neil tagajärgedel laiemalt. Seega jäi minu jaoks sellest jutust puudu särav uudsus. Kuigi jah - ületöötanud ja karjäristliku inimkonna jaoks oleks ehk autori kirjeldatu pääseteeks, iseasi kas me sellist pääsemist tahaksime. "Tähelaev" pakub välja teise võimaliku pääsemise - seekord sõjakale inimesele, kelle jaoks sõjakus ei ole mitte loomuomadus, vaid kõigest halb harjumus. Paraku mulle seesugune pääsemine lahendusena ei sobi, sest tekitab minus (ilmselt liigsest koolitarkusest tingituna) kahtlusi terve (vastandsõnana "haigele") inimkonna taastumise võimalikkuses. "Mees võrrandis" kujutab samuti sõjakat inimest. Sedakorda on inimeste sõjakus tingitud kosmilisse piiramisrõngasse jäämisest ning vajadusest sellest välja murda. Kujunenud on olukord, kus kujundlikult öelduna kasutatakse ühest juhuslikust sääsest vabanemiseks terve soo kuivendamist. Autor ei saa muidugi lubada kangelase surma enne jutu lõpplahenduseni jõudmist, kuid mingisugune mõõdutunne inimlike füüsiliste võimete ja taastumise piiride kompamisel võiks siiski säilida. Lõpplahendusena selgub, et inimkonna ees ei avanegi kosmose väravad tänu tohutule sõjalisele jõule. Pääsetee võtmed on hoopistükkis kangelase taskus. See pääsemine oli kolmest pakutud võimalusest minu meelest helgeim. "Teine generatsioon" ei paku pääsemist. Arvestades, kui sõjakad ja juhmid on ses loos kujutatud inimesed, siis pole neile seda tarviski. See jutt on võib olla väga hea, aga et ma ei talu juhmust (eriti kombinatsioonis ülbe enesekindlusega), oli selle jutu teise poole lugemine minu jaoks parajaks katsumuseks.

Võib olla oligi autori taotluseks kõverpeegeldada inimese loomust nii, et hädad selgelt silma paistaks ning seeläbi õhutada lugejat mõtisklema ehk ületama juhmi kõrkust iseendas?
Teksti loeti eesti keeles
Astra S.

Materiaalse ja pragmaatilise naisterahvana haakus osa loost minuga hästi, aga teine osa jäi võõraks, kaugeks, tabamatuks. Abstraktne au kui motivaator on minu jaoks liiga keeruline konstrukt. Seesuguse kahetisuse tõttu oli nii loo lugemine kui ka sellele hinde panemine pikk protsess, mille lõpptulemusena jõudsin lõpuks tõdemuseni, et fikseeriks loetud olemise fakti kui sellise ja selle, et Triinu jutustamisstiil köidab emotsionaalsete reflektsioonide tulemusena.
Teksti loeti eesti keeles
Astra S.

Kena lugemine oli. Mõnel vihmasel õhtul võiks kogumiku suisa uuesti kätte võtta ja mõne loo ülegi lugeda. Näiteks "Duell Syrtisel," "Minu nimi on Joe" ja "Täideläinud saatus" meeldisid väga. Tutvustamispuändiga lahendatud lugudest "Külm võit" ja "Mu kõrgeim siht" oli viimane teravam, üllatavam, mõjusam. Mulle ei meeldinud suuremat sõjajutt "Kuningatega vaherahu ei sõlmita". Muinasjutud nagu "Operatsioon Ifriit" ja "Õhu ja öö kuninganna"ei ole ka päris minu rida.
Teksti loeti eesti keeles
Astra S.

Raamatus kirjeldatakse, kuidas peategelane asja eest-teist taga satub aina ühest märulist teise olenemata maailmast, kus ta parasjagu viibib. Kui peategelane korraks märulist pääseb, tekivad tal võimalused magada, süüa ja vahekorda astuda. Lugu oli pinnapealne, üksluine, igav.

Tõenäoliselt on minu kui lugeja sugu süüdi selles, et raamatu võlu tabamatuks jäi. Samas, tänu sellele, et minu kui naise südame tegi soojaks toatäie laste heakskiitmine, saab teos palli võrra kõrgema hinde, kui muidu saanud oleks.
Teksti loeti eesti keeles
Astra S.

Raamatu peategelaseks on igivana mees, keda hoitakse elus tänu meditsiini edusammudele. Vanamees on päraturikas, mistõttu kulutuste suurus pole teemaks. Ainuke häda on, et elamine on piin: kõik kohad valutavad, liikumine on võimatu ja tuju on räbal. Kaotada pole midagi ning valmib suurejooneline plaan enesetapuks ehk ajutransplantatsiooni sildi varjus arstide meelevalla alt vabanemine. Ootamatult osutub operatsioon edukaks.

Edasise loo põhilised ivad on varasemad arvustajad juba nimetanud - selgub, et hinged on olemas ning et noore kauni naise kehas asunud hing ei ole sellest operatsiooni lõpuks lahkunud, mistõttu tuleb kahel vaimul üht keha jagada. Ning maailm, milles inimkond selleks ajaks elab, on linnastunud, saastatud, kuritegevusest kubisev.

Tundub, et olemas on kõik eeldused värvikaks, vaimukaks looks. Paraku, ei kasuta autor neid eeldusi ära ning raamatu sisu eksleb teismelise märja unenäo (näiteks episood, kus peategelane kaisutab voodis oma medõde ja viimane pihib, kuidas ta kord purjus peaga peol oli ning ühe mehega voodisse läinuna mõne aja möödudes avastas, et tegelikult võtavad teda mitu meest järgemööda; kusjuures arusaamine tuli sellest, et tumedapäise partneri punased lokid asendusid kiilaka kolbaga) ja mehhiko seebiooperi piirimail (näiteks tõdemus, et on ainult kaks tüüpi naisi, need kes löövad üle aisa ja need, kes tõmbavad ringi oma mehelt selleks õnnistuse saanuna). Igav, tüütu ja halb, päris halb raamat.
Teksti loeti inglise keeles
Astra S.

Sellest kogumikust meeldisid mulle enim Life-Line (fataalsuse, paratamatuse filigraanse esitamise tõttu), "It`s Great to Be Back" (unelmate ja reaalsuse võluva kõrvutamise tõttu), Ordeal in Space (professionaalse huvi tõttu ärevushäire kulgemisloo esitamise vastu), ja inimloomuse ning ühiskonna seaduspärasuste nutikas käsitlemine lugudes Logic of Empire, "If This Goes On", Coventry, Methuselah`s Children, hoolimata nende lugude kohatisest venimisest.
Teksti loeti inglise keeles
Astra S.

Kui lugu keritakse lahti, luues põnevust mõistatuslikke asjaolusid kirjeldades, aga hiljem jäetakse nende seletamine lugeja fantaasia hooleks, siis mulle see ei meeldi. Jätab lohaka mulje. Kogumiku nimiloos on neid mitmeid: näiteks seesama pruun sodi peategelase küünte all, mida eelnevadki arvustajad nimetavad.

Lühijuttudest, meeldisid mulle "All You Zombies" (sest ajasilmused on lahedad), They (professionaalsest huvist psühhoosikogemuse kirjelduse vastu) ja "And He Built a Crooked House" (sest ruumisilmused on samuti lahedad).

Kogumikule kõrgeima hindega andmiseks peaksin ühtede kaante vahelt vaid suurepäraseid lugusid leidma.
Teksti loeti inglise keeles
Astra S.

Ubik - ohutus on garanteeritud, kui kasutad seda vastavalt juhisele.Ainult et juhist ei ole. Vahepeal antakse lootust, et juhis on olemas ning koos Ubikuga siinsamas käeulatuses, siis aga kaovad silmapiirilt nii ubik, juhis, lootus kui ka silmapiir. Unenäolisust rõhutavad hakitud teemaarendus ning karakterite seisukohalt ebaloogilised otsused, tegevused. Raamatu meeleolu nakkab. Hästi kirjutatud, tõlgitud, mis teeb lugemise meeldivaks. Mis aga mulle meeltmööda pole, on see, kui ma teemaarendused ette ära aiman. Jättes kõrvale variandi, et minu nahas elab suurepärane aimdur, jääb alles variant, et raamat on pisut lihtsakoeline ja seetõttu igavaõitu. Niisiis hea raamat, mitte väga hea.
Teksti loeti eesti keeles
Astra S.

Lugemisnaudingut pakkuv teos. Naudingu põhjuseid on vähemalt kolm. Esiteks kirjeldatud utoopiline ühiskonnakorraldus on hirmuäratavalt realistlik. Teiseks on autori kirjutamisstiil mulle meelepäraselt teravusele kalduv ja napp. Kolmandaks (ja tegelikult üle kõige) on imetlusväärne, kuidas idee tuleviku ettenägemisvõimest on lõpuni realiseeritud.
Teksti loeti eesti keeles
Astra S.

Kogumiku tugevaks küljeks on see, et tegemist on kaalutletud tervikuna, kus jutud on üksteisega põimitud nt Unenägude jumal, millest Meeleparandaja moodustab kauni kõrvalepõike. Need kaks juttu olid ka eraldivõetuna minu jaoks meelepäraseimateks lugemispaladeks.

Tervikuna võttes jättis kogumik mu meelest suuresti soovida lähtuvalt kahest asjaolust. Esiteks on inimestevahelised suhted kujutatud juhuslike, pinnapealsete, tühistena (naine läheb aastaks sõbra juurde ja tuleb tagasi ja vahet nagu polegi; noorukid saabuvad linna, tüdrukud võtavad nad esimesel õhtul avasüli vastu; mõrvatud õest ei räägita pärast matuseid enam, sest nii pole kombeks). Võimalik, et see on taotluslik, et rõhutada kogumikus kujutatu unenäolisust, aga sellisel juhul oleks tulnud vinti veelgi peale keerata, sest praegusel kujul jääb mulje, et inimsuhete osas puuduvad teadmised, kogemused, tunnetus. Teiseks on kõikides lugudes vahvaid ideid, detaile, veidrusi, ulmelisust (unenägude kaudu inimeste mõjutamine, monaadide idee "ellu viimine", poolelusad esemed), ent need ideed on vaid "iluripatistena" lugudele külge poogitud (Tervitusi Alcypast) või kui ideed on integreeritud (Glorie igavene kohalolek, Lahkumine paradiisist), jäetakse niivõrd palju lahtisi otsi, et paratamatult jääb mulje läbimõtlematusest, lohakusest.
Teksti loeti eesti keeles
Astra S.

Lugu oli kena: lihtne, ladus lugeda, kodune. Ja siis tuli seesinatne loo lõpp, mis tundus kiirustav, räpakas. Võib ju olla, et see on stiililises kooskõlas sisuliselt toimuvaga, aga see ei paranda asja. Takkatipuks on puändis sees karjuv loogikaviga, mis muidu muheda koha minu jaoks lausa ärritavaks muutis. Või on seesugune jabur keskendumine välisele, unustades (takuse koti) sisu, eheda eestluse sümboliks?
Teksti loeti eesti keeles
Astra S.

Joosta oma varju eest ei saavat. Varjule vastu astumise võimalikkusest on harvemini juttu tehtud. Triinu teeb. Läbi kujuteldava sootsiumi, kus usk ei ole pelk ettekujutuste ja muinasjuttude segu, kus varjud võivad ilmuda värvikireva klounina. Ja võivad ka mitte ilmsiks toodud saada. Kogu loo vältel võib aimata kord selgemalt, kord tuhmimalt, et peategelaselgi on vari ja see vari paistab temast suurem, aga aimdusele kinnitust või siis ümberlükkamist liiga selgelt, otseselt ei pakuta. Eks lugeja asi on vaadata, kas kummituslikud varjud teda kuidagi kõnetavad või siis külmaks jätavad.

Ühe tegelase mitmel eri viisil nimetamine ajas mind segadusse. Eriti loo alguses, kus ametinimetuse, ühiskondlikku hierarhiat tähistava termini, perenime ja oma nime eristamine vaid sõna aluseks võttes oli keeruline, kasvõi selle tõttu, et sellise eristuse vajalikkuse peale tulemine ei olnud vähemalt minu jaoks iseenesest mõistetav. Tegelase kuuluvus nii ameti kui ka päritolu põhjal võib olla sisuliselt oluline ning erinevate nimetuste kasutamine teksti eri osades rõhutada tema erinevaid rolle, aga autori taotlus ei realiseeru, kui lugeja lihtsalt segadusse satub.

Vaimse koostöösuhte toimimisprintsiipide kirjeldus oli äratundmisrõõmu tekitav, õpetaja ja õpilase suhte parim pool ehedal kujul kenasti sõnastatuna. Ma kavatsen seda juppi printsi ja lõikaja dialoogist korduvalt tsiteerida.

Lugu on hea, aga mitte suurepärane. Kohati on lugu vaid markeeritud, kohati liigagi jõuliselt (kordavalt) esitatud; ja mina oma kärsituses ei jaksa oodata lehekülgede kaupa edasi lugedes, et miks tegelased ühel või teisel viisil käitusid. Mitte et ma teaks, kuidas teha nii, et lugu kulgeks algusest otsa poole ja samas poleks liialt lihtsustatud. Eks selle tõttu ma kõigest kommenteeringi, mitte ei kirjuta ise.
Teksti loeti eesti keeles
Astra S.

Kogumik sisaldab kolmteist lugu, mis esmapilgul on üpris eriilmelised. Autor viib lugejaid mitmetesse erinevatesse maailmadesse, millest osa on tuttavlikumad, osa võõramad ning milles tegutsevad meile vähemal või rohkemal määral sarnased tegelased. Kaasahaaravus ei lähe kaotsi olenemata jutu esitamise vormi ega teiste stilistiliste võtete valikust. Kogumikule tervikuna annab vaheldusrikkus palju juurde. Autori sarkastiline huumorimeel sillerdab rõõmsalt läbi juttude (eriti dialoogide) ja et seesugune väljendusviis mulle klapib, häirisin lugemise ajal korduvalt oma kaaskondlasi ootamatute naeruturtsatustega.

Lugedes aga kooruvad eripalgelise viimistluse alt välja läbivad teemad: kultuurid, nende erinevustest möödavaatamised, oma kultuurist kantud ootused teiste käitumisele suhtes; üksindus ja selle õõnsus ning lõksud - ajas, ruumis, ühiskonnas.

Enim meeldisid mulle The Monsters, Cost of Living, Seventh Victim ja Ritual. Need lood tõid suisa kandiku peal kätte omas mullis elamisega kaasnevad hädad ja vahel on igati mõnus, et autor asjad puust ette ja punaseks teeb, eriti kui seejuures lugeja mõistust ei alahinnata.

Kokkuvõttes oli tegemist muheda lugemisega, mis ka intellektuaalset kõdi pakkus.
Teksti loeti inglise keeles