Karel Michal

Romaani tegevus toimub Klaasmerel ja selle kallastel, kus elavad pärisasukateks olev metsa- ja sisserännanud mererahvas. Mererahvas on selline progressi esindaja, metsarahvas ammutab jõudu loodusest ja maagiast. Omavahel suurt läbikäimist ei toimu, rohkem pinges on end allajäänutena tunnetavad metsaelanikud. Keskseid tegelasi on põhimõtteliselt kolm - kõik naissoost ja noored.

Mererahva sekka kuuluv Asel on teose nö valvefeminist, kes soovib õppida ravitsejaks isekal põhjusel (isa ja õe tervislik olukord), kuid kuna selles ühiskondlikus formatsioonis naisi päris inimesteks ei peeta, on see tal raskendatud. Peaksin lisama, et tol tüdrukul on raskendatud kõik, mis ta ette võtab, sest ta on suuteline oma plaane hetkeliselt kõrvale heitma, kui liivatera kinga satub. Nii hülgab ta plaani arstiks õppida niipea kui talle tundub, et kool ei suuda talle väärilisi tarkusi pakkuda ning peseb oma käed puhtaks parema ülikooli asutamisega seotud tegevustest, kui esimesed kohalejõudnud õppejõud ei ole tema arvates piisavalt kompetentsed. Teisisõnu, palju kära, vähe villa.

Metsarahva hulka kuuluv Reu on samuti ebaõnnestuja - graatsia-märter, kes peab edastama Klaasmere teisel kaldal elavatele hõimuvelledele salasõnumi, aga jätab sinnapaika oma ülesande ja ohverdab oma sotsiaalsed sidemed niipea kui näeb, et ka mererahva liige (Asel) võib olla inimene.

Kolmas naispeategelane - prostituudi tütar, kes otsib oma isa - on üksnes visandlikult kujutatud.

Romaani algus mulle meeldis, aga sündmustiku lahti rulludes kipub domineerima ninnu-nännusus ning hoolimata ühest, justkui vormitäiteks lisatud seksistseenist, on teos olemuslikult rõhutatult aseksuaalne. Ei puudu ka lugeja eksitamise elemendid. Näiteks ühes stseenis näeme mererahva jõuka suguvõsa võsu Tollegarn Ondeldi eliitväeosa katsete osaks olevat julguseproovi edukalt läbimas. Nooruk nimega Ratker Oriss kukub samas katses läbi. Esimene läheb ühes relvakonfliktis kaotsi ja lõpetab orjana metsarahva juures, teine aga kaotab põrumise tõttu näo ja matab oma valu hooramisse ja valenime taha. Mõni aeg hiljem põgeneb üks prostituut kaljusaarele ja sünnitab seal tütre, pärandades tollele teadmise, et tema isa on Tollegarn.

Kes on tütarlapse päris isa jääb selgusetuks nagu ka vajadus Ratkeri tegelaskuju järele - olenemata sellest, kas ta on seemne andja või ei. Enamgi, romaan pigem võidaks kui kaotaks midagi isa otsiva tüdruku tegevusliini puudumisest ning laiemas plaanis soovitaksin autorile järgmise teose kirjutamisel juba heaga pooled planeeritud tegelastest välja praakida, kui nendega midagi asjalikumat ette ei võeta, sest sama häda - liiga palju sündmustikuga lõdvalt seotud kõrvaltegelasi - kimbutas ka tema esikteost.

Iseenesest mõtlen ma, et kui imeulme, milline termin teose kaant ehib, on kasutusele võetud tähistamaks fantasy ainelist fan fictionit, siis on romaan üpris hästi kategoriseeritud. Kolm pluss.

Mingi Le Guin kumas erinevates aspektides sagedasti läbi. Lugesin kohe otsa Gailiti romantilist realismi ja ei tunnetanud olulisi erisusi. Kumbki neist faktidest ei ole minu jaoks isiklikult ei ole pluss ega miinus, lihtsalt fiiling.

Hindeks viis miinus, ettemaksuna tingimusel et läheb edasi ja inimlikud kummalisused leiavad järgedes seletuse.

Paar sõna autorist, kasutan raamatust pärit teksti. “Mari Järve on populatsioonigeneetik, kes uurib teadurina rahvaste ajalugu nende DNA põhjal. Ta on kaitsnud doktorikraadi molekulaarbioloogias ja töötanud Tarvastus bioloogiaõpetajana. Talle meeldib ujuda, eriti risti üle veekogude, ja keeli õppida, sest teise rahva liikmega tema enda keeles rääkimine tekitab rõõmsat uhkust ning mõistmist, mis jääks muidu leidmata. Mari elab abikaasaga Mulgimaal talus, peab mesilasi ja kirjutab, sest teisiti ei saa. Varem on temalt ilmunud põnevusromaan „Esimene aasta” (2011).”
 

Kui “Esimene aasta” oli nurkapidi hoiatus- või katastroofromaan maamuna laastavast viirusest siis “Klaasmeri” on fantasy. Mitte täitsa high fantasy kuna maagiat ja võlumist on on raamatus pigem natuke - aga väga selgelt on. 
 

Ma ise arvan, et see raamat võiks kindlasti naistele meeldida. On ju peategelased noored naised, temaatika pole (õnneks) küll tundlemine või lembimine, pigem on stiiliks omamoodi sõbrannaromaan. Ega raamatus tegutsevad Reu ja Asel pole just otseselt südamesõbrannad aga nende suhe on selline mõnusalt omamoodi, kui parafraseerida ühte kehvakest ulmeromaani siis ei ole nende naiste ette seatud valikud teps mitte lihtsad. Rohkem ongi juttu sellest kuidas nad tulest, veest ja vasktorudest läbi suruvad ja üritavad elu heidetavate kaigastega mitte piki piilumist saada.
 

Tegevus toimub Klaasmerel ja selle kallastel, taustal on pika-ajaline vaen ja sõdimine põlisasukatest metsarahva ning sisseännanud mererahva vahel. Üks põhitegelastest, Asel, on mererahva seast ja teine, Reu, metsarahva esindaja. Tegelikult on ka kolmas tegelane, lõbutüdruku nooruke tütar Tenell aga ta jääb natuke tahaplaanile - samas on tal oma oluline roll mängida pikas plaanis. No igaljuhul on selle üsna lühikese raamatu lehtedele pandud mitu juttu. Üks räägib siis Aseli püüdlustest saada ülikooli arstiks õppima, hiljem proovib ta ise ülikooli asutada kuna naised pole selles maailmas kõrgharidussüsteemi oodatud. Teine rada on Reu oma, kes on sõjasõnumi käskjalg, samas kui ta kohtab Aselit siis hakkab ta enda missioonis kahtlema ning… aga lugege parem ise. 
 

Kõik need kolm tüdrukut ajavad oma rida, kord koos, kord eraldi, ma ütleks, et raamatu läbivaks teemaks ongi pidev ebaõnnestumine. Lõpuks küll on ka natuke helgemaid tuhkatriinulikke toone, samas viimane lõik… aga jälle, ei spoilerda. 
 

Mõnus raamat. Ta on oma lihtsuses tegelikult hästi võluv, lisaks on just fantasy kohta ikka äärmiselt õhuke. Samas on siin kenasti maailm üles joonistatud, on tegevust, on rahulikku mõtisklemist. Kuidagi väga hästi on kogu see maailm üles võetud, ei ole rämedat vägivalda, roppuseid, kangutamist, jauramist või üle võlli tegevusuperpalle. On mõned (kõrval)tegelased, kes selles ummamuudu maailmas proovivad hakkama saada ning eks teinekord tuleb end jälle porilombist üles ajada ja ülesmäge edasi rühkida.