Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Maria Galina ·

V plavnjahh

(jutt aastast 2008)

ajakirjapublikatsioon: «Novõi mir» 2008; nr 10
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Lodusaared»
antoloogia «Kaaren: Vene ulme antoloogia» 2013

Tekst leidub kogumikes:
  • Stalker
Hinne
Hindajaid
4
2
0
1
0
Keskmine hinne
4.286
Arvustused (7)

Omapärase õhustikuga lugu kodusõja-aegsest Venemaast kuskil täpsustamata jõgedepiirkonnas. Paadimehe tütar tutvub haavatud bolševikust fanaatikuga. Tegelikult pole aga miski nii, nagu paistab...

Olen antoloogia "Kaaren" vahendusel jõudnud praeguseks tutvuda kahe Galina looga ja võin öelda, et tegu on omalaadse autoriga-kirjanduslikus mõttes hästi teostatud tekstid, mis sisaldavad palju looduskirjeldusi, ent jätavad mind lõppkokkuvõttes millegipärast pigem külmaks. Muide, käesolevas veidi diiselpungiliku õhustikuga tekstis mainitud Bogdanovi-nimeline tegelane oli toonasel Venemaal ka tõesti olemas ja kirjutas ka Marsi-teemalise ulmeromaani "Punane täht", mida ma ise pole küll lugenud.

Teksti loeti eesti keeles

Mõnusa müstilis-sünge õhustikuga lugu. Tegevus toimub kuskil jõeääres, üsna palju tegevustikust on seotud paatide, jõesaarte ja vee-äärse eluga, läbi vilksavad näkineiud ja muudki, veel kaugemad tulnukad. Väliselt justkui oleks tegu Kodusõja-aastatega, kus punased ja valged jagelesid omavahel, enamus inimesi aga püüdis nii hästi kui õnnestus neutraalseks jääda ega oma nina sinna purelusse mitte toppida. Tegelikult on lugu aga sootuks keerulisem. Ma tõmbaks siin paralleele kogumikus "Muumia" ilmunud samanimelise looga. Samasugune argine Venemaa õhkkond, millesse lõikab teravalt miski sünge, müstiline ja kirjeldamatult võõras. Hea, isegi väga hea lugu, kindel "viis"!
Teksti loeti eesti keeles

Lapsemeelne lollike on revolutsionäär,
selles jutus.
Usun, 37-s on veel ees.
Verejanuline temagi,
Usun, 37-s on veel ees.
Udu.

Inimesed tahavad jõuda teisele kaldale.
Udus on olendeid –
teadus seda ei tea.
Lapsemeelne lollike räägib teaduse keelt.
Udu.

Teisel kaldal on rohelised inimesed,
Marsil on revolutsioon juba toimunud.
Udu.

Ja korraga on siinne kallas juba teine kallas,
Ja need, kes on juba jõudnud teisele kaldale,
Ja need püüavad olla nagu inimesed –
„… lahkust ligemese vastu ja kaastunnet…“
Udu.

Ainukesed,
kes ei püüa,
on inimesed.
Nende hinges on revolutsioon!

(http://www.youtube.com/watch?v=PY2kwhO-m2s )
Usun, 37-s on veel ees.

Teksti loeti eesti keeles

Küll enam-vähem loetavalt kirja pandud, kuid minu jaoks ilma igasuguse poindita fantasy. Peale loo lõpetamist jäi õhku ainult küsimus, et mida paganat autor selle looga öelda tahtis? Sellele küsimusele ei vasta ka eelarvustanud, kes lugu taevastesse kõrgustesse kiidavad. Milles see headus siis seisneb? Mina aru ei saanud.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kaupo Rebane
1968
Kasutaja rollid
Viimased 15 arvustused:

Üle hulga aja mulle üks raamat, millest jäid ka mingid järelmõtted. Sarnaselt filmidega peaks selle alguses olema märkus „vajab vanemlikku selgitust“.
Alguses oli kõik kas nunnu või groteskne, sõltuvalt soolisest vaatenurgast. Lõpuks jäid kõlama karmid tõdemused: meeste vandenõud võrreldes naiste omadega on nagu liivakastimängud; meeste julmus ja vägivaldsus võrreldes naiste omaga on kerge togimine ainult. 
Teksti loeti eesti keeles

Kellele juba Tehanu pettumust valmistas, ei peaks seda mitte kätte haarama. Õnneks on värske väljaande tagakaanel kenasti kirjas: „Kui esialgne Meremaa triloogia /…/ on veel liigitatav laste- või noortekirjanduseks, liigub neljas romaan „Tehanu” juba kindlalt täiskasvanutele mõeldud kirjanduse valda. Seda suunda jätkab ka „Teine tuul”.“ Võib-olla oleks lahendus lugeda nii nagu kirjutatud, et alles aastakümneid pärast esimest, või siis sama palju vanemana, kui kandev tegelaskuju.
Meremaa maailmas, aga pigem sarnaneb olemuselt Haini-tsükliga.
Teksti loeti eesti keeles

Mahe utoopia. Täna lugedes saame pildi toonastest uskumustest ja unistustest. Eriti koomilisena kõlab kaasaegsete ärifilosoofiate kontekstis (ek 2016 lk 24): „Tahtsin, et minu vidinad töötavad ja jäävad töötama, mitte ei põhjusta omanikele maohaavu.“
Teksti loeti eesti keeles

See raamat taastas minu usu kodumaisesse ulmekirjandusse – tuleb välja, et saab ka ilma koomiksi, groteski ja superkangelaseta. Lugu, moraal ja maailm – ükski ei vääri ülivõrdeid, aga kõik on korralikud, mis iseenesest on tänapäeval üsna haruldane.
Trükise lõpus on tänusõnad Martinale ja kallile Kristjanile, aga minu subjektiivsed etteheited on just neile, sest konarused - nii süžees kui süntaksis - on kõik sellist sorti, mida kirjutajal endal ongi raske märgata.

Mingi Le Guin kumas erinevates aspektides sagedasti läbi. Lugesin kohe otsa Gailiti romantilist realismi ja ei tunnetanud olulisi erisusi. Kumbki neist faktidest ei ole minu jaoks isiklikult ei ole pluss ega miinus, lihtsalt fiiling.

Hindeks viis miinus, ettemaksuna tingimusel et läheb edasi ja inimlikud kummalisused leiavad järgedes seletuse.

Teksti loeti eesti keeles

Süžee oli väga tore.

Vorm – paljud oleks sama asja suutnud kirja panna 445-l leheküljel, mõned ka ainult 288-l ja keegi oleks isegi kõigest 192-ga hakkama saanud ja tõenäoliselt oleksid need lühemad variandid mulle rohkem meeldinud.

Peategelane oli õilis, osav ja tark. Ühel leheküljel kiimas lollpea ja siis jälle tark, õilis, osav. Kõik ülejäänud tegelased olid lõpus täpselt need samad kes alguses (mõned küll surnud needsamad), mitte mingit väärtuste ümberhindamist ega isiksuse muutmist sündmuste mõjul, ei.

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin esimest korda hilisteismelisena. Tollest ajast mäletan emotsiooni, mis sarnanes nätskest pudrust läbipressimisena. Kui kuulsin, et tehniliselt kvaliteetne versioon pidada poeriiulitel olema, otsustasin isikliku eksemplari hankida ja uuesti proovida. Arvestades staatust, kultust ja mainet, ei tohiks ju kord kolmekümne aasta tagant palju olla. Esimene ämber oli, et otsisin raamatukaupluses valest osakonnast, lõpuks taipasin siiski noortekirjanduse riiulisse vaadata.

Üldsõnalisi ülistusi on juba piisavalt, püüan siin pigem välja tuua need aegumatud elutõed, tänu millele suurteos inimpõlvedest kauem elab.

Miks läksid päkapikud sellele operatsioonile? Varandust ära tooma - Raha, Raha, Raha! Pisut ka kättemaks, aga kui Smaug tapnuks vaid linnatäie rahvast ja keeranuks siis mõnusalt magama, poleks kellelgi ettekäänet tema segamiseks ja põõnaks tänaseni. Ei räägitud omariikluse taastamisest vaid saagi jaotamisest.

Mida tegi Bilbo, kui sai teada, et tema poolt leitud sõrmusel on seda aktiivselt otsiv seaduslik omanik? Kõik endastoleneva, sealhulgas ka juriidiliselt küsitava, et eset endale pidada! Tol hetkel ei olnud alust Guglunki otseselt vaenlaseks pidada – mitte küll sõbraks, aga lihtsalt üks teistsugune, natuke kummaline tüüp.

Millal tundis Bilbo ennast esimest korda tegijana, tekkis nii-öelda „uus kääbik“, keda ka kaaslased kiiresti austama hakkasid? Pärast esimest teadlikku ja vahetut (ämbliku) tapmist!

Milles peitus Gandalfi vägi? Ta oskas teha tulevärki ja moonutada häält, kuid olulisem oli manipuleerimisoskus – kääbiku kampa sokutamine, karumehe abi sebimine. Lühidalt show ja suhtemees – iga tänase tippjuhi eeskuju! Pluss oskus õigel ajal oma nahka hoida st mitte minna koos teistega hämarasse laande.

Viie Väe Lahing väidetavalt tugineb MS I sündmustel, kuid skeem on universaalne. Anarhistid äratavad uinunud jõu, järgnenud sündmuste jada kisub sõtta rahvad ja iga neist peab otsustama, keda ta teistest vähem vihkab. Määravaks saavad gastroleerivad (õhu!) väed. Tekivad uued riigid, mõnes vanas vahetub valitsus ja ehkki kõik kaotavad märkimisväärse osa rahvastikust, on maailm pärast sõda parem kui varem, kuigi läbi metsa ei maksa väikestel siiski reisida.

Segaseks jäi mulle, mis värk oli naistega. Neid mainiti seoses kellegi põlvnemise või ajalooliste sündmustega, kuid mitte otseselt võtmetegelaste kaasaegsete hulgas. Päkapikkudel oli kombeks kahekaupa käia – äkki olidki pooled tegelikult tüdrukud? Kas ässad – Gandalf, Beord, Elrod, Smaug, Haldjakuningas jt – ei huvitunud naistest, või ei peetud neid lihtsalt mainimisväärseteks?

Teksti loeti eesti keeles

Kaitsku triaad meid küüniliste vabadusvõitlejate eest, kes kõhklematult provotseerivad surmarattale süütuid kõrvaleseisjad, kuid upuvad pisaratesse oma isiklike sõprade pärast. Kes on valmis lahinguväljal ohverdama rahvaid, et taastada riigi nimi. Kes mõtisklevad kakskümmend aastat, kuidas, oh kuidas küll intrigeerida kaks anastajat üksteise kõri kallale. Kes ei kõhkle kuulutamast asjaolude kokkulangemiste soodsaid tagajärgi iseenda teeneks (meenutuseks, 3 + n võlurit, kes saatusliku lahingu otsustasid, sattusid prints-kangelase teele alles viimasel aastal, ta ei otsinud neid teadlikult vaid lihtsalt komistas otsa).

Hästi kirjutatud, kohati veniv.

Teksti loeti eesti keeles

Kohalik telekanal näitas täna filmi ja ammuloetud raamat tuli sellega meelde.

Nende kahe samanimelise – filmi ja raamatu - omavahelised erisused on Indrek H. siin eespool (juba 2007) kenasti lahti seletanud. Lisaksin vaid, et mul on kahju mõnest mõnusast detailist, mis ekraanile ei jõudnud.

Teksti loeti inglise keeles

Olge nüüd ikka! Juba talismani kirjelduse jaburus vihjas arvutimängule, pärast seletamatud seaduse järgimised ainult kinnitasid seda tunnet. Mingil hetkel lugemise ajal leidsin, et oleksin pettunud, kui see oleks „päris lugu“.

Lõpp vast võinuks elegantsem ehk ka tehniliselt täpsem olla, õige pisut.

Tekkis mul, kui aus olla, kogumikus enamike teistegi juttude juures sama kummastav virtuaalsuse tunne. Kuna siin ainukesena oli see taotluslik, saab maksimumpunktid.

Teksti loeti eesti keeles

Mind häirib kohutavalt mõte, et kihilise universumimudeli ja karja-antropoloogia kokkumiksimine on turunduslik nõks selle või teise fännide äärmusgrupi kasvatamiseks ja suunamiseks. Et kui tahad lugeda üht, pead leppima teisega. Teisalt, luua ühe romaani tarbeks kaks maailma – see võtab käed klaviatuuril hardas austuses värisema. Mõlemad on nii loogika kui värskuse vaates korralikul tasemel, veaks ka iseseisvana kuus köidet välja, nagu sageli kombeks.

Esimene 0,5 punkti läheb maha uudisgruppide eest. Kui kõik muud komponendid on üsna ajatud, siis need reedavad kirjutamise kümnendi. Pole möödas veel kahtekümmet aastatki, aga juba häirib arhailine stiil. Kui meil on täna foorumid ja blogid, kus domineerivad pildid ja lingid, siis raske on uskuda, et neil on küll automaattõlge ent ainult üks font.

Teiseks lõpp. Kui pinget on nii pikalt kruvitud, siis oleks lahenduses oodanud suuremat draamat ja tulevärki. Liiga palju loogikat ja vähe efektseid kirjeldusi – kummaline, et ma seda ütlen, enamasti tunnen just vastupidi!

Teksti loeti eesti keeles

Ühest küljest lihtne lugu komnoorest parteiladvikusse ja et ka nemad nutavad.Teiselt poolt arutlus, mis siis kui venelane, sakslane ja juut olnuks sõbrad.

Minu dilemma on, kas saab suurepäraseks ilukirjanduseks nimetatda teost, mis vajab sellisel määral ääremärkuseid. Aga kuna see on mu esimene arvustus BAAS’s, siis hindan pigem natuke üle kui alla.

Teksti loeti eesti keeles