(romaan aastast 1988)
eesti keeles: «Värav Naiste Maale»
Tallinn «Varrak» 1999 (F-sari)
[10.01.2009]
Niisiis peaaegu 10 aastat peale teose lugemist kirjutan oma arvustusele järje. Stiimuli selleks sain loomulikult ühest eile toimunud vestlusest, kus teosest juttu tuli. Omal ajal panin teosele "3". Põhjendused ilmselt olid asjakohased, kuid ega ma ju enam ei mäleta, kui hästi see raamat kirjutatud oli vmt, mäletan vaid ilget sõnumit... Vaadake, see raamat mõjub halvasti. Me millegipärast ei märka teatud vähemuste puhul, kui fašistlikud, totalitaarsed ja üldisemalt inimvaenulikud need on. Me neelame alla kogu saasta, mida meile serveeritakse ja noogutame takka. Olgu, minu jaoks oli raamat üks süngemaid antiutoopiaid, ühes reas "Hea uue ilma" ja "1984"-ga, kuid kui nende puhul ma veel ei ole kohanud nii lootusetut lolli, kes neid utoopiaks peaks, siis Tepperi puhul tundub pigem normiks olevat sealt midagi "positiivset" leida. Millega siis tegu? Teatud laadi inimeselt inimesele leviva pahavaraga, nagu "Kommunistliku partei manifest"? Ma olen olnud suhteliselt halastamatu ida pool tulnud ideoloogilise sõnniku vastu ja ma ei näe kohelda mujal toodetud teisiti, seega muudan hinnet.
Aga lisaks naiste linnale kandub tegevus vahepeal ka eemale mägede vahele, kus on säilinud üksildane ja räigelt patriarhaalse elukorraldusega kogukond. Vot see osa raamatust oli üks värvikamaid ning ma nautisin seda perverssel kombel...
Raamatut nüüd ideelise poole pealt vaagima hakates ei saa autoriga muidugi paljuski nõustuda, kuid mind need ideed väga ei häirinudki. Pigem häiris mind see telepaatia värk, mida ulmekirjanikud kahjuks kangesti armastama kipuvad. Clarke oma "Lapsepõlve lõpus" käsitles asja hoopis teisel tasandil, antud kompotti see kraam aga ei sobinud. Hindeks rebib igatahes nelja välja, väärib lugemisvaeva kindlasti.
Sellised liivakasti-kooslused saavad toimida ainult kasvatajate järelevalve all. On näha, et vanaema on lastelaste kantseldamise kogemused eeskujulikult paberile teisendanud ning tulnud välja aparaadiga, mis ebaloogilist elukorraldus hinges hoiab - Naiste Maailma Nõukogu.
Viimase puhul ei saa üle ega ümber paralleelidest eesti keeles suhteliselt hiljuti ilmunud Norman Spinradi satiirilise raamatuga "Terasunelm". Feric Jaggari ning NM Nõukogu kõrgeimad eesmärgid on sisuliselt identsed ning vahendidki eesmärgile jõudmiseks võrdlemisi sarnased.
Ühesõnaga, seni kuni jätkub naiskirjanikke, kes tõsimeeli usuvad, et üllas eesmärk pühendab mistahes abinõu, on võrdlemisi silmakirjalik rääkida ainult meeste sünnipärasest agressiivsusest või verejanust.
Romaan jätab logiseva mulje ning seda peamiselt kompositsioonilise poole pealt.Oma mängureeglite järgi toimivas maailmas on autor suutnud realistlikult mõjuvaid tegelasi kujutada. Viimane on ka peamine asjaolu, miks seda raamatut lugeda tasub.Lausa kurioosum on aga muu sündmustiku seisukohalt põhjendamatu lõik naiste elust superpatriarhaalses kogukonnas. Haige stseen, mida mina suudan mõtestada vaid kujunemisjärgus tüdrukutele tupekrambi külgeehmatamise katsena.
Mis meeldis:
- lahe jutustamislaad (olija/pealtvaataja vastandamised, isegi see draamamajandus hakkas lõpuks meeldima).
- ladus keel.
- realistlikud tegelased; nad käitusid nii, nagu sellised inimesed sellises maailmas käituda VÕIKS.
- loogiline, iseendaga kooskõlas tegevustik; iga sündmus / nähtus areneb teistest, mitte ei juhtu "niisama".
- usutav maailm.
- huvitav lähenemisnurk. Apokalüpsis ja antiik olid just parajas tasakaalus, et kumbki teist üle mängima ei hakanud. Mineviku/tuleviku, sparta/garnisoni, elavate/surnute riikide vahelduv võrdlemine ja vastandamine meeldis.
Mis ei meeldinud:
- pealkiri :)
- action ja pseudo-põnevus Pühamaa ümber.
- raamatu köide ja kujundus.
- raamatu paar esimest lauset.
Mis jäi puudu:
Iga raamatu lugemine peaks midagi andma. Kas targemaks tegema; või millegi üle mõtlema panema; või veel miskit muud. Aga seda ei juhtunud. Ja seepärast ei saa see raamat hindeks viit.
Kokkuvõte:
Soovitan soojalt!
Mingi Le Guin kumas erinevates aspektides sagedasti läbi. Lugesin kohe otsa Gailiti romantilist realismi ja ei tunnetanud olulisi erisusi. Kumbki neist faktidest ei ole minu jaoks isiklikult ei ole pluss ega miinus, lihtsalt fiiling.
Hindeks viis miinus, ettemaksuna tingimusel et läheb edasi ja inimlikud kummalisused leiavad järgedes seletuse.
Vorm – paljud oleks sama asja suutnud kirja panna 445-l leheküljel, mõned ka ainult 288-l ja keegi oleks isegi kõigest 192-ga hakkama saanud ja tõenäoliselt oleksid need lühemad variandid mulle rohkem meeldinud.
Peategelane oli õilis, osav ja tark. Ühel leheküljel kiimas lollpea ja siis jälle tark, õilis, osav. Kõik ülejäänud tegelased olid lõpus täpselt need samad kes alguses (mõned küll surnud needsamad), mitte mingit väärtuste ümberhindamist ega isiksuse muutmist sündmuste mõjul, ei.
Assotsiatsioonid tekkisid Aeliitaga.
Üldsõnalisi ülistusi on juba piisavalt, püüan siin pigem välja tuua need aegumatud elutõed, tänu millele suurteos inimpõlvedest kauem elab.
Miks läksid päkapikud sellele operatsioonile? Varandust ära tooma - Raha, Raha, Raha! Pisut ka kättemaks, aga kui Smaug tapnuks vaid linnatäie rahvast ja keeranuks siis mõnusalt magama, poleks kellelgi ettekäänet tema segamiseks ja põõnaks tänaseni. Ei räägitud omariikluse taastamisest vaid saagi jaotamisest.
Mida tegi Bilbo, kui sai teada, et tema poolt leitud sõrmusel on seda aktiivselt otsiv seaduslik omanik? Kõik endastoleneva, sealhulgas ka juriidiliselt küsitava, et eset endale pidada! Tol hetkel ei olnud alust Guglunki otseselt vaenlaseks pidada – mitte küll sõbraks, aga lihtsalt üks teistsugune, natuke kummaline tüüp.
Millal tundis Bilbo ennast esimest korda tegijana, tekkis nii-öelda „uus kääbik“, keda ka kaaslased kiiresti austama hakkasid? Pärast esimest teadlikku ja vahetut (ämbliku) tapmist!
Milles peitus Gandalfi vägi? Ta oskas teha tulevärki ja moonutada häält, kuid olulisem oli manipuleerimisoskus – kääbiku kampa sokutamine, karumehe abi sebimine. Lühidalt show ja suhtemees – iga tänase tippjuhi eeskuju! Pluss oskus õigel ajal oma nahka hoida st mitte minna koos teistega hämarasse laande.
Viie Väe Lahing väidetavalt tugineb MS I sündmustel, kuid skeem on universaalne. Anarhistid äratavad uinunud jõu, järgnenud sündmuste jada kisub sõtta rahvad ja iga neist peab otsustama, keda ta teistest vähem vihkab. Määravaks saavad gastroleerivad (õhu!) väed. Tekivad uued riigid, mõnes vanas vahetub valitsus ja ehkki kõik kaotavad märkimisväärse osa rahvastikust, on maailm pärast sõda parem kui varem, kuigi läbi metsa ei maksa väikestel siiski reisida.
Segaseks jäi mulle, mis värk oli naistega. Neid mainiti seoses kellegi põlvnemise või ajalooliste sündmustega, kuid mitte otseselt võtmetegelaste kaasaegsete hulgas. Päkapikkudel oli kombeks kahekaupa käia – äkki olidki pooled tegelikult tüdrukud? Kas ässad – Gandalf, Beord, Elrod, Smaug, Haldjakuningas jt – ei huvitunud naistest, või ei peetud neid lihtsalt mainimisväärseteks?
Hästi kirjutatud, kohati veniv.
Nende kahe samanimelise – filmi ja raamatu - omavahelised erisused on Indrek H. siin eespool (juba 2007) kenasti lahti seletanud. Lisaksin vaid, et mul on kahju mõnest mõnusast detailist, mis ekraanile ei jõudnud.
Lõpp vast võinuks elegantsem ehk ka tehniliselt täpsem olla, õige pisut.
Tekkis mul, kui aus olla, kogumikus enamike teistegi juttude juures sama kummastav virtuaalsuse tunne. Kuna siin ainukesena oli see taotluslik, saab maksimumpunktid.
Esimene 0,5 punkti läheb maha uudisgruppide eest. Kui kõik muud komponendid on üsna ajatud, siis need reedavad kirjutamise kümnendi. Pole möödas veel kahtekümmet aastatki, aga juba häirib arhailine stiil. Kui meil on täna foorumid ja blogid, kus domineerivad pildid ja lingid, siis raske on uskuda, et neil on küll automaattõlge ent ainult üks font.
Teiseks lõpp. Kui pinget on nii pikalt kruvitud, siis oleks lahenduses oodanud suuremat draamat ja tulevärki. Liiga palju loogikat ja vähe efektseid kirjeldusi – kummaline, et ma seda ütlen, enamasti tunnen just vastupidi!
Minu dilemma on, kas saab suurepäraseks ilukirjanduseks nimetatda teost, mis vajab sellisel määral ääremärkuseid. Aga kuna see on mu esimene arvustus BAAS’s, siis hindan pigem natuke üle kui alla.