Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Markus Vetemaa ·

Valgelinnu maailm

(romaan aastast 1999)

eesti keeles: Tallinn «Kupar» 1999 (Moodne klassika)

Hinne
Hindajaid
11
2
2
0
0
Keskmine hinne
4.6
Arvustused (15)

Korralik ulme, millele pole tarvis - hädise vabandusena - lisada, et kohalik. Eelkõige kirjandus, ulme sugemetega, mitte vastupidi, nagu siin pahatihti juhtub. Autor bioloogiaharidusega ja Castanedast mõjutatud, nii et räägib inimeses peituda võivatest võimetest - näiteks mitte ainult meile tuttavas ruumis ja ajas liikumiseks. Aga need võimed ei ole mitte alguses kohe käes, raamat sellest ongi, kuidas peategelane need endas avastab - ja mille arvelt see võim ja täienemine või muundumine tuleb, oli minu meelest küll laheda puändiga antud. Lisaks ulmelisele poolele on aga inimsuhted päris hästi kirja pandud, raamatus on tegelased, mitte tüübid. Teatud salapära jääb lahtistest otstest või muidu ka sisse - ja et peategelase nimi kangelase omaga sama on, lubab ju asja tõlgendada ka dokumentaalsena ;-) Võiks ka öelda, et SF kohalt on kõik õige, st. eeldused olemasoleva bioloogia-geneetikaga kooskõlas. Aga selle rakendus kipub fantasy poole. Nii et ei müstikat, ei roboteid, aga ulme küll. No mõni võib ju viriseda, et algus venib vms, aga ega see pole seiklusjutuna mõeldudki. Köide ja ladu petavad, ega teksti nii palju olegi, kui eemalt paistab.
Teksti loeti eesti keeles

Mäletan kuidas 80ndate lõpus sai alguse minu tohutu (ja siiani kestev) gooti rocki vaimustus. Üks tegelane oli mingi mu plaadi ära kaotanud ning andis siis kompensatsiooniks sületäie enda omasid, et ma sealt sobiva asenduseks valiksin. Ühe bändi kohta ütles ta, et mulle peaks ilmselt kohe väga hästi meeldima. Tegu oli «The Sisters Of Mercy» plaadiga «First And Last And Always». Tõesti meeldis!!! Panin peale ning kuulasin läbi, siis veel kord ja veel kord... ning nii viis korda järjest! Mõneti oli see minu jaoks vapustav kogemus. Plaadil oli koos kõik see mida teadlikult/vähemteadlikult olin kogu aeg muusikast otsinud – siin oli kurbust, ängi, melanhooliat, teatraalsust, süngust, meloodilisust, toorest jõudu ja ääretut õrnust ning hoolimata süngusest ja masendusest oli see kõik vägagi elujõuline ja energiast pakatav.

Vaat kõik see tuli mulle meelde, kui ma lõpetasin Markus Vetemaa romaani «Valgelinnu maailm» lugemise. Romaan, mis lugemise käigus mõjus ajuti üsna sünge ja lootusetuna ning tekitas isegi teatavat õõva... selle romaani lõpetamise järel tekkis tahtmine kohe algusest uuesti alata, et lugeda nüüd kõik see läbi selle teadmisega, mis tekkis esimese lugemise käigus...

Tõsi ta on, et algus pisut venis (vt. eelmine arvustus), aga 600 leheküljelise romaani puhul pole viis (pisut) venivat lehekülge alguses küll mingi piin. Kusagil viiendal leheküljel haakis romaan end juba külge ja ega lõpuni lahti ei lasknudki. Romaan pole just pingeline (selle sõna tavatähenduses), kuigi seiklusi, tagaajamist ja surma on ka siin (eesti kirjanduse kohta isegi vapustavalt palju)... pigem on romaan põnev – lugeja saab kogu aeg midagi uut teada, samas kerkivad kogu aeg uued küsimused ja mõistatused. iseäranis meeldib, et autor ei anna millelegi konkreetseid vastuseid, samas ei saa ka öelda, et autor hiiliks vastustest mööda – lugeja saab neid rohkem, kui ta nende üle mõelda jõuab. Ilmselt võib romaani tõesti Castaneda vaimus New Age ulmeks pidada, samas ei kannata autor New Age`ile omase teadusvaenulikkuse all – kõik saab lahatud mitme-setme nurga alt.

Lummas ka autori oskus maalida silme ette konkreetseid pilte, samas midagi konkreetselt sõnastamata. Tegelased olid võrratud... nii Markus ise, kui ka Lena ja Diana. Loodud maailm ning ajaloolised tagasivaated lummasid samuti. Pluss oli ka see, et autori mõttekäike ja võimalikke lahendusi oli võimatu ette näha... korraks mulle isegi tundus, et nüüd ma tean, ja ikkagi üllatas autor mind ning selgus, et ei tea ma midagi...

Kõik mu eelnev jutt on olnud üsna personaalne, aga tõttölda ei oskagi ma midagi objektiivset selle romaani kohta kirjutada... tõttöelda pole selleks ka vajadust, sest keele ja kättesaadavuse alaseid probleeme ei tohiks «Valgelinnu maailm» küll tekitada. Raamatul on veel üks tohutu pluss (vähemasti minu jaoks)! Kõige rohkem mõjuvad mulle tekstid, mida lugedes ma tunnen, et Kõiksus on tohutusuur ja mina olen vaid pisike kübe seal kusagil... Vaat «Valgelinnu maailm» tekitas minus taas üle hulga aja sellise tunde...

Soovitan lugeda!!!
Kuigi, ma ei tea kas ma teen õieti, et soovitan?

Minu meelest on «Valgelinnu maailm» tavakirjaniku poolt kirjutatud ulmeromaan, mida eristab ehk see, et erinevalt paljudest omasugustest on ta lisaks kirjanduslikule mõõdupuule hinnatav ka ulmekirjanduse mõõdupuuga – siin on olemas see heale ulmele omane sense of wonder, kuigi vist mitte päris selles tähenduses nagu seda tavaliselt mõistetakse. Tunnistan ausalt, et igatahes mina panen selle köite Stalkeri küsitluses 1999. aasta parimaks Eestis ilmunud ulmeraamatuks!

Teksti loeti eesti keeles

Sõber, kes mul sellele, Romaanivõistlusel `98 kolmandaks asetunud teosele (lisaks kõnealuse raamatu kuulumisele ulmekirjanduse valdkonda) tähelepanu soovitas pöörata, rajas oma ettepaneku peibutuslikuma osa paljuski minu ammuste nõrkuste – "idatõbi" ja sellest tulenev huvi igasugu esoteerika vastu – ära kasutamisele. Noh, nonde vanade sõpradega on ikka nii, et nad sind vajaduse korral enamasti pehmeks rääkida suudavad.

See oli kusagil aprillis, kui väljusin Tartu "Lutsu" Raamatukogust, kotis "programmeeritud" huvi ajel eestikeelse uudiskirjanduse riiulist laenuks võetud trükivärvilõhnaline kobe tellis-teos, mille lõpuni lugemises ma sugugi kindel ei olnud. Ma niisiis ei uskunud, et romaani väidetav castanedalikkus suudaks korvata seda kirjanduslikku küündimatust, mida termin "eesti romaan" ju põhiliselt tähistab. Kuid reeglipärasel halval on ka üks hea külg, ja selle moodustavad nood harvad meeldivad erandid, mis toda paganama reeglit kinnitama seatud.

Markus, kirjanikupoeg Vetemaa "Valgelinnu maailm" osutus õnneks just selliseks meeldivaks erandiks, mis arutlustesse heade romaanide võimalikkusest eestikeelses kirjanduses pisut lootustandvamat meeleolu loob. Kui esimesi lehekülgi lugedes oligi mõningaid raskusi raamatu käes hoidmisega, siis edasi muutus olukord otse vastupidiseks, ning üsna ühe jutiga ma ka tagakaaneni välja jõudsin. Ning esimene mõte pärast raamatu sulgemist oli: Stalker! Vähemalt minu arust ei ole siin vaielda midagi, sest tegemist on seni esimese tõsiseltvõetava romaanimahus kirjutatud eestikeelse ulmekaga üldse ning raamat tuleks koheselt arvata n.ö. kohustusliku kirjanduse hulka, pidades siinkohal silmas nii lugejaid kui kirjutajaid. M.kp.V. oskus valida endale võimetekohane ja teosele sobiv tempo, loo kulgu iseloomustav katkematuna püsiv põnevus ning lõpplahenduse etteaimatamatus on tõesti imetlust väärt. Ostke või laenutage, lugege, nautige, õppige!

Raamat oli niivõrd põnev, et teose lugemise käigus polnud küll vähimatki aega seda millegagi kõrvutama ega võrdlema hakata. Kui nüüd tagantjärele meenutada, siis ei oskagi öelda, mil määral too mind nii kenasti mõjutanud vihje loo teatud castanedalikkuse kohta lõpuks õigeks osutus. Võib olla, et üldisemas meeleolus ehk mingit aimatavat sarnasust isegi esines, kuid see ei olnud küll asi, mida ma lugedes tundnud ja mis mind raamatu küljes hoidnud oleks. Tegemist oli lihtsalt ühe väga-väga hea emakeelse ulmekaga. Hinne: viis.

P.s. Rõõmustav on raamatukogus käies näha, kuivõrd kapsaks too alles tänavu ilmunud tippteos praeguseks juba loetud on.

Teksti loeti eesti keeles

Kahtlemata on tegemist võrdlemisi hea raamatuga.. Ainult et mitte sellisest sordist mis mulle tõsiselt meeldida võiks. Sellised poolteadvusetus olekus unenäolisused on mulle (paraku) eluaeg võrdlemisi võõrad, suisa ebameeldivad tundunud.

Ilmselt seetõttu torkasid mulle siin teoses silma ka muud hädad, mis teisi selle ja mind teiste raamatute juures ehk eriti ei häirikski. Esiteks toosama veniv algus, mida eelkõnelejad juba mainisid. Minu jaoks läks raamat käima alles kuskil pärast esimest sadat lehekylge. Sealt edasi läks as, tõsi kyll, juba võrdlemisi mõnusaks. Peale selle häirisid mind dialoogid, mis kuidagi väga kunstlikud ja ebaloomulikud tundusid.

See kõik selleks. Tähelepanuvärse saavutusega, vähemasti kohalikus mastaabis, on tegemist kindlasti. Neljast kõrgemat hinnet panema aga minu käsi paraku ei tõuse.

Teksti loeti eesti keeles

Erinevalt eelkirjutajast on sellised "poolteadvusetus olekus unenäolisused" mulle kogu aeg meeldinud (varase nooruse kohta siiski pead ei või anda), oleks selliseid (ja heal tasemel) ainult rohkem. See raamat on igatahes hea tunnetusega kirja pandud, unenäoline ja etteaimamatu, kõik nii nagu vaja. Teistest kodumaistest ulmekatest igatahes peajagu üle, kui mitte rohkem. Lugege!
Teksti loeti eesti keeles

Esiteks, Stalkerit vääärib teos juba oma puhtkirjandusliku küpsuse pärast. Markus Vetemaa pole mingil juhul üks neist eesti (ulme)kirjanduses nii levinud jutte välja higistavate isikutest, kes kirjandusliku hämaroleku piiril kõikudes selgematel hetkedel midagi enam-vähem loetavat paberile kribavad. Vetemaa ON küps looja, kirjanik, kel ei tarvitse midagi häbeneda. Paraku ei saa sel määral seda ühegi teise minu poolt loetud eesti ulmekirjaniku kohta öelda, kuigi osa neist seisab kindlasti kõrgemal sellest tüübist, keda eelpool mainisin. Seepärast soovitan "Valgelinnu maailma" kõigile, kes kipuvad eesti kirjandust abituks ning elujõuetuks nähtuseks pidama.

Sisu kohta. Üliselt puudub mul eriline aukartus igasuguste jõudude, vägede ja võimude vastu, olgu selleks väeks ja võimuks siis vene miilits või Valgelind (ühtmoodi absurdset käitumist võib neilt mõlemalt oodata), kuid seda teost lugesin tõelise naudinguga. On teatav kirjanduslik tase, kustmaalt alates sisu atribuutika mõnevõrra teisejärguliseks muutub -- kui see atribuutika teosesse sobib, kui selle kasutamine on õigustatud ning seda ei ole liialt abitute seletuseotsimistega naeruvääristatud (asi mida Simak näiteks teeb oma "Õiekeses"). "Valgelinnu maailma" müstiline maailmapilt teenib kirjanduslikus mõttes täielikult oma eesmärki ning moodustab teose muude komponentidega harmoonilise terviku. Minul assotsieerub "Valgelinnu maailm" eelkõige Jersildi "Elushingega" -- mõlemas neist on teadusliku maailmapildigia suht vabalt ümber käidud, kuid kummaski neist jääb see teose veidi psühhootiliste efektide taustal väheoluliseks.

Üks asi veel -- sel leheküljel, kus Lena rääkis Markusele, et Markuse vanaisa oli olnud lumelind ning et ta ise oli luik, käis peas väike klõps, 2 ja 2 pandi kokku -- järgmine lind on kajakas (palju neid valgeid linde siis ikka veel põhjamaal on?) ja järgmine inimene Diana (kes siis veel?) ja ennäe -- paarikümne lehekülje pärast selgus, et nii oligi... :)

Kergelt käib pinda see Kupra vaegnägijate väljaladu, millega vaeste lugmisnäljaste rahakotte halastamatult piinatakse... Ise ostsin kasutatult 80 eegu eest, nii et ei kurda, aga ikkagi...

Teksti loeti eesti keeles

Seda va teost nüüd mitme kandi pealt lahatud, teen vahelduseks lühemalt. Igatahes on arvustused ka tekstis väärilised, rõhutades üht, mida teosele ette heidan - paljusõnaline. Parandaksin siiski - nauditavalt paljusõnaline. Autoril jutt jookseb, raamatut on mõnus lugeda, ent tihti tekib tunne, et seda dialoogi ma juba lugesin. Võib-olla on viga minus, ja selline tegelikult väga professionaalselt ja sujuvalt vormistatud ülesehitus on vajalik meeleolu loomiseks?

Igal juhul ilma mööndusteta väga hea raamat.

Teksti loeti eesti keeles

vau - minu esimene arvustus baasis...sellegipoolest yritan läbi saada ilma lapsepõlvekirjeldusteta - ilma nendeta ei tule mu arvustus kahjuks kindlasti nii pikk kui jyrkal aga kes teda ikka yletada suudaks isegi kui yritaks :-)...raamatut hindan max-hindega lisaks sellele et see mulle lihtsalt meeldis kahel põhjusela) raamat on selle jaoks et tavapäraselt mulle meeldida tõesti liiga paljusõnaline ja "lendlev" ja müstikat täis topitud aga kui ma selle yle virisema hakkasin avastasin et olin yhe hooga läbinud 300 lehekylge ja tegelikult vingusin selle pärast et mul oli kõht tyhi b) kui kaanel ei oleks kirjaniku nime olnud oleks raudselt arvanud et see on tõlketeos - enamik eesti kirjanikke nii kirjutada ei suuda...mingi maalähedus kumab alati läbi isegi kui seda on proovitud vältida...kui nyyd urgitsema hakata siis vigu leiaks kindlasti...aga pole tahtmist...raamat andis meeldiva elamuse ja see on vist peamine...ja siis see mille keegi juba ära märkis - ma ei ole kunagi tabanud vajadust raamatut 3 meetri kauguselt lugeda aga millegipärast on osad kirjastused veendunud selliste lugejate olemasolus...milleks muidu see hiiglaslik shrift
Teksti loeti eesti keeles

"Valgelinnu" retseptsiooni ulmeruumis lugedes tekkis mul kohe küsimus, kas Vetemaa ikka ise oli teadlik, et kirjutas ulmeromaani? Zhanrimääratlused kõrvale jättes tuleb tunnistada, et välja on kukkunud lummav maagiline maailm, kus ei doseerita üle seiklustega ja mis mulle eriti sobib - mõnusalt palju on peategelase sisekaemust. Muundumised linnuks tekitasid küll väheke õlakehitust, aga üldist muljet see siiski palju ei rikkunud. Ehkki mu pandud hindel puudub tagant plussmärk, olen taustana arvesse võtnud Vetemaa esimest romaani "Ahelikud", millest on hea samm edasi tehtud. "Ahelikke" hindaksin neljaga, kui seda oleks põhjust Baasis hinnata.
Teksti loeti eesti keeles

Kõik on juba aastate eest öeldud:). Endal on mul "Valgelinnu maailma" lugemisest u. aastajagu möödas. Üks hindamiskriteerium võiks ju olla, kas raamat ka sügavamale pidama jääb. Praegu pean ütlema, et on jäänud mingi mälestus lummast, järelikult oli hea raamat, aga ka mitte midagi enamat, ju siis polnud Väga Hea Raamat. Hinne on muidugi teenitult viis.
Teksti loeti eesti keeles

Nõus teiste arvustajatega, et Valgelind on hästikirjutatud raamat. Kolm konkreetselt subjektiivsel põhjusel -ta lihtsalt ei meeldi mulle. Peategelane ei meeldi mulle, sest ta on mõttetu morbiidne kartuli-idu, kelles pole jõudu lihtsalt elusolemisekski, rääkimata sellest rõõmutundmisest. See, et temataolisest äpardunud inimesest sellised vitaalsed naislohemaod yle ega ymber ei saa, on autori (kas tema samastumine peategelasega ainult tundub loogilisena?) wishful thinking ja tundub sellisena natuke pateetiline... ;) Ainus veenev seos sellises loodusseadusevastases suhtes oli yhe lohetari kiindumus peategelase vanaisasse, kelles näis tõepoolest selleks ka piisav kogus elujõudu olevat. Nii et - mul tekkisid tõsised samastumisraskused peategelasega, ootasin vaikselt, et tal lõpuks ometi õnnestuks endale köis kaela panna (and a good riddance..) ja halisemine lõpetada.
Teksti loeti eesti keeles

Eelarvustajatest kaldun nõustuma Katariina Roosipuuga. 1997. aasta romaanivõistluse III koha laureaat ja "eesti ulme kümnendi teos" on isegi rohkem kui korralikul tasemel kirja pandud suurejooneliselt veniv esoteeriline targutus, mille vahest suurim probleem on selle absoluutselt eemaletõukav peategelane.  
 
Tollest mehest nimega Markus (jajah, tal on sama eesnimi, mis autoril), kes veedab aega mingis meditsiiniasutuses oleskledes, teame romaani 300ndaks leheküljeks enam-vähem kolme asja -  ta on arsti õppinud (mulle öeldi, et just nii tuleks nimetada seda, kui meditsiinitudengil on õpingud mingis faasis pooleli jäänud), ta on olnud noorena agar seelikukütt ning ta ei taha elada. Kuidas on võimalik minategelasega romaanis nii palju lehekülgi kirjutada ja selle nii juures vähe infot tegelase kohta välja anda, on üldse omaette kunsttükk.  
 
Konkreetses asutuses on Markus selleks, et ta kätt enda külge ei paneks; lisaks käib teda seal külastamas ja igapäevaste seksiseanssidega ravimas (vmt) tema kasuõde Lena. Veel on oluline maja keldrikorrusel inimestega enamasti viimaste surmaga lõppevaid teaduslikke eksperimente korraldav kuri geenius nimega Diana. Teadlasepreilil on laboritäis masinaid, mis inimeste ajutegevust mõjutavad ja katseloomadest elumahlad välja imevad. Kuna Markus ühel oma harvadest aktiivsushetkedest topib oma nina sinna kuhu pole vaja, pälvib ta sellega Diana tähelepanu ning  sattumise kurja teadlase teadustöö järjekordseks katseloomaks.  
 
Ühest küljest on romaanis maamärke kirjutamise kaasajast - tehnoloogiline tase, viited pornoajakirjadele, sportautod kui staatusesümbolid jmt. Teisalt on romaani tegevuskohta väga raske kuhugi meile tuntud maailma paigutada. Mainitakse Venemaad, USAd, mõningaid Euroopa riike, kuid Eestit nende hulgas ei ole ning pole ka mistahes muid viiteid Eestile. Õigupoolest ei saagi olla, sest Markuse vanaisa oli, niipalju kui mina aru saan, sisuliselt mõisahärra. ENSVs ei saanud sellist staatust endale keegi arusaadavalt lubada. Kõige selle tõttu kaldusin tegelasi ühes nende rahvusvaheliste nimedega kuhugi Skandinaaviamaale paigutama, ent ka see teooria ei päde, sest teose teises pooles viivad kaks naistegelast Markuse endaga koos automatkale, mis päädib Norra põhjaosas ning on väga hästi aru saada, et nii Rootsi kui Norra on asjaosalistele võõrriigid. Aga jumal temaga, s.o romaani aegruumiga. 
 
Autoretk ja sellel toimuv ongi romaani kõige tegevusrohkem osa, meenutades oma intensiivsuselt kohati veidi Matt Barkeri "Leegitsevat täiskuud". Seda lõbu pole siiski kuigi kauaks, sest ükski retk ei kesta igavesti ning peatselt jõutakse reisi sihtkohta, ehk ameeriklaste hallatavasse sõjaväebaasi, mis asub mütoloogiliselt tähendusrikka mäe lähistel. Edasi pöörab romaan kastanjeedatsemiseks, mille elemente võis muidugi täheldada juba varemgi.  
 
Mul oli lugemise käigus, eriti esimeses pooles suur kiusatus raamat üldse pooleli jätta, sest nt esimesed 100 lk ei juhtu absoluutselt mitte midagi ning justkui aegluubis toimuvad sündmused ka enamuses ülejäänud teosest. Haaravuse koha pealt pole üldse mitte abiks ka see, et Markus on suuresti vegetatiivne olend, kelles pole inimlikke tundeid, kes on romaani naistegelaste lükata-tõmmata ning kelle  põhielemendiks on raimondkaugverlik targutamine. Seda nii sisemonoloogis kui dialoogis teiste romaani tegelastega.  
 
Ning selle, et viimanegi sümpaatiakribal romaani kangelase vastu kaoks, garanteerib viide sellele, et kunagine väidetavalt edukas seelikukütt oli pigem stalker ja vägistaja: "Tõsiasi, et praegu, keset ööd, oli tema hotellitoa uks ilmselt lukus, ei teinud mind kuigi õnnetuks - omal ajal olin ma meie ülikooli ühikates ringi laaberdades ja tüdrukuid otsides naisterahvaste sellise sõjakavalusega korduvalt kokku puutunud. Lukud ei olnud midagi ületamatut /.../ omal ajal olin ma avastanud, et selline öine sissemurdmine võis imelikul kombel vahel äärmiselt edukas olla. Unest üles aetud naistel ei olnud selle vastu sageli mitte midagi - ei tea, kas kõlas nende geneetilises mälus mingi teadmine ammumöödunud aegadest, kus meesterahvad just niimoodi, salajas, keset kuuvalgust ja salapäraseid varje oma vallutusretkedel käisidki, või siis ei tulnud tüdrukutel lihtsalt keset ööd nende igatsugu vabandused ja ettekäänded kohe meelde."
Teksti loeti eesti keeles

Katariina ja Andri on siin romaani venivust ja peategelase ebameeldivust põhjalikult käsitlenud ning mul tuleb nendega nõustuda. Raamat oleks võinud olla mõnisada lehekülge lühem, sest kohati pidi lugema üsna sarnaseid (sõnaderohkeid) sisekaemusi. Areng oli ju toimunud, aga ikka küsis tegelane 400 lk möödudes neid samu küsimusi. Muidu haakis romaan hästi enda külge ja kui katsed tõsisemaks läksid või üldse sõidule mindi, oli põnev küll. Kui alguses arvasin, et lugu on kõik kuidagi teaduslikult seletatav, siis poole loo pealt võis veenduda, et tegemist siiski rohkem fantaasiaga. Aga Markus Vetemaa kirjutab väga ladusalt ja hästi, mistõttu leheküljed pöördusid kiirelt. Tõepoolest midagi täiesti teistsugust meie skeenes. Hea raamat kindlasti!
Pisike mitteoluline märkus: raamatu sisekaanele on tutvustuseks kirjutatud midagi mikrobioloogidest, kuid pigem oli tegu kas neuro-, raku-, molekulaarbioloogide, biokeemikute või farmakoloogidega. Seos mikrobioloogidega jäi kuidagi hõredaks.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kaupo Rebane
1968
Kasutaja rollid
Viimased 15 arvustused:

Üle hulga aja mulle üks raamat, millest jäid ka mingid järelmõtted. Sarnaselt filmidega peaks selle alguses olema märkus „vajab vanemlikku selgitust“.
Alguses oli kõik kas nunnu või groteskne, sõltuvalt soolisest vaatenurgast. Lõpuks jäid kõlama karmid tõdemused: meeste vandenõud võrreldes naiste omadega on nagu liivakastimängud; meeste julmus ja vägivaldsus võrreldes naiste omaga on kerge togimine ainult. 
Teksti loeti eesti keeles

Kellele juba Tehanu pettumust valmistas, ei peaks seda mitte kätte haarama. Õnneks on värske väljaande tagakaanel kenasti kirjas: „Kui esialgne Meremaa triloogia /…/ on veel liigitatav laste- või noortekirjanduseks, liigub neljas romaan „Tehanu” juba kindlalt täiskasvanutele mõeldud kirjanduse valda. Seda suunda jätkab ka „Teine tuul”.“ Võib-olla oleks lahendus lugeda nii nagu kirjutatud, et alles aastakümneid pärast esimest, või siis sama palju vanemana, kui kandev tegelaskuju.
Meremaa maailmas, aga pigem sarnaneb olemuselt Haini-tsükliga.
Teksti loeti eesti keeles

Mahe utoopia. Täna lugedes saame pildi toonastest uskumustest ja unistustest. Eriti koomilisena kõlab kaasaegsete ärifilosoofiate kontekstis (ek 2016 lk 24): „Tahtsin, et minu vidinad töötavad ja jäävad töötama, mitte ei põhjusta omanikele maohaavu.“
Teksti loeti eesti keeles

See raamat taastas minu usu kodumaisesse ulmekirjandusse – tuleb välja, et saab ka ilma koomiksi, groteski ja superkangelaseta. Lugu, moraal ja maailm – ükski ei vääri ülivõrdeid, aga kõik on korralikud, mis iseenesest on tänapäeval üsna haruldane.
Trükise lõpus on tänusõnad Martinale ja kallile Kristjanile, aga minu subjektiivsed etteheited on just neile, sest konarused - nii süžees kui süntaksis - on kõik sellist sorti, mida kirjutajal endal ongi raske märgata.

Mingi Le Guin kumas erinevates aspektides sagedasti läbi. Lugesin kohe otsa Gailiti romantilist realismi ja ei tunnetanud olulisi erisusi. Kumbki neist faktidest ei ole minu jaoks isiklikult ei ole pluss ega miinus, lihtsalt fiiling.

Hindeks viis miinus, ettemaksuna tingimusel et läheb edasi ja inimlikud kummalisused leiavad järgedes seletuse.

Teksti loeti eesti keeles

Süžee oli väga tore.

Vorm – paljud oleks sama asja suutnud kirja panna 445-l leheküljel, mõned ka ainult 288-l ja keegi oleks isegi kõigest 192-ga hakkama saanud ja tõenäoliselt oleksid need lühemad variandid mulle rohkem meeldinud.

Peategelane oli õilis, osav ja tark. Ühel leheküljel kiimas lollpea ja siis jälle tark, õilis, osav. Kõik ülejäänud tegelased olid lõpus täpselt need samad kes alguses (mõned küll surnud needsamad), mitte mingit väärtuste ümberhindamist ega isiksuse muutmist sündmuste mõjul, ei.

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin esimest korda hilisteismelisena. Tollest ajast mäletan emotsiooni, mis sarnanes nätskest pudrust läbipressimisena. Kui kuulsin, et tehniliselt kvaliteetne versioon pidada poeriiulitel olema, otsustasin isikliku eksemplari hankida ja uuesti proovida. Arvestades staatust, kultust ja mainet, ei tohiks ju kord kolmekümne aasta tagant palju olla. Esimene ämber oli, et otsisin raamatukaupluses valest osakonnast, lõpuks taipasin siiski noortekirjanduse riiulisse vaadata.

Üldsõnalisi ülistusi on juba piisavalt, püüan siin pigem välja tuua need aegumatud elutõed, tänu millele suurteos inimpõlvedest kauem elab.

Miks läksid päkapikud sellele operatsioonile? Varandust ära tooma - Raha, Raha, Raha! Pisut ka kättemaks, aga kui Smaug tapnuks vaid linnatäie rahvast ja keeranuks siis mõnusalt magama, poleks kellelgi ettekäänet tema segamiseks ja põõnaks tänaseni. Ei räägitud omariikluse taastamisest vaid saagi jaotamisest.

Mida tegi Bilbo, kui sai teada, et tema poolt leitud sõrmusel on seda aktiivselt otsiv seaduslik omanik? Kõik endastoleneva, sealhulgas ka juriidiliselt küsitava, et eset endale pidada! Tol hetkel ei olnud alust Guglunki otseselt vaenlaseks pidada – mitte küll sõbraks, aga lihtsalt üks teistsugune, natuke kummaline tüüp.

Millal tundis Bilbo ennast esimest korda tegijana, tekkis nii-öelda „uus kääbik“, keda ka kaaslased kiiresti austama hakkasid? Pärast esimest teadlikku ja vahetut (ämbliku) tapmist!

Milles peitus Gandalfi vägi? Ta oskas teha tulevärki ja moonutada häält, kuid olulisem oli manipuleerimisoskus – kääbiku kampa sokutamine, karumehe abi sebimine. Lühidalt show ja suhtemees – iga tänase tippjuhi eeskuju! Pluss oskus õigel ajal oma nahka hoida st mitte minna koos teistega hämarasse laande.

Viie Väe Lahing väidetavalt tugineb MS I sündmustel, kuid skeem on universaalne. Anarhistid äratavad uinunud jõu, järgnenud sündmuste jada kisub sõtta rahvad ja iga neist peab otsustama, keda ta teistest vähem vihkab. Määravaks saavad gastroleerivad (õhu!) väed. Tekivad uued riigid, mõnes vanas vahetub valitsus ja ehkki kõik kaotavad märkimisväärse osa rahvastikust, on maailm pärast sõda parem kui varem, kuigi läbi metsa ei maksa väikestel siiski reisida.

Segaseks jäi mulle, mis värk oli naistega. Neid mainiti seoses kellegi põlvnemise või ajalooliste sündmustega, kuid mitte otseselt võtmetegelaste kaasaegsete hulgas. Päkapikkudel oli kombeks kahekaupa käia – äkki olidki pooled tegelikult tüdrukud? Kas ässad – Gandalf, Beord, Elrod, Smaug, Haldjakuningas jt – ei huvitunud naistest, või ei peetud neid lihtsalt mainimisväärseteks?

Teksti loeti eesti keeles

Kaitsku triaad meid küüniliste vabadusvõitlejate eest, kes kõhklematult provotseerivad surmarattale süütuid kõrvaleseisjad, kuid upuvad pisaratesse oma isiklike sõprade pärast. Kes on valmis lahinguväljal ohverdama rahvaid, et taastada riigi nimi. Kes mõtisklevad kakskümmend aastat, kuidas, oh kuidas küll intrigeerida kaks anastajat üksteise kõri kallale. Kes ei kõhkle kuulutamast asjaolude kokkulangemiste soodsaid tagajärgi iseenda teeneks (meenutuseks, 3 + n võlurit, kes saatusliku lahingu otsustasid, sattusid prints-kangelase teele alles viimasel aastal, ta ei otsinud neid teadlikult vaid lihtsalt komistas otsa).

Hästi kirjutatud, kohati veniv.

Teksti loeti eesti keeles

Kohalik telekanal näitas täna filmi ja ammuloetud raamat tuli sellega meelde.

Nende kahe samanimelise – filmi ja raamatu - omavahelised erisused on Indrek H. siin eespool (juba 2007) kenasti lahti seletanud. Lisaksin vaid, et mul on kahju mõnest mõnusast detailist, mis ekraanile ei jõudnud.

Teksti loeti inglise keeles

Olge nüüd ikka! Juba talismani kirjelduse jaburus vihjas arvutimängule, pärast seletamatud seaduse järgimised ainult kinnitasid seda tunnet. Mingil hetkel lugemise ajal leidsin, et oleksin pettunud, kui see oleks „päris lugu“.

Lõpp vast võinuks elegantsem ehk ka tehniliselt täpsem olla, õige pisut.

Tekkis mul, kui aus olla, kogumikus enamike teistegi juttude juures sama kummastav virtuaalsuse tunne. Kuna siin ainukesena oli see taotluslik, saab maksimumpunktid.

Teksti loeti eesti keeles

Mind häirib kohutavalt mõte, et kihilise universumimudeli ja karja-antropoloogia kokkumiksimine on turunduslik nõks selle või teise fännide äärmusgrupi kasvatamiseks ja suunamiseks. Et kui tahad lugeda üht, pead leppima teisega. Teisalt, luua ühe romaani tarbeks kaks maailma – see võtab käed klaviatuuril hardas austuses värisema. Mõlemad on nii loogika kui värskuse vaates korralikul tasemel, veaks ka iseseisvana kuus köidet välja, nagu sageli kombeks.

Esimene 0,5 punkti läheb maha uudisgruppide eest. Kui kõik muud komponendid on üsna ajatud, siis need reedavad kirjutamise kümnendi. Pole möödas veel kahtekümmet aastatki, aga juba häirib arhailine stiil. Kui meil on täna foorumid ja blogid, kus domineerivad pildid ja lingid, siis raske on uskuda, et neil on küll automaattõlge ent ainult üks font.

Teiseks lõpp. Kui pinget on nii pikalt kruvitud, siis oleks lahenduses oodanud suuremat draamat ja tulevärki. Liiga palju loogikat ja vähe efektseid kirjeldusi – kummaline, et ma seda ütlen, enamasti tunnen just vastupidi!

Teksti loeti eesti keeles

Ühest küljest lihtne lugu komnoorest parteiladvikusse ja et ka nemad nutavad.Teiselt poolt arutlus, mis siis kui venelane, sakslane ja juut olnuks sõbrad.

Minu dilemma on, kas saab suurepäraseks ilukirjanduseks nimetatda teost, mis vajab sellisel määral ääremärkuseid. Aga kuna see on mu esimene arvustus BAAS’s, siis hindan pigem natuke üle kui alla.

Teksti loeti eesti keeles