(romaan aastast 1999)
eesti keeles: Tallinn «Kupar» 1999 (Moodne klassika)
Vaat kõik see tuli mulle meelde, kui ma lõpetasin Markus Vetemaa romaani «Valgelinnu maailm» lugemise. Romaan, mis lugemise käigus mõjus ajuti üsna sünge ja lootusetuna ning tekitas isegi teatavat õõva... selle romaani lõpetamise järel tekkis tahtmine kohe algusest uuesti alata, et lugeda nüüd kõik see läbi selle teadmisega, mis tekkis esimese lugemise käigus...
Tõsi ta on, et algus pisut venis (vt. eelmine arvustus), aga 600 leheküljelise romaani puhul pole viis (pisut) venivat lehekülge alguses küll mingi piin. Kusagil viiendal leheküljel haakis romaan end juba külge ja ega lõpuni lahti ei lasknudki. Romaan pole just pingeline (selle sõna tavatähenduses), kuigi seiklusi, tagaajamist ja surma on ka siin (eesti kirjanduse kohta isegi vapustavalt palju)... pigem on romaan põnev – lugeja saab kogu aeg midagi uut teada, samas kerkivad kogu aeg uued küsimused ja mõistatused. iseäranis meeldib, et autor ei anna millelegi konkreetseid vastuseid, samas ei saa ka öelda, et autor hiiliks vastustest mööda – lugeja saab neid rohkem, kui ta nende üle mõelda jõuab. Ilmselt võib romaani tõesti Castaneda vaimus New Age ulmeks pidada, samas ei kannata autor New Age`ile omase teadusvaenulikkuse all – kõik saab lahatud mitme-setme nurga alt.
Lummas ka autori oskus maalida silme ette konkreetseid pilte, samas midagi konkreetselt sõnastamata. Tegelased olid võrratud... nii Markus ise, kui ka Lena ja Diana. Loodud maailm ning ajaloolised tagasivaated lummasid samuti. Pluss oli ka see, et autori mõttekäike ja võimalikke lahendusi oli võimatu ette näha... korraks mulle isegi tundus, et nüüd ma tean, ja ikkagi üllatas autor mind ning selgus, et ei tea ma midagi...
Kõik mu eelnev jutt on olnud üsna personaalne, aga tõttölda ei oskagi ma midagi objektiivset selle romaani kohta kirjutada... tõttöelda pole selleks ka vajadust, sest keele ja kättesaadavuse alaseid probleeme ei tohiks «Valgelinnu maailm» küll tekitada. Raamatul on veel üks tohutu pluss (vähemasti minu jaoks)! Kõige rohkem mõjuvad mulle tekstid, mida lugedes ma tunnen, et Kõiksus on tohutusuur ja mina olen vaid pisike kübe seal kusagil... Vaat «Valgelinnu maailm» tekitas minus taas üle hulga aja sellise tunde...
Soovitan lugeda!!!
Kuigi, ma ei tea kas ma teen õieti, et soovitan?
Minu meelest on «Valgelinnu maailm» tavakirjaniku poolt kirjutatud ulmeromaan, mida eristab ehk see, et erinevalt paljudest omasugustest on ta lisaks kirjanduslikule mõõdupuule hinnatav ka ulmekirjanduse mõõdupuuga – siin on olemas see heale ulmele omane sense of wonder, kuigi vist mitte päris selles tähenduses nagu seda tavaliselt mõistetakse. Tunnistan ausalt, et igatahes mina panen selle köite Stalkeri küsitluses 1999. aasta parimaks Eestis ilmunud ulmeraamatuks!
See oli kusagil aprillis, kui väljusin Tartu "Lutsu" Raamatukogust, kotis "programmeeritud" huvi ajel eestikeelse uudiskirjanduse riiulist laenuks võetud trükivärvilõhnaline kobe tellis-teos, mille lõpuni lugemises ma sugugi kindel ei olnud. Ma niisiis ei uskunud, et romaani väidetav castanedalikkus suudaks korvata seda kirjanduslikku küündimatust, mida termin "eesti romaan" ju põhiliselt tähistab. Kuid reeglipärasel halval on ka üks hea külg, ja selle moodustavad nood harvad meeldivad erandid, mis toda paganama reeglit kinnitama seatud.
Markus, kirjanikupoeg Vetemaa "Valgelinnu maailm" osutus õnneks just selliseks meeldivaks erandiks, mis arutlustesse heade romaanide võimalikkusest eestikeelses kirjanduses pisut lootustandvamat meeleolu loob. Kui esimesi lehekülgi lugedes oligi mõningaid raskusi raamatu käes hoidmisega, siis edasi muutus olukord otse vastupidiseks, ning üsna ühe jutiga ma ka tagakaaneni välja jõudsin. Ning esimene mõte pärast raamatu sulgemist oli: Stalker! Vähemalt minu arust ei ole siin vaielda midagi, sest tegemist on seni esimese tõsiseltvõetava romaanimahus kirjutatud eestikeelse ulmekaga üldse ning raamat tuleks koheselt arvata n.ö. kohustusliku kirjanduse hulka, pidades siinkohal silmas nii lugejaid kui kirjutajaid. M.kp.V. oskus valida endale võimetekohane ja teosele sobiv tempo, loo kulgu iseloomustav katkematuna püsiv põnevus ning lõpplahenduse etteaimatamatus on tõesti imetlust väärt. Ostke või laenutage, lugege, nautige, õppige!
Raamat oli niivõrd põnev, et teose lugemise käigus polnud küll vähimatki aega seda millegagi kõrvutama ega võrdlema hakata. Kui nüüd tagantjärele meenutada, siis ei oskagi öelda, mil määral too mind nii kenasti mõjutanud vihje loo teatud castanedalikkuse kohta lõpuks õigeks osutus. Võib olla, et üldisemas meeleolus ehk mingit aimatavat sarnasust isegi esines, kuid see ei olnud küll asi, mida ma lugedes tundnud ja mis mind raamatu küljes hoidnud oleks. Tegemist oli lihtsalt ühe väga-väga hea emakeelse ulmekaga. Hinne: viis.
P.s. Rõõmustav on raamatukogus käies näha, kuivõrd kapsaks too alles tänavu ilmunud tippteos praeguseks juba loetud on.
Kahtlemata on tegemist võrdlemisi hea raamatuga.. Ainult et mitte sellisest sordist mis mulle tõsiselt meeldida võiks. Sellised poolteadvusetus olekus unenäolisused on mulle (paraku) eluaeg võrdlemisi võõrad, suisa ebameeldivad tundunud.
Ilmselt seetõttu torkasid mulle siin teoses silma ka muud hädad, mis teisi selle ja mind teiste raamatute juures ehk eriti ei häirikski. Esiteks toosama veniv algus, mida eelkõnelejad juba mainisid. Minu jaoks läks raamat käima alles kuskil pärast esimest sadat lehekylge. Sealt edasi läks as, tõsi kyll, juba võrdlemisi mõnusaks. Peale selle häirisid mind dialoogid, mis kuidagi väga kunstlikud ja ebaloomulikud tundusid.
See kõik selleks. Tähelepanuvärse saavutusega, vähemasti kohalikus mastaabis, on tegemist kindlasti. Neljast kõrgemat hinnet panema aga minu käsi paraku ei tõuse.
Sisu kohta. Üliselt puudub mul eriline aukartus igasuguste jõudude, vägede ja võimude vastu, olgu selleks väeks ja võimuks siis vene miilits või Valgelind (ühtmoodi absurdset käitumist võib neilt mõlemalt oodata), kuid seda teost lugesin tõelise naudinguga. On teatav kirjanduslik tase, kustmaalt alates sisu atribuutika mõnevõrra teisejärguliseks muutub -- kui see atribuutika teosesse sobib, kui selle kasutamine on õigustatud ning seda ei ole liialt abitute seletuseotsimistega naeruvääristatud (asi mida Simak näiteks teeb oma "Õiekeses"). "Valgelinnu maailma" müstiline maailmapilt teenib kirjanduslikus mõttes täielikult oma eesmärki ning moodustab teose muude komponentidega harmoonilise terviku. Minul assotsieerub "Valgelinnu maailm" eelkõige Jersildi "Elushingega" -- mõlemas neist on teadusliku maailmapildigia suht vabalt ümber käidud, kuid kummaski neist jääb see teose veidi psühhootiliste efektide taustal väheoluliseks.
Üks asi veel -- sel leheküljel, kus Lena rääkis Markusele, et Markuse vanaisa oli olnud lumelind ning et ta ise oli luik, käis peas väike klõps, 2 ja 2 pandi kokku -- järgmine lind on kajakas (palju neid valgeid linde siis ikka veel põhjamaal on?) ja järgmine inimene Diana (kes siis veel?) ja ennäe -- paarikümne lehekülje pärast selgus, et nii oligi... :)
Kergelt käib pinda see Kupra vaegnägijate väljaladu, millega vaeste lugmisnäljaste rahakotte halastamatult piinatakse... Ise ostsin kasutatult 80 eegu eest, nii et ei kurda, aga ikkagi...
Igal juhul ilma mööndusteta väga hea raamat.
Mingi Le Guin kumas erinevates aspektides sagedasti läbi. Lugesin kohe otsa Gailiti romantilist realismi ja ei tunnetanud olulisi erisusi. Kumbki neist faktidest ei ole minu jaoks isiklikult ei ole pluss ega miinus, lihtsalt fiiling.
Hindeks viis miinus, ettemaksuna tingimusel et läheb edasi ja inimlikud kummalisused leiavad järgedes seletuse.
Vorm – paljud oleks sama asja suutnud kirja panna 445-l leheküljel, mõned ka ainult 288-l ja keegi oleks isegi kõigest 192-ga hakkama saanud ja tõenäoliselt oleksid need lühemad variandid mulle rohkem meeldinud.
Peategelane oli õilis, osav ja tark. Ühel leheküljel kiimas lollpea ja siis jälle tark, õilis, osav. Kõik ülejäänud tegelased olid lõpus täpselt need samad kes alguses (mõned küll surnud needsamad), mitte mingit väärtuste ümberhindamist ega isiksuse muutmist sündmuste mõjul, ei.
Assotsiatsioonid tekkisid Aeliitaga.
Üldsõnalisi ülistusi on juba piisavalt, püüan siin pigem välja tuua need aegumatud elutõed, tänu millele suurteos inimpõlvedest kauem elab.
Miks läksid päkapikud sellele operatsioonile? Varandust ära tooma - Raha, Raha, Raha! Pisut ka kättemaks, aga kui Smaug tapnuks vaid linnatäie rahvast ja keeranuks siis mõnusalt magama, poleks kellelgi ettekäänet tema segamiseks ja põõnaks tänaseni. Ei räägitud omariikluse taastamisest vaid saagi jaotamisest.
Mida tegi Bilbo, kui sai teada, et tema poolt leitud sõrmusel on seda aktiivselt otsiv seaduslik omanik? Kõik endastoleneva, sealhulgas ka juriidiliselt küsitava, et eset endale pidada! Tol hetkel ei olnud alust Guglunki otseselt vaenlaseks pidada – mitte küll sõbraks, aga lihtsalt üks teistsugune, natuke kummaline tüüp.
Millal tundis Bilbo ennast esimest korda tegijana, tekkis nii-öelda „uus kääbik“, keda ka kaaslased kiiresti austama hakkasid? Pärast esimest teadlikku ja vahetut (ämbliku) tapmist!
Milles peitus Gandalfi vägi? Ta oskas teha tulevärki ja moonutada häält, kuid olulisem oli manipuleerimisoskus – kääbiku kampa sokutamine, karumehe abi sebimine. Lühidalt show ja suhtemees – iga tänase tippjuhi eeskuju! Pluss oskus õigel ajal oma nahka hoida st mitte minna koos teistega hämarasse laande.
Viie Väe Lahing väidetavalt tugineb MS I sündmustel, kuid skeem on universaalne. Anarhistid äratavad uinunud jõu, järgnenud sündmuste jada kisub sõtta rahvad ja iga neist peab otsustama, keda ta teistest vähem vihkab. Määravaks saavad gastroleerivad (õhu!) väed. Tekivad uued riigid, mõnes vanas vahetub valitsus ja ehkki kõik kaotavad märkimisväärse osa rahvastikust, on maailm pärast sõda parem kui varem, kuigi läbi metsa ei maksa väikestel siiski reisida.
Segaseks jäi mulle, mis värk oli naistega. Neid mainiti seoses kellegi põlvnemise või ajalooliste sündmustega, kuid mitte otseselt võtmetegelaste kaasaegsete hulgas. Päkapikkudel oli kombeks kahekaupa käia – äkki olidki pooled tegelikult tüdrukud? Kas ässad – Gandalf, Beord, Elrod, Smaug, Haldjakuningas jt – ei huvitunud naistest, või ei peetud neid lihtsalt mainimisväärseteks?
Hästi kirjutatud, kohati veniv.
Nende kahe samanimelise – filmi ja raamatu - omavahelised erisused on Indrek H. siin eespool (juba 2007) kenasti lahti seletanud. Lisaksin vaid, et mul on kahju mõnest mõnusast detailist, mis ekraanile ei jõudnud.
Lõpp vast võinuks elegantsem ehk ka tehniliselt täpsem olla, õige pisut.
Tekkis mul, kui aus olla, kogumikus enamike teistegi juttude juures sama kummastav virtuaalsuse tunne. Kuna siin ainukesena oli see taotluslik, saab maksimumpunktid.
Esimene 0,5 punkti läheb maha uudisgruppide eest. Kui kõik muud komponendid on üsna ajatud, siis need reedavad kirjutamise kümnendi. Pole möödas veel kahtekümmet aastatki, aga juba häirib arhailine stiil. Kui meil on täna foorumid ja blogid, kus domineerivad pildid ja lingid, siis raske on uskuda, et neil on küll automaattõlge ent ainult üks font.
Teiseks lõpp. Kui pinget on nii pikalt kruvitud, siis oleks lahenduses oodanud suuremat draamat ja tulevärki. Liiga palju loogikat ja vähe efektseid kirjeldusi – kummaline, et ma seda ütlen, enamasti tunnen just vastupidi!
Minu dilemma on, kas saab suurepäraseks ilukirjanduseks nimetatda teost, mis vajab sellisel määral ääremärkuseid. Aga kuna see on mu esimene arvustus BAAS’s, siis hindan pigem natuke üle kui alla.