Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Heinrich Weinberg ·

Kes varju püüab

(lühiromaan aastast 2016)
https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-kes-varju-puuab

ajakirjapublikatsioon: «Reaktor» nr 53 (veebruar 2016)
♦   ♦   ♦

eesti keeles: ilmunud vaid perioodikas

Tekst leidub kogumikes:
  • Reaktor
Hinne
Hindajaid
1
2
1
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (4)

Ülekuulamisstseeni juures läks krobeliseks. Vaenlase kombatandiks ei ole loogiline teda nimetada, sest kui ta on vaenlase kombatant, siis on ta ka sõjavang ning ei pea ütlema midagi peale nime, numbri ja väeosa. Ülekuulaja esiteks ütles, et talle kriminaalprotsessis tagatud õigused ei laiene, aga omistas järgmises lauses talle veel soodsama staatuse kui kriminaalprotsessis kahtlustataval. Guantanamo jaoks näiteks leiutati igasugu pseudojuriidikat, et sinna tooduid ei peaks sõjavangidena vaatlema (asi käis ka Ülemkohtus, mis otsustas hiljem, et Genfi konventsioon laieneb ka niinimetatud terrorismivastases sõjas vangivõetute kohta).

Üleüldse jääb arusaamatuks, miks peategelane vahetult pärast plahvatust kinni peeti - enesetaputerroristid lendavad tavaliselt nii sodiks, et nende mõnekümne minuti jooksul, mis plahvatusest möödas oli, teda kohvikus terroristi teisikuna identifitseerida nüüd küll ei tohtinuks. Ja Krista auto oleks võinud kuulikindel olla. Ja muidugi tulistatakse alla lennuk, mille reisijad on enne õhkutõusmist kiirteel tankitõrjerakette kasutanud. Selle mõistmiseks ei pea väga taibu olema. Minemalennu üritamise asemel oleks tulnud põranda alla kolida - võiks arvata, et kirjeldatud viisil varustatud kodanikul oli selleks ka Suurbritannias mitmesuguseid võimalusi.

Sisu poolest on lugu mõnes mõttes "Lola jooksu" variant. Paljudel, kes filmi näevad, tuleb mõte vastav jutt kirjutada; õnneks suudab suurem osa sellest hoiduda. Siin on teisiti see mõte, et peategelane püüab kõigest hingest rattast välja saada, mitte leida lõime, kus saab kuritegelikul teel hangitud nutsu endale jätta vms. Millest võib omaette jutuks ka täitsa piisata.

Kokkuvõtteks siiski rahuldav pluss märul ja erinevalt teisest samas "Reaktori" numbris ilmunud materjalist ilmselgelt kirjandus. Kui autor sama moodi edasi töötab, saab Veskimees endale varsti kõva konkurendi.

Teksti loeti eesti keeles

Viimasel ajal on mul Eesti ulmet ikka väga tihti hea meel lugeda. Osatakse kirjutada ja kirjutatakse häid lugusid. Weinberg on minu jaoks olnud ikka autor, kel on head mõtted ja kirjutada oskab, kuid kelle lugude esitusviis on olnud minu jaoks veidi liiga kuiv. Seepärast ei ole ma tema lühiromaane tavaliselt ka ühe soojaga lõpuni jõudnud, vaid olen pidanud tegema pause. Kuidagi aeglased ja lohisevad on nad, isegi märulikohad. Sarnase eelootusega lähenesin ka loole „Kes varju püüab“, ent mind ootas üllatus. Seekordne lugu on hoopis tempokam ja tegevusrikkam, kui Weinbergil tavaliselt. Minu huvi ei raugenud hetkekski ja põnevust jagus viimaste ridadeni.

Millest see hea lugu siis rääkis? Tegevus toimub tänapäeval. Sõidab üks eesti soost puusepp ühendkuningriigist äriasjust koju ja temaga hakkab juhtuma kummalisi asju. Hmmm, mida veel sisu liialt paljastamata öelda... Ma arvan, et sisust piisab :D Põnevust lugejale peab ka ikka jääma ju. Ühe vihje siiski teen – Hiroshi Sakurazaka "All You Need Is Kill". Kes on seda raamatut lugenud või tema põhjal tehtud filmi näinud, siis peaks see vihje piisav olema. Luubi all olevas jutus on sarnase situatsiooniga kimpus aga meie omad jorsid.

Kas sellel heal lool oli ka puudusi? Õigustatud küsimus - muidu ma siin kiidan, kütan ootused üles ja siis hakkab keegi lugema ja säh, üks viga teise otsa ja pettumus suur. No tegelt oli vigu küll, ja kuhjaga, suure kuhjaga. Näiteks see peategelase sõber Harri. Kui ikka tegelasel pole terve jutu jooksul miskit peale ähäh ja öhöh-i eriti öelda, siis pole teda vajagi. Ma mõtlesin, et Harril, kuna ta pidevalt kuhugi läks, poodi või suitsu tegema, on ikka mingi salajane missioon ka, siis muudkui ootasin – tühjagi. Nii et SPOILER – Harri on mõttetu tüüp, ärge temaga arvestage.

Teiseks – see peategelane ei olnud esimeses „päris“ episoodis ikka eriti usutav – no see automaadi üleskorjamine ja baarmani ähvardamine – no mida? Ainus põhjendus, et ta oli šokis ja ei saanud ise ka aru mis teeb. Mõttetu detail, vale detail. Kui kunagi tuleb kordustrükk, siis soovitan soojalt selle maha kriipsutada.

Kolmandaks – tühja lobinat oli alguses ja vahepeal veel sutsu liig palju. Kui tegelased räägivad, siis olgu sel kasvõi hiljem mingi oluline tähtsus, mitte ärgu padraku niisama maast ja ilmast, et autor saaks näidata, et nad tutvuvad loomulikul teel või milleks iganes seda vaja oli. Ja siis seda veel sada korda üle korrata. Päh, olgem asjalikud, inimesed, rääkigem asjast. Saab veel tihendada, saab.

Aga üldiselt – hea lugu. Selle aasta loetud lühilugudest peaaegu Stalkeri kandidaat. Vähemalt esimese kümne sekka kindlasti mahub. Aasta on muidugi ees veel pikk ja loodan, et tuleb hunnikus lugusid, mis selle loo mu nimekirjas tahapoole tõrjuvad, aga seda ainult seepärast, et ma tahan veel palju head kohalike autorite loomingut nautida. Varsti võtan ette Weinbergi värskelt ilmunud esikkogu ja loodan sealt midagi samaväärset leida.

Teksti loeti eesti keeles
x
Jaan Hansen
22.04.1982
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

See oli mu jaoks tõeliselt nauditav raamat. Ega muidu poleks ka soovinud ligemale 500-leheküljelist tellist teist korda läbi lugeda. Vinge on loonud huvitava maailma huvitavate tulnukrasside ja sündmustega. Kosmosetsoonid, kus füüsika toimib teisiti, jumaliku olemuseni arenenud rassid, skroodisõitjad, liitmõistusega koeralaadsete olendite planeet - sellega võidab mu tähelepanu ja kui lugu on ladusalt kirjutatud, siis on üsna kindel, et pooleli ma raamatut ei jäta. Romaani ülesehitus toob teksti vaheldust, jälgides kaht tegevusliini, miks vaikselt üksteisele lähenevad, nendele on lisatud veel üldise tausta täiustamiseks tolle universumi "uudiskirjades" liikuvad tekstid, kus erinevad grupeeringud arutavad toimunud katastroofi üle.
Ulmefännile peaksin seda peaaegu et kohustuslikuks lugemiseks.
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus tükk ajarännuulmet, millele sooviks kindlasti lisa. Ajaloo erinevate sündmuste õiget kulgu tagav Manse Everard seikleb erinevates ajastutes, selja taga suur organisatsioon, mida omakorda juhivad inimeste järglased kaugest tulevikust. Raske öelda, kui tõepärane tundub toimumispaikade ja sündmuste kirjeldus inimesele, kellel on minust paremad ajalooteadmised, kuid minu jaoks olid need vähemalt piisavalt huvitavad. Kogu tugemaim jutt on "Delenda est", kus ajalugu on põhjalikult loomulikust kursist kõrvale kallutatud ja tänapäevaseid riike pole kunagi tekkinud. Halvim, õigemini mõttetuim lugu oli "Gibraltari juga", mis tundus ülejäänud tekstide kõrval lihtsalt suvalise purtsatusena ja ruumitäitjana.
Teksti loeti eesti keeles

Kiirelt loetav ladus tekst, mis aga kipub ununema kõigest mõne päevaga, ehk siis eriti sügavat muljet ei jätnud. Ilmselt ei loe ka enam kunagi. Ilma erakordse isikupärata kangelased seiklevad ja teevad oma tegusid. Aga tempo oli samas piisavalt hoogne, nii et vähemalt polnud mõttetut molutamist, kus tegelane paarkümmend lehekülge emotseks, et siis lõpuks ikkagi vastane sama tulemusrikkalt mättasse lüüa.
Teksti loeti eesti keeles

Mõnusalt mitmekülgne jutukogumik, mis sarnaselt paljudele teistele ei suuda maksimaalset hinnet välja teenida, kuna selleks peaks tõesti kõik jutud tõsiselt meeldima, aga see on väga haruldane nagunii. Samas mõne kõrgema hinde jaoks on piisav, kui kogumikus on piisavalt palju materjali, mis naudingut pakub. Ja seda siin leidub.

Järjest võttes tõstaks eriti esile neli lugu.
Mairi Lauriku "Otsustamise hetk", kus on loodud postapokalüptiline maailm, millest lugejani jõuab väike lõik eraldatud kogukonnas toimuvate sündmuste läbi, laskis lugemisel vaimusilma ette kerkida klaustrofoobilisel keskkkonnal, mis on samas täis mürgiselt värvilisi taimi ja muid jäänukeid selle keskkonna loonud katastroofist.

Järgmisena andsid Maniakkide Tänav ja J. J. Metsavana elu Haapsalus toimuvale biopungi-hõngulisele küberpungile, kus täisautomaatsesse vanglasse pistetud häkker põgenemisteed otsib.

Seejärel ei saa mööda minna loost, mille sean kogumiku valikust esikohale - Heinrich Weinbergi "Kes varju püüab" on ladus segu paarist mulle huvipakkuvast teemast ja toimuva läbisaades tekkis tunne, et selle ideid avardades võiks tulemuseks olla täitsa põnev suurem romaan.

"Vanamehe unistus" oli lühike, kuid lõbus lugu, mille puhul poleks autori nime vaja olnudki, juba esimeste ridade puhul oli tunne käes, et selle valmimisel on Metsavana käsi mängus olnud.

Nelja loo esiletõstmisega piirdumine ei tähenda, et ma siit muud nauditavat poleks leidnud. Kuid tagasi mõeldes haarasid need lugemisel just kõige rohkem endasse.
Teksti loeti eesti keeles

Miski oluline jäi siit mulle puudub, kuid lõpuks oli tunne, et seda ideed poolikutest elluärganud tegelastest ja selle poolikuse tõttu kaasnevatest piirangutest saaks pikemalt lahata. Ma ei välistaks, et see võiks isegi romaani mõõtu materjali pakkuda, kuid üks praegusest pikem lühijutt on siin kindlasti peidus.
Teksti loeti eesti keeles

Zelazny "Teemärgid" on mõnusalt värskendav lugemiselamus inimesele, kes on ajareiside temaatikaga hästi tuttav ja selliseid lugusid nii tekstis, kinolinal kui teleseriaalidena nautinud. Tavapäraste ajamanipulatsioonide ja nende ärahoidmise asemel on romaani keskmes mööda ajamaanteed rändavate tegelaste elusaatus, mille mõistmine võib tükeldatud ja segipaisatud ülesehituse tõttu esmalt ehk isegi liiga keeruline tunduda, kuid lehekülgi mööda edasi liikudes taipad, et toimuvas on oma loogika ja lõpuks loksuvad tükid paika. Kindel lugemissoovitus, kui meeldivad niihästi ajareisid kui Zelazny.
Teksti loeti eesti keeles

Jätkuvalt sujuv kerge lugemine, mis sisaldas seekord lõpupoole ühte elementi, mille vastu mul raamatutes ja filmides nõrkus on. Ühtlasi on raamatute sujuv järjest süngemaks minek sarja plussiks.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat postapokalüptilisest maailmast, mille iga lugu aitab luua huvitavalt kirju terviku, seda tänu kolmele autorile, kellest igal oma erinev stiil. Ehkki kõik lood pole võrdselt sujuvad ja/või huvitavad (millise jutukogumiku kohta saakski seda väita?), on just tervikmaailma tükikeste kirjeldamine see kaval nipp, mis tekitab iga loo puhul tunde, et oled ühe killu mosaiigist kätte saanud ja asud entusiastlikult järgmise kallale.
Teksti loeti eesti keeles