On Maantee. Kulgeb see ajastust ajatsusse, pidevalt suunda muutes ja haruteid kasvatades ja kaotades. Ajarännu Maantee, mida mööda saavad liikuda ainult teatud inimesed ja teatud autod. Maanteelt on mahasõidud erinevatesse aegadesse ja ajaspiraalidesse. Maantee lõid mingid müstilised draakonid, kelle kohta keegi midagi lähemat ei tea. Maantee ääres on söögi- ja joomakohad, neidki peavad väljaspool aega elavad inimesed (näit. aega ära eksinud ristirüütel, kes esiklaaside pesemisega elatusraha teenis).

Maanteel käib vilgas tegevus, sealhulgas ka politseil. Inimesed toimetavad oma asju, käivad aja vahet edasi tagasi. Peategelane Red Dorakeen ja tema 26.sajandist pärit kõnelev arvuti, mis mugavuseks muudetud Baudelairi`i "Kurjalillede" köiteks näikse alguses olevat hõivatud sellega, et parseldavad kreeklastele Marathoni alla tulirelvi. Siis selgub, et keegi Redi endine sõber Chadwick on tema peale tellinud Mänguametilt Vendetta - kihlveo, kas tema agendid suudavad kümne katsega Redi tappa. No ja lähebki lahti üks zelaznilik tulevärk. Tegelaste galerii on jälle väga kirju - markii De Sade; tulnukate taparobot, mis rikki läinud ja igavusest savipotte voolib; implantiga juhitav Tyrannosaurus Rex; kõnelevad raamatarvutid; müriaad palgamõrtsukaid; draakonid...

Stiilit näikse teos olevat alguses liiga hüplik ja hakitud, killud hakkavad end aga aegupidi omale kohale seadma, mõneti tarantinolikult, võiks vist tänapäeval öelda. Raamatu ülesehitus on väga zelaznilik - üks tugev tegelane, kes on oma kunagise partneriga riidu läinud ja kes oma minevikku täpselt teadmata võitleb mingi ähmase idealistliku eesmärgi nimel. Rohkelt asjalikku huumorit ja lugejale ennast aeglaselt mällu vajutavad ideed. Tegelased pahvivad hoogsalt sigareid ja ajavad üksteisega ohtralt juttu, sekka pruugitakse ka vägijooke. Sihuke stiiliromaan siis.

Teksti loeti inglise keeles

Must Kass

20.07.2001, kell 03:35

Zelazny oma parimal moel. Loed mitukümmend lehekülge, väga mõnus on, aga tühjagi ei saa aru. Jõuad lõppu välja, hakkad vihjetele mõtlema, alustad uuesti otsast, teed teise ringi peale - ja ikka jääb palju vaid vihjeliseks. Nii et pealkiri on õigustatud - ongi ainult teetähised. Aga selle tee peale tahaks pääseda küll. Paraku pole vist draakoni verd...
Iseenesest elegantne ajarännukäsitlus. Välistab igatsugu paradoksid ja muu peamurdmise. Sest tee lihtsalt on. Ja - Andersoni Südasuvisest tormist tuttav Vana Fööniksi kõrtsituba sobiks ka kenasti selle tee - või mõne kõrvalharu - äärde.

Teksti loeti inglise keeles

Kristjan Ruumet

21.02.2009, kell 12:56

Väga hea lugu, kuid saab "4" selle eest, et ootused olid väga kõrged.

Juba esimese 5 lehekülje järel oli selge, et lugu tuleb uuesti üle lugeda, et tervikust paremat pilti saada. Kuid erinevalt näiteks "Valguse isandast" ei andnud ülelugemine loole sügavust juurde, vaid tegi selle hoopis pisut primitiivsemaks.

Teksti loeti eesti keeles

Kristjan Rätsep

21.02.2009, kell 17:27

Hea ja originaalne raamat. Sellist ajarännu-maantee ideed pole mujal kohanudki. Millegipärast tekkisid paralleelid Simaki "Härjapõlvlastega", ehkki Zelazny stiil on hoopis teine. Tõlge on ka hea, kui kummaline sõna "armastuspaar" leheküljel 109 välja jätta.

Teksti loeti eesti keeles

Andres Septer

29.04.2009, kell 03:21

Ei saa santi sõna öelda. Sihuke keskpärane Zelazny. Nagu halb ei olnud, aga ega väga hea ka polnud. Lõpp koos selle draakoni-jamaga oli juba suisa lame ja punnitud.

Teksti loeti eesti keeles

Lauri Heinsalu

11.05.2009, kell 20:08

Austatud Ruumetiga olen selles suhtes nõus, et üle lugemisel langesid tükikesed paika ja asi muutus ikka tunduvalt selgemaks, kuid ilmselgelt vastandina temale pakub mulle selline lahendus, kus kõik pusletükid meeldivalt oma kohale sobituvad, üpriski suurt naudingut. Mis ei tähendaks, et segadusse jääminegi alati nõnda halb oleks, kuid vaid selle puudumist veel probleemina ei näe, ka sama autori erinevates teostes (valguse isanda kohta aga ei julgeks midagi öelda, kuna see sai loetud ajal, mil sellest kohe üldse midagi aru ei saanud ning igavus oli lõputu, nii et mälu sellega seoses vaevalt on; peakski üks päev uuesti läbi lugema, nüüd ikka vanemana ja (vast) suti intelligentsemana).

Naastes aga Roadmarksi juurde, on tegemist igati mõnusa romaaniga, kusjuures rõhk just sõnal mõnus. Nimelt on atmosfäär ja tegevus selline tõmbav, kohati lausa poeetiline/idülliline (st. va kui kellegi tapmisega väga tegutsetakse, või tegelikult isegi siis, eriti kui hea raamat ja meelisuimasti käepärast), tegevus aga igati tore zelazny, kelle käsitluses ka juba nõnda stereotüüpseks muutunud draakonid vähemalt imo leimina ei tundu. Tema raamatutest (ja vast ka üldse) kuulub lemmikute hulka, kuid küllap on mu arvamus ka kenasti mõjutatud.

Teksti loeti inglise keeles

Ats Miller

11.05.2009, kell 22:53

Toomas Aas

13.07.2009, kell 17:09

Mõni kirjanik, kui tal on vaja kirjutada hea fantaasiaromaan, lahendab ülesande nii et ajab välja 1000 lehekülge verist vahtu.

"Teemärke" lugedes jääb mulje, nagu oleks ka Zelazny alguses selle 1000-leheküljelise tellise valmis kirjutanud, siis aga hakanud katsetama et kui palju sellest saab ära kärpida nii et lugu seejuures veel alles jääb. Tulemuseks on päris kange kontsentraat, mille tarbimist võiks võrrelda "tavalise kohvi" asemel espresso joomisega. Igati meeldiv tassike.

Teksti loeti eesti keeles

Meelis Sepp

19.07.2009, kell 21:37

Mulle pole Zelazny tekstid kunagi meeldinud ja ma pean teda üsna keskpäraseks kirjameheks, juba alates 90ndate alguses Täheajas ilmunud "Täna me valime nägusid", mis tundus mulle toona ja tundub ka praegu ülisegase suvalise mulinana.

Ometi loen ma kättesattunud eestikeelsed Zelaznyd siiski läbi, ilmselt lootes, et äkki pole ma millestki aru saanud ja ma taban ära selle geniaalsuse, millest paljud fännid räägivad. Asjatu lootus. Nii ka seekord. "Teemärgid" on selles mõttes tüüpiline Zelazny, et segane ja üsna jama, õnneks aga suhteliselt lühike. Siiski tundub, et see jääbki minu viimaseks Zelazny teoseks, kuna maailmas on nii palju kõvasti paremaid autoreid.

Teksti loeti eesti keeles

Chris

6.09.2009, kell 01:50

See võrdlus, kus 1000 lk raamatust on kõik üleliigne välja rapitud oli väga tabav. Praeguses kontsentreeritud versioonis mõjus lõpp kuidagi vägisi jurde poogituna ja tõmbas üldmulje alla. Muidu paneks viie, aga see lõpp... :S

Teksti loeti eesti keeles

Johannes Koit

24.12.2009, kell 15:24

Mulle üldiselt Zelazny meeldib, kuigi tal on ka omajagu möödalaskimisi. Käesolev raamat igatahes nende hulka ei kuulu. Tegu on üsna meeldiva ning kavalalt üles ehitatud teosega. Alguses hakkad lugema, ei saa mitte kottigi aru, vahepeal nagu midagi selgineb, kuid lõpus oled põhimõtteliselt alguses tagasi. Autorile meeldib küll kõvasti vihjata, kuid suure pildi välja mõtlemise jätab ta lugejatele. Mõnele vüib selline katkendlikus närvidele käima hakata, kuid mulle mitte. Hea kui kõike puust ja punaseks ette ei tehta. Kindel viis

Teksti loeti eesti keeles

Janek H.

18.12.2010, kell 20:26

Märt Saar

25.12.2011, kell 02:23

Üle pika aja lugesin jälle ulmekirjandust ja Zelazny ei vedanud alt. Tunnen, et olen tagasi paljukiidetul Teel. Aga olen ma ainuke, kellele tundub, et Zelazny on prohvetlikult osanud nii MacBookidest kui iPhonidest kuulutada?

Teksti loeti eesti keeles

Kristjan Sander

7.09.2013, kell 23:45

Eskapism par excellence... Neli punkti tuleb kahel põhjusel. Esiteks, see palgamõrvarite asi: juba S 20 lõpus jahiti tüütuid inimesi droonide ja rakettidega mitmekümne kilomeetri kauguselt. Pururikkal isikul, kel on ligipääs kõrgematele sajanditele, ei ole mingit vajadust romaanis kirjeldatud palgamõrvareid otsida ja palgata. Heakene küll, konkreetselt Chadwickil oli tegelikult teine eesmärk, aga see 1950-ndate Ameerika stiilis palgamõrvarite värk paistis Teel olevat üldlevinud nähtus. Teiseks, "Üksildane oktoobriöö" ja Amberi-saaga algus olid paremad ning "Valguse isand" vististi ka.

Teksti loeti eesti keeles