Mõnusalt mitmekülgne jutukogumik, mis sarnaselt paljudele teistele ei suuda maksimaalset hinnet välja teenida, kuna selleks peaks tõesti kõik jutud tõsiselt meeldima, aga see on väga haruldane nagunii. Samas mõne kõrgema hinde jaoks on piisav, kui kogumikus on piisavalt palju materjali, mis naudingut pakub. Ja seda siin leidub.
Järjest võttes tõstaks eriti esile neli lugu.
Mairi Lauriku "Otsustamise hetk", kus on loodud postapokalüptiline maailm, millest lugejani jõuab väike lõik eraldatud kogukonnas toimuvate sündmuste läbi, laskis lugemisel vaimusilma ette kerkida klaustrofoobilisel keskkkonnal, mis on samas täis mürgiselt värvilisi taimi ja muid jäänukeid selle keskkonna loonud katastroofist.
Järgmisena andsid Maniakkide Tänav ja J. J. Metsavana elu Haapsalus toimuvale biopungi-hõngulisele küberpungile, kus täisautomaatsesse vanglasse pistetud häkker põgenemisteed otsib.
Seejärel ei saa mööda minna loost, mille sean kogumiku valikust esikohale - Heinrich Weinbergi "Kes varju püüab" on ladus segu paarist mulle huvipakkuvast teemast ja toimuva läbisaades tekkis tunne, et selle ideid avardades võiks tulemuseks olla täitsa põnev suurem romaan.
"Vanamehe unistus" oli lühike, kuid lõbus lugu, mille puhul poleks autori nime vaja olnudki, juba esimeste ridade puhul oli tunne käes, et selle valmimisel on Metsavana käsi mängus olnud.
Nelja loo esiletõstmisega piirdumine ei tähenda, et ma siit muud nauditavat poleks leidnud. Kuid tagasi mõeldes haarasid need lugemisel just kõige rohkem endasse.
