Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Terry Pratchett · Neil Gaiman ·

Good Omens: The Nice and Accurate Prophecies of Agnes Nutter, Witch

(romaan aastast 1990)

eesti keeles: «Head ended»
Tallinn «Tänapäev» 2001 (42)

Hinne
Hindajaid
29
5
1
1
0
Keskmine hinne
4.722
Arvustused (36)

Sedapuhku siis Pratchettil kellegi Neil Gaimaniga kahasse kirjutatud raamat. Mida on pisut ka tunda ja mitte halvas mõttes. Kui standardset Pratchettlikku absurdihuumorit leidub selles tykis võibolla marginaalsed madalamas kontsentratsionis kui tema Discworldi lugudes, siis selle eest on lugejat õnnistatud (vähemasti raamatu esimeses pooles) pisut koherentsema ja haaravama syzeega kui see Pratchettil tavaliselt välja kukub.

Raamat ise on ei millestki muust kui maailma lõpust. Ja nagu kellegi prominendi kommentaar raamatu esikaanel selle kohta ytles, et nii lustakat maailmalõppu meil nagu ei olegi veel olnud. Juba alguses ära toodud tegelaste nimistut lugedest saab hea kõhutäie itsitada - terve pesu deemoneid, ingleid, langenud ingleid (ja ingleid, kes mitte niivõrd ei langenud, kuivõrd lihtsalt liuglesid omal ebamäärasel moel vaikselt allapoole), prohveteid, okultiste, sataniste ja loomulikult Antikristus Adam, kes põrguliste poolt maa peale saadetakse, kuid hällis kellegi raamatupidaja võsukesega segamini aetakse. Neli Maailmalõpuratsanikku - Surm, Sõda, Nälg ja Saastatus (Katku asendaja) sõidavad hobuste asemel ringi vihaste Harleydega, mis annab uue ja märksa otsesema tähenduse terminile Põrguinglid.

Põhilisteks peategelasteks on võitlevate poolte - Paradiis ja Põrgu - poolt maa peale saadetud agendid ingel Aziraphale ja deemon Crowley, kes inimsugu vastavalt siis pyhaduse või patu suunas ärgitades oma igapäevast leiba teenivad. Mis neil kuigi hästi välja ei tule, kuna inimsugu oma mitmekesisuses annab silmad ette nii keskmisele kuradile kui inglile. Kui põrgu Hispaania Inkvisitsiooni eest Crowley``le (kes tol aja jah tõesti juhtumis Hispaanias viibis), kiitust avaldas ja too siis huvi pärast vaatama läks, et mis asi too niisugune on, läksid tal silmad ikka õige suureks pähe. No ja nii edasi.

Raamatu teine pool, eriti lõpuosa läksid kyll pisut hyplikuks kätte aga viie saab see tykk sellegipoolest. Kui siis ehk õige tillukese miinusega.

Teksti loeti inglise keeles

mis mul ikka enam lisada :) VÄGA hea raamat. lõpp tuli mulle isegi kuidagi ootamatult...loomulikult pratchetti võrratu must huumor ja väga hea süzhee!kindel must buy, kui ainult kätte juhtuks.
Teksti loeti inglise keeles

Pratchetti must huumor? Hmm ... selles on küll omajagu sarkasmi ja irooniat (mis teatvasti on kaks komponenti, millest koosneb huumor), kuid selle sünge varjund on pärit kindlalt Neil Gaimani sulest. Pratchetti huumor ei ole kunagi olnud tõeliselt julm. Kui see selleks -- kahe peale on on nad kokku kriipsinud tõelise meistriteose, mis lõupks küll pisut ülepeakaela laheneb, kuid kuna algus oli niivõrd hea, võib selle neile andeks anda. Ilmselt selle raamatu kõige silmapaistvam osa on karakterid -- erinev ingellik / deemonlik kontingent, kes ise ka täpselt ei tea mille pärast nad omavahel tülis on (sealjuures pole inglidki mingid paipoisid ja vastupidi). Aga jaa -- igatahes on kekseteks tegelasteks ingel Aziraphale ja deemon Crowley (madu, kes sokutas Eevale õuna pihku). Kumbki neist ei pea täielikult õigeks oma bosside seisukohti ja lisaks sellele kutsutakse mõlemat "assimileerunuteks" ("gone native"). Neile meeldib Maa, neile meeldivad inimesed ja mõlemal on suht lõbus -- aastatuhandete vältel on nad omavahel kembelnud ning samas koos ära joonud ilmselt lugematuid liitreid alkoholi -- nimelt on mõlema lemmikharrastuseks saanud teoloogilised vaidlused ja kellega veel olek neid parem maha pida, kui mitte oma lemmikvaenlasega. Ootamatult saab Crowley korralduse sokutada Antikristus Adam kellegile ja see muudab ta äärmiselt morniks -- tähendab ju Antikristuse tulek maailma lõppu. Viimases kimbatuses läheb ta Aziraphaele juurde ning räägib talle oma murest. Koos lepivad nad kokku, et kasvatavad kahe peale Adamist tavalise poisi, lootuses, et tema võimed ei löö välja ja maailmalõpp jääb ära. Lõpuks maailmalõpp jääbi ära, kui sekeldustel ja ootamatutel pööretel ei kipu kuidagi lõppu tulema.
Teksti loeti inglise keeles

Üks paremaid raamatuid, mida Pratchettilt olen lugenud. Kindlasti on selles suur teene ka Neil Gaimanil. Selles raamatus on kindel süzee ja tegevusliin, mida tihti Kettamaailma raamatutes ei kohta. Muidugi on selles raamatus järgu võrra vähem kildu visatud, aga ka see tuleb kasuks. Kettamaailmas kohati naljade konsentratsioon liiga suur.

Raamat hakkab pihta väga hoogsalt, kohe aetakse pratchettlikult kaardid segamini, ning hääd plaanid hakkavad viltu vedama. Ja nii kapatakse raamatu algusest tuulekiiruselt lõpuni. Tempot igatahes jagub. Kuigi raamatu lõpp on kuidagi ülepeakaela kirjutatud ja tundub natuke ka otsitult ja pingutatult, ei kahanda see väga head muljet raamatust. Kahtlemata on tegu parima Pratchettiga mida olen lugenud.

Teksti loeti eesti keeles

Nii hea, et ei viitsi kirjas kirjutada ega sõnas seletada sest vaevalt suudan seda edasi anda. Ja milleks peakski, soovitan, lugege ise siis näete millest jutt.
Teksti loeti eesti keeles

Minu esimene arvustus on pühendatud oma þanri suurmeistrile.
Teos ise on lihtsalt hea - mitte vapustav. Võiks öelda, et lõpp oli juba algusest saati suures osas ette ennustatav. Siiski viis. See oli meeldiv vaheldus Kettamaailma tekstidele, mida suurtes kogustes tarbima ma küll võimeline pole.
Teksti loeti eesti keeles

Tõesti päris hea, kuigi Gaimani kohta liiga palju kildu kiskuv. Ilmselt on see Pratchett päris hea naljamees ka kirjasõnas (et ta seda suuliselt suudab, võis alles hiljuti kogeda). Tuleb ilmselt mees ette võtta, ehk õnnestub murda senine eelarvamus tema kui mõttetu kirjaniku kohta.Aga Head Ended oli tõesti hea. Eriti vahva võrdlus tuli pähe seoses Gaimani Ameerika Jumalatega, kus inglite asemel Ühendriikide pinnal kõikvõimalikud jumalad ringi jalutasid ja ennast inimeste unustamisest päästa püüdsid. Head Ended on küll midagi sootuks muud, aga see gaimanlik iroonia, millele lisandub pratchettlik irvitamine, on ikka nauditav.Kindel viis seega.
Teksti loeti eesti keeles

Head ended ehk lõpule jõudnud pea või siis lõpppea on tegelt lõpphea raamat. Sellist toredat eshatoloogia kirjeldamist või maakeeli lõpuaega võiks ju suisa ootama jääda! Või ehk parem mitte, las Pratchett kahasse Gaimaniga või siis vastupidi kirjutaks veel miskit sama hääd.

See raamat taastas minu usu Pratchettisse. Et lool võib olla ka sisu. Omajagu teenet selles kaheldamatult Gaimanil.

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin. Yhe jutiga. Ilma magamata. Hea oli. M6tlesin, et peaks ehk kohe yle lugema, kuid siis jäin k6hklema. Suutsid ju härra Pratchett ja Gaiman kahe peale hea ja loeatava loo kokku kirjutada, kuid ega seda va iva kyll just jalaga segada ei olnud. Hinne on kyll kindlasti viis.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmselt olen Pratchetti juba pisut liiga suurtes annustes manustanud. Kohati kipub tema huumor igatahes ära tüütama. Minu arvates ei ole tegu päris nii hea asjaga nagu Discworldi paremad palad.
Teksti loeti eesti keeles

Kettamaailm on ka hea, aga hakkab veidi tüütuks muutuma. "Head ended" on teise nurga alt, teises võtmaes ja tundub, et oluliselt paremini välja kukkunud.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks on tegemist näitega, kus üks tõlkija poolne kommentaar võib muidu väga hea raamatu lugemise täielikult ära rikkuda. Eks tuleb hiljem originaal kuskilt muretseda ja uuesti lugeda, siis ehk paraneb ka hinne. Praegusel hetkel ei kutsu igatahes mitte miski teost uuesti lugema.
Teksti loeti eesti keeles

hakkasin juba lootust kaotama - kettamaailma lood on üsna keskpäraseks muutunud... ja äkki selline raamat! pean tunnistama, et ei tea suurt midagi neil gaimanist, aga käesolev üllitis on üks säravamaid pratchetti raamatute reas, mis eesti keeles ilmunud! tõeliselt hää ja loetav asi!
Teksti loeti eesti keeles

Aplaus Bravo Bravissimo! See on nüüd mu lemmik Pratchett Mordi kõrval. Oli tunda et seda raamatut on kaks autorit kirjutanud, erines kettamaailmast piisavalt. Huumor oli suurepärane. Lõpp oli küll raamatul nagu veidike punnitud, aga ei rikkunud seda ära. Kindel viis, ilma igasuguse kõhkluseta.
Teksti loeti eesti keeles

Enamike eelpool arvustanute vaimustust ei jaga, maha aga ka päris ei laida. Nelja võib sellele loole anda küll...
Teksti loeti eesti keeles

Veidi teistmoodi. Pratchett nagu Pratchett ikka, kuid uus nurk ning kange tahtmine piibliga tegelema hakata, et uurida, kui palju seda ja kui palju muidu lahmimist-pratchettismi sees.
Teksti loeti eesti keeles

Standartse süzheega Pratchetti romaan, ainult et tegevus on toodud meie maailma. Alguses ilgelt naljakas, lõpp keerab apokalüptiliseks, viimased read on lüürilis-nukrad. Väites, et paradiis on igav ja põrgu huvitav, pole küll midagi originaalset ega naljakat. Gaimani üksinda kirjutatud teoseid ma lugenud pole, nii et tema stiili või osalust ma analüüsida ei oska.
Teksti loeti eesti keeles

Terry Pratchet ja Neil Gaiman tulid idee peale kirjutada kahasse üks romaan kuskil eelmise sajandi kaheksakümnendate lõpus. Pratchett oli siis oma "Kettamaailmaga" juba üsna tuntud tegelane, Gaiman seevastu mitte eriti. Loomulikult ei osutunud see mingiks takistuseks ning töö võis alata. Paar aastat hiljem oligi valmis "Head ended", millest enamuse kirjutas valmis Pratchett ning vähemuse Gaiman. Esimene võttis enda peale ka esialgse toimetamise. Niipalju siis raamatu saamisloost. Sisu kohta võib veel mainida, et tegu on igati lõbusa asjaga, mis parodeerib kõvasti igasuguseid maailmalõpu asju. Enamasti ka üsna nauditaval ning teravmeelsel kombel. Kindlasti tasub lugeda kõigil, kes naudivad hästi tehtud kirjandust. Viis
Teksti loeti eesti keeles

Tundus selline veider ja mõttetu, ei ajanud need naljad kuidagi naerma ... Tea, kas see oli kaasautori mõju - hoopis teine stiil. Võrreldas tavapärase Pratchettiga oli igav.
Teksti loeti eesti keeles

Hüva oli. :) Lugesin paar aastat tagasi läbi aga see on küllalt hea(minu mäletamise järgi :S), et võib sellele viie ära panna, ilma et uuesti läbi hakkaksin lugema(võib olla uuesti läbi lugedes enam viite ei paneks, nagu ühel teisel raamatul). :D
Teksti loeti eesti keeles

"Ameerika jumalate" põhjal tundub, et koostöö Pratchettiga mõjub Gaimanile hästi. Ja Pratchetti Kettamaailm, mis mulle yldjoontes kyll meeldib, kipub tootmisliini tagumises otsas maha käima, sestap mõjub "Good Omens" värskendavalt. Kas ta just parem on kui iga muu Pratchett, aga suur osa Pratchetteid on märksa lahjemad.

Teksti põhihäda on see, et mõlemad autorid loodavad liiga palju koomika tulevärgile. Seeläbi muutub tegelik syndmustik ajuti hakituks ja seda on äärmiselt raske jälgida. Kõik naljad ei ole alati uued ja osa neist on liialt kinni kohalikes oludes, et võõramaalane neist midagi mõikaks. Aga lõbusat leiab siiski hulgi.

Ehkki pean tunnistama, et esimesel lugemisel naersin end laua alla, kuid hiljuti, kui hakkasin otsima kohti, mida inimestele ette lugeda, polnudki neid nii väga palju. Aga oli. Ja Tinzu on head tööd teinud. Tubli viis miinus.

Teksti loeti eesti keeles

olgu mu viis kah siis siin ps. sirvisin tõlget maakeelde kah, ja mul pole küllalt sõnu, et seda ära kiruda, see on... see on...kuritegu!andestamatu lohakus!Kurat võtaks, isegi taandread on ära unustatud!Hinne on rangelt originaalile ja mitte ühelgi juhul tõlkele, vastasel juhul oleks hindeks midagi miinus lõpmatuse sarnast
Teksti loeti inglise keeles

Viimaste ulmegurude teooriate kohaselt pole olemas halbu raamatuid, on ainult lugejad, kes loevad valesid asju. Nomaeitea, eesti keeles ilmub huviga ja mõnuga loetavaid asju ikkagi nii vähe, et pole teab mis kunst kõiki (või tugevat enamust) kui mitte läbi lugeda, siis vähemalt sirvida et teaks millega tegu.

"Good Omens" kannatab minu arust tavapäraste Pratchetti lameduste käes tunduvalt vähem, kui tema tavapärane toodang. Võimalik, et tegu on Neil Gaimani poolse positiivse mõjutamisega. Sellise raamatu lugemiseks on sobivad kohad kas söögi kõrvale või siis sellises kohas kus käiakse peale sööki.

Teksti loeti eesti keeles

„Seda raamatut olete teie juba lugenud“, ütles Raamatukoguhoidja. Tema arvuti teab kõike.
„Ma tean,“ ütlesin mina, „sellepärast ma selle võtsingi!“ Seda tema arvuti ei teadnud.

Rõõmus jutt seenehooaja lõpetuseks. Teadlikult võetud ja pakkumas ette-teadaolevat naudingut.
Oli ilusam kui Pratchetti konveiertooted. Ei olnud ilusam Ameerika jumalatest, aga muu Gailman jääb kaugele selle loo taha.

Pole varem osanud nime anda, aga hoolega olid läbi kirjutatud paar olulist eeskujuteksti – eelkõige Graham Greene „Meie mees Havannas“, aga ka Astrid Lindgreni meisterdetektiiv Blomkvisti lood. Ma ei saa kindel olla, et nad ise kirjutamise ajal just neid silmas on pidanud, aga taoline lugejamulje jääb.
Kogu nipp on kombinatoorikas. Kaks nii värvikat ja omanäolist asja kokku panna, servad korralikult palistada – tulemus ei ole lapitekk, tulemus on välja- ja silmapaistev!

Üks meeldiv asi selles jutus on kohatine veeremise aeglus. Kui üksi kirjutav Pratchett kiirustab kogu aja ja üritab (huumori?)pinget üleval hoida pärlite turmtulega, siis see väsitab ja muutub tüütuks. Kohati tekib mulje kartoteegist ja arvepidamisest – igal leheküljel peab olema kaks nalja, „nii(!) nendel lehekülgedel nalja pole, võtame kartoteegist naljad 428 ja 6003 ja kirjutame sisse“...
Selles raamatud luuakse kõigepealt olustik ja meeleolu, et jõuda naljani. Mõnikord võtab naljani jõudmine oma kümme minutit – siis nali ka mõjub! Teinekord selgub ootamatult, et ei tulegi nalja, tuleb hoopis mõte!
Ei ole raamatu parimad leheküljed need, kus Pratchett on (vist toimetamise käigus) oma naljakartoteegi juba valmis tekstile peale lasknud. Loodan, et ta on millagi selle raamatu üle lugenud ja saanud aru kartoteeginaljade kohatisest kohatusest.

Veel olulist – Pratchett on kirglik eutanaasipooldaja: http://www.epl.ee/news/kultuur/terry-pratchett-ja-oigus-surra.d?id=51188081 ...

Teksti loeti eesti keeles

Kunagi ammu, vast siis täiesti sajandi alguses sai seda teost loetud eesti keeles ja nüüd uuesti, aga inglise keeles. Tuleb tunnistada, et varasem lugemine mingit eriti võimast elamust ei jätnud; ilmselt olin selle asja jaoks veel veidi liiga noor ja ilmselt on ka originaalkeelel selged eelised. Igatahes praegu meeldis küll väga. Intelligentne, terav ja särav.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Madis Maasing
15.06.1984
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kirjutatud kahtlemata hästi ja autorile omases võtmes. Aga häiorima jäid mõned asjad, kõige enam vast see, et miks ikkagi olid aadlikud veendunud, et roheline tuleb lihtsalt ära keelata ja asi vask, isegi kui ilmselt pidi neile varasemast ajast, vähemalt juhuslikust empiirikastki selge olema, et antud värviga asjal on oma vägagi praktiline ja kasulik mõte. Ei olnud ju rõhuv enamus baltisakslasi ka lihtsalt stereotüüpsed "kurjad mõisnikud", kes muust ei mõelnud, et kuidas saaks talupoegi paremini peedistada. Noh, selles loos aadlikke lihtsalt ei huvitanud lihtrahva toimetamised kuigivõrd, aga see ei tundu ka päriselt toimiv ühiskonnakorraldus, sest feodaalsüsteemis on aadlikul vaja tegelikult vägagi, et tema talupojad eluga suht hästi toime tuleks, et nad suudaks nii end kui ka aadlikke ülal pidada. Jobusid muidugi on, aga ma ei kujuta hästi ette, et see süsteem oleks saanud kirjeldatud viisil mingil planeedil nõnda toimida. Aga üldiselt, eks sääraseid loogikavigu (mis võivad olla ka suibjektiivselt ülevõimendatud), võib kindlasti leida ka paljudest teistest juttudest. Ja üldiselt ikkagi hea tunne ja elamus, usutavad karakterid jne. Seega, "4".
Teksti loeti eesti keeles

Vana kooli ulmejutt, mis ilmselt meelega mõjub, nagu oleks kirjutatud 20. sajandi keskpaigas. See on aga ka loo peamine nõrkus, vähemalt minu silmis, sest ühelt poolt on ju selline lähenemine mõnikord täiesti tore ja muhedalt anakronistlik, siin jäi see asi aga kuidagi lamedaks pigem. Et nagu oli kokku seotud tänase maailma sotsiaalpoliitiline olustik ja siis mindud tulevikukujutluses 50 aastat ajas tagasi.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algas korralikult, aga kusagilt poole pealt hakkas maha käima ja muutus tõepoolest üha ebaloogilisemaks. Seetõttu lõpuks kuigi head tunnet ega muljet ei jäänud. Paraku.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav idee, esitus ka üleelatav, aga mitte ülemäära meeldiv. Aga lugu jättis siiski lõppeks päris hea tunde.
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa hästi kirjutatud lugu, ja lausa maagiline alternatiivajalugu allakäivast, aga maagiliselt laetud aadlisoost 20. sajandi II poole Euroopas. Kohati tundus asi siiski veidike kohmakalt kirja pandud, vahest oleks tulnud teksti veel veidi üle toimetada-sättida. 
Teksti loeti eesti keeles

Nagu taas eelpool öeldud: hästi kirjutatud, aga ulmet sisuliselt pole. Võiks tõesti olla mingi polaarjoonetagune kolkaküla sajandi  eest, kui paar asjakest ära muuta. 
Teksti loeti eesti keeles

Säärane ülevõlli(?) küberpunk, mis mulle ei istu. Ja ka see totter släbgitamine, et ei saa kohati pooltest sõnadest aru, mida need peaks tähendama. Aga kindlasti läheb rohkem arvutiseerunud-moderniseerunud inimestele rohkem peale. Ideed ja mõtet ju täiesti oli.
Teksti loeti eesti keeles

Jäi kuhugi "3" ja "4" vahele minu jaoks, aga et tõmbas ikkagi suhteliselt hästi kaasa, oli huvi, et mis siis ikkagi täpselt saab, siis olgu siin kõrgem hinne.
Teksti loeti eesti keeles

See lugu oli endagi üllatuseks antud kogumikus kõige kaasahaaravam, kuigi üldiselt igasugune küber- ja muidu-punk (kirjanduslikus mõttes) päris minu tassike teed pole.
Teksti loeti eesti keeles

Nagu juba öeldud: hästi kirja pandud, aga ulmet sisuliselt pole. Kui paar ebaolulist komponenti ära võtta, Võiks olla vabalt tõesti mõne II maailmasõjas kannatanud piirkonnas toimunu ilukirjanduslik edasiandmine. 
Teksti loeti eesti keeles

Selle looga on ilmselt nii, et kas klikib või ei kliki ehk kas seerobustne ja must kassihuumor läheb peale või mitte. Mulle väga ei läinud. 
Teksti loeti eesti keeles

Kahtlemata tugev lugu, aga päris lemmik Täheaja juttude seast siiski polnud. Aga ega aurupunk pole ka kunagi mu lemmikžanr olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Kahtlemata hea, huvitav ja kvaliteetne kirjandus. Minu jaoks jäi kõikuma maksimumi ja "nelja" piiril. Kuna aga enamik hindeid on niikuinii maksimumid, siis olgu pealegi pall madalam. Mõned loogikavead hakkasid häirima, eelkõige see, et kuidas peale selle ühe hiinlase keegi teine (USA, NL) tulnukate vastust ei kuulnud; ei tundunud kuidagi loogiline.
Teksti loeti inglise keeles

Tegemist on Jamaica päritolu kirjaniku neljanda romaaniga ning esimesega, mida saab pidada ulmeliseks. Teos kubiseb Aafrika mütoloogiast ja vastab hästi moodsa fantaasiakirjanduse (ehk siis fantasy) standarditele. Autor ise on naljatades nimetanud teost ka Aafrika "Troonide mängu" avateoseks ja teatud paralleele kindlasti ka tõmmata saaks. Kuid teose oluliseks, võib-olla isegi lõppkokkuvõttes olulisimaks mootoriks olev "väikeste inimeste" sissekiskumine trooniheitlustesse ja tõdemus, et lõpuks jäävad kannatajateks eelkõige ikka kõige vaesemad ja viletsamad, kel lõpptulemusest tegelikult sooja ega külma pole, on mõistagi liig üldlevinud troop, et selle baasilt asuda seda kirjatööd ainuüksi GRRM-iga siduma. Ja lõppude lõpuks jääb toosama ülioluline sündmuste käimalükkaja teoses üpriski tagaplaanile ja keskendutakse eelkõige minategelase erisugustele seiklustele mööda fiktiivset (Ida?-)Aafrikat, kus ta kohtub mitmesuguste vähem ja rohkem üleloomulike olenditega, elab üle (sageli napilt) mitmesuguseid ja enamasti sünknegatiivseid katsumusi ning korjab selle jooksul endale kaugelt rohkem vastaseid kui sõpru; mitte viimases järjekorras oma liigterava keele tõttu. Üleüldiselt võib öelda, et asi on kirjutatud päris hästi ning tihti lausa kaasahaaravalt, nii et esialgu tekkinud tugev võõristusefekt (sisu ja laad erinevad päris tugevalt Lääne ulme/fantaasiakirjandusest) hajus nii umbes kahe-kolme peatüki järel. Peategelane on kahtlemata "ebausaldusväärne jutustaja" ning veelgi enam, tema jutustusviis sarnaneb vägagi muinasjutu- ehk muistndivestja omale, kusjuures kohati pakub ta isegi välja erinevaid versioone, mis ühes või teises loos juhtus, jättes sealjuures otsad lahti, mis siis on tõde või tõepärasem. Ja nagu teame, on see omane tihti ka näiteks Euroopa müüdivaramule, et ühest ja samast loost võib olla mitu ja üksteisest suhteliselt erinevat versiooni. Ent siiski, liiga häguseks või ebamääraseks see kogu asja siiski ei muuda, sest reeglina esinevad need ebamäärasused siiski pigem detailides. Teose suurimaks plussiks lisaks ladusale sulejooksule oli minu jaoks kahlemata Aafrika mütoloogia ja selle üleloomulike olendite huvitav tutvustamine ja esitamine. Mis aga tugevasti häirima hakkas, oli tegelaste äärmine jõhkrus ja brutaalsus, mis puhuti andis silmad ette GRRM-le endalegi, ning mille tulemusena oli enamikule tegelasist küllaltki raske kaasa elada. Jah, suuremale osale oli võimalik leida mitmesuguseid lunastavaid momente ja motiive. Aga sellest hoolimata jäi kummitama tunne, et sageli oldi ebavajalikult julmad ja jõhkrad ning kõrgemaid motiive stiilis "usk, lootus, armastus", oli küllaltki raske (kuid mitte võimatu) ridade vahelt tuvastada. Küllap oli siin suur osa minategelase suhtumises, kelle üleelamised ta kogu maailma suhtes äärmiselt kibestunuks ja pettunuks tegid. Kokkuvõtteks hindaks asja aga nelja tähekesega viiest, sest ehkki mitte päris minu maitse, on tegemist kahtlemata omapärase, huvitava ja hästi kirjutatud asjaga.  
Teksti loeti inglise keeles

Sarja viimane osa seletas ära, miks ni peategelane kui ka tema isa teises osas eriliselt juhmid ja ebausutavalt käituvad olid, aga tagantjärgi ei muuda see lugemiselamust ja -muljet siiski kuidagi paremaks. Hullemgi veel, peategelane on enamiku käesolevast raamatust eriti staatilises seisundis ning süžee-tegevustik venib tõesti lubamatult pikaks.  
 
Postiivse poole pealt tuleb siiski märkida - nagu ka kogu ülejäänud triloogia puhul - huvitavaid ja värvikaid kõrvaltegelasi (kaasa arvatud eelmainitud deus ex machina), hästi ülesehitatud maailma ning autori jutustusoskust, mis suutis ka ülimalt aeglaselt kulgeva narratiivi enam-vähem söödavaks teha.    
 
Paraku muutis asja minu jaoks halvaks lõpplahendus - sellest ka hinne, mis ei peegelda mitte ainult konkreetselt Sõduripoja raamatu 3. osa, vaid kogu sarja üldist lugemismuljet. Eriti viimased leheküljed olid ikka väga absurdselt ja ülevõlli õnnelik lõpp ning pealegi tundub, et autor unustas sujuvalt ära peategelase ühe onupoja. Lohakusvigu tundus selles raamatus üldse rohkem olevat kui eelmistes, mitmel korral olid tegelaste nimed valed.  
 
Kokkuvõtvalt ei pea antud raamatut ja ka kogu sarja mitte väga kehvaks ning pigem oli asi kaasahaarav ja nauditav, aga kaks asja - vilets peategelane ja kehv lõpp - rikkusid asja minu jaoks suuresti ära.
Teksti loeti inglise keeles

Võrreldes sarja esimese raamatuga on see süngem, jõhkram ja lootusetum, aga paraku ka pikem, igavam ja kehvem. Üks asi on see, et enam pole see maailm niivõrd uudne ja põnev kui esimeses osas, ehkki selle seniavamata tahke muidugi paljastatakse omajagu. Aga kõige suurem puudus, mistõttu hetkeks tundus, et teos võib koguni pooleli jääda, on peategelane. Nagu juba eespool öeldud, siis ta hädaldab pidevalt ning lisaks sellele on ta ka kohati lausa uskumatult juhm. Tagantjärele mõeldes oli ta parajalt juhm ka esimeses osas, aga seal see niivõrd veel ei häirinud. Ainus, kes on veel juhmim ja/või irratsionaalsem, on peategelase isa.
 
Aga siiski, mida edasi raamat läks, seda lobedamalt lugemine siiski kulges, küllap harjusin ka pideva virina ja juhmusega ära ning selle ümber toimuv oli piisavalt huvitav ja hästi kirjutatud, et mitte lasta end enam asja suurimatest vigadest morjendada. Lõppude lõpuks, üldmuljena võib öelda, et ehkki kehvem kui esimene osa, ei olnud ta niivõrd palju kehvem, et peaks lausa terve tähekese võrreldes eelmisega maha võtma. Iseenesest ikkagi suhteliselt hea ajaviide.
Teksti loeti inglise keeles

Sain "Sõduripoja" triloogia jõulukingiks ja jõudsin esimesega kolmest ühele poole. Tegemist on esimese Hobbi raamatuga, mida üldse olen lugenud ning pole kahtlust, et kirjutada oskab ta hästi ja enamasti päris kaasahaaravalt. Aga nagu eelarvustajad juba korduvalt on öelnud, siis paraku oli ka tüütuid kirjeldusi ja tegevusi. Viktoriaanlik Inglismaa ja Kodusõja-eelne USA, millele oli lisatud tugev aristokraatia ja kuningavõim (a la keiserlik Saksamaa?). Poliitilised intriigid ja nendest tekkinud jamad olid enamuse raamatust kandvamad kui maagia ja tsivilisatsiooni-metslaste kokkupõrge, lõpus ja lõpuks aga pigem vastupidi. Tegelased on tõesti enamjaolt hästi välja joonestatud, ainult et peategelane ise tundus kohati lausa häirivalt juhm või ignorantne, teisal aga jälle üllatavalt nutikas. Nojah, võib-olla oli siin oma osa tema sisemisel lõhestatusel ja maagilise komponendi siira eitamise soovil.    
 
Mõned asjad jäid veel veidike häirima, mistap ka neli. Kõigepealt oli kogu see olustik ikkagi natuke liiga selgelt üle võetud 19. sajandi Lääne ühiskonnast - sellest natuke võõrikum-distantseeritum maailm (vrd GRRM-i teosed ja Euroopa hiliskeskaeg) oleks mulle paremini meeldinud. Ja teose üldine kulg oli ka natuke liiga USA filmindusele omane: alguses suured väljakutsed ja probleemid, asi läheb peategelase jaoks aina masendavamaks ja lootusetumaks ja siis järsku lõpp, mis on ikka väga suhkruselt happy end. Kuigi, kui järele mõelda, siis teatud oomeneid, et kõik ikka päris korras ja tore ei ole (eelkõige peategelase kosumine), puistati ka.   
14.01.2019: Saan muidugi aru, et see pingutatult väga hästi minek raamatu lõpus ennustab ette selle petlikkust järgmistes osades ja ses mõttes on see mõistlik kirjandustehniline võte, aga kui võtta seda raamatut kui ühte tervikut ja mitte sarja üht osa, siis mõjub see kummaliselt ja sobimatult. Vähemalt mind häiris, kui raamatuga lõpule jõudsin. Aga kui edasi lugeda, siis häirib muidugi juba vähem, kui võtad seda mitte enam eraldi teose, vaid pikema sarja esimese osana.
Kokkuvõttes on tegemist päris taheda tükiga, mis ei võtnud sugugi ära isu lugeda ka triloogia järgnevaid raamatuid.
Teksti loeti inglise keeles