Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Carl Sagan ·

Contact

(romaan aastast 1985)

eesti keeles: «Kontakt»
Tallinn «Varrak» 2006 (F-sari)

  • F-sari
Hinne
Hindajaid
9
4
1
0
0
Keskmine hinne
4.571
Arvustused (14)

Tõepoolest hea raamat. Autor on USA-s laialt tuntud astronoom ja populaarteaduslike raamatute kirjutaja. Süzheest niipalju, et omaelu maavälise elu otsimisele pühendunud teadlane püüab lõpuks kinni kaugelt tähelt saadetud raadiosignaali. Ilmneb, et signaal sisaldab õpetust mingi masina ehitamiseks. Ja siis läheb lahti ülemaailmne arutlemine - mis masin see on, kas on mõtet seda ehitada, kes kogu asja finantseerib? Kui masin on valmis, siis algab trall selle ümber, kes sinna sisse läheb ja asja käima paneb (iga riik tahab loomulikult oma esindajat reisile saata). Kogu tegevust saadab religioossete ringkondade pidev vastasseis. Antud romaani põhjal on hiljuti tehtud ka väga hea film.
Teksti loeti inglise keeles

Romaan jättis mõnevõrra kummalise ja vastuolulise mulje, justkui oleks kirjutatud mitme eri kirjaniku poolt. Film mulle meeldis ja ootused olid seetõttu suured. Asi võis olla ka selles, et tegevustik oli filmis kokku surutud. Ent romaan...

Üldiselt pole mul sellise " retroulme" vastu ju midagi.
" Küberpungiajastust" pärineva romaani stiil meenutab rohkem kuuekümnendaid ja eesti keeles ilmunud ulmest kõige rohkem vast Clarke`i kolme esimest kosmoseodüsseiat( eriti ilmselt Ameerika-Nõukogude teaduskoostöö kirjelduste tõttu) .

Mis siis ikkagi häirima jäi? Teatud ameerikalik perekeskne sentimentaalsus ja eriti lõpus toimunud latiinoseebilik paljastus. Olen alati arvanud, et kosmoselende kirjeldav autor peaks oma tegelased läkitama justkui totaalselt uuendatud keskkonda, mitte kirjeldama nende minevikuhirme- ja komplekse.

Eriti meeldis mulle " osoonivanakeste" kirjeldus. Lemmiktegelane oli kahtlemata Hadden. Tõeline üliinimene. Seda, mis tast lõpuks sai, olnuks vägagi huvitav teada ja minu meelest oli Haddeni kõrvalliin tegelikult huvitavam kui kogu Masina-ehituse saaga.

Mainiks veel, et seade, millega teleprogrammist reklaami eemaldada, on tänaseks " Telehaldja" nime all Saksamaal ( oli vist? ) tõesti leiutatud ja ka kohtuprotsessi esile kutsunud. Nii et vähemalt selles asjas oli Sagan prohvetlik.

Teksti loeti eesti keeles

Sagan on kahtlemata oluline teadlane ja mõtleja, kuid selle juures keskpärane kirjanik. Nagu keskpärased kirjanikud ikka, kirjeldab ta köitvalt ja usutavalt asju, mida isikliku kokkupuute tõttu hästi tunneb, kuid jääb võrdlemisi mannetuks sellest sfäärist eemaldumisel. Nii on peategelase lapsepõlve ja nooruseaastate kujutamine küllaltki äbarik. Näiteks on väheusutav, et esimese intellektuaalselt köitva isiksusega tutvus Ellie alles doktorantuuri 2. aastal.

Sagan teeb palju, et erinevatele ühiskonnagruppidele sõna anda ja üldiselt on see tal hästi õnnestunud. Selgelt ülepingutatud on Kitzi vandenõuteooria - uute tööstusharude rajamiseks läheks vaja mitte Ellie`t ja Vaygayd, kes mõned aastad Suure Pettuse nimel kombineeriks, vaid terveid instituute, kus niisama võimekad teadlased oma elutöö teevad. Erinevus on nii paljudes suurusjärkudes, et muudab ühelt poolt naeruväärseks Kitzi argumentatsiooni (mis võiks olla autori eesmärk) kui ka Ellie suutmatuse sellele adekvaatselt vastata.

Kaldkirjas lõigud näivad olevat selleks lisatud, et ameerika teismeline raamatut kohe kõrvale ei viskaks ja vähemalt minu meelest võiks olemata olla.

Kui jätta kõrvale romaani algus, kaldkirjas lõigud ja Kitzi vandenõuteooria, on selles romaanis kõik, mida iganes ka võiks teaduslik-fantastiliselt romaanilt oodata. Kompetente tehniline osa, balansseerimine suurte ideedega, sotsiaalse ulme elemendid... Sagan püüab maailma kujutada kogu tema mitmekesisuses ja see õnnestub tal hästi. Muuhulgas on romaan ka heaks näiteks arenguteest, mille ulmekirjandus oli käinud 40 või 30 aasta jooksul. Me kõik vist kujutame ette, kuidas oleks lugu maavälise tsivilisatsiooni poolt loodud kontaktivõimalusest ja Maa poolel selleks seadmete ehitamisest kirjutatud näiteks aastatel 1946 või 1955...

Ülalnimetatu valguses tuleb autorit eriti kiita selle eest, et ta pole peale pühapäevakooli tädikese ühtegi tegelast läbini sümpaatse või läbini antipaatsena kujutanud. Neist kõigi kohta antakse informatsiooni, mis laseb neil paista mitmetahuliste isiksustena (sedasama eesmärki teenib ilmselt eelarvustaja poolt seebilikuks nimetatud avastus viimastel lehekülgedel). Poliitikute käitumine võib pärast eksperimenti tunduda vastik, kuid samas oli ilmselt üks targemaid otususeid, mida kõnealuses olukorras teha sai.

Rääkides piisse peidetud sõnumitest, on olemas üks kena tarkvarajupp, mille abil saab pii esimesest 3,2 miljardist komakohast ükskõik mida välja otsida... Kuid juba kahendsüsteemis 3*5 pildi otsimiseks pole see kahjuks piisavalt võimas.

Üks asjassepuutuv link: filmiarvustus Larry Klaesilt.

Teksti loeti eesti keeles

Astronoomi kohta väga hea raamat. Sisaldas küll mõningaid vigu, aga ei hakka neid pikemalt lahkama, sest need leiti ka teiste arvustajate poolt üles.
Teksti loeti eesti keeles

Kristjan Ruumeti arvamusega tuleb nõustuda - astronoomi kohta on see tõesti päris hea raamat. Samuti tuleb autorile au anda selle eest, et romaan meeldis mulle rohkem kui film. Põhjuseks on ilmselt see, et tegu on pigem populaarteadusliku kui ilukirjandusliku romaaniga ja kui sellest mingi ulme-põnevusfilm teha siis teose tuumakaim osa peabki kaotsi minema.

Hinnet kisubki minu silmis alla see, et populaarteadusliku osa kõrval jääb kirjanduslik osa magedaks. Ka teaduslikku uurimistööd on võimalik kujutada nii, et see lugedes tõepoolest kaasa haarab - meenutagem või Crichtoni "Andromeda Straini". Praegusel juhul saame teada nii mõndagi huvitavat astronoomiast (mis muidugi ei jookse üldse külgi mööda maha), erilist lugemiselamust aga paraku mitte.

Teksti loeti eesti keeles

Lühidalt -- väga hea raamat.
Üks hinne alla seebise lõpu ja pisut otsitud "viimase vindi" eest. Miinuse oleks raamat saanud tegelikult ka vandenõuteooriate üleekspluateerimise eest.
Sisust on eespool juttu, seda kordama ei hakka. Olen filmi lausa 2 korda vaadanud, nii et paratamatult võrdlesin neid pidevalt. Kui jätta kõrvale filmis toimunud ajakohastamine (NL lagunemine, kosmoseasustusi ei ole jne), oli raamat usutavam ja põhjalikum. Samas muidugi astub autor samasse ämbrisse, milles süüdistab religiooni -- miks peaksid võõrtsivilisatsioonid andma ühe piiratud ja mitmetitõlgendatava märgi, kui väga lihtne oleks saavudata seda, mis eristab teaduslikku maailmavaadet religiooni vaimupimedusest -- ratsionaalsus, korratavus ja kontrollitavus. Miks tuleb rändurid panna situatsiooni, kus on võimalik panna kahtluse alla mitte ainult võõraste olemus (selle üle vaidlemine on iseenesest väga loomulik), vaid ka kontakti kui sellise toimumise fakt üldse? Nii et minu jaoks jäi selle koha pealt usutavusest puudu, kõiges muus aga ei saa hüüatamata jätta, kui hea on selliseid raamatuid lugeda vahelduseks sellele põhule, mida viimasel ajal ulme nime all välja antakse!
Teksti loeti eesti keeles

Harva juhtub nii, et film on natuke parem kui raamat. Veel harvem juhtub, et väga heast raamatust tehakse veel parem film. Kontaktiga aga just selline asi toimus. Raamat on hea, see on põnevalt kirjutatud ja seda on lihtne lugeda. Kahjuks ei tabanud autor päris täpselt seda hetke ära, millal punkt panna ning lõpp hakkab pisut venima. Film on kompaktsem ja seda on lihtsam jälgida. Üldkokkuvõttes on mõlemad head, aga üks on kriipsu võrra parem kui teine. Sellepärast saab raamat ka nelja
Teksti loeti eesti keeles

Sagani "Kontaktil" on kahtlemata mõningaid puuduseid, nagu kohat ebavajalikud ja lausa ballastina mõjuvad detailid ning kõrvalliinid, ent teisalt kaaluvad positiivsed küljed need igati üles. Mulle oli eriti sümpaatne see, et Sagan püüab kõiki üldhumanistlikult lepitada: nii kommuniste kui kapitaliste, usklikke ja teadusesse uskujaid. Eks ta suuresti utoopiline ja ulmeline ole, aga samas ka päris mitte uskumatu. Ja tema kujutatud rahumelne-koostööline universum oleks kahtlemata toredam kui näiteks Scalzi kujutatud "kõikide sõda kõigi vastu". 
Eriti tahaks aga ehk rõhutada tõika, mis antud raamatus väga tugevalt esile tuuakse: religioon ja teadus ei pea olema leppimatult vastaspooltel, nagu millegipärast tihti arvatakse. Universum kogu oma tervikus on inimolendi jaoks lihtsalt nii kujuldamatult tohutu ja hoomamatu-hõlmamatu, et seda ei saa adekvaatselt kirjeldada-mõista ainult kuiva teaduse või ratsionaalsuse abil. Õigupoolest vast ka mitte religioossete vahendite läbi, kuid igal juhul ei saa ju välistada, et kogu meie universumi kõiksus on alates Suurest Paugust kellegi (ehk siis Jumala, Looja või väljaspool seisva Teadlase) üüratu eksperiment. Ehk siis, teataval määral võib õigus olla korraga nii teadlastel kui usumeestel, ehkki erinevates lõikudes ja eri määradel.
Teksti loeti eesti keeles

Filmi olen selle ilmumisest saadik lugematu arv kordi vaadanud ja pean seda üheks kõigi aegade parimaks ulmefilmiks. Raamatule sattusin aastaid hiljem, aga too esimene lugemiselamus jäi siia kirja panemata. Nüüd lõpetasin romaani taaskord ning parandan selle vea.
 
Film vs raamat. Igavene dilemma. Kontakti puhul olen valmis nõustuma nii nendega, kes leiavad, et linateos on parem, kui ka nendega, kes hindavad paberkandjat. Mõlemal on omad head ja vead. Mõlemad räägivad sama, aga siiski natuke erinevat lugu. Mõlemad on head, isegi väga head.
 
Romaan on kahtlemata sügavam ja põhjalikum ning mõneti ka usutavam. On selge, et Sõnumist Masiani kuluks aastaid, kui mitte aastakümneid. Aga see selleks. Raamatus tundusid ka mõned rõhuasetused teistel kohtadel olevat, siin peamine vastuolu teadlaste ja riiklike institutsioonide vahel ning dr Arroway pole sugugi mitte selline ateist nagu filmis. Sõnum ja selle sisu, hooldajad ja loojad - kõik see on raamatus märksa sügavam. Ning pii sees olev sõnum kui kirss tordil.
 
Miinustest rääkides - enamus tegelasi on väga kahvatud. Eriti tuleb see esile Viisiku ülejäänud liikmete puhul. Vähemalt mulle jäid nad küll lihtsalt venelaseks, nigeerlaseks, hinduks ja hiinlaseks, ilma rohkem välja joonistumata. Üksikuid detaile ja erandeid oli, aga mitte piisavalt. Selles mõttes oli filmitegijate valik õige, keskenduda vaid Eleanor Arrowayle.
 
Hea raamat.
Teksti loeti eesti keeles
x
Madis Maasing
15.06.1984
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kirjutatud kahtlemata hästi ja autorile omases võtmes. Aga häiorima jäid mõned asjad, kõige enam vast see, et miks ikkagi olid aadlikud veendunud, et roheline tuleb lihtsalt ära keelata ja asi vask, isegi kui ilmselt pidi neile varasemast ajast, vähemalt juhuslikust empiirikastki selge olema, et antud värviga asjal on oma vägagi praktiline ja kasulik mõte. Ei olnud ju rõhuv enamus baltisakslasi ka lihtsalt stereotüüpsed "kurjad mõisnikud", kes muust ei mõelnud, et kuidas saaks talupoegi paremini peedistada. Noh, selles loos aadlikke lihtsalt ei huvitanud lihtrahva toimetamised kuigivõrd, aga see ei tundu ka päriselt toimiv ühiskonnakorraldus, sest feodaalsüsteemis on aadlikul vaja tegelikult vägagi, et tema talupojad eluga suht hästi toime tuleks, et nad suudaks nii end kui ka aadlikke ülal pidada. Jobusid muidugi on, aga ma ei kujuta hästi ette, et see süsteem oleks saanud kirjeldatud viisil mingil planeedil nõnda toimida. Aga üldiselt, eks sääraseid loogikavigu (mis võivad olla ka suibjektiivselt ülevõimendatud), võib kindlasti leida ka paljudest teistest juttudest. Ja üldiselt ikkagi hea tunne ja elamus, usutavad karakterid jne. Seega, "4".
Teksti loeti eesti keeles

Vana kooli ulmejutt, mis ilmselt meelega mõjub, nagu oleks kirjutatud 20. sajandi keskpaigas. See on aga ka loo peamine nõrkus, vähemalt minu silmis, sest ühelt poolt on ju selline lähenemine mõnikord täiesti tore ja muhedalt anakronistlik, siin jäi see asi aga kuidagi lamedaks pigem. Et nagu oli kokku seotud tänase maailma sotsiaalpoliitiline olustik ja siis mindud tulevikukujutluses 50 aastat ajas tagasi.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algas korralikult, aga kusagilt poole pealt hakkas maha käima ja muutus tõepoolest üha ebaloogilisemaks. Seetõttu lõpuks kuigi head tunnet ega muljet ei jäänud. Paraku.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav idee, esitus ka üleelatav, aga mitte ülemäära meeldiv. Aga lugu jättis siiski lõppeks päris hea tunde.
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa hästi kirjutatud lugu, ja lausa maagiline alternatiivajalugu allakäivast, aga maagiliselt laetud aadlisoost 20. sajandi II poole Euroopas. Kohati tundus asi siiski veidike kohmakalt kirja pandud, vahest oleks tulnud teksti veel veidi üle toimetada-sättida. 
Teksti loeti eesti keeles

Nagu taas eelpool öeldud: hästi kirjutatud, aga ulmet sisuliselt pole. Võiks tõesti olla mingi polaarjoonetagune kolkaküla sajandi  eest, kui paar asjakest ära muuta. 
Teksti loeti eesti keeles

Säärane ülevõlli(?) küberpunk, mis mulle ei istu. Ja ka see totter släbgitamine, et ei saa kohati pooltest sõnadest aru, mida need peaks tähendama. Aga kindlasti läheb rohkem arvutiseerunud-moderniseerunud inimestele rohkem peale. Ideed ja mõtet ju täiesti oli.
Teksti loeti eesti keeles

Jäi kuhugi "3" ja "4" vahele minu jaoks, aga et tõmbas ikkagi suhteliselt hästi kaasa, oli huvi, et mis siis ikkagi täpselt saab, siis olgu siin kõrgem hinne.
Teksti loeti eesti keeles

See lugu oli endagi üllatuseks antud kogumikus kõige kaasahaaravam, kuigi üldiselt igasugune küber- ja muidu-punk (kirjanduslikus mõttes) päris minu tassike teed pole.
Teksti loeti eesti keeles

Nagu juba öeldud: hästi kirja pandud, aga ulmet sisuliselt pole. Kui paar ebaolulist komponenti ära võtta, Võiks olla vabalt tõesti mõne II maailmasõjas kannatanud piirkonnas toimunu ilukirjanduslik edasiandmine. 
Teksti loeti eesti keeles

Selle looga on ilmselt nii, et kas klikib või ei kliki ehk kas seerobustne ja must kassihuumor läheb peale või mitte. Mulle väga ei läinud. 
Teksti loeti eesti keeles

Kahtlemata tugev lugu, aga päris lemmik Täheaja juttude seast siiski polnud. Aga ega aurupunk pole ka kunagi mu lemmikžanr olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Kahtlemata hea, huvitav ja kvaliteetne kirjandus. Minu jaoks jäi kõikuma maksimumi ja "nelja" piiril. Kuna aga enamik hindeid on niikuinii maksimumid, siis olgu pealegi pall madalam. Mõned loogikavead hakkasid häirima, eelkõige see, et kuidas peale selle ühe hiinlase keegi teine (USA, NL) tulnukate vastust ei kuulnud; ei tundunud kuidagi loogiline.
Teksti loeti inglise keeles

Tegemist on Jamaica päritolu kirjaniku neljanda romaaniga ning esimesega, mida saab pidada ulmeliseks. Teos kubiseb Aafrika mütoloogiast ja vastab hästi moodsa fantaasiakirjanduse (ehk siis fantasy) standarditele. Autor ise on naljatades nimetanud teost ka Aafrika "Troonide mängu" avateoseks ja teatud paralleele kindlasti ka tõmmata saaks. Kuid teose oluliseks, võib-olla isegi lõppkokkuvõttes olulisimaks mootoriks olev "väikeste inimeste" sissekiskumine trooniheitlustesse ja tõdemus, et lõpuks jäävad kannatajateks eelkõige ikka kõige vaesemad ja viletsamad, kel lõpptulemusest tegelikult sooja ega külma pole, on mõistagi liig üldlevinud troop, et selle baasilt asuda seda kirjatööd ainuüksi GRRM-iga siduma. Ja lõppude lõpuks jääb toosama ülioluline sündmuste käimalükkaja teoses üpriski tagaplaanile ja keskendutakse eelkõige minategelase erisugustele seiklustele mööda fiktiivset (Ida?-)Aafrikat, kus ta kohtub mitmesuguste vähem ja rohkem üleloomulike olenditega, elab üle (sageli napilt) mitmesuguseid ja enamasti sünknegatiivseid katsumusi ning korjab selle jooksul endale kaugelt rohkem vastaseid kui sõpru; mitte viimases järjekorras oma liigterava keele tõttu. Üleüldiselt võib öelda, et asi on kirjutatud päris hästi ning tihti lausa kaasahaaravalt, nii et esialgu tekkinud tugev võõristusefekt (sisu ja laad erinevad päris tugevalt Lääne ulme/fantaasiakirjandusest) hajus nii umbes kahe-kolme peatüki järel. Peategelane on kahtlemata "ebausaldusväärne jutustaja" ning veelgi enam, tema jutustusviis sarnaneb vägagi muinasjutu- ehk muistndivestja omale, kusjuures kohati pakub ta isegi välja erinevaid versioone, mis ühes või teises loos juhtus, jättes sealjuures otsad lahti, mis siis on tõde või tõepärasem. Ja nagu teame, on see omane tihti ka näiteks Euroopa müüdivaramule, et ühest ja samast loost võib olla mitu ja üksteisest suhteliselt erinevat versiooni. Ent siiski, liiga häguseks või ebamääraseks see kogu asja siiski ei muuda, sest reeglina esinevad need ebamäärasused siiski pigem detailides. Teose suurimaks plussiks lisaks ladusale sulejooksule oli minu jaoks kahlemata Aafrika mütoloogia ja selle üleloomulike olendite huvitav tutvustamine ja esitamine. Mis aga tugevasti häirima hakkas, oli tegelaste äärmine jõhkrus ja brutaalsus, mis puhuti andis silmad ette GRRM-le endalegi, ning mille tulemusena oli enamikule tegelasist küllaltki raske kaasa elada. Jah, suuremale osale oli võimalik leida mitmesuguseid lunastavaid momente ja motiive. Aga sellest hoolimata jäi kummitama tunne, et sageli oldi ebavajalikult julmad ja jõhkrad ning kõrgemaid motiive stiilis "usk, lootus, armastus", oli küllaltki raske (kuid mitte võimatu) ridade vahelt tuvastada. Küllap oli siin suur osa minategelase suhtumises, kelle üleelamised ta kogu maailma suhtes äärmiselt kibestunuks ja pettunuks tegid. Kokkuvõtteks hindaks asja aga nelja tähekesega viiest, sest ehkki mitte päris minu maitse, on tegemist kahtlemata omapärase, huvitava ja hästi kirjutatud asjaga.  
Teksti loeti inglise keeles

Sarja viimane osa seletas ära, miks ni peategelane kui ka tema isa teises osas eriliselt juhmid ja ebausutavalt käituvad olid, aga tagantjärgi ei muuda see lugemiselamust ja -muljet siiski kuidagi paremaks. Hullemgi veel, peategelane on enamiku käesolevast raamatust eriti staatilises seisundis ning süžee-tegevustik venib tõesti lubamatult pikaks.  
 
Postiivse poole pealt tuleb siiski märkida - nagu ka kogu ülejäänud triloogia puhul - huvitavaid ja värvikaid kõrvaltegelasi (kaasa arvatud eelmainitud deus ex machina), hästi ülesehitatud maailma ning autori jutustusoskust, mis suutis ka ülimalt aeglaselt kulgeva narratiivi enam-vähem söödavaks teha.    
 
Paraku muutis asja minu jaoks halvaks lõpplahendus - sellest ka hinne, mis ei peegelda mitte ainult konkreetselt Sõduripoja raamatu 3. osa, vaid kogu sarja üldist lugemismuljet. Eriti viimased leheküljed olid ikka väga absurdselt ja ülevõlli õnnelik lõpp ning pealegi tundub, et autor unustas sujuvalt ära peategelase ühe onupoja. Lohakusvigu tundus selles raamatus üldse rohkem olevat kui eelmistes, mitmel korral olid tegelaste nimed valed.  
 
Kokkuvõtvalt ei pea antud raamatut ja ka kogu sarja mitte väga kehvaks ning pigem oli asi kaasahaarav ja nauditav, aga kaks asja - vilets peategelane ja kehv lõpp - rikkusid asja minu jaoks suuresti ära.
Teksti loeti inglise keeles

Võrreldes sarja esimese raamatuga on see süngem, jõhkram ja lootusetum, aga paraku ka pikem, igavam ja kehvem. Üks asi on see, et enam pole see maailm niivõrd uudne ja põnev kui esimeses osas, ehkki selle seniavamata tahke muidugi paljastatakse omajagu. Aga kõige suurem puudus, mistõttu hetkeks tundus, et teos võib koguni pooleli jääda, on peategelane. Nagu juba eespool öeldud, siis ta hädaldab pidevalt ning lisaks sellele on ta ka kohati lausa uskumatult juhm. Tagantjärele mõeldes oli ta parajalt juhm ka esimeses osas, aga seal see niivõrd veel ei häirinud. Ainus, kes on veel juhmim ja/või irratsionaalsem, on peategelase isa.
 
Aga siiski, mida edasi raamat läks, seda lobedamalt lugemine siiski kulges, küllap harjusin ka pideva virina ja juhmusega ära ning selle ümber toimuv oli piisavalt huvitav ja hästi kirjutatud, et mitte lasta end enam asja suurimatest vigadest morjendada. Lõppude lõpuks, üldmuljena võib öelda, et ehkki kehvem kui esimene osa, ei olnud ta niivõrd palju kehvem, et peaks lausa terve tähekese võrreldes eelmisega maha võtma. Iseenesest ikkagi suhteliselt hea ajaviide.
Teksti loeti inglise keeles

Sain "Sõduripoja" triloogia jõulukingiks ja jõudsin esimesega kolmest ühele poole. Tegemist on esimese Hobbi raamatuga, mida üldse olen lugenud ning pole kahtlust, et kirjutada oskab ta hästi ja enamasti päris kaasahaaravalt. Aga nagu eelarvustajad juba korduvalt on öelnud, siis paraku oli ka tüütuid kirjeldusi ja tegevusi. Viktoriaanlik Inglismaa ja Kodusõja-eelne USA, millele oli lisatud tugev aristokraatia ja kuningavõim (a la keiserlik Saksamaa?). Poliitilised intriigid ja nendest tekkinud jamad olid enamuse raamatust kandvamad kui maagia ja tsivilisatsiooni-metslaste kokkupõrge, lõpus ja lõpuks aga pigem vastupidi. Tegelased on tõesti enamjaolt hästi välja joonestatud, ainult et peategelane ise tundus kohati lausa häirivalt juhm või ignorantne, teisal aga jälle üllatavalt nutikas. Nojah, võib-olla oli siin oma osa tema sisemisel lõhestatusel ja maagilise komponendi siira eitamise soovil.    
 
Mõned asjad jäid veel veidike häirima, mistap ka neli. Kõigepealt oli kogu see olustik ikkagi natuke liiga selgelt üle võetud 19. sajandi Lääne ühiskonnast - sellest natuke võõrikum-distantseeritum maailm (vrd GRRM-i teosed ja Euroopa hiliskeskaeg) oleks mulle paremini meeldinud. Ja teose üldine kulg oli ka natuke liiga USA filmindusele omane: alguses suured väljakutsed ja probleemid, asi läheb peategelase jaoks aina masendavamaks ja lootusetumaks ja siis järsku lõpp, mis on ikka väga suhkruselt happy end. Kuigi, kui järele mõelda, siis teatud oomeneid, et kõik ikka päris korras ja tore ei ole (eelkõige peategelase kosumine), puistati ka.   
14.01.2019: Saan muidugi aru, et see pingutatult väga hästi minek raamatu lõpus ennustab ette selle petlikkust järgmistes osades ja ses mõttes on see mõistlik kirjandustehniline võte, aga kui võtta seda raamatut kui ühte tervikut ja mitte sarja üht osa, siis mõjub see kummaliselt ja sobimatult. Vähemalt mind häiris, kui raamatuga lõpule jõudsin. Aga kui edasi lugeda, siis häirib muidugi juba vähem, kui võtad seda mitte enam eraldi teose, vaid pikema sarja esimese osana.
Kokkuvõttes on tegemist päris taheda tükiga, mis ei võtnud sugugi ära isu lugeda ka triloogia järgnevaid raamatuid.
Teksti loeti inglise keeles