Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Vladimir Voinovitš ·

Moskva 2042

(romaan aastast 1986)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
2
1
1
2
Keskmine hinne
2.857
Arvustused (7)
Tundmatu Arvustaja

Üks uuematest Vene ulmekirjanikest, kelle nime ette "nõukogude" panna ei saa. "Moskva 2042" on süngelt lõbus ulmepamflett ajarännust tulevikku. Peategelane satub NKVL-u aastal 2042. Ning näeb ja kogeb mõndagi huvitavat Nõukogude Kommunistlike Vabariikide Liidu ja viimase asukate elust-olust. Kes mäletab nõukogudeaegseid olmeanektoote, sellele vist ei tule üllatusena mitmedki lahendused (näiteks kommunistliku lõbumaja kirjeldus). Kuna romaan meenus mulle seoses genialissimuse mainimisega, siis paar sõna viimasest. Liidus on valitsevaks (ja ainsaks) valitsevaks poliitiliseks jõuks saanud NLKP, Õigeusu Kiriku ja KGB ühinemisel moodustunud Riikliku Julgeoleku Kommunistlik Partei. Viimase vaimlist juhtimist teostavad 5 karvakasvanud näoga meest - Jeesus Kristus, Marx, Engels, Lenin ja mingi poheemliku habemega tüüp. Viimane osutubki Genialissimuseks, Partei ja Riigi juhiks ja väsimatuks valvuriks. Nagu selgub vestlustest isa Zvesdoniga (kes jutu juurde pidevalt "tähte" ette lööb), "on viimame meie kohal, taevas, ja valvab meie järele". Siit-sealt korjub veel tõeterakesi ning kokkuvõtlikult oleks lugu järgmine: Kallis Genialissimus, et vabaneda tülikast tüübist Maa peal ja tagada parem taevane järelevalve, saadetakse läbipaistvas, silmakujulises kosmeselaevas, Maa orbiidile, kus ta vaeseke passibki parema tegevuse puudumisel Maad. Suuremat ohtu sest pole, kuna vaatlusaparatuur piirdub Genialissimuse isikliku silmapaariga. Raskusi esineb muidugi ka õnnelikus tulevikus: nõukogude võimu vana vaenlane Sim Simõtsh (kes end koos valge hobusega lasi ära külmutada ja mõed head aastakümned Shveitsis pangassheifis veetis, sulatakse üles ja ta alustab sõjakäiku kommunismi vastu. Mis sellest saab, lugege ise.
Teksti loeti vene keeles
Aasa Tamm

Mina ei saa aru, kes seda raamatut tänases Eestis lugema peaks...
Aga mingi kirjastaja on selle tõlkimise ja trükkimise alla hunniku papp magama pannud.

Ma naiivselt üritasin lugeda.

Ärge teie küll sedasi tehke!

Vaatamata korduvatele üritustele ei õnnestunud vist isegi sajanda leheküljeni jõuda. Kui kellelgi on raamat käepärast, võib järele vaadata – iga kord jäi pooleli umbes selle koha peal kus autor hakkas Solženitsõni habeme kallal ilkuma. Mitte et Gulaagi üle ei tohiks nalja visata, aga nali peaks naljakas olema. Naljakuse puudumisele lisaks on autor maneeritsevalt paljusõnaline.
Niipalju kui lugesin, meenutas stoori sõlmimine natuke Graham Greene „Meie meest Havannas“, aga täielikult ilma griiniliku soojuse ja südamlikkuseta.
Nagu on tavaline vene-nõukogude autoritele, üritatakse siingi valmi kirjutada – ulme varjus öelda valusat tõtt igapäevase tegelikkuse kohta.
Tundus, et siin mailmas ei ole midagi, mis autorile meeldiks ja millest ta hooliks.
Peale tema enese.
Paks raamat täis eneseimetlust.
Mõttetu raamat – usutavasti oli selline ka minevikus, siis kui kirjutati.
Pealkiri viitab pretentsioonile olla uus (Vene) Orwell. See ei ole ei kurb ega naljakas, see on lihtsalt alusetu. Nagu igasugune muu grafomaania.

Tegin oma lugemisponnistusi raamatukogu raamatul. Köite ja alguse välimusest järeldasin enda mitte-esimene-lugeja olemist. Lõpuosa lehed olid säilitanud neitsilikkuse.
Usun selle niiviisi jäävatki.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

OK, valmistusin telliseid sülitama, aga eelarvustaja on kõik ära öelnud. Hunnik nõuka-aegseid anekdoote. Tõeliselt arusaamatu, miks seda raamatut oli vaja eesti keelde tõlkida.
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

Võiks piirduda vaid kommentaariga: "Kompenseerimaks kahe eelmise arvustaja poolt antud väärhinnete efekti.", aga olgu, põhjendame ka.

Taustaks niipalju (mida igalt poolt lugeda võib), et nii nagu Solženitsõn, jäi ka Voinovitš ilma Nõukogude passist ja saadeti maalt välja. See sündis 1980. aastal. 6 aastat hiljem ilmus siis seesinane romaan, mille peategelane kirjanik Kartsev elab Euroopas ning otsustab minna ajareisile 60 aastat tulevikku ja Moskvasse. Esimesed sadakond lehekülge kirjeldavad ettevalmistusi, milles vilksavaid tegelasi (väidetavalt Solženitsõnist inspireeritud slavofiilne kirjanik Sim Simõtš Karnavalov, tema prohvet Zilberovitš ning KGBist Ljonka Bukašev) taaskohtame ka romaani finaalis.

2042. aastaks on maailmarevolutsiooni idee realiseerunud kärbitud kujul, milleks on kommunistliku korra kehtestamine ühes eraldiseisvas linnas, Moskvas, mida ümbritsevad kolm vaenurõngast - ülejäänud N. Liit, idablokk ja muu maailm. Moskvas on Augustirevolutsiooni järgselt heitnud ühte Kommunistlik Partei, õigeusu kirik ja KGB. Tulemus on midagi Orwelli "1984" laadset, vene kõverpeeglis muidugi.

Kirjanik võetakse auavaldustega vastu, teda tassitakse ühest kohast teise, kus tutvub kohalike oludega. Ma ei tea miks, aga see osa romaanist meenutas mulle Nossovi "Totut Päikeselinnas". Hiljem satub ta võimudega vastuollu ning langeb tavakodaniku maailma ühes kõigi privileegide kadumisega (vrdl. sellega mis juhtub peategelasega Robert Silverbergi jutus "Näha nähtamatut"). Kuna aga kommuunakord on siiski pehkinud, enamik kodanikke kapislavofiilid, lõpeb lugu riigipöördega. Venemaa võtab kursi feodaalkorrale. Tsaar tuleb tagasi ja Moskva elanikud taasristitakse.

Romaan, mis on tõsiusklikust ulmest üsna kaugel, on kerglase tooniga, peategelane sellele vastav, ilmselt saatuse lemmiklaps, kellele kukub vajalik vajalikul momendil ise sülle. Lõbus on ka, eriti just Sim Simõtšit ja tema kaaskonda puudutavad peatükid. Ja noh, eks siin on ka midagi olemuslikku tabatud, rääkimata prohvetlikkusest. Mulle meeldis.

Ah jaa. Tõlkijale ilmselt lähevad eraldi tänusõnad suurepärase sõna "lõutsikud" eest.
Teksti loeti eesti keeles
Andres Septer

Ütleme nii, et idee oli hea: viis pluss, teostus aga erakordselt armetu: sõnavaht, puine tekst, vanad anekdoodid -- kaks miinus. Kokku siis kaks. Pettumuse eest. Kirjelduse järgi ootasin šedöövri.
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Kuigi Vene ulmel on minu reeglina alati oma koht, ei tähenda see veel, et iga sellest kultuuriruumist pärit teos mulle ka meeldib. Käesolev raamat ainult kinnitab seda fakti. "Moskva 2042" peaks olema satiir. Sellest saan ma aru nagu ka teose sõnumist. Kahjuks ei jõua mulle kohale, miks autor seda sellises vormis teeb? Mulle jättis raamat kohutavalt labase mulje. Loomulikult leidus raamatus ka päris vahvaid kohti, kuid neid oli liiga vähe, et üldpilti kuidagi mõjutada. Sarnaselt eelarvustajaga ootasin mina kirjelduste järgi šedöövrit, kuid sain hoopistükis ülimalt lihtsakoelise ning pikale venitatud anekdoodi. Kolm
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Sain selle raamatu jõulukingiks ja lugesin sisuliselt ühe ööga läbi. Seega minu jaoks oli kaasahaarav ja põnev, võib-olla eestkätt just seetõttu, et muidu Vene ulmet ja tegelikult ka muud kirjandust ülemäära palju just lugenud ei ole. Peale selle tegemist veel ka alternatiivajalooga, mis mulle žanrina/ideena vägagi meeldib.

Prohvetlikkust oli tekstis tõesti omajagu: kõigepealt juba "augustirevolutsioon", mis 1991 NSV Liidus omal moel ju toimuski, peale selle "tsaari tagasitulek", mis samuti on ju järk-järgult ja samm-sammult juhtunud/juhtumas. Mitmed karakterid olid ka väga hästi välja joonistatud: iroonilis-satiiriliselt.

Lõppkokkuvõttes jäi siiski võib-olla see liigne ja kõikjalolev kerglaslikkus ka veidi häirima, ent mitte ülemäära. Romaani viimaste lausete moralism, olgu see siis tõsine või mitte, ka ei meeldinud.
Teksti loeti eesti keeles
x
Madis Maasing
15.06.1984
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Madis Maasing

Kirjutatud kahtlemata hästi ja autorile omases võtmes. Aga häiorima jäid mõned asjad, kõige enam vast see, et miks ikkagi olid aadlikud veendunud, et roheline tuleb lihtsalt ära keelata ja asi vask, isegi kui ilmselt pidi neile varasemast ajast, vähemalt juhuslikust empiirikastki selge olema, et antud värviga asjal on oma vägagi praktiline ja kasulik mõte. Ei olnud ju rõhuv enamus baltisakslasi ka lihtsalt stereotüüpsed "kurjad mõisnikud", kes muust ei mõelnud, et kuidas saaks talupoegi paremini peedistada. Noh, selles loos aadlikke lihtsalt ei huvitanud lihtrahva toimetamised kuigivõrd, aga see ei tundu ka päriselt toimiv ühiskonnakorraldus, sest feodaalsüsteemis on aadlikul vaja tegelikult vägagi, et tema talupojad eluga suht hästi toime tuleks, et nad suudaks nii end kui ka aadlikke ülal pidada. Jobusid muidugi on, aga ma ei kujuta hästi ette, et see süsteem oleks saanud kirjeldatud viisil mingil planeedil nõnda toimida. Aga üldiselt, eks sääraseid loogikavigu (mis võivad olla ka suibjektiivselt ülevõimendatud), võib kindlasti leida ka paljudest teistest juttudest. Ja üldiselt ikkagi hea tunne ja elamus, usutavad karakterid jne. Seega, "4".
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Vana kooli ulmejutt, mis ilmselt meelega mõjub, nagu oleks kirjutatud 20. sajandi keskpaigas. See on aga ka loo peamine nõrkus, vähemalt minu silmis, sest ühelt poolt on ju selline lähenemine mõnikord täiesti tore ja muhedalt anakronistlik, siin jäi see asi aga kuidagi lamedaks pigem. Et nagu oli kokku seotud tänase maailma sotsiaalpoliitiline olustik ja siis mindud tulevikukujutluses 50 aastat ajas tagasi.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Lugu algas korralikult, aga kusagilt poole pealt hakkas maha käima ja muutus tõepoolest üha ebaloogilisemaks. Seetõttu lõpuks kuigi head tunnet ega muljet ei jäänud. Paraku.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Huvitav idee, esitus ka üleelatav, aga mitte ülemäära meeldiv. Aga lugu jättis siiski lõppeks päris hea tunde.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Täitsa hästi kirjutatud lugu, ja lausa maagiline alternatiivajalugu allakäivast, aga maagiliselt laetud aadlisoost 20. sajandi II poole Euroopas. Kohati tundus asi siiski veidike kohmakalt kirja pandud, vahest oleks tulnud teksti veel veidi üle toimetada-sättida. 
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Nagu taas eelpool öeldud: hästi kirjutatud, aga ulmet sisuliselt pole. Võiks tõesti olla mingi polaarjoonetagune kolkaküla sajandi  eest, kui paar asjakest ära muuta. 
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Säärane ülevõlli(?) küberpunk, mis mulle ei istu. Ja ka see totter släbgitamine, et ei saa kohati pooltest sõnadest aru, mida need peaks tähendama. Aga kindlasti läheb rohkem arvutiseerunud-moderniseerunud inimestele rohkem peale. Ideed ja mõtet ju täiesti oli.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Jäi kuhugi "3" ja "4" vahele minu jaoks, aga et tõmbas ikkagi suhteliselt hästi kaasa, oli huvi, et mis siis ikkagi täpselt saab, siis olgu siin kõrgem hinne.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

See lugu oli endagi üllatuseks antud kogumikus kõige kaasahaaravam, kuigi üldiselt igasugune küber- ja muidu-punk (kirjanduslikus mõttes) päris minu tassike teed pole.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Nagu juba öeldud: hästi kirja pandud, aga ulmet sisuliselt pole. Kui paar ebaolulist komponenti ära võtta, Võiks olla vabalt tõesti mõne II maailmasõjas kannatanud piirkonnas toimunu ilukirjanduslik edasiandmine. 
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Selle looga on ilmselt nii, et kas klikib või ei kliki ehk kas seerobustne ja must kassihuumor läheb peale või mitte. Mulle väga ei läinud. 
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Kahtlemata tugev lugu, aga päris lemmik Täheaja juttude seast siiski polnud. Aga ega aurupunk pole ka kunagi mu lemmikžanr olnud.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Kahtlemata hea, huvitav ja kvaliteetne kirjandus. Minu jaoks jäi kõikuma maksimumi ja "nelja" piiril. Kuna aga enamik hindeid on niikuinii maksimumid, siis olgu pealegi pall madalam. Mõned loogikavead hakkasid häirima, eelkõige see, et kuidas peale selle ühe hiinlase keegi teine (USA, NL) tulnukate vastust ei kuulnud; ei tundunud kuidagi loogiline.
Teksti loeti inglise keeles
Madis Maasing

Tegemist on Jamaica päritolu kirjaniku neljanda romaaniga ning esimesega, mida saab pidada ulmeliseks. Teos kubiseb Aafrika mütoloogiast ja vastab hästi moodsa fantaasiakirjanduse (ehk siis fantasy) standarditele. Autor ise on naljatades nimetanud teost ka Aafrika "Troonide mängu" avateoseks ja teatud paralleele kindlasti ka tõmmata saaks. Kuid teose oluliseks, võib-olla isegi lõppkokkuvõttes olulisimaks mootoriks olev "väikeste inimeste" sissekiskumine trooniheitlustesse ja tõdemus, et lõpuks jäävad kannatajateks eelkõige ikka kõige vaesemad ja viletsamad, kel lõpptulemusest tegelikult sooja ega külma pole, on mõistagi liig üldlevinud troop, et selle baasilt asuda seda kirjatööd ainuüksi GRRM-iga siduma. Ja lõppude lõpuks jääb toosama ülioluline sündmuste käimalükkaja teoses üpriski tagaplaanile ja keskendutakse eelkõige minategelase erisugustele seiklustele mööda fiktiivset (Ida?-)Aafrikat, kus ta kohtub mitmesuguste vähem ja rohkem üleloomulike olenditega, elab üle (sageli napilt) mitmesuguseid ja enamasti sünknegatiivseid katsumusi ning korjab selle jooksul endale kaugelt rohkem vastaseid kui sõpru; mitte viimases järjekorras oma liigterava keele tõttu. Üleüldiselt võib öelda, et asi on kirjutatud päris hästi ning tihti lausa kaasahaaravalt, nii et esialgu tekkinud tugev võõristusefekt (sisu ja laad erinevad päris tugevalt Lääne ulme/fantaasiakirjandusest) hajus nii umbes kahe-kolme peatüki järel. Peategelane on kahtlemata "ebausaldusväärne jutustaja" ning veelgi enam, tema jutustusviis sarnaneb vägagi muinasjutu- ehk muistndivestja omale, kusjuures kohati pakub ta isegi välja erinevaid versioone, mis ühes või teises loos juhtus, jättes sealjuures otsad lahti, mis siis on tõde või tõepärasem. Ja nagu teame, on see omane tihti ka näiteks Euroopa müüdivaramule, et ühest ja samast loost võib olla mitu ja üksteisest suhteliselt erinevat versiooni. Ent siiski, liiga häguseks või ebamääraseks see kogu asja siiski ei muuda, sest reeglina esinevad need ebamäärasused siiski pigem detailides. Teose suurimaks plussiks lisaks ladusale sulejooksule oli minu jaoks kahlemata Aafrika mütoloogia ja selle üleloomulike olendite huvitav tutvustamine ja esitamine. Mis aga tugevasti häirima hakkas, oli tegelaste äärmine jõhkrus ja brutaalsus, mis puhuti andis silmad ette GRRM-le endalegi, ning mille tulemusena oli enamikule tegelasist küllaltki raske kaasa elada. Jah, suuremale osale oli võimalik leida mitmesuguseid lunastavaid momente ja motiive. Aga sellest hoolimata jäi kummitama tunne, et sageli oldi ebavajalikult julmad ja jõhkrad ning kõrgemaid motiive stiilis "usk, lootus, armastus", oli küllaltki raske (kuid mitte võimatu) ridade vahelt tuvastada. Küllap oli siin suur osa minategelase suhtumises, kelle üleelamised ta kogu maailma suhtes äärmiselt kibestunuks ja pettunuks tegid. Kokkuvõtteks hindaks asja aga nelja tähekesega viiest, sest ehkki mitte päris minu maitse, on tegemist kahtlemata omapärase, huvitava ja hästi kirjutatud asjaga.  
Teksti loeti inglise keeles
Madis Maasing

Sarja viimane osa seletas ära, miks ni peategelane kui ka tema isa teises osas eriliselt juhmid ja ebausutavalt käituvad olid, aga tagantjärgi ei muuda see lugemiselamust ja -muljet siiski kuidagi paremaks. Hullemgi veel, peategelane on enamiku käesolevast raamatust eriti staatilises seisundis ning süžee-tegevustik venib tõesti lubamatult pikaks.  
 
Postiivse poole pealt tuleb siiski märkida - nagu ka kogu ülejäänud triloogia puhul - huvitavaid ja värvikaid kõrvaltegelasi (kaasa arvatud eelmainitud deus ex machina), hästi ülesehitatud maailma ning autori jutustusoskust, mis suutis ka ülimalt aeglaselt kulgeva narratiivi enam-vähem söödavaks teha.    
 
Paraku muutis asja minu jaoks halvaks lõpplahendus - sellest ka hinne, mis ei peegelda mitte ainult konkreetselt Sõduripoja raamatu 3. osa, vaid kogu sarja üldist lugemismuljet. Eriti viimased leheküljed olid ikka väga absurdselt ja ülevõlli õnnelik lõpp ning pealegi tundub, et autor unustas sujuvalt ära peategelase ühe onupoja. Lohakusvigu tundus selles raamatus üldse rohkem olevat kui eelmistes, mitmel korral olid tegelaste nimed valed.  
 
Kokkuvõtvalt ei pea antud raamatut ja ka kogu sarja mitte väga kehvaks ning pigem oli asi kaasahaarav ja nauditav, aga kaks asja - vilets peategelane ja kehv lõpp - rikkusid asja minu jaoks suuresti ära.
Teksti loeti inglise keeles
Madis Maasing

Võrreldes sarja esimese raamatuga on see süngem, jõhkram ja lootusetum, aga paraku ka pikem, igavam ja kehvem. Üks asi on see, et enam pole see maailm niivõrd uudne ja põnev kui esimeses osas, ehkki selle seniavamata tahke muidugi paljastatakse omajagu. Aga kõige suurem puudus, mistõttu hetkeks tundus, et teos võib koguni pooleli jääda, on peategelane. Nagu juba eespool öeldud, siis ta hädaldab pidevalt ning lisaks sellele on ta ka kohati lausa uskumatult juhm. Tagantjärele mõeldes oli ta parajalt juhm ka esimeses osas, aga seal see niivõrd veel ei häirinud. Ainus, kes on veel juhmim ja/või irratsionaalsem, on peategelase isa.
 
Aga siiski, mida edasi raamat läks, seda lobedamalt lugemine siiski kulges, küllap harjusin ka pideva virina ja juhmusega ära ning selle ümber toimuv oli piisavalt huvitav ja hästi kirjutatud, et mitte lasta end enam asja suurimatest vigadest morjendada. Lõppude lõpuks, üldmuljena võib öelda, et ehkki kehvem kui esimene osa, ei olnud ta niivõrd palju kehvem, et peaks lausa terve tähekese võrreldes eelmisega maha võtma. Iseenesest ikkagi suhteliselt hea ajaviide.
Teksti loeti inglise keeles
Madis Maasing

Sain "Sõduripoja" triloogia jõulukingiks ja jõudsin esimesega kolmest ühele poole. Tegemist on esimese Hobbi raamatuga, mida üldse olen lugenud ning pole kahtlust, et kirjutada oskab ta hästi ja enamasti päris kaasahaaravalt. Aga nagu eelarvustajad juba korduvalt on öelnud, siis paraku oli ka tüütuid kirjeldusi ja tegevusi. Viktoriaanlik Inglismaa ja Kodusõja-eelne USA, millele oli lisatud tugev aristokraatia ja kuningavõim (a la keiserlik Saksamaa?). Poliitilised intriigid ja nendest tekkinud jamad olid enamuse raamatust kandvamad kui maagia ja tsivilisatsiooni-metslaste kokkupõrge, lõpus ja lõpuks aga pigem vastupidi. Tegelased on tõesti enamjaolt hästi välja joonestatud, ainult et peategelane ise tundus kohati lausa häirivalt juhm või ignorantne, teisal aga jälle üllatavalt nutikas. Nojah, võib-olla oli siin oma osa tema sisemisel lõhestatusel ja maagilise komponendi siira eitamise soovil.    
 
Mõned asjad jäid veel veidike häirima, mistap ka neli. Kõigepealt oli kogu see olustik ikkagi natuke liiga selgelt üle võetud 19. sajandi Lääne ühiskonnast - sellest natuke võõrikum-distantseeritum maailm (vrd GRRM-i teosed ja Euroopa hiliskeskaeg) oleks mulle paremini meeldinud. Ja teose üldine kulg oli ka natuke liiga USA filmindusele omane: alguses suured väljakutsed ja probleemid, asi läheb peategelase jaoks aina masendavamaks ja lootusetumaks ja siis järsku lõpp, mis on ikka väga suhkruselt happy end. Kuigi, kui järele mõelda, siis teatud oomeneid, et kõik ikka päris korras ja tore ei ole (eelkõige peategelase kosumine), puistati ka.   
14.01.2019: Saan muidugi aru, et see pingutatult väga hästi minek raamatu lõpus ennustab ette selle petlikkust järgmistes osades ja ses mõttes on see mõistlik kirjandustehniline võte, aga kui võtta seda raamatut kui ühte tervikut ja mitte sarja üht osa, siis mõjub see kummaliselt ja sobimatult. Vähemalt mind häiris, kui raamatuga lõpule jõudsin. Aga kui edasi lugeda, siis häirib muidugi juba vähem, kui võtad seda mitte enam eraldi teose, vaid pikema sarja esimese osana.
Kokkuvõttes on tegemist päris taheda tükiga, mis ei võtnud sugugi ära isu lugeda ka triloogia järgnevaid raamatuid.
Teksti loeti inglise keeles