Loo peategelaseks on kahekümneaastane TÜ tudeng Johannes Ojamaa, kes Siberis süstamatkal viibides pimesoolepõletikku haigestub ja kaaslaste matkamiskohast eemale komberdades veidra matkaseltskonna otsa satub, kes ta imelisel moel põletikust terveks ravivad... (Eeltoodud sisukokkuvõttele peaks ilmselt lisama, et loo tegevus ei toimu Nõukogude ajal, vaid tänapäeval).
Autor kasutab loos toimuva lahtiseletamiseks juhmivõitu peategelast (Johannes on küll otsapidi ülikooli jõudnud, ent pole just karbi kõige kirkam kriit), kellele õpetatud reisiseltskond toimuvat lahti seletab. Samas on Johannes tegelaskujuna üsna kummaline. Tegu pole nagu autentse tänapäeva Eestis elava kahekümneaastase noormehega, vaid pigem mõnevõrra vanema autori ettekujutusega sellest, milline üks selline isik olema peaks. Mõtleb kogu aeg selfide tegemisele ja nende Facebooki postitamisele jne. Samas kõnepruuk pole tal kohati üldse nagu mingi suvalise ossi oma, pigem selline haritud-irooniline. Pärast taigas kadumaminemist ei huvita Johannest ka absoluutselt lähedaste või reisikaaslaste võimalik muretsemine tema pärast. Lisaks ei maini autor loos kordagi, et mis eriala tudengiga Johannese näol täpselt tegu on.
Peategelasse (kelle vaatenurgast kogu loo toimumist esitatakse) puutuvad asjaolud ja loo liiga äkiline lõpp (täpselt lõpetamatus) ei lase mul sellele "kolmest" kõrgemat hinnet panna, ehkki kirjeldatud visioon paralleeluniversumite arengu kohta on üsna võimas.

Teksti loeti eesti keeles

Erkki Toht

4.01.2018, kell 21:53

Loost küll ei selgu, mis eriala tudeng Johannes on, nagu mainis eelarvustaja, aga kuna tegemist esimese kursuse üliõpilasega, ei saa see kuigi tähtis olla. No lugejal võib-olla oleks huvitav teada ehk. Kriitika poole pealt võin nõustuda Rätsepaga, et lõpp tuli kuidagi kiiresti, aga üldiselt oli see õiges suunas. Ja kuna lugu mulle meeldis, siis minu subjektiivne hinne väljendub viiena.

Teksti loeti eesti keeles

Andri Riid

7.01.2018, kell 23:41

Lugu mõjuks ilmselt paremini, kui autor oskaks päriselt kirjutada. Tegelased pidevalt muigasid (irooniliselt, sardooniliselt), irvitasid, turtsatasid, puhkesid naerma, seda kõike kohtades, kus lõbususeks mingit põhjust polnud. Dialoog oli enamjaolt piinlik. Muid stiiliapsusid a la "tuulehoog keerutas tuulispaska" oli samuti ridamisi.

Teksti loeti eesti keeles

Triinu Meres

21.06.2018, kell 01:30

Väga vähe parem lugu kui "Meie külas nähti imet".
Miinused:
* Arvasin algul, et peategelane on umbes 12. No et "poiss".
Siis selgus, et ta pole laps, vaid siiski tudeng juba. Ent tema mõttekäigud, isegi tema valed, tema jutt ja mõtted oli nii neetult lapsikud, et 12 tundub siiski õigema vanusena.
* "Matkaseltskonna" eristatavaks tegemisega oli natuke vaeva nähtud, aga mitte edukalt. Eristamatu kamp mehi, 0 naist.
* Kindlasti eriteenistused viitsiksid natukenegi tähelepanu pöörata mingile pildile noorukist fb-s uskumatu taustaga. Jap, photoshopid on tänapäeval pingsa tähelepanu all ja keegi ei julge neid avaldada!
* Kõik räägivad (vist mainiti, et vene?) keelt sujuvalt ja probleemideta, k.a. kauge tuleviku universumihävitajast tulnukas.
* Kirjutamistehnika ei ole päris nõrk, aga no puudulik on ta kohe kindlasti - 100 veidrat kohta vähemalt.
* Peategelast tahaks korduvalt ja korduvalt ka jalaga lüüa täiesti ajuvaba kergeusklikkuse ja suvalise pläma "suveülikoolina" tajumise eest.
* Teetegemine oli ka pff. =P
* Tegevustik venis kohutavalt. Sisse oli topitud nii palju korraga teaduslikku, väga pseudoteaduslikku ja absurdselt esoteerilist infot kui sai (inimesed on samas ainest kui tähed? Eeee ... no tänapäeva keemia vaates jah, me oleme kõik universumis suht samadest asjadest, v.a. see osa, mis on millestki muust) ja selle + lookulu loogiliseks tegemise oli jutt nii aeglaseks tehtud, et suur vaev oli teda rida realt lugeda, tahtnuks ikka paar lk vahele jätta.
* kõik ajaülest kirjeldavad jutud on libe tee - alati tekib küsimus, miks see praegune lugu lugema peaks, äkki teeb keegi asja uuesti - ja uuesti - ja uuesti - ja uuesti - ja uuesti - ja uuesti...
Rohkem ei viitsi kirja panna, aga oigeid ja ohkamisi tuli lugemisel veel ette.
Aga plussid:
* Hea lõpp. Peale venitamist ja tuterdamist ometi üks konkreetne selge, vähemate sõnade ja rohkemate mõtetega koht ses jutus!
* osad teaduslikud momendid mõjusid pädevalt. Ma ei tea, kas ka olid, pole minu eriala, aga vähemalt mõjusid nii.
* Intriig on küll üleni absurdne - aga vähemalt mitte halvas mõttes naeruväärne.
Kokku ikkagi - oeh.
Mõtlen natu, kas ma ise nelja aasta eest andsin samaväärsele asjale punkte v? Täiesti võimalik, kusjuures. Mulle võis mõni asi mõjuda tahtliku naljana, mis lugejale täiesti ilmse nõmedusena tundub nt.

Teksti loeti eesti keeles

Reidar Andreson

3.09.2018, kell 14:28

Kui olin pea pool Lannesi jutust läbi töötanud, hakkas tunduma, et jätan pooleli, sest see oli liialt igav ja arusaamatu tšillimine teemal lahedate-sõpradega-matkal. KUID korraga muutus kõik, kui peategelane läbi portaali paralleelmaailma sattus. Siis paranes lugu tunduvalt. Ära kadus omadussõna "igav". KUID selle asemel tuli rabedus. Rumal tudeng käitus kohati totrana ja samas (olles loo alguse ning kirjelduste põhjal täielik põmmpea) suutis mingeid asju lennult taibata. Tasuks veidi parem/usutavam taust peategelasele mõelda ja ülejäänud kuute tüüpi tõsisemaks kujutada, sest nende jutt ja käitumine ei läinud hästi kokku. VÕIMALIK, et jutu mahupiir hakkas seinana ette tulema ja autor tahtis lahedad ideed (mis olid tõesti lahedad ja teose parimaks osaks!) ruttu tegelaste läbi ette vuristada, mistap muutusid dialoogid pigem loenguteks. Kui seda lugu rahulikult veel mudida, saaks kokku suurepärase loo. Žürii antud kõrge koht on mu meelest selle kinnituseks.

Teksti loeti eesti keeles