Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Dan Simmons ·

The Rise of Endymion

(romaan aastast 1997)

eesti keeles: «Endymioni tõus»
Tallinn «Varrak» 2006 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
15
6
2
1
1
Keskmine hinne
4.32
Arvustused (25)

Cantose pikim romaan ja "Endymioni" otsene järg. Saaga kauaoodatud lõpp ja väga võimas lõpp.

Kui "Endymion" oli questi-laadne seiklus rõhuga tehismõistuse üle arutamisel, siis "Rise" on pisut hülgab Cantose senise rütmi ja tegeleb rohkem inimkonna tuleviku ja saatuse uurimisega. Raamatule on omased kogu Cantose pisivead - rohked ja detailsed kirjeldused tehnikast, lahinguist ja maailmadest.

Tegelased... Jah, tegelasi on jälle väga palju ja enamik Hyperioni palverändureist käib lehekülgedelt läbi. Sealhulgas ka "mõnes mõttes" surnud Konsul, Kassad ja Het Masteen. Muudest tegelastest tasuks mainida veel android A.Bettikut, Dalai-laamat ja isa Dure`d.

Romaan on mastaapne ja panoraamne nagu klassikalise ooperi lõpp. Võimas, suurejooneline ning sugestatiivne.Simmons hoiab seitsmesajal leheküljel pinget üleval nii põneva süzheega, uute mõistatuste väljatoomisega, vanade lahendamisega ja (eriti!) Rauli ja Aenea armastusloo kirjeldamisega. Simmonsi (kirjutamis)stiil on jõuline, võimas ja kuidagi eriliselt passionaarne, kirglik...

Isegi fikseerides sündmusi, ei jää ta neis kõrvaltvaatajaiks, vaid edastab neid kriipiva kirega, mängib lugeja paremate tunnetega, pisut piinab teda lahenduse andmise edasilükkamisega ja rõhub lugeja emotsioonidele. Simmonsi leitmotiivid - Armastus ja Surm - on "Rise"`is jällegi erakordselt tugevalt võimendatud. Ilma surmata pole TÕELIST armastust aga armastus on teatavasti Siduva Tühjuse füüsikaline lahendus...

Sisust ei saagi palju rääkida, sest lihtsalt ei tahaks lugemismõnu ära võtta. Cantost loetaksegi ju seepärast, et Ajahaudade ja Shrike`i mõistatusele lahendust leida. Lahendused küll antakse aga mitte detektiivromaani zhanris, kus lugejale kõik seosed ja senitoimunu kandikul ette serveeritakse. Veel kaua tuleb lehekülgi tagasi lapata enda jaoks saaga sisu lahtimõtestada. Vast kõike ei saagi selgeks.

Millega seletada 6 aastast vahet Cantose kirjutamisel? Kas pärast "Falli" Simmons ei kavatsenud enam edasi kirjutada? ja naases vaid raha ja siduva lepingu pärast? Kohati tundub natuke odav Simmonsi võte seletada "Fallis" toimunut teistmoodi lahti ja öelda, et seal lahendusi andnud AI Ummon tegelikult valetas Keatsi kübriidile. Ühesõnaga, kas Simmons juba saaga esimesi osasid kirjutades teadis, kuidas ta asja lõpetab ja oli lugeja eksitamine plaanipärane? Kas ta Hyperioni kirjutades juba teadis, kes ja mis on Aenea? On`s see tegelikult tähtis?

"Rise" on kuradima hea raamat, tegeleb inimkonna saatuse teemadega ja jutustab ühe kõige kurvema ja kirglikuma armastusloo. Inimsuhete kirjeldamisel ei tegele Simmons niivõrd psühholoogiliste aspektidega, kuivõrd inimlikkuse olemuse ja füüsikalise ruumi kooskõla, harmoonia ja puutepunktide otsimisega. Senised teemad - Tehismõistusega seonduvad - pole enam niitugevalt indikeeritud. Vähem on fookuses ka Ajahaudadega ja tulevukus Inimliku Ülemmõistuse ja Tehismõistuse vahel peetav sõda, ajas tagasi põgenenud Kaastunne ja muud senised teemad. Asi on Euroliidule - vabandust - TechoCore`ile ikka, viimase otsutava löögi andmises ja inimese tõelise ettemääratuse ja universumilise saatuse leidmises. Tema parasiitluse lõpetamises ja inimese vabastamises.

Ma ei pea Simmonsit tegelikult väga ulmekirjanikuks. See SF`i ajaloos kahtlemata väga auväärsele kohale paigutuv saaga ei tegele tegelikult ulmega, andke andeks ja saage sellest aru nagu soovite... Jah, butafooriat on siin küllaga, vahest rohkemgi kui tarvis, noh aga ei veena mind Simmons, et kirjutades stiilipuhast Sf-i koos kõigi zhanrireeglitega kooskäiva aksessuaariumiga - kirjutas te tegelikult SF-i. See on selline hardSF, mis pole üldse SF...

Simmons on üks minu lemmikuid aga eelkõige oma kirglikuse pärast. Ja see kirglikus ja hea emotsioonitunne teevad temast ka suurepärase õuduskirjaniku. Kohati läheb "Rise`gi" üsna jubedaks. Aga mitte enam Veristaja pärast.

Aenea - (uus messias?) ühendab endas mitmeid motiive Kristuse legendist, samuti inimese ja jumala laps, andes seega palju ainest mõtisklusiks. Loomulikult pole "Rise" mingil määral kristlust propageeriv, pigem vastupidi, kuigi päriselt Simmons sellele usule vett peale ka ei tõmba. Aenea on Lamia Brawne tütar. Kreeka mütoloogias oli Lamia vampiir. Enne oli ta Zeusi (! - jumala) armuke, kelle Hera pimestas. Lamiast kirjutab ka John Keats...Seoseid kui palju!

Loodan, et Simmons tuleb Cantose teema juurde veel tagasi. Võimalusi pakub "Rise" selleks küllaga, sest ikka veel pole kõik lõpuni selge. Aga, kas sellise ainese juures (inimene, univesrum ja armastus) saabki üldse kõik kunagi lõpuni selgeks?
Teksti loeti inglise keeles

Väga raske on midagi öelda sellise raamatu kohta.Minu käes olev soomekeelne 800-lehekyljeline väljaanne sisaldab ajas ja ruumis edasi-tagasi hyppamist,ääretut vägivalda,armastust,mis yletab ajapiirid....Seda loetelu vöiks jätkata veel pikalt.Saladused(enamus neist)saavad lahenduse,selgub Shrikeì päritolu jne.Vääriline löpp sellisele teostesarjale.Viis,sest kymmet ei saa panna.
Teksti loeti soome keeles

Vapustav küll, aga väikeste pettumustega. Miks küll? küsibu nüüd mõni tõsine fänn.Eh, need lunastuslood ja messiasõnumid on ära tüüdanud... Jälle üks noor-ilus-armas kannatav kangelanna, kelle surm kõigile-kõigile heaolu algust kuulutab. See, et Raul on iroonilisevõitu kallakuga tegelinski, mahendab veidi nimetet paatost, kuid sisuliselt midagi ei muuda. Kahju.Tulevad meelde Castaneda "lendajad" ("The Active side of Infinity", aga see pol ulme), "Matrix" muidugi kah (aga see pole raamat). Pole midagi uut siin ilmas...No mida ma siis veel virisen? Jah, ega enam ei taha lugeda raamatut, mille tegelaskujud tegutsevad piinlikust tekitavalt "valesti". Nagu Venetsueela ja Mehhiko seepides. Kaasa ja sisse elamise asemel tuleb (häbi)puna palgeile, osavast literatuursest maailmapildiandmisest hoolimata jätad lehekülgi vahele, ikka piinlemas küsimusega: mispärast nad, lollikesed, peavad just niimoodi toimima. Ja kaastunne jääb kohe üldse tulemata. "Oidipust" või mõnd muud antiiktragöödiat sirvides on parem tunne - asjalood on paratamatud, kõik annavad endast parima. Ka suured ulme-epopöad on vahetevahel andnud võimaluse Kangelastele kaasa elada ("voh, on ikka kõva sell!"). Kuid kaasaegne realistlik kirjandusilm oma võluvate antikangelastega on ammu kangelasfantastikale käpa peale pannud. Ja ega seal midagi eriti kaotada olnudki..."Endymioni tõus" tekitab kahtepidi tundeid. Ühelt poolt on see väga lihtsameelse karakterite ja süþee-arendusega romaan, stiililt sama, mis tetraloogia kolmaski osa - melodramaatiline. Teisest küljest viiakse esitatava maailmapildi arendus lõpuni, uude ajastusse - meisterlikult. Peab tunnistama, et enne lisamaterjalide (proffessionaalsete kriitikute ja toimetajate sõnavõtud, n.ö asjatundjate kontekstiteadlikud mõttevälgatused) läbitöötamiseta seda arvustust lõpetatuks lugeda ei saa...
Teksti loeti vene keeles

Seda raamatut lugemata jätta oleks ilmne kuritegu enda kallal, võttis korralikult hinge kinni ja mõtted lendama. Esimeste osade põhjal sellist lõppu eriti oodata küll poleks osanud, aga lõpp on VÕIMAS!
Teksti loeti inglise keeles

Tippteos. Kolossaalne, aga inimlik. Olen algaja ulmelugeja, võib-olla just sellepärast avaldas see teos mulle erilist muljet. Loodan, et kunagi luuakse tehnoloogia, mis annaks sellest raamatust (ja miks mitte tervest sarjast) teda vääriva filmi teha.
Teksti loeti inglise keeles

Endymioni Tõusu läbinuna jääb mul üle ainult nõustuda sellise gigandiga nagu Iain M. Banks: "The Density and complexity of ideas ... is truly astonishing" Ma poleks paremini kogu asja kokku osanud võtta. Simmons on kirja pannud klassika, mis oma suursugususelt ei jää alla parimatelegi epopöadele. Loo keerukus ning oskus kõik segadus siduda lõppeks kokku suurepäraseks koosluseks - see on oskus, mida ei saa iga autori kohta öelda. Kui keegi küsiks minu käest parimat teadusliku fantastika autorit, vastaks ma kõhkluseta Simmons (vähemalt praegu).Kogu maailm ning sinna sisse põimuvad erinevad jutulõimed liituvad võimsaks energiajoaks, mis lugejasse imbub ning saanud valgustatuse osaliseks ei ole ta enam see, kes ta oli eile. Taoline teos nihutab hinnanguskaala latti võibolla et isegi liiga kõrgele - järgmiseid teoseid hakkad paratamatult võrdlema parimatega ning pettumus on seda kergem tulema.
Teksti loeti inglise keeles

Tuleb ühineda eelkirjutajate suhteliselt üksmeelse arvamusega - võimas! Päris kindlasti parim nelja osa seast - nii tempokuse kui ka fantaasia/ uudsete ideede pärast. Nii emotsioone kui SF-i!

Taoline ettekujutus inimkonna arengust - kuidas ületatakse tähtedevaheline tühjus - on minu jaoks väga huvitav ja paeluv.

Üllatusi oli piisavalt - ja enamikku neist ei arvanudki ma ära! Kuigi tagantjärele - vihjeid oli küllaga, aga sel hetkel oli jutul suur tempo sees ja ei suutnud selle kõrvalt eriti aimata pööranguid.

Kuna see oli esimene 4 raamatu seast, mida lugesin originaalkeeles (ei jõua ju ära oodata, millal lõpuks see ka maakeelde jõuab, uudishimu!), siis oli huvitav oletada, millise ingliskeelse termini taga tuttavam eestikeelne termin võiks olla. Andis põnevusele ehk üht-teist juurdegi.

Teksti loeti eesti keeles

Pärast enam kui kolme aasta pikkust ootamist on ta siis lõpuks maakeeles olemas, ostetud ja läbi loetud. Oli täpselt nii hea, kui oodatud. Ka mul kulus lugemiseks suht pikk aeg-umbes kaks nädalat, " Endymioni" lugesin nii nädalaga läbi. Jah, " Tõus" oli võimas ja tore. Simmonsile iseloomulikult sisaldas romaan kõikvõimalikke metakirjanduslikke võtteid, näiteks Veristaja ilmumine dalai-laama peole, mis meenutas vägagi Edgar Allan Poe " Punase surma maski" ja oli ilmselt gootilikem stseen romaanis. Lugedes tekkis huvitav paralleel Pullmani " Tumedate ainetega"-mõlemas sarjas räägitakse peaaegu müütiliselt heroilises stiilis võitlusest kiriku ülemvõimu vastu ja pakutakse alternatiivina kristlusele mingi müstiline nähtus, mis seostub armastuse ning teise positiivsete tunnetega-Pullmanil on selleks Põrm, Simmonsil Siduv Tühjus. Ja veel-sentimentaalsust ma üldiselt ei salli, ent käesolevas romaanis paistab see omal kohal olevat. Simmons kasutab kohati sarnaseid võtteid, mis näiteks Bradbury ja Gaiman, ent see, mis mainitute tekstid imalläägeks muudab, on temal tõeliselt hingeminev. Võib-olla sellepärast, et Simmons ei sentimentaalitse sentimentaalsuse enda pärast, see on tal rakendatud mingi olulisema eesmärgi ( inimkonna areng, vabadusvõitlus kurjade jõudude vastu, armastus ja eneseohverdusvalmidus) teenistusse. Mis puutub romaani hüpoteetilisse ekraniseerimisse kunagi kauges tulevikus, siis jah-praegune näiliselt täiuslikkuse saavutanud eriefektindus pole selleks vist veel võimeline. Püüdsin romaani lugedes kujutleda, et milline Heidikute Biosfäär ekraanil välja näeks, ent mitte ei suutnud. Veel kord sentimentaalsuse juurde tagasi pöördudes peab mainima, et Simmonsi tegelaskujud on äärmiselt sümpaatsed, mis teeb neile kaasaelamise suhteliselt lihtsaks.
Teksti loeti eesti keeles

Alustaks virisemisega - enamik ulmekirjanikke ei saa hakkama ajaga. Ükskõik mis butafooriat välja pakutakse, osutub aeg lõpuks lapitekiks, mis allub mitte aja, vaid lapi seadustele - et lappi saab voltida, laskmata end segada põhjuslikkusest. Teiseks tundub anglo-ameerikas meelelahutuses levivat mingi ajumädaniku piirid ammu ületanud vajadus panna millalgi Hea ja Paha teineteist pehmeks klohmima, sealjuures nii, et Hea võidab sõltumata mingitest füüsilistest või muudest eeldustest (olevus, kes on võimeline 200G-ga ringi jalutama, saab rusikavõitluses inimeselt lüüa!). Kolmas häda on iseenda tursaks rääkimine. Et maht maksab, tuleb pundil veel kusagil kolkakülas üks kontsert anda. DS oskab sedagi nii teha, et neelad selle alla ja on isegi põnev, kuid kui Hyperionis moodustasid killud kireva mosaiigi, siis Endymioni seiklustes lükitakse kui palvehelmeid niidile ja sa leiad end palvetamas, et autor ometi ninali ei käiks... Neljas häda on deus ex machina - nähtus, mida ma tõsiselt vihkama olen õppinud. Loed ja loed ja avastad, et lehekülgi napilt järel - mingil hetkel saad aru, et nüüd ei saa enam lõppu muidu kokku, kui tuleb jumalad mängu tuua. Ja eks seegi tekitab pisut pettasaanud tunned - no hea küll, oli kuradi hästi kirjutatud, kuid tegelikult, vaatamata läbielatud ohtudele, ei teinud tegelased suurt midagi, mis lõpplahendusele lähemale viiks, sest Jumalate Sõda käib mujal ja muude vahenditega. Nii et vaatamata sellele, et lugu oli vägev ja hingeminev, jäi pisut pettasaanud tunne, sest traagelniidid paistsid igast august. Mina loodan, et järge ei tule. Lihtsalt see lugu on otsa saanud. Samas... oskaks ise nii kirjutada!
Teksti loeti eesti keeles

Rikun rea ja panen nelja. Mitte et raamat halb oleks, kaugel sellest. Aga iga kumm venib välja, kui seda liialt venitada.
Teksti loeti eesti keeles

Kõik hea ja õige on juba eespool öeldud. Ja mina alles liiga pahviks löödud, et korralikult sõnu ritta seada.
Teksti loeti eesti keeles

Alustaks kah virisemisega. Ausalt öeldes mind mõnevõrra häirib, kui hakatakse tõsise näoga rääkima, et armastus on mingi universumit koos hoidev energia vms. Analoogiline tõrge tekkis mul näiteks ka Charles de Lint`i "Kusagil lennata" lugedes - muidu igati hea raamat, aga oli`s seda nüüd vaja?

Teine häda tuleneb mitte romaanist endast, vaid sellest, milliste vahedega sarja osad eesti keeles ilmusid. Esialgu ei tahtnud tegelased ja varasema sündmustiku üksikasjad kuidagi meenuda ja hetkeks tekkis isegi tunne et peaks asja pooleli jätma ja kõik eelmised osad uuesti üle lugema. Õnneks läks see tunne esimese sajakonna lehekülje jooksul siiski üle.

Aga olgu nende puudustega kuidas on, romaani voorused (mida eespool on juba küllaga loetletud) kaaluvad need kuhjaga üles. Omalt poolt lisaksin veel, et mulle kangesti meeldis, kuidas Simmons oli TehnoTasandi alguse tänapäeva paigutanud. Näiteks siinvõib igaüks isiklikult tutvuda esimeste TM`dega, keda mainitakse romaani eestikeelse väljaande leheküljel 350. Digitaalne evolutsioon on alanud! :)

Teksti loeti eesti keeles

Panen hindeks "nelja", sest lugemine kulges vahepeal vägagi vaevaliselt. Ja väga heade raamatute puhul ju nii ei juhtu? Samas, ehk saab sellest "neljast" kunagi "viis", näiteks teistkordsel lugemisel?

Negatiivse poole pealt jäigi sellest loost meelde see meeletu nämmutamine, mis algas Rauli saabumisega T`ien Shanile leheküljel 317 ja lõppes sealt lahkumisega nii umbes-täpselt kakssada lehekülge hiljem... Ei istunud mulle see planeet ja selle budistliku olustiku kirjeldus. Isegi Tehnotasandi tekkimise lugu sumbus selle vahu sisse ära.

Teisalt, positiivse külje pealt väärib esile tõstmist just seesama argumenteeritud selgitus, miks tekib "paha", parasiteeriv tehisintellekt. Muidu vast ei usukski...
Samuti oli hea idee, et inimesed ei peaks maailmaruumis uute maailmade leidmisel neid elu eest maasarnastama vaid võiksid pigem ennnast geneetiliselt moondada, et "võõrastes" maailmades kohastuda.

Kokkuvõtteks, igati hea sari, kuid sarnaselt Antsuga leian ma, et siinkohal võiks punkti panna ning loodetavasti järge (või eellugu) ei tule.

Teksti loeti eesti keeles

Äkki ma kunagi leebun, aga praegu tundub mulle küll see raamat talumatu jampsimisena. Mida osa edasi, seda hullemaks läheb. Ilmselt Simmonsit enam ei loe.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei oleks väga kuri raamatule tervikuna, aga lõpplahendus ja selle ühe osa juba väga pikalt etteaimatavus olid küll masendavad. Aetud traagiliseks ja samas vängelt magusaks.
Teksti loeti eesti keeles

miinusega kolm, sest tükati siiski loetav, kuigi kohutavalt igav. ning jääb rahuldava piirile ka tänu kaasarvustajatele, kes jaksanud hullema kõntsaga tegeleda ning selle olemasolu minugi jaoks jälle teadvustanud.

sama asja kohta võib öelda ‘autor on mõned otsad lugejale mõtisklemiseks lahti jätnud’ või siis ‘autoril on kadunud ettekujutus, mida kokkukirjutatud jamaga peale hakata’. kumma kasuks otsustada, on suuresti subjektiivne ja ma ei hakka salgama, et mulle tundus õige pigem see teine. sest autoril on õnnestunud enda, jutustajaisiku(te) ja tegevuse vahele tekitada just selline (postmodernistlik?) nihe, mis mulle suuresti närvidele käib. hea küll, on reljeefseid sündmusi ja tundeid, aga mulje rikutakse ära miskite mõttetute paugutamistega või siis kümnete lehekülgedega, mis täidetud filosofeerimisele pretendeeriva lobaga. ning mida kuradit on peale hakata kõiketeadvate, kõikjalviibivate ja peaaegu et kõikesuutvate kangelastega? ei muud, kui paigutada nad keskkonda, kus nende omni-omadused ei töötaks. ainult et loogikat pole teosest mõtet otsidagi.

kasutatud võtted on tõsitüütud. see, kuidas oleviku ja mineviku eristamise miskil hetkel ununeb. vaatepunkti hüplemine, mille põhjendatus jääb küsitavaks. palju mõttetuid planeete, palju mõttetuid kõrvaltegelasi – ehh, see käis lausa spegiaalselt närvidele, kui on pool lehekülge nimesid ja ‘ning veel viibis seal umbes nelisada olendit’. kusjuures järgmisel hommikul saavad nad jälle kokku, jälle need nlikümmend nime koos tiitlitega.

kaks köidet endymioni kahjustasid oluliselt head muljet, mis oli jäänud hyperionidest. need avaköited intrigeerisid ju küll – et mida on autoril öelda, kui ta kord juba nii mastaapsed dekoratsioonid on üles seadnud. magu selgus, ei olnud tal öelda midagi.

Teksti loeti inglise keeles

Kolmanda raamatu lõpus olin vaimustuses ja ei jõudnud kuidagi neljanda ilmumist eesti keeles ära oodata. Ja pettumus missugune.No ei jõua ära viriseda: süzhee lohiseb, nagu mehhiko seebikates, lahendused on jäetud täiesti ettearvatult viimastele lehekülgedele ja jäävad seetõttu poolikuks. Esimeste osade hiilgav sci-fi muutus viimases osas ootamatult fantastikaks, mis kogu saagat tervikuna hinnates ei ole andestatav.Jääb mulje, nagu oleks autoril lihtsalt mõte otsa saanud ja viimane osa lepingulise kohustuse täitmiseks valmis visatud.Kes veel lugenud ei ole, ei soovita ka. Hyperionid ja esimene Endymion on liiga hea kogemus, et lasta viimasel vesi peale tõmmata.
Teksti loeti eesti keeles

Dan Simmons on mees, keda paljud loevad elavaks klassikuks ning "Hyperioni Cantose" sarja viimane osa "The Rise of Endymion" ainult kinnitab seda.

Lugu hakkab pihta in medias res: Raul Endymion, romaani nimi ja minategelane istub pahuralt Schrödingeri munas, mis on teatavat sorti eksootiline ja psüühiliselt piinarikas hukkamisvahend. Endymion ise pakub nõnda veidra vahendi selgituseks välja võimalust, et surmalemääratud mehena võib ta äkki midagi vajaliku välja lobiseda kuna kaotada pole ju midagi. Kõik on väga valesti läinud ja enam-vähem kogu raamat selgitabki mis on valesti, miks on valesti ja kuidas ta sinna munasse sattus.

Mõnes mõttes tühistab see lugu osaliselt eelnevates Cantose osades räägitu tehes seda õnneks nõnda, et kokkuvõte on rahuldustpakkuvam ja rohkem terviklikum. Selgub, et suur osa varasemast loost on kantud vaatenurgast kus ei lugejal, ega jutustajal pole täieliku pilt sündmustest, samuti toetuti paljuski faktidele, mis tegelikkuses osutusid valedeks.

Nagu eelnevateski Cantose osades on läbivaks teemaks inimkonna eksistentsiaalsed probleemid, kuhu on lisatud ka viimase loomingu -- tehisintellektsi kasvu ja olemisraskused. Mis tähendab olla inimene? Kus me oleme ja miks me oleme on tõenäoliselt kogu loo võtmeküsimused.

Nagu näha on suur osa loost filosoofilis-religioosse taustaga ja Simmon ei proovi seda ka varjata. Loo ühete võtmetegelast Aeneat võrreldakse viimase vastuseisut hoolimata messiasega ning seda täiesti põhjendatult. Viited erinevatele usunditele on samuti liiga ilmsed, et neid ignoreerida. Tehisintellektide olemus ja ambitsioonid põimuvad samuti kogu selle teemaga üsna sujuvalt. Ning loomulikult on platsis ka tundmatud suurused, ked Aenea kutsub "lõvideks, tiigriteks ja karudeks".

Kogu lugu on üles ehitatud vanade heade kosmoseooperite võtmes. Külastatakse ohtralt erinevaid planeete ja kohtutakse veidrate tegelastega. Ometi erinevalt mõnedest muudest sama žanri lugudest ("Tähesõjad" näiteks tulevad kohe meelde) ei teki hetkekski tunnet, et kogu teadaolevas universumis eksisteerib vaid käputäis tegelasi, kes siis vahetpidamata erinevatel planeetidel juhuslikult kokku põrkavad. Kuigi sellest pole ka selles raamatus täielikult mööda saadud on õnneks mängus terve hulk ettekuulutusi ning tulevikunägemusi -- ükski kokkusaamine pole juhuslik, vaid doominokivikeste näiliselt sujuv järjestikune langemine on aastatepikkuse paigutustöö tulemusena saavutatud.

Ometi ei ole muidu peaaegu veatu lugu ka ilma miinusteta: osa sündmustearenguid tunduvad olevat pingutatud ning oleks justkui soovinud areneda sootuks seises suunas, palju on lõpuni läbimõtlemata kohti ning kasutamata (väärkasutatud) võimalusi. Viis tuleb ainuüksi loo toore võimsuse tõttu ning on suure ja pika miinusega.

Teksti loeti inglise keeles

Mulle meeldis ka viimane osa, aga nagu paljudele eelarvustajatelegi, siis oma koguvõimsuse tõttu ja mitte ilma reservatsioonideta. Aga ka negatiivsed küljed on juba piisavalt välja toodud, nii et lisada ei ole eriti midagi. Kui, siis ehk seda, et TehnoTasandi lükkamine kogu täiega Pahade sekka, mida Hyperionides ikkagi ju polnud, jättis natuke pettumusvalmistavalt mustvalge tunde; et ikkagi lõpuks läks kõik selliseks mustvalgeks "hea võidab, paha kaotab" muinasjutuks. Muidugi, tulevase järjega oleks võimalik kõik taas pea peale pöörata ja kirjutada näiteks sellest, kuidas ka "lõvidel, tiigritel ja karudel" on mingid eriti õelad ja pahatahtlikud plaanid, aga ilmselt on tõesti parem, kui see lugu lõppeb "Endymioni tõusuga", sest asja devalveerimise oht on ilmselge.
Teksti loeti eesti keeles

Sari laskub lauges joones. Kui raamatu alguses jätkuv igav maailmade kataloog ja Super-Tiibet oleks edasi veninud, siis oleks pidanud kolme panema - aga see puust tehtud Dysoni sfäär oli juba päris tore, nii et las siis olla nõrk neli. Ilma maagiata (olgu, ergide ja tõkkeväljadeta) seda muidugi koos ei hoia.

Muidu kummitavad viimast romaani samad puudused, mis teist ja kolmandatki ja lugupeetud kaasarvustajad on neile ka ülal tähelepanu juhtinud. Et siis minategelane käitub kohati nagu Mehhiko seebika kangelane, kõiksugused rusikavõitlused raudinimestega võiksid ära jääda ja üleüldse kipub jutt Universumit koos hoidvast armastusest pisarakiskujaks. Omalt poolt lisaksin veel sarjale tüüpilise loogikavea - kui Siduva Tühjuse kaudu sidepidamine oli Tasandile suletud, siis mille kaudu üle sadade planeetide laiali pillutatud ristikuju-parasiidid omavahel suhtlesid, kui Tasandi "füüsilised elemendid" neisse paigutati...? Veel on näiteks huvitav küsimus, et kui tüdrukut piinati selleks, et teda keldrist minema siirduma panna ja siis kõiksugu aparaatidega seda protsessi jälgida, siis kas sama ei oleks võinud olla ka Schrödingeri kassipuuri eesmärk? See võimalus ei tule muidugi pähe kerge intellektipuudega peategelasele, kuid paistab, et mitte ka autorile.

Plussi poolele võib kanda veel paar suurepärast üksikstseeni. Esimene on õhuookeanis hiigelpilvede vahel enne tormi ja peategelase allaneelamist. Teine on siis, kui peategelane äärepealt tellingutelt alla kukub. Need neli või viis lehekülge on puhas kuld. Ülejäänud 730 kohta sama väita kahjuks ei saa...

Teksti loeti eesti keeles
x
Madis Maasing
15.06.1984
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kirjutatud kahtlemata hästi ja autorile omases võtmes. Aga häiorima jäid mõned asjad, kõige enam vast see, et miks ikkagi olid aadlikud veendunud, et roheline tuleb lihtsalt ära keelata ja asi vask, isegi kui ilmselt pidi neile varasemast ajast, vähemalt juhuslikust empiirikastki selge olema, et antud värviga asjal on oma vägagi praktiline ja kasulik mõte. Ei olnud ju rõhuv enamus baltisakslasi ka lihtsalt stereotüüpsed "kurjad mõisnikud", kes muust ei mõelnud, et kuidas saaks talupoegi paremini peedistada. Noh, selles loos aadlikke lihtsalt ei huvitanud lihtrahva toimetamised kuigivõrd, aga see ei tundu ka päriselt toimiv ühiskonnakorraldus, sest feodaalsüsteemis on aadlikul vaja tegelikult vägagi, et tema talupojad eluga suht hästi toime tuleks, et nad suudaks nii end kui ka aadlikke ülal pidada. Jobusid muidugi on, aga ma ei kujuta hästi ette, et see süsteem oleks saanud kirjeldatud viisil mingil planeedil nõnda toimida. Aga üldiselt, eks sääraseid loogikavigu (mis võivad olla ka suibjektiivselt ülevõimendatud), võib kindlasti leida ka paljudest teistest juttudest. Ja üldiselt ikkagi hea tunne ja elamus, usutavad karakterid jne. Seega, "4".
Teksti loeti eesti keeles

Vana kooli ulmejutt, mis ilmselt meelega mõjub, nagu oleks kirjutatud 20. sajandi keskpaigas. See on aga ka loo peamine nõrkus, vähemalt minu silmis, sest ühelt poolt on ju selline lähenemine mõnikord täiesti tore ja muhedalt anakronistlik, siin jäi see asi aga kuidagi lamedaks pigem. Et nagu oli kokku seotud tänase maailma sotsiaalpoliitiline olustik ja siis mindud tulevikukujutluses 50 aastat ajas tagasi.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algas korralikult, aga kusagilt poole pealt hakkas maha käima ja muutus tõepoolest üha ebaloogilisemaks. Seetõttu lõpuks kuigi head tunnet ega muljet ei jäänud. Paraku.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav idee, esitus ka üleelatav, aga mitte ülemäära meeldiv. Aga lugu jättis siiski lõppeks päris hea tunde.
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa hästi kirjutatud lugu, ja lausa maagiline alternatiivajalugu allakäivast, aga maagiliselt laetud aadlisoost 20. sajandi II poole Euroopas. Kohati tundus asi siiski veidike kohmakalt kirja pandud, vahest oleks tulnud teksti veel veidi üle toimetada-sättida. 
Teksti loeti eesti keeles

Nagu taas eelpool öeldud: hästi kirjutatud, aga ulmet sisuliselt pole. Võiks tõesti olla mingi polaarjoonetagune kolkaküla sajandi  eest, kui paar asjakest ära muuta. 
Teksti loeti eesti keeles

Säärane ülevõlli(?) küberpunk, mis mulle ei istu. Ja ka see totter släbgitamine, et ei saa kohati pooltest sõnadest aru, mida need peaks tähendama. Aga kindlasti läheb rohkem arvutiseerunud-moderniseerunud inimestele rohkem peale. Ideed ja mõtet ju täiesti oli.
Teksti loeti eesti keeles

Jäi kuhugi "3" ja "4" vahele minu jaoks, aga et tõmbas ikkagi suhteliselt hästi kaasa, oli huvi, et mis siis ikkagi täpselt saab, siis olgu siin kõrgem hinne.
Teksti loeti eesti keeles

See lugu oli endagi üllatuseks antud kogumikus kõige kaasahaaravam, kuigi üldiselt igasugune küber- ja muidu-punk (kirjanduslikus mõttes) päris minu tassike teed pole.
Teksti loeti eesti keeles

Nagu juba öeldud: hästi kirja pandud, aga ulmet sisuliselt pole. Kui paar ebaolulist komponenti ära võtta, Võiks olla vabalt tõesti mõne II maailmasõjas kannatanud piirkonnas toimunu ilukirjanduslik edasiandmine. 
Teksti loeti eesti keeles

Selle looga on ilmselt nii, et kas klikib või ei kliki ehk kas seerobustne ja must kassihuumor läheb peale või mitte. Mulle väga ei läinud. 
Teksti loeti eesti keeles

Kahtlemata tugev lugu, aga päris lemmik Täheaja juttude seast siiski polnud. Aga ega aurupunk pole ka kunagi mu lemmikžanr olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Kahtlemata hea, huvitav ja kvaliteetne kirjandus. Minu jaoks jäi kõikuma maksimumi ja "nelja" piiril. Kuna aga enamik hindeid on niikuinii maksimumid, siis olgu pealegi pall madalam. Mõned loogikavead hakkasid häirima, eelkõige see, et kuidas peale selle ühe hiinlase keegi teine (USA, NL) tulnukate vastust ei kuulnud; ei tundunud kuidagi loogiline.
Teksti loeti inglise keeles

Tegemist on Jamaica päritolu kirjaniku neljanda romaaniga ning esimesega, mida saab pidada ulmeliseks. Teos kubiseb Aafrika mütoloogiast ja vastab hästi moodsa fantaasiakirjanduse (ehk siis fantasy) standarditele. Autor ise on naljatades nimetanud teost ka Aafrika "Troonide mängu" avateoseks ja teatud paralleele kindlasti ka tõmmata saaks. Kuid teose oluliseks, võib-olla isegi lõppkokkuvõttes olulisimaks mootoriks olev "väikeste inimeste" sissekiskumine trooniheitlustesse ja tõdemus, et lõpuks jäävad kannatajateks eelkõige ikka kõige vaesemad ja viletsamad, kel lõpptulemusest tegelikult sooja ega külma pole, on mõistagi liig üldlevinud troop, et selle baasilt asuda seda kirjatööd ainuüksi GRRM-iga siduma. Ja lõppude lõpuks jääb toosama ülioluline sündmuste käimalükkaja teoses üpriski tagaplaanile ja keskendutakse eelkõige minategelase erisugustele seiklustele mööda fiktiivset (Ida?-)Aafrikat, kus ta kohtub mitmesuguste vähem ja rohkem üleloomulike olenditega, elab üle (sageli napilt) mitmesuguseid ja enamasti sünknegatiivseid katsumusi ning korjab selle jooksul endale kaugelt rohkem vastaseid kui sõpru; mitte viimases järjekorras oma liigterava keele tõttu. Üleüldiselt võib öelda, et asi on kirjutatud päris hästi ning tihti lausa kaasahaaravalt, nii et esialgu tekkinud tugev võõristusefekt (sisu ja laad erinevad päris tugevalt Lääne ulme/fantaasiakirjandusest) hajus nii umbes kahe-kolme peatüki järel. Peategelane on kahtlemata "ebausaldusväärne jutustaja" ning veelgi enam, tema jutustusviis sarnaneb vägagi muinasjutu- ehk muistndivestja omale, kusjuures kohati pakub ta isegi välja erinevaid versioone, mis ühes või teises loos juhtus, jättes sealjuures otsad lahti, mis siis on tõde või tõepärasem. Ja nagu teame, on see omane tihti ka näiteks Euroopa müüdivaramule, et ühest ja samast loost võib olla mitu ja üksteisest suhteliselt erinevat versiooni. Ent siiski, liiga häguseks või ebamääraseks see kogu asja siiski ei muuda, sest reeglina esinevad need ebamäärasused siiski pigem detailides. Teose suurimaks plussiks lisaks ladusale sulejooksule oli minu jaoks kahlemata Aafrika mütoloogia ja selle üleloomulike olendite huvitav tutvustamine ja esitamine. Mis aga tugevasti häirima hakkas, oli tegelaste äärmine jõhkrus ja brutaalsus, mis puhuti andis silmad ette GRRM-le endalegi, ning mille tulemusena oli enamikule tegelasist küllaltki raske kaasa elada. Jah, suuremale osale oli võimalik leida mitmesuguseid lunastavaid momente ja motiive. Aga sellest hoolimata jäi kummitama tunne, et sageli oldi ebavajalikult julmad ja jõhkrad ning kõrgemaid motiive stiilis "usk, lootus, armastus", oli küllaltki raske (kuid mitte võimatu) ridade vahelt tuvastada. Küllap oli siin suur osa minategelase suhtumises, kelle üleelamised ta kogu maailma suhtes äärmiselt kibestunuks ja pettunuks tegid. Kokkuvõtteks hindaks asja aga nelja tähekesega viiest, sest ehkki mitte päris minu maitse, on tegemist kahtlemata omapärase, huvitava ja hästi kirjutatud asjaga.  
Teksti loeti inglise keeles

Sarja viimane osa seletas ära, miks ni peategelane kui ka tema isa teises osas eriliselt juhmid ja ebausutavalt käituvad olid, aga tagantjärgi ei muuda see lugemiselamust ja -muljet siiski kuidagi paremaks. Hullemgi veel, peategelane on enamiku käesolevast raamatust eriti staatilises seisundis ning süžee-tegevustik venib tõesti lubamatult pikaks.  
 
Postiivse poole pealt tuleb siiski märkida - nagu ka kogu ülejäänud triloogia puhul - huvitavaid ja värvikaid kõrvaltegelasi (kaasa arvatud eelmainitud deus ex machina), hästi ülesehitatud maailma ning autori jutustusoskust, mis suutis ka ülimalt aeglaselt kulgeva narratiivi enam-vähem söödavaks teha.    
 
Paraku muutis asja minu jaoks halvaks lõpplahendus - sellest ka hinne, mis ei peegelda mitte ainult konkreetselt Sõduripoja raamatu 3. osa, vaid kogu sarja üldist lugemismuljet. Eriti viimased leheküljed olid ikka väga absurdselt ja ülevõlli õnnelik lõpp ning pealegi tundub, et autor unustas sujuvalt ära peategelase ühe onupoja. Lohakusvigu tundus selles raamatus üldse rohkem olevat kui eelmistes, mitmel korral olid tegelaste nimed valed.  
 
Kokkuvõtvalt ei pea antud raamatut ja ka kogu sarja mitte väga kehvaks ning pigem oli asi kaasahaarav ja nauditav, aga kaks asja - vilets peategelane ja kehv lõpp - rikkusid asja minu jaoks suuresti ära.
Teksti loeti inglise keeles

Võrreldes sarja esimese raamatuga on see süngem, jõhkram ja lootusetum, aga paraku ka pikem, igavam ja kehvem. Üks asi on see, et enam pole see maailm niivõrd uudne ja põnev kui esimeses osas, ehkki selle seniavamata tahke muidugi paljastatakse omajagu. Aga kõige suurem puudus, mistõttu hetkeks tundus, et teos võib koguni pooleli jääda, on peategelane. Nagu juba eespool öeldud, siis ta hädaldab pidevalt ning lisaks sellele on ta ka kohati lausa uskumatult juhm. Tagantjärele mõeldes oli ta parajalt juhm ka esimeses osas, aga seal see niivõrd veel ei häirinud. Ainus, kes on veel juhmim ja/või irratsionaalsem, on peategelase isa.
 
Aga siiski, mida edasi raamat läks, seda lobedamalt lugemine siiski kulges, küllap harjusin ka pideva virina ja juhmusega ära ning selle ümber toimuv oli piisavalt huvitav ja hästi kirjutatud, et mitte lasta end enam asja suurimatest vigadest morjendada. Lõppude lõpuks, üldmuljena võib öelda, et ehkki kehvem kui esimene osa, ei olnud ta niivõrd palju kehvem, et peaks lausa terve tähekese võrreldes eelmisega maha võtma. Iseenesest ikkagi suhteliselt hea ajaviide.
Teksti loeti inglise keeles

Sain "Sõduripoja" triloogia jõulukingiks ja jõudsin esimesega kolmest ühele poole. Tegemist on esimese Hobbi raamatuga, mida üldse olen lugenud ning pole kahtlust, et kirjutada oskab ta hästi ja enamasti päris kaasahaaravalt. Aga nagu eelarvustajad juba korduvalt on öelnud, siis paraku oli ka tüütuid kirjeldusi ja tegevusi. Viktoriaanlik Inglismaa ja Kodusõja-eelne USA, millele oli lisatud tugev aristokraatia ja kuningavõim (a la keiserlik Saksamaa?). Poliitilised intriigid ja nendest tekkinud jamad olid enamuse raamatust kandvamad kui maagia ja tsivilisatsiooni-metslaste kokkupõrge, lõpus ja lõpuks aga pigem vastupidi. Tegelased on tõesti enamjaolt hästi välja joonestatud, ainult et peategelane ise tundus kohati lausa häirivalt juhm või ignorantne, teisal aga jälle üllatavalt nutikas. Nojah, võib-olla oli siin oma osa tema sisemisel lõhestatusel ja maagilise komponendi siira eitamise soovil.    
 
Mõned asjad jäid veel veidike häirima, mistap ka neli. Kõigepealt oli kogu see olustik ikkagi natuke liiga selgelt üle võetud 19. sajandi Lääne ühiskonnast - sellest natuke võõrikum-distantseeritum maailm (vrd GRRM-i teosed ja Euroopa hiliskeskaeg) oleks mulle paremini meeldinud. Ja teose üldine kulg oli ka natuke liiga USA filmindusele omane: alguses suured väljakutsed ja probleemid, asi läheb peategelase jaoks aina masendavamaks ja lootusetumaks ja siis järsku lõpp, mis on ikka väga suhkruselt happy end. Kuigi, kui järele mõelda, siis teatud oomeneid, et kõik ikka päris korras ja tore ei ole (eelkõige peategelase kosumine), puistati ka.   
14.01.2019: Saan muidugi aru, et see pingutatult väga hästi minek raamatu lõpus ennustab ette selle petlikkust järgmistes osades ja ses mõttes on see mõistlik kirjandustehniline võte, aga kui võtta seda raamatut kui ühte tervikut ja mitte sarja üht osa, siis mõjub see kummaliselt ja sobimatult. Vähemalt mind häiris, kui raamatuga lõpule jõudsin. Aga kui edasi lugeda, siis häirib muidugi juba vähem, kui võtad seda mitte enam eraldi teose, vaid pikema sarja esimese osana.
Kokkuvõttes on tegemist päris taheda tükiga, mis ei võtnud sugugi ära isu lugeda ka triloogia järgnevaid raamatuid.
Teksti loeti inglise keeles