Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Mehis Pihla ·

Vastuoksa

(jutt aastast 2014)

eesti keeles: antoloogia «Täheaeg 13: Meister ja õpipoiss» 2014

Tekst leidub kogumikes:
  • Täheaeg
Hinne
Hindajaid
0
3
2
1
1
Keskmine hinne
3.0
Arvustused (7)

Mul on kahju jahutada kogumikule järelsõna kirjutanud zhüriiliikme rõõmsat elevust, aga valdesiana on eesti kirjanduses ammu sissetöötatud zhanr, mida nii mõnigi vanameister rõõmuga viljelenud on. Mehis Pihla loo juures väärib äramärkimist kaks asja: kuulsa serblase sissetoomine ja tulemuse ilmumine zhanriulme kogumikus, mitte "Loomingus".

Minu jaoks oli "Vastuoksa" kuni 1908. aastani igavavõitu - noh, on muidugi sügavalt alternatiivne, et koosolekul "Voltas" oligi ainult 22 meest, et jutustaja sellest osa võttis ja joonelt Siberi saadeti, kuid see on niisugune tuimavõitu alternatiivsus. Kuigi edasi läks pingelisemaks (igas mõttes) ja kurtmine Michelsoni fabritseeringute üle kvalifitseerub naljakski, on alamzhanri sees latt omal ajal nii kõrgele aetud, et "Fantaasia" jutuvõistlusel novelliga debüteerijal on raske rahuldavast rohkemat tulemust saavutada. Viit väärt on näiteks Krossi "Paigallennus" ära trükitud Ullo Paeranna novellikatsetus - nii põnevuse kui nalja poolest.

Teksti loeti eesti keeles

Salaajalooline teslapunk kõlab žanrina kahtlemata huvitavalt, ent selle loo teostus mulle väga ei meeldinud, liiga palju seoseid ja vandenõuteooriaid lühikesse juttu kuhjatud. Globaalsed vandenõud ja ajaloo kujundamised Noor-Eesti ning Siuru osalusel... mnjah, pole just väga tõsiseltvõetav. Oma osa mängib muljes ilmselt ka see, et ehkki olen kuulnud nii Jaan Oksast kui ka mainitud rühmitustest, pole eesti kirjanduslugu mulle kunagi erilist huvi pakkunud.
Teksti loeti eesti keeles

Ma olen tõsiselt solvunud. Mulle lubatakse kirjandust. See on trükitud raamatusse. See näeb välja nagu kirjandus, aga seda ei ole võimalik lugeda. Lihtsalt ei ole. Mitte üle kahe lehekülje.

Pärast lugeda-üritamist püüdsin diagonaalis aru saada, millest jutt. Midagi huvitavat hakkas nagu silma, aga niipea, kui lugema hakkasin, tõmbusid tähed ühtlaseks vormituks klombiks.

2, sest 1 oleks liiga emotsionaalne. Ja see lugu ei äratanud ühtegi emotsioonikübet. Kui silmad hakkasid mööda teksti libisema ilma ühegi haakumiseta, siis lõpetasin pingutamise.

Milleks lugu, milles ei ole ühtegi haakekonksu, isegi kui seda otsida? Ühtlane sõnade-, lausetejorin.

Jah, tunnistan, olen rumal, aga kirjandus peab kuidagi kõnetama, tõmbama kaasa. Muidugi, mõnikord tuleb pingutada, aga kaua sa pingutad... kaks pikka lehekülge pingutasin. Jõud lõppes otsa...

Teksti loeti eesti keeles

Mulle see keel-põses absurdi-alternatiivajalooline pajatus täitsa meeldis. Täiusest jäi tõesti puudu, eriti kuna mitmed sündmused polnud ajalooliselt väga usutavad (nt eelpool mainitud joonelt Siberisse saatmine vagunites, mis pigem kuulusid II maailmasõja aegsesse-järgsesse aega).
Teksti loeti eesti keeles

Jäi vanast aastast kripeldama ja ütlemata ei tahaks ka jätta. Selle loo kummalisevõitu retseptsiooni kohta. Esiteks pole siinses kontekstis põhjust nimetada Artur Valdest või mõnda muud väljamõeldud kirjanikku. Aldous Huxley on täheldanud, et hea kirjanik võib kujutada kõike, aga üks asi käib tal üle jõu: enesest parema kirjaniku kujutamine. Ning olgem ausad, Jaan Oks oli kirjanikuna ikka parem kui Tuglas (kellel on kahtlemata muud teened toimetajana, kriitikuna jne). Nii et loo kõige olulisem nihe, noovum, kognitiivset võõritustunnet tekitav element (kõigil ulmekirjandusest kirjutada tahtjatel on nüüdseks Jaak Tombergi maailmaski elevust tekitanud, septembri Akadeemias ilmunud artikkel ju loomulikult läbi töötatud...) ongi minu arvates hüpotees, nagu oleks Tuglas võinud olla Oksa proosatekstide autoriks. Kas selline rollist välja minek sundis teda hiljem kompensatsiooniks ilget Illimari kirjutama, jääb selle loo piiridest välja, kuid tundub huvitava mõtlemisainena.

Kindlasti pole lool vähimatki seost pungiga. Isegi lõdva oletuse korral, et nii punkliikumise kui anarhosotsialismi juured on Proudhoni juures. Nagu teada, vastandusid Lenini enamlased teravalt anarhistidele ja selles osas ei erinenud vähemlaste suhtumine oluliselt. Nn Volta koosolekul oli provokaatorite rollis nii enamlasi kui vähemlasi, ent ma pole seni kohanud vihjeid näiteks Narodnaja Volja esindajate osalemise kohta. Küll oli kohal lihtsalt uudishimulikke ja maarahva saadikuid - selles mõttes siis, et neid, kes olid saadetud vaatama, mis jama linnas toimub. Tõsi, arreteerituid oli paarkümmend, osalejaid erinevatel andmetel ca 50 kuni 150. Nagu alati, jäävad esimesena vahele süütud pealtvaatajad, sotsinärud oskavad aga peitu pugeda, kui asi tõsiseks läheb.

Aga veel retseptsioonist. Üldiselt soovitatakse enne arvamuse avaldamist tekst kaks korda läbi lugeda - esimese korraga saab teada, mida on tehtud, ja teise korraga, kuidas on tehtud. No et ei süüdistaks autorit millegi puudumises, mida autor pole tahtnudki oma teksti panna. Ei, ma täiesti mõistan neid ulmehuvilisi, kes ei taha oma aega kohaliku ulme peale kulutada - mis parata, maailma saja parima hulka eestlased selles valdkonnas ei kuulu. Aga selles väikeses konnatiigis sobrades uue autori peale pirtsutama hakata? Hea küll, on autoreid, keda mina ka enam vabatahtlikult kunagi ei loe, Heinsaar ja Tarlap jne, aga ma olen vähemalt proovinud.

Ulmet kirjutati ka enne Verne`i ehk siis pehmete teaduste hüpoteese, neid igasuguseid utoopiaid ja düstoopiaid on kirjutatud märksa varem kui füüsika, keemia jms võimalike leiutiste võimalike mõjude kohta käivaid lugusid. Naguöeldud, on "Vastuoksa" noovum minu jaoks kirjandusteaduslik, Oksa ja Tesla kokkupuuted aga lihtsalt lobedapoolne taust selle juurde. Minu etteheide olekski, et autor on Tesla ja tema tööde kohta öelnud ainult seda, mida kõik nagunii teavad, ning loobunud natukenegi põjalikumast käsitlusest. Võib muidugi olla, et selle liini suurema dramatiseerimise puhul oleks Tuglase-Oksa konflikt nõrgemaks jäänud. Ah, ükskõik, kui "Vastuoksa" ajendas mõnegi inimese Jaan Oksa lugema, siis on see oma ülesande täitnud. Muideks, üks sõber elas üheksakümnendatel Muhumaal ja kinnitas, et inimesed olid seal täpselt samasugused nagu Oksa kirjeldatud ajal.

Teksti loeti eesti keeles

Lugu, mis on vormistatud Jaan Oksa kirjana Arthur Valdesele - vastuolulised eesti kirjandusajaloo tegelased mõlemad - milles esimene annab ülevaate oma õnnetust eluloost, milles oluliste isikutena tegutsevad eesti kirjanduse paavstiks tituleeritud Friedrich Michelson (Tuglas), serbia (autoril horvaadi) päritolu teadlane ja visionäär Nikola Tesla ning Tartu rahu arhitekt Jaan (Ivan) Poska.

Ma pole eriti kursis XX saj. alguse eesti kirjandusloo hämaramate lehekülgedega, seetõttu oli temaatika uus ja, mis seal salata, ka huvitav. Ehkki jah, selle kindlakstegemiseks, mis jutus reaalsusele vastab ja mis on autori väljamõeldis, tuleks omaette lugemistöö ette võtta. Jutuvõistluse esikümnest on see tekst kõige vähem žanrikirjandus ning kirja vorm, milles Oks oma sõnu palavikuliselt ritta laob, seab loole kahtlemata kitsendavad piirid.

Loo autor on muide Lavakunstikoolis dramaturgiks õppiv üliõpilane.

Teksti loeti eesti keeles
x
Madis Maasing
15.06.1984
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kirjutatud kahtlemata hästi ja autorile omases võtmes. Aga häiorima jäid mõned asjad, kõige enam vast see, et miks ikkagi olid aadlikud veendunud, et roheline tuleb lihtsalt ära keelata ja asi vask, isegi kui ilmselt pidi neile varasemast ajast, vähemalt juhuslikust empiirikastki selge olema, et antud värviga asjal on oma vägagi praktiline ja kasulik mõte. Ei olnud ju rõhuv enamus baltisakslasi ka lihtsalt stereotüüpsed "kurjad mõisnikud", kes muust ei mõelnud, et kuidas saaks talupoegi paremini peedistada. Noh, selles loos aadlikke lihtsalt ei huvitanud lihtrahva toimetamised kuigivõrd, aga see ei tundu ka päriselt toimiv ühiskonnakorraldus, sest feodaalsüsteemis on aadlikul vaja tegelikult vägagi, et tema talupojad eluga suht hästi toime tuleks, et nad suudaks nii end kui ka aadlikke ülal pidada. Jobusid muidugi on, aga ma ei kujuta hästi ette, et see süsteem oleks saanud kirjeldatud viisil mingil planeedil nõnda toimida. Aga üldiselt, eks sääraseid loogikavigu (mis võivad olla ka suibjektiivselt ülevõimendatud), võib kindlasti leida ka paljudest teistest juttudest. Ja üldiselt ikkagi hea tunne ja elamus, usutavad karakterid jne. Seega, "4".
Teksti loeti eesti keeles

Vana kooli ulmejutt, mis ilmselt meelega mõjub, nagu oleks kirjutatud 20. sajandi keskpaigas. See on aga ka loo peamine nõrkus, vähemalt minu silmis, sest ühelt poolt on ju selline lähenemine mõnikord täiesti tore ja muhedalt anakronistlik, siin jäi see asi aga kuidagi lamedaks pigem. Et nagu oli kokku seotud tänase maailma sotsiaalpoliitiline olustik ja siis mindud tulevikukujutluses 50 aastat ajas tagasi.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algas korralikult, aga kusagilt poole pealt hakkas maha käima ja muutus tõepoolest üha ebaloogilisemaks. Seetõttu lõpuks kuigi head tunnet ega muljet ei jäänud. Paraku.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav idee, esitus ka üleelatav, aga mitte ülemäära meeldiv. Aga lugu jättis siiski lõppeks päris hea tunde.
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa hästi kirjutatud lugu, ja lausa maagiline alternatiivajalugu allakäivast, aga maagiliselt laetud aadlisoost 20. sajandi II poole Euroopas. Kohati tundus asi siiski veidike kohmakalt kirja pandud, vahest oleks tulnud teksti veel veidi üle toimetada-sättida. 
Teksti loeti eesti keeles

Nagu taas eelpool öeldud: hästi kirjutatud, aga ulmet sisuliselt pole. Võiks tõesti olla mingi polaarjoonetagune kolkaküla sajandi  eest, kui paar asjakest ära muuta. 
Teksti loeti eesti keeles

Säärane ülevõlli(?) küberpunk, mis mulle ei istu. Ja ka see totter släbgitamine, et ei saa kohati pooltest sõnadest aru, mida need peaks tähendama. Aga kindlasti läheb rohkem arvutiseerunud-moderniseerunud inimestele rohkem peale. Ideed ja mõtet ju täiesti oli.
Teksti loeti eesti keeles

Jäi kuhugi "3" ja "4" vahele minu jaoks, aga et tõmbas ikkagi suhteliselt hästi kaasa, oli huvi, et mis siis ikkagi täpselt saab, siis olgu siin kõrgem hinne.
Teksti loeti eesti keeles

See lugu oli endagi üllatuseks antud kogumikus kõige kaasahaaravam, kuigi üldiselt igasugune küber- ja muidu-punk (kirjanduslikus mõttes) päris minu tassike teed pole.
Teksti loeti eesti keeles

Nagu juba öeldud: hästi kirja pandud, aga ulmet sisuliselt pole. Kui paar ebaolulist komponenti ära võtta, Võiks olla vabalt tõesti mõne II maailmasõjas kannatanud piirkonnas toimunu ilukirjanduslik edasiandmine. 
Teksti loeti eesti keeles

Selle looga on ilmselt nii, et kas klikib või ei kliki ehk kas seerobustne ja must kassihuumor läheb peale või mitte. Mulle väga ei läinud. 
Teksti loeti eesti keeles

Kahtlemata tugev lugu, aga päris lemmik Täheaja juttude seast siiski polnud. Aga ega aurupunk pole ka kunagi mu lemmikžanr olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Kahtlemata hea, huvitav ja kvaliteetne kirjandus. Minu jaoks jäi kõikuma maksimumi ja "nelja" piiril. Kuna aga enamik hindeid on niikuinii maksimumid, siis olgu pealegi pall madalam. Mõned loogikavead hakkasid häirima, eelkõige see, et kuidas peale selle ühe hiinlase keegi teine (USA, NL) tulnukate vastust ei kuulnud; ei tundunud kuidagi loogiline.
Teksti loeti inglise keeles

Tegemist on Jamaica päritolu kirjaniku neljanda romaaniga ning esimesega, mida saab pidada ulmeliseks. Teos kubiseb Aafrika mütoloogiast ja vastab hästi moodsa fantaasiakirjanduse (ehk siis fantasy) standarditele. Autor ise on naljatades nimetanud teost ka Aafrika "Troonide mängu" avateoseks ja teatud paralleele kindlasti ka tõmmata saaks. Kuid teose oluliseks, võib-olla isegi lõppkokkuvõttes olulisimaks mootoriks olev "väikeste inimeste" sissekiskumine trooniheitlustesse ja tõdemus, et lõpuks jäävad kannatajateks eelkõige ikka kõige vaesemad ja viletsamad, kel lõpptulemusest tegelikult sooja ega külma pole, on mõistagi liig üldlevinud troop, et selle baasilt asuda seda kirjatööd ainuüksi GRRM-iga siduma. Ja lõppude lõpuks jääb toosama ülioluline sündmuste käimalükkaja teoses üpriski tagaplaanile ja keskendutakse eelkõige minategelase erisugustele seiklustele mööda fiktiivset (Ida?-)Aafrikat, kus ta kohtub mitmesuguste vähem ja rohkem üleloomulike olenditega, elab üle (sageli napilt) mitmesuguseid ja enamasti sünknegatiivseid katsumusi ning korjab selle jooksul endale kaugelt rohkem vastaseid kui sõpru; mitte viimases järjekorras oma liigterava keele tõttu. Üleüldiselt võib öelda, et asi on kirjutatud päris hästi ning tihti lausa kaasahaaravalt, nii et esialgu tekkinud tugev võõristusefekt (sisu ja laad erinevad päris tugevalt Lääne ulme/fantaasiakirjandusest) hajus nii umbes kahe-kolme peatüki järel. Peategelane on kahtlemata "ebausaldusväärne jutustaja" ning veelgi enam, tema jutustusviis sarnaneb vägagi muinasjutu- ehk muistndivestja omale, kusjuures kohati pakub ta isegi välja erinevaid versioone, mis ühes või teises loos juhtus, jättes sealjuures otsad lahti, mis siis on tõde või tõepärasem. Ja nagu teame, on see omane tihti ka näiteks Euroopa müüdivaramule, et ühest ja samast loost võib olla mitu ja üksteisest suhteliselt erinevat versiooni. Ent siiski, liiga häguseks või ebamääraseks see kogu asja siiski ei muuda, sest reeglina esinevad need ebamäärasused siiski pigem detailides. Teose suurimaks plussiks lisaks ladusale sulejooksule oli minu jaoks kahlemata Aafrika mütoloogia ja selle üleloomulike olendite huvitav tutvustamine ja esitamine. Mis aga tugevasti häirima hakkas, oli tegelaste äärmine jõhkrus ja brutaalsus, mis puhuti andis silmad ette GRRM-le endalegi, ning mille tulemusena oli enamikule tegelasist küllaltki raske kaasa elada. Jah, suuremale osale oli võimalik leida mitmesuguseid lunastavaid momente ja motiive. Aga sellest hoolimata jäi kummitama tunne, et sageli oldi ebavajalikult julmad ja jõhkrad ning kõrgemaid motiive stiilis "usk, lootus, armastus", oli küllaltki raske (kuid mitte võimatu) ridade vahelt tuvastada. Küllap oli siin suur osa minategelase suhtumises, kelle üleelamised ta kogu maailma suhtes äärmiselt kibestunuks ja pettunuks tegid. Kokkuvõtteks hindaks asja aga nelja tähekesega viiest, sest ehkki mitte päris minu maitse, on tegemist kahtlemata omapärase, huvitava ja hästi kirjutatud asjaga.  
Teksti loeti inglise keeles

Sarja viimane osa seletas ära, miks ni peategelane kui ka tema isa teises osas eriliselt juhmid ja ebausutavalt käituvad olid, aga tagantjärgi ei muuda see lugemiselamust ja -muljet siiski kuidagi paremaks. Hullemgi veel, peategelane on enamiku käesolevast raamatust eriti staatilises seisundis ning süžee-tegevustik venib tõesti lubamatult pikaks.  
 
Postiivse poole pealt tuleb siiski märkida - nagu ka kogu ülejäänud triloogia puhul - huvitavaid ja värvikaid kõrvaltegelasi (kaasa arvatud eelmainitud deus ex machina), hästi ülesehitatud maailma ning autori jutustusoskust, mis suutis ka ülimalt aeglaselt kulgeva narratiivi enam-vähem söödavaks teha.    
 
Paraku muutis asja minu jaoks halvaks lõpplahendus - sellest ka hinne, mis ei peegelda mitte ainult konkreetselt Sõduripoja raamatu 3. osa, vaid kogu sarja üldist lugemismuljet. Eriti viimased leheküljed olid ikka väga absurdselt ja ülevõlli õnnelik lõpp ning pealegi tundub, et autor unustas sujuvalt ära peategelase ühe onupoja. Lohakusvigu tundus selles raamatus üldse rohkem olevat kui eelmistes, mitmel korral olid tegelaste nimed valed.  
 
Kokkuvõtvalt ei pea antud raamatut ja ka kogu sarja mitte väga kehvaks ning pigem oli asi kaasahaarav ja nauditav, aga kaks asja - vilets peategelane ja kehv lõpp - rikkusid asja minu jaoks suuresti ära.
Teksti loeti inglise keeles

Võrreldes sarja esimese raamatuga on see süngem, jõhkram ja lootusetum, aga paraku ka pikem, igavam ja kehvem. Üks asi on see, et enam pole see maailm niivõrd uudne ja põnev kui esimeses osas, ehkki selle seniavamata tahke muidugi paljastatakse omajagu. Aga kõige suurem puudus, mistõttu hetkeks tundus, et teos võib koguni pooleli jääda, on peategelane. Nagu juba eespool öeldud, siis ta hädaldab pidevalt ning lisaks sellele on ta ka kohati lausa uskumatult juhm. Tagantjärele mõeldes oli ta parajalt juhm ka esimeses osas, aga seal see niivõrd veel ei häirinud. Ainus, kes on veel juhmim ja/või irratsionaalsem, on peategelase isa.
 
Aga siiski, mida edasi raamat läks, seda lobedamalt lugemine siiski kulges, küllap harjusin ka pideva virina ja juhmusega ära ning selle ümber toimuv oli piisavalt huvitav ja hästi kirjutatud, et mitte lasta end enam asja suurimatest vigadest morjendada. Lõppude lõpuks, üldmuljena võib öelda, et ehkki kehvem kui esimene osa, ei olnud ta niivõrd palju kehvem, et peaks lausa terve tähekese võrreldes eelmisega maha võtma. Iseenesest ikkagi suhteliselt hea ajaviide.
Teksti loeti inglise keeles

Sain "Sõduripoja" triloogia jõulukingiks ja jõudsin esimesega kolmest ühele poole. Tegemist on esimese Hobbi raamatuga, mida üldse olen lugenud ning pole kahtlust, et kirjutada oskab ta hästi ja enamasti päris kaasahaaravalt. Aga nagu eelarvustajad juba korduvalt on öelnud, siis paraku oli ka tüütuid kirjeldusi ja tegevusi. Viktoriaanlik Inglismaa ja Kodusõja-eelne USA, millele oli lisatud tugev aristokraatia ja kuningavõim (a la keiserlik Saksamaa?). Poliitilised intriigid ja nendest tekkinud jamad olid enamuse raamatust kandvamad kui maagia ja tsivilisatsiooni-metslaste kokkupõrge, lõpus ja lõpuks aga pigem vastupidi. Tegelased on tõesti enamjaolt hästi välja joonestatud, ainult et peategelane ise tundus kohati lausa häirivalt juhm või ignorantne, teisal aga jälle üllatavalt nutikas. Nojah, võib-olla oli siin oma osa tema sisemisel lõhestatusel ja maagilise komponendi siira eitamise soovil.    
 
Mõned asjad jäid veel veidike häirima, mistap ka neli. Kõigepealt oli kogu see olustik ikkagi natuke liiga selgelt üle võetud 19. sajandi Lääne ühiskonnast - sellest natuke võõrikum-distantseeritum maailm (vrd GRRM-i teosed ja Euroopa hiliskeskaeg) oleks mulle paremini meeldinud. Ja teose üldine kulg oli ka natuke liiga USA filmindusele omane: alguses suured väljakutsed ja probleemid, asi läheb peategelase jaoks aina masendavamaks ja lootusetumaks ja siis järsku lõpp, mis on ikka väga suhkruselt happy end. Kuigi, kui järele mõelda, siis teatud oomeneid, et kõik ikka päris korras ja tore ei ole (eelkõige peategelase kosumine), puistati ka.   
14.01.2019: Saan muidugi aru, et see pingutatult väga hästi minek raamatu lõpus ennustab ette selle petlikkust järgmistes osades ja ses mõttes on see mõistlik kirjandustehniline võte, aga kui võtta seda raamatut kui ühte tervikut ja mitte sarja üht osa, siis mõjub see kummaliselt ja sobimatult. Vähemalt mind häiris, kui raamatuga lõpule jõudsin. Aga kui edasi lugeda, siis häirib muidugi juba vähem, kui võtad seda mitte enam eraldi teose, vaid pikema sarja esimese osana.
Kokkuvõttes on tegemist päris taheda tükiga, mis ei võtnud sugugi ära isu lugeda ka triloogia järgnevaid raamatuid.
Teksti loeti inglise keeles