Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Tea Roosvald ·

Küljeluust ja lihast

(jutt aastast 2014)

eesti keeles: antoloogia «Täheaeg 13: Meister ja õpipoiss» 2014

Tekst leidub kogumikes:
  • Täheaeg
Hinne
Hindajaid
0
4
2
0
0
Keskmine hinne
3.667
Arvustused (6)

Ei usu ma neid tehnoloogiliste ühiskondade metslusse tagasi langemise juttusid. Esiteks ei ole tehnoloogilise tsivilisatsiooni taastamiseks vajalike teadmiste hulk nii suur, kui tavaliselt ette kujutatakse. 18. sajandi teisel poolel näiteks mahtusid need koos jooniste ja kõige muu vajaminevaga 28 köitesse ära. Teiseks, tihti ei suuda autorid veenvalt kokku panna aega, mis kulub selleks, et kaoks mälestuski kunagisest suurusest ning tsivilisatsiooni materiaalsete jäänuste lagunemise kiirust. Oleks huvitav teada, kui pikka aega Tea Roosvald ette kujutas enda kirjeldatud ühiskonna tekkeks? Julgen väita, et ka tuhandest aastast ei piisaks - samas on raske ette kujutada nii kaua ilma igasuguse hoolduseta püsivat ja igasuguste tõrgeteta kohe käivituvat süsteemi, mida protagonist loos kirjeldatud viisil avastada saaks. Palju usutavamalt on tehnoloogilise tsivilisatsiooni katastroofi ja taastumist kujutanud näiteks Walter M. Miller, kelle romaan "Ülistuslaul Leibowitzile" võiks olla kohustuslik kirjandus kõigile järgmistele katsetajatele.

Kui ülaltoodu kõrvale jätta, siis on siin klassikaline noorukite täiskasvanuteks transformeerumise teema arendus. Need käivad toimetustes korrapäraselt nagu trammid.

Teksti loeti eesti keeles

Huvitav, nii tegelaste kui maailma poolest, põnevusega jälgitav kuni lõpuni. Ainult lõpp läks liig kiireks ja järsuks. Kolm lugu oli 13. Täheajas mis ma ühe vurinaga ja huviga lõpuni lugesin. See oli üks neist kolmest.
Teksti loeti eesti keeles

Jutul polnud häda midagi. Kenasti kirjutatud, hästi mõnusa isikupärase keelega ja puha. Algul veidi häiris, aga siis juba nautisin.

Ainus miinus, mille oskan välja tuua, oli otste kiire-kiire kokku tõmbamine. Et kuidagi prauhh! ja oligi otsas. Muidu oleks viis mis viis. :)

Teksti loeti eesti keeles

Selle, Fantaasia 2014. aasta jutuvõistlusel kuuendaks jäänud loo retseptsioon on olnud valdavalt positiivne. Mind on see lugu samas üsna mitmes aspektis häirinud, mille (kasvõi endale) selgitamiseks võtan ta siin pulkadeks lahti. Tavaliselt ma nii ei tee, loodetavasti aitab see ühekordne operatsioon jätta palast oma ajusse mingi jälg ilma tarviduseta lugu kunagi üle lugeda. Järgnev on kahtlemata üks suur spoiler.

Jutu peategelasteks on ebamäärases nooruses juba lapseeast tuttavad Naar ja Radhia kes esindavad enhude võrdlemisi arhailist kultuuri. Tervisest pakatav tüdruk (Radhia) on nirust poisist peajagu pikem, kõrgema sotsiaalse staatusega, käitub poisi suhtes valdavalt patroneerivalt, kohati nagu ema. Poiss on muidugi tüdrukust kõrvuni sisse võetud, samas autsaider (pole leidnud endale tegevusvaldkonda, milleks tal kutsumus võiks olla), ning kõigest eelnevast tulenevalt ka alaväärsuskompleksiga. Poisil on ka teine sõbranna, oma kehaõõnsustes alkoholilaadset fermenti kääritav "keemik" Zaloe, kelle juures ta südant puistamas, ennast haletsemas ning eelnimetatud ainest nina täis võtmas käib. Naaril on ka isa, kes on aga mingi varem saadud trauma tõttu degenereerunud ning ainuke mõtestatud tegevus mida ta teeb, on mingite mustrite joonistamine. Ühesõnaga, Naaril pole ei minevikku (ta ei tea, kes ta vanemad elukutselt olid) ega tulevikuväljavaadet.

Tüdrukul on, tal on võime end suhtkoht nähtamatuks muuta ning temast peab saama Kütt (misiganes see tähendab, selle ülesande olemust väga ei selgitata). Peatselt seisabki tal ees vastutusrikas kütieksam (ka seda, mida eksam endast kujutab, ei selgitata).

Teose avalehekülgedel on Naar just küttinud molgandi (ilmselt mingi hiidkala), et selle verega juba eelnevalt valminud tüdrukule mõeldud Naari enda kätega tehtud plastist ja taimevillast kuub nähtamatuks muuta (et tüdruk ei külmetaks jaheda ilmaga, nähtamatusele pretendeerija ei saa ju tavariideid kanda). Mantel ei kuku välja nii nagu vaja, kuid samas viibiv tüdruk on poisi žestist liigutatud.

Eelmainitud tegevuse tõttu jääb Radhia hiljaks kutseeksamile saatmise tseremooniale. Üks sellel osalenud noorukitest alandab nii Radhiat kui tema junkrukest, mistõttu viimane ründab solvajat ning Naari päästab keretäiest vaid autoriteetse küttmeistri Hunsti sekkumine. Viimane noomib hilinejat ja soovitab tal minna koju magama, et eksamiks end välja puhata.

Väikese viivituse järel Radhia seda teebki, olles enne Naari kingituse tagasi lükanud, sest tahab eksami ilma abivahendita sooritada. Poiss läheb oma teise sõbranna juurde, teeb mida tavaliselt ning kustub ära. Hommikul pohmelliga ärgates meenub talle öine nägemus. Nimelt viirastus talle, et mägedes elutsevate ühiseluliste hiidputukate jaoks ei ole Radhia nähtamatu, mis teeb eksamist tüdruku jaoks eluohtliku ettevõtmise.

Poiss tormab Radhiat hoiatama, ent teda pole enam kodus ja nii tuleb talle mägedesse järele tormata. Tüdrukut ta ei leia, küll leiavad Naari aga tüdruk ja Hunst, kes on juba tagasiteel, sest midagi läkski eksamiga nihu. Kohe leiavad kolmiku ka putukad. Hunst võtab löögi enda peale (eeldatavalt pääseb), Naar ja Radhia põgenevad koos ja kukuvad mingisse auku.

Naar on kukkudes viga saanud, pisut toibudes tahaks ta kangesti arutleda, tüdruk aga kibeleb talle vett tooma, sest seda tuleb haavatutele tuua. Edasi avastavad nad august ukse, mille avanedes sealt valguvad välja pisikesed putukasarnased olevused, kes poisi ümber kogunevad, tema eest hoolitsevad ja Naariga kontakti loovad. Naar saab valgustatud. Et tüdrukutki valgustada, saadab Naar ta ukse taha sidevahendit otsima (Radhia otsib enda arvates jätkuvalt vett). Osad on ühesõnaga vahetatud, autsaiderist poiss on leidnud oma kutsumuse, koha elus ja maailmas ning valitseb informatsiooni, tüdruk klammerdub seniõpetatu külge. Järgnevas kummutatakse enhude omamüüt (kuidas nad on Inimeste poolt loodud vähemad vennad, kes oma rumaluses mingi jamaga hakkama said ning karistuseks Inimestest ilma jäid) ja heidetakse pisut valgust asjade tegelikule olemusele. Radhia lahkub koopast ja poisist vapustatuna.

Selle loos on stoori täiesti olemas, kuid seda teksti on kohutavalt raske lugeda, peaaegu sama raske kui Veiko Belialsi mälestusväärset pala "Seal, kus voolab valgus", täpselt samal põhjusel ka. Maailma detaile poetatakse näpuotsaga, valikuliselt ja juhuslikesse kohtadesse. Tulemuseks on katkendlik, sugugi mitte sujuv jutt. Lisaks on autor juurutanud terve rea keeleuuendusi, stiilivõtteid või lihtsalt jaburusi, mis loo lugemist sugugi lihtsamaks ei tee. Mõned näited:

"pingest pilukil silmad viskusid pärani"

"loomata pisarad purskusid ninna"

"kaunismehelik lõust"

"varbad olid pistetud mugavatesse toasokkidesse, et taldade tundlikkust hoida"

"õrnatõuline omadus"

"kõrvus kohises ehmatus"

"suutsid suhelda ka puudeldes"

"kõhus närivat tulepalli"

"pimedus ei teinud siiski kõigist enhudest Radhiasid"

"Raudkuued ei ole. Väikesed! Karvased! Loomad!"

"Siin on - uks!"

"kelle pea püstakil olles tugevasti huugas"

"Aga... Aga ma tahan seal sisse minna!" protesteeris Naar. /.../ "Nagu mu peas oleks pissihäda!"

"ajud ragisevad nagu hakkaks kõrvade kaudu tükke välja pudenema"

"Lähen. Uksest. Sisse."

"äraa minee"

"Naari hinges helises igasugune muusika"

"kohe süttisid saalis valgused"

"Aaaaaa-mmaamaamamaama-laalalalala"

"Auuuuuuuhuuuuuuuu"

Tahtmine olla kirjanduslikult väljendusrikas võib viia ülepingutamiseni ning lõppkokkuvõttes kukkuda välja koomilisena. Neil paaril leheküljel, kus hiidputukatest juttu on, kasutab autor nende nimetamiseks järgmisi sünonüüme: raudjalad, raudlõuad, mustjalad, mustkuued, turvisloomad, raudruunad, turvisseljad, mustpead, raudkuued ja mäeisandad.

Ja kohati läheb päris metsa dialoog (näide on pärit teksti osast, kus Zaloe on lõpetanud just iseenesest õigete õpetussõnade jagamise)

"Tunne on nagu sada ema räägiks," oli Naar kohe temaga nõus.

"Keri vist persse," vastas Zaloe.

"Tähtsat," kõkutas Naar ja proovis meenutada, mis sõna käib naermise kohta.

Teksti loeti eesti keeles
x
Madis Maasing
15.06.1984
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kirjutatud kahtlemata hästi ja autorile omases võtmes. Aga häiorima jäid mõned asjad, kõige enam vast see, et miks ikkagi olid aadlikud veendunud, et roheline tuleb lihtsalt ära keelata ja asi vask, isegi kui ilmselt pidi neile varasemast ajast, vähemalt juhuslikust empiirikastki selge olema, et antud värviga asjal on oma vägagi praktiline ja kasulik mõte. Ei olnud ju rõhuv enamus baltisakslasi ka lihtsalt stereotüüpsed "kurjad mõisnikud", kes muust ei mõelnud, et kuidas saaks talupoegi paremini peedistada. Noh, selles loos aadlikke lihtsalt ei huvitanud lihtrahva toimetamised kuigivõrd, aga see ei tundu ka päriselt toimiv ühiskonnakorraldus, sest feodaalsüsteemis on aadlikul vaja tegelikult vägagi, et tema talupojad eluga suht hästi toime tuleks, et nad suudaks nii end kui ka aadlikke ülal pidada. Jobusid muidugi on, aga ma ei kujuta hästi ette, et see süsteem oleks saanud kirjeldatud viisil mingil planeedil nõnda toimida. Aga üldiselt, eks sääraseid loogikavigu (mis võivad olla ka suibjektiivselt ülevõimendatud), võib kindlasti leida ka paljudest teistest juttudest. Ja üldiselt ikkagi hea tunne ja elamus, usutavad karakterid jne. Seega, "4".
Teksti loeti eesti keeles

Vana kooli ulmejutt, mis ilmselt meelega mõjub, nagu oleks kirjutatud 20. sajandi keskpaigas. See on aga ka loo peamine nõrkus, vähemalt minu silmis, sest ühelt poolt on ju selline lähenemine mõnikord täiesti tore ja muhedalt anakronistlik, siin jäi see asi aga kuidagi lamedaks pigem. Et nagu oli kokku seotud tänase maailma sotsiaalpoliitiline olustik ja siis mindud tulevikukujutluses 50 aastat ajas tagasi.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algas korralikult, aga kusagilt poole pealt hakkas maha käima ja muutus tõepoolest üha ebaloogilisemaks. Seetõttu lõpuks kuigi head tunnet ega muljet ei jäänud. Paraku.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav idee, esitus ka üleelatav, aga mitte ülemäära meeldiv. Aga lugu jättis siiski lõppeks päris hea tunde.
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa hästi kirjutatud lugu, ja lausa maagiline alternatiivajalugu allakäivast, aga maagiliselt laetud aadlisoost 20. sajandi II poole Euroopas. Kohati tundus asi siiski veidike kohmakalt kirja pandud, vahest oleks tulnud teksti veel veidi üle toimetada-sättida. 
Teksti loeti eesti keeles

Nagu taas eelpool öeldud: hästi kirjutatud, aga ulmet sisuliselt pole. Võiks tõesti olla mingi polaarjoonetagune kolkaküla sajandi  eest, kui paar asjakest ära muuta. 
Teksti loeti eesti keeles

Säärane ülevõlli(?) küberpunk, mis mulle ei istu. Ja ka see totter släbgitamine, et ei saa kohati pooltest sõnadest aru, mida need peaks tähendama. Aga kindlasti läheb rohkem arvutiseerunud-moderniseerunud inimestele rohkem peale. Ideed ja mõtet ju täiesti oli.
Teksti loeti eesti keeles

Jäi kuhugi "3" ja "4" vahele minu jaoks, aga et tõmbas ikkagi suhteliselt hästi kaasa, oli huvi, et mis siis ikkagi täpselt saab, siis olgu siin kõrgem hinne.
Teksti loeti eesti keeles

See lugu oli endagi üllatuseks antud kogumikus kõige kaasahaaravam, kuigi üldiselt igasugune küber- ja muidu-punk (kirjanduslikus mõttes) päris minu tassike teed pole.
Teksti loeti eesti keeles

Nagu juba öeldud: hästi kirja pandud, aga ulmet sisuliselt pole. Kui paar ebaolulist komponenti ära võtta, Võiks olla vabalt tõesti mõne II maailmasõjas kannatanud piirkonnas toimunu ilukirjanduslik edasiandmine. 
Teksti loeti eesti keeles

Selle looga on ilmselt nii, et kas klikib või ei kliki ehk kas seerobustne ja must kassihuumor läheb peale või mitte. Mulle väga ei läinud. 
Teksti loeti eesti keeles

Kahtlemata tugev lugu, aga päris lemmik Täheaja juttude seast siiski polnud. Aga ega aurupunk pole ka kunagi mu lemmikžanr olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Kahtlemata hea, huvitav ja kvaliteetne kirjandus. Minu jaoks jäi kõikuma maksimumi ja "nelja" piiril. Kuna aga enamik hindeid on niikuinii maksimumid, siis olgu pealegi pall madalam. Mõned loogikavead hakkasid häirima, eelkõige see, et kuidas peale selle ühe hiinlase keegi teine (USA, NL) tulnukate vastust ei kuulnud; ei tundunud kuidagi loogiline.
Teksti loeti inglise keeles

Tegemist on Jamaica päritolu kirjaniku neljanda romaaniga ning esimesega, mida saab pidada ulmeliseks. Teos kubiseb Aafrika mütoloogiast ja vastab hästi moodsa fantaasiakirjanduse (ehk siis fantasy) standarditele. Autor ise on naljatades nimetanud teost ka Aafrika "Troonide mängu" avateoseks ja teatud paralleele kindlasti ka tõmmata saaks. Kuid teose oluliseks, võib-olla isegi lõppkokkuvõttes olulisimaks mootoriks olev "väikeste inimeste" sissekiskumine trooniheitlustesse ja tõdemus, et lõpuks jäävad kannatajateks eelkõige ikka kõige vaesemad ja viletsamad, kel lõpptulemusest tegelikult sooja ega külma pole, on mõistagi liig üldlevinud troop, et selle baasilt asuda seda kirjatööd ainuüksi GRRM-iga siduma. Ja lõppude lõpuks jääb toosama ülioluline sündmuste käimalükkaja teoses üpriski tagaplaanile ja keskendutakse eelkõige minategelase erisugustele seiklustele mööda fiktiivset (Ida?-)Aafrikat, kus ta kohtub mitmesuguste vähem ja rohkem üleloomulike olenditega, elab üle (sageli napilt) mitmesuguseid ja enamasti sünknegatiivseid katsumusi ning korjab selle jooksul endale kaugelt rohkem vastaseid kui sõpru; mitte viimases järjekorras oma liigterava keele tõttu. Üleüldiselt võib öelda, et asi on kirjutatud päris hästi ning tihti lausa kaasahaaravalt, nii et esialgu tekkinud tugev võõristusefekt (sisu ja laad erinevad päris tugevalt Lääne ulme/fantaasiakirjandusest) hajus nii umbes kahe-kolme peatüki järel. Peategelane on kahtlemata "ebausaldusväärne jutustaja" ning veelgi enam, tema jutustusviis sarnaneb vägagi muinasjutu- ehk muistndivestja omale, kusjuures kohati pakub ta isegi välja erinevaid versioone, mis ühes või teises loos juhtus, jättes sealjuures otsad lahti, mis siis on tõde või tõepärasem. Ja nagu teame, on see omane tihti ka näiteks Euroopa müüdivaramule, et ühest ja samast loost võib olla mitu ja üksteisest suhteliselt erinevat versiooni. Ent siiski, liiga häguseks või ebamääraseks see kogu asja siiski ei muuda, sest reeglina esinevad need ebamäärasused siiski pigem detailides. Teose suurimaks plussiks lisaks ladusale sulejooksule oli minu jaoks kahlemata Aafrika mütoloogia ja selle üleloomulike olendite huvitav tutvustamine ja esitamine. Mis aga tugevasti häirima hakkas, oli tegelaste äärmine jõhkrus ja brutaalsus, mis puhuti andis silmad ette GRRM-le endalegi, ning mille tulemusena oli enamikule tegelasist küllaltki raske kaasa elada. Jah, suuremale osale oli võimalik leida mitmesuguseid lunastavaid momente ja motiive. Aga sellest hoolimata jäi kummitama tunne, et sageli oldi ebavajalikult julmad ja jõhkrad ning kõrgemaid motiive stiilis "usk, lootus, armastus", oli küllaltki raske (kuid mitte võimatu) ridade vahelt tuvastada. Küllap oli siin suur osa minategelase suhtumises, kelle üleelamised ta kogu maailma suhtes äärmiselt kibestunuks ja pettunuks tegid. Kokkuvõtteks hindaks asja aga nelja tähekesega viiest, sest ehkki mitte päris minu maitse, on tegemist kahtlemata omapärase, huvitava ja hästi kirjutatud asjaga.  
Teksti loeti inglise keeles

Sarja viimane osa seletas ära, miks ni peategelane kui ka tema isa teises osas eriliselt juhmid ja ebausutavalt käituvad olid, aga tagantjärgi ei muuda see lugemiselamust ja -muljet siiski kuidagi paremaks. Hullemgi veel, peategelane on enamiku käesolevast raamatust eriti staatilises seisundis ning süžee-tegevustik venib tõesti lubamatult pikaks.  
 
Postiivse poole pealt tuleb siiski märkida - nagu ka kogu ülejäänud triloogia puhul - huvitavaid ja värvikaid kõrvaltegelasi (kaasa arvatud eelmainitud deus ex machina), hästi ülesehitatud maailma ning autori jutustusoskust, mis suutis ka ülimalt aeglaselt kulgeva narratiivi enam-vähem söödavaks teha.    
 
Paraku muutis asja minu jaoks halvaks lõpplahendus - sellest ka hinne, mis ei peegelda mitte ainult konkreetselt Sõduripoja raamatu 3. osa, vaid kogu sarja üldist lugemismuljet. Eriti viimased leheküljed olid ikka väga absurdselt ja ülevõlli õnnelik lõpp ning pealegi tundub, et autor unustas sujuvalt ära peategelase ühe onupoja. Lohakusvigu tundus selles raamatus üldse rohkem olevat kui eelmistes, mitmel korral olid tegelaste nimed valed.  
 
Kokkuvõtvalt ei pea antud raamatut ja ka kogu sarja mitte väga kehvaks ning pigem oli asi kaasahaarav ja nauditav, aga kaks asja - vilets peategelane ja kehv lõpp - rikkusid asja minu jaoks suuresti ära.
Teksti loeti inglise keeles

Võrreldes sarja esimese raamatuga on see süngem, jõhkram ja lootusetum, aga paraku ka pikem, igavam ja kehvem. Üks asi on see, et enam pole see maailm niivõrd uudne ja põnev kui esimeses osas, ehkki selle seniavamata tahke muidugi paljastatakse omajagu. Aga kõige suurem puudus, mistõttu hetkeks tundus, et teos võib koguni pooleli jääda, on peategelane. Nagu juba eespool öeldud, siis ta hädaldab pidevalt ning lisaks sellele on ta ka kohati lausa uskumatult juhm. Tagantjärele mõeldes oli ta parajalt juhm ka esimeses osas, aga seal see niivõrd veel ei häirinud. Ainus, kes on veel juhmim ja/või irratsionaalsem, on peategelase isa.
 
Aga siiski, mida edasi raamat läks, seda lobedamalt lugemine siiski kulges, küllap harjusin ka pideva virina ja juhmusega ära ning selle ümber toimuv oli piisavalt huvitav ja hästi kirjutatud, et mitte lasta end enam asja suurimatest vigadest morjendada. Lõppude lõpuks, üldmuljena võib öelda, et ehkki kehvem kui esimene osa, ei olnud ta niivõrd palju kehvem, et peaks lausa terve tähekese võrreldes eelmisega maha võtma. Iseenesest ikkagi suhteliselt hea ajaviide.
Teksti loeti inglise keeles

Sain "Sõduripoja" triloogia jõulukingiks ja jõudsin esimesega kolmest ühele poole. Tegemist on esimese Hobbi raamatuga, mida üldse olen lugenud ning pole kahtlust, et kirjutada oskab ta hästi ja enamasti päris kaasahaaravalt. Aga nagu eelarvustajad juba korduvalt on öelnud, siis paraku oli ka tüütuid kirjeldusi ja tegevusi. Viktoriaanlik Inglismaa ja Kodusõja-eelne USA, millele oli lisatud tugev aristokraatia ja kuningavõim (a la keiserlik Saksamaa?). Poliitilised intriigid ja nendest tekkinud jamad olid enamuse raamatust kandvamad kui maagia ja tsivilisatsiooni-metslaste kokkupõrge, lõpus ja lõpuks aga pigem vastupidi. Tegelased on tõesti enamjaolt hästi välja joonestatud, ainult et peategelane ise tundus kohati lausa häirivalt juhm või ignorantne, teisal aga jälle üllatavalt nutikas. Nojah, võib-olla oli siin oma osa tema sisemisel lõhestatusel ja maagilise komponendi siira eitamise soovil.    
 
Mõned asjad jäid veel veidike häirima, mistap ka neli. Kõigepealt oli kogu see olustik ikkagi natuke liiga selgelt üle võetud 19. sajandi Lääne ühiskonnast - sellest natuke võõrikum-distantseeritum maailm (vrd GRRM-i teosed ja Euroopa hiliskeskaeg) oleks mulle paremini meeldinud. Ja teose üldine kulg oli ka natuke liiga USA filmindusele omane: alguses suured väljakutsed ja probleemid, asi läheb peategelase jaoks aina masendavamaks ja lootusetumaks ja siis järsku lõpp, mis on ikka väga suhkruselt happy end. Kuigi, kui järele mõelda, siis teatud oomeneid, et kõik ikka päris korras ja tore ei ole (eelkõige peategelase kosumine), puistati ka.   
14.01.2019: Saan muidugi aru, et see pingutatult väga hästi minek raamatu lõpus ennustab ette selle petlikkust järgmistes osades ja ses mõttes on see mõistlik kirjandustehniline võte, aga kui võtta seda raamatut kui ühte tervikut ja mitte sarja üht osa, siis mõjub see kummaliselt ja sobimatult. Vähemalt mind häiris, kui raamatuga lõpule jõudsin. Aga kui edasi lugeda, siis häirib muidugi juba vähem, kui võtad seda mitte enam eraldi teose, vaid pikema sarja esimese osana.
Kokkuvõttes on tegemist päris taheda tükiga, mis ei võtnud sugugi ära isu lugeda ka triloogia järgnevaid raamatuid.
Teksti loeti inglise keeles