Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Kristjan Sander ·

Õhtu rannal

(kogumik aastast 2012)

eesti keeles: Tallinn «Varrak» 2012

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
1
3
0
0
0
Keskmine hinne
4.25
Arvustused (4)

Ei meeldi mulle eestikeelsetele raamatutele arvustusi kirjutada, hoopis teine asi on arvustused võõrkeelsetele. Seal toon välja, millest jutt/raamat räägib, meeldis või ei meeldinud ja miks siis. Näitena kas või eilne Kalugini Bez variantov arvustus. Eestikeelseid loevad ju nagunii kõik, nii et ülevaade jutust/raamatust on asjatu. Ka Kristjan Sandri kogumiku Õhtu rannal kohta annan vaid teada, mis meeldis ja mis ei ja miks siis sedasi.

Meeldis – eelkõige stiil. Laused on täpsed ja ratsionaalsed ning nende sisukus teeb lugemise nauditavaks. Kolme juttu nautisin sedavõrd, et hindes pole kahtlust. Viis:
1) Galahar. Hästi välja mõeldud maailm, kohtumine „võõraga” on usutav ja samas mõnusalt teistpidine. Lugejana oleksin eelistanud peatükk 9 loengu asemel lühemat teavet: näit. et Maalt pärit bakter Bdellovibrio tõttu hakkasid planeedil kiiresti vohama seni allasurutud nitrifitseerivad bakterid ja seninägematu lämmastikurohkus pani taimestiku vohama. See selleks – kogumiku mõjuvaim lugu.
2) Linn. Jutt meeldis oma meeleolu poolest ja sellepärast, et jätab ruumi erinevatele tõlgendustele.
3) Loodimine. Väga sugestiivselt kujutatud miljöö. Tabav tähelepanek jõukate kohtade kalmistutest, kus hauaplatsid on betoonpiirdega naabritest eraldatud.

Kolme jutu puhul polnud minu vastuvõttev „mina” samal lainel kirjaniku omaga, kuid hea mulje nad jätsid. Hindeks neli:
4) Punksi metamorfoos. Algus – esimene peatükk raamatutest, raamatukogudest, antikvariaatidest ning peategelasele nii vajaliku köite leidmisest – oli suurepärane. Teine ja kolmas peatükk – vajalikud ja head. Sündmused Katku Maara juures enam millegipärast ei köitnud.
5) Kolmevalitsus. Mõjuvalt skisofreeniline idee ja selle üsna loogiline arendus.
6) Rulett. Jutule pole midagi ette heita, aga millegipärast viiega nagu ei tahaks hinnata.

Ainsa jutuna ei avaldanud mulle mingit mõju kogumiku nimilugu Õhtu rannal ja sellele siis hindeks kolm. Mina hindan kogumikke alati üldmulje järgi ja Õhtu rannal mulje oli vägagi positiivne. Rohkem sihukesi kogumikke! Kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles

See kogumik ei ole mõistagi nii kontseptuaalne tervik kui "13 talvist hetke", aga hoolimata tekstide päritolust erinevatest perioodidest ei lagunenud asi terviku mõttes ka väga laiali. Sellest hoolimata jäi "Talvistest hetkedest" kui kogumikust kuidagi tugevam mulje (lood eraldi võetuna on veel hoopis eraldi teema), mistap piirduks siin tugeva neljaga. Igal juhul kogumik, mis kindlasti väärib kunagi ka ülelugemist.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks rühmitusid kogumiku lood kolme gruppi.
Esimeses grupis on toorikud, mis poleks tohtinud veel trükivalgust näha. Nendeks on „Kolmevalitsus“ ja „Õhtu rannal“. Alati pole tark asju ütlemata jätta, eriti kui need on olulised. See on sama, mis näidata filmi asemel treilerit ja ütelda, et film mõelge nüüd ise välja. Lugeja peaks küll kaasa ja edasi mõtlema, aga mitte välja mõtlema. Seega kogu esimesed lood ei pakkunud, vaid õrritasid. Nüüd ootaks nende väljatöötatud variante, nimiloost vahest isegi (lühi)romaani.

Autori jutustavad lood on aga köitvad. Ta oskab detaile tähele panna ja edasi anda ning meeleolu luua. Eriti nauditav oli raamatu lõikes antikvariaadistseen.

Midagi jäi minu jaoks siiski vajaka lugudes „Loodimine“, „Linn“ ja „Rulett“, kuigi stiililiselt olid need täitsa muhedad lugeda. Esimese puändist ei saanud ma aru ja kuna pole õudusfänn, siis ei viitsinud palju pingutada ka. Ilmselt oli seal alltekste ja viiteid ja muud sellist. Teine on jällegi hästi kirjutatud, aga see ütlematajätmise koht on natuke liiga suur. Kolmas on igati hea ja ka lõpupoint eksisteerib, aga teema on pisut kulunud.

Viie väärilised olid „Punksi metamorfoos“ ja „Galahar“. Mõlemad ideega, köitvad, üllatavad ja lõpetatud. Jutud, nagu jutud peavad olema.

Kogu oli kokku seatud mõnusas crescendos ja üldmulje täitsa nelja vääriline.

Teksti loeti eesti keeles
5.2013

Kusagil viis aastat tagasi võtsin raamatukogust sama autori eelmise kogumiku ja viisin õieti avamatagi kaks nädalat hiljem tagasi. Ärge küsige parem miks, sest ma ei tea. Kristjan Sanderi uusima kogumikuga oli mul aga rohkem õnne.

Sõltumata sellest, mida ma enne Kristjan Sanderi loomingust lugenud või mida sellest kõigest arvanud olen, on ilmselt tegu eesti ulmes minu veregrupile kõige sobivama autoriga. Selle võib suuresti kirjutada Kristjani imelise oskuse arvele mittemillestki mull kokku kirjutada. Oskus avaldub kõige ehedaimal moel "Punksi metamorfoosi" kahel esimesel leheküljel. Jah, see just ongi päris kirjandus (või siis selline, mis minule mõjub).

Mäletatavasti lõi Kristjan Sander eesti ulmes ukse lahti suure pauguga, so "Algernonis" ilmunud fragmendiga "Galahar". Mõnede lugejate/kriitikute arvates oli tegu esimese tõeliselt täiskasvanud tekstiga eesti ulmes (ehkki mittetäiskasvanud tegelastega, tuleb märkida). Arvati-loodeti, et autor kirjutab sellele kohe otsa ülejäänud romaani, mis siis kõik pirrud lõkendama lööb. Need ulmad ei realiseerunud. Mäletan et lugesin loojuppi omal ajal, nohisesin heakskiitvalt, umbes stiilis "pane edasi" ja unustasin kogu loo. Umbes sama reaktsiooni kutsub esile ka "lõpetatud" "Galahari" lugemine, selle vahega, et tegelikult on hea, et niigi läks, saab selle piinliku peatüki kinni panna ja edasi minna. Kindlasti on KS selles tekstis tehniliselt kobavam kui praegu üldiselt ning värskeimas versioonis pole varasemat osa ümber kirjutatud.

"Galahari" "rabavale originaalsusele" järgnes pastiššide periood, mida siin kogumikus esindavad "Linn", "Rulett", "Loodimine" ja "Punksi metamorfoos". Üldiselt jääb neist mulje kui harjutustöödest. Kaks esimest maitsevad hästi, sulavad suus ja ei toida üldse. "Loodimisest" jääb juba mingi üldine fiiling meelde. Nende lugude ühine häda on, et süžeed kui sellist sisuliselt pole, on vaid pildimaalimine. Ülihästi algav Hargla austus- v mõnitusakt, kuidas soovite, laguneb lõpuosas ära, ta on lihtsalt tasakaalust väljas; üleüldse jääb Sanderi lugude juures silma teatud kärsitus - lood algavad hästi, kuid siis näib autorit valdavat tüdimus v kontseptsiooni puudumine, kuidas see lugu edasi minema peaks ja pillid pannakse erilise kiiruga kotti.

Uue hingamise märgiks KS loomingus olid minu jaoks kaks juttu Täheajas nr 4 (ja on sügavalt arusaamatu, miks nad mõlemad siin raamatus esindatud pole). Nende palade juures ei tekkinud enam seda KS varasema loomingu puhul nii vältimatut küsimust, et "MILLEST ta küll krt kirjutab ja MIKS?!?!". "Õhtu rannal", kogumiku nimilugu on nii pilt kui tegevus, ühendatud suurepärase kirjeldusoskusega - kookonis laekuvad olendid joonistuvad neile pühendatud lõike lugedes elavalt silme ette. Hea, tervikuna meeldinud loo puhul on alati raske täpselt formuleerida neid meeldimise põhjusi, ei oska ma rohkem midagi siia lisaks öelda.

Idee poolest võiks vinge lugu olla ka kogumiku kõige värskem tekst "Kolmevalitsus", aga ei, see jutt on selgelt alakirjutatud. Minu meelest eksisteerib mingi kaine mõistuse seaduspära, et kui jutus kirjeldatu on midagi hoopis uut ehk tavaloogikale harjumatut, siis samaaegselt ei kukuta oma kirjandustehnilise arsenaliga välgutama - lugeja on niigi segaduses. Seda KS selles loos aga just teeb, on samas ka sõnade ja infoga napp ja tekst ei hakka elama ka mitmekordse lugemise järel (mida ma naiivses lootuses tegin). Lõpuks hakkavad eriliselt närvidele käima lõikude eraldamiseks kasutatud kellaajad, millel pole tegelikult üldse mingit funktsiooni.

Kogumikule kokku annan aga hindeks nelja, sest hoolimata ilmsetest puudustest pea igas loos oli teda tegelikult üsna meeldiv lugeda. Midagi selles stiilis, et isegi kui sport ja eeskätt resultaadid ei huvita, siis võib nautida ka mõne sportlase perfektsuseni viimistletud tehnikat.

Teksti loeti eesti keeles
x
Madis Maasing
15.06.1984
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kirjutatud kahtlemata hästi ja autorile omases võtmes. Aga häiorima jäid mõned asjad, kõige enam vast see, et miks ikkagi olid aadlikud veendunud, et roheline tuleb lihtsalt ära keelata ja asi vask, isegi kui ilmselt pidi neile varasemast ajast, vähemalt juhuslikust empiirikastki selge olema, et antud värviga asjal on oma vägagi praktiline ja kasulik mõte. Ei olnud ju rõhuv enamus baltisakslasi ka lihtsalt stereotüüpsed "kurjad mõisnikud", kes muust ei mõelnud, et kuidas saaks talupoegi paremini peedistada. Noh, selles loos aadlikke lihtsalt ei huvitanud lihtrahva toimetamised kuigivõrd, aga see ei tundu ka päriselt toimiv ühiskonnakorraldus, sest feodaalsüsteemis on aadlikul vaja tegelikult vägagi, et tema talupojad eluga suht hästi toime tuleks, et nad suudaks nii end kui ka aadlikke ülal pidada. Jobusid muidugi on, aga ma ei kujuta hästi ette, et see süsteem oleks saanud kirjeldatud viisil mingil planeedil nõnda toimida. Aga üldiselt, eks sääraseid loogikavigu (mis võivad olla ka suibjektiivselt ülevõimendatud), võib kindlasti leida ka paljudest teistest juttudest. Ja üldiselt ikkagi hea tunne ja elamus, usutavad karakterid jne. Seega, "4".
Teksti loeti eesti keeles

Vana kooli ulmejutt, mis ilmselt meelega mõjub, nagu oleks kirjutatud 20. sajandi keskpaigas. See on aga ka loo peamine nõrkus, vähemalt minu silmis, sest ühelt poolt on ju selline lähenemine mõnikord täiesti tore ja muhedalt anakronistlik, siin jäi see asi aga kuidagi lamedaks pigem. Et nagu oli kokku seotud tänase maailma sotsiaalpoliitiline olustik ja siis mindud tulevikukujutluses 50 aastat ajas tagasi.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algas korralikult, aga kusagilt poole pealt hakkas maha käima ja muutus tõepoolest üha ebaloogilisemaks. Seetõttu lõpuks kuigi head tunnet ega muljet ei jäänud. Paraku.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav idee, esitus ka üleelatav, aga mitte ülemäära meeldiv. Aga lugu jättis siiski lõppeks päris hea tunde.
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa hästi kirjutatud lugu, ja lausa maagiline alternatiivajalugu allakäivast, aga maagiliselt laetud aadlisoost 20. sajandi II poole Euroopas. Kohati tundus asi siiski veidike kohmakalt kirja pandud, vahest oleks tulnud teksti veel veidi üle toimetada-sättida. 
Teksti loeti eesti keeles

Nagu taas eelpool öeldud: hästi kirjutatud, aga ulmet sisuliselt pole. Võiks tõesti olla mingi polaarjoonetagune kolkaküla sajandi  eest, kui paar asjakest ära muuta. 
Teksti loeti eesti keeles

Säärane ülevõlli(?) küberpunk, mis mulle ei istu. Ja ka see totter släbgitamine, et ei saa kohati pooltest sõnadest aru, mida need peaks tähendama. Aga kindlasti läheb rohkem arvutiseerunud-moderniseerunud inimestele rohkem peale. Ideed ja mõtet ju täiesti oli.
Teksti loeti eesti keeles

Jäi kuhugi "3" ja "4" vahele minu jaoks, aga et tõmbas ikkagi suhteliselt hästi kaasa, oli huvi, et mis siis ikkagi täpselt saab, siis olgu siin kõrgem hinne.
Teksti loeti eesti keeles

See lugu oli endagi üllatuseks antud kogumikus kõige kaasahaaravam, kuigi üldiselt igasugune küber- ja muidu-punk (kirjanduslikus mõttes) päris minu tassike teed pole.
Teksti loeti eesti keeles

Nagu juba öeldud: hästi kirja pandud, aga ulmet sisuliselt pole. Kui paar ebaolulist komponenti ära võtta, Võiks olla vabalt tõesti mõne II maailmasõjas kannatanud piirkonnas toimunu ilukirjanduslik edasiandmine. 
Teksti loeti eesti keeles

Selle looga on ilmselt nii, et kas klikib või ei kliki ehk kas seerobustne ja must kassihuumor läheb peale või mitte. Mulle väga ei läinud. 
Teksti loeti eesti keeles

Kahtlemata tugev lugu, aga päris lemmik Täheaja juttude seast siiski polnud. Aga ega aurupunk pole ka kunagi mu lemmikžanr olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Kahtlemata hea, huvitav ja kvaliteetne kirjandus. Minu jaoks jäi kõikuma maksimumi ja "nelja" piiril. Kuna aga enamik hindeid on niikuinii maksimumid, siis olgu pealegi pall madalam. Mõned loogikavead hakkasid häirima, eelkõige see, et kuidas peale selle ühe hiinlase keegi teine (USA, NL) tulnukate vastust ei kuulnud; ei tundunud kuidagi loogiline.
Teksti loeti inglise keeles

Tegemist on Jamaica päritolu kirjaniku neljanda romaaniga ning esimesega, mida saab pidada ulmeliseks. Teos kubiseb Aafrika mütoloogiast ja vastab hästi moodsa fantaasiakirjanduse (ehk siis fantasy) standarditele. Autor ise on naljatades nimetanud teost ka Aafrika "Troonide mängu" avateoseks ja teatud paralleele kindlasti ka tõmmata saaks. Kuid teose oluliseks, võib-olla isegi lõppkokkuvõttes olulisimaks mootoriks olev "väikeste inimeste" sissekiskumine trooniheitlustesse ja tõdemus, et lõpuks jäävad kannatajateks eelkõige ikka kõige vaesemad ja viletsamad, kel lõpptulemusest tegelikult sooja ega külma pole, on mõistagi liig üldlevinud troop, et selle baasilt asuda seda kirjatööd ainuüksi GRRM-iga siduma. Ja lõppude lõpuks jääb toosama ülioluline sündmuste käimalükkaja teoses üpriski tagaplaanile ja keskendutakse eelkõige minategelase erisugustele seiklustele mööda fiktiivset (Ida?-)Aafrikat, kus ta kohtub mitmesuguste vähem ja rohkem üleloomulike olenditega, elab üle (sageli napilt) mitmesuguseid ja enamasti sünknegatiivseid katsumusi ning korjab selle jooksul endale kaugelt rohkem vastaseid kui sõpru; mitte viimases järjekorras oma liigterava keele tõttu. Üleüldiselt võib öelda, et asi on kirjutatud päris hästi ning tihti lausa kaasahaaravalt, nii et esialgu tekkinud tugev võõristusefekt (sisu ja laad erinevad päris tugevalt Lääne ulme/fantaasiakirjandusest) hajus nii umbes kahe-kolme peatüki järel. Peategelane on kahtlemata "ebausaldusväärne jutustaja" ning veelgi enam, tema jutustusviis sarnaneb vägagi muinasjutu- ehk muistndivestja omale, kusjuures kohati pakub ta isegi välja erinevaid versioone, mis ühes või teises loos juhtus, jättes sealjuures otsad lahti, mis siis on tõde või tõepärasem. Ja nagu teame, on see omane tihti ka näiteks Euroopa müüdivaramule, et ühest ja samast loost võib olla mitu ja üksteisest suhteliselt erinevat versiooni. Ent siiski, liiga häguseks või ebamääraseks see kogu asja siiski ei muuda, sest reeglina esinevad need ebamäärasused siiski pigem detailides. Teose suurimaks plussiks lisaks ladusale sulejooksule oli minu jaoks kahlemata Aafrika mütoloogia ja selle üleloomulike olendite huvitav tutvustamine ja esitamine. Mis aga tugevasti häirima hakkas, oli tegelaste äärmine jõhkrus ja brutaalsus, mis puhuti andis silmad ette GRRM-le endalegi, ning mille tulemusena oli enamikule tegelasist küllaltki raske kaasa elada. Jah, suuremale osale oli võimalik leida mitmesuguseid lunastavaid momente ja motiive. Aga sellest hoolimata jäi kummitama tunne, et sageli oldi ebavajalikult julmad ja jõhkrad ning kõrgemaid motiive stiilis "usk, lootus, armastus", oli küllaltki raske (kuid mitte võimatu) ridade vahelt tuvastada. Küllap oli siin suur osa minategelase suhtumises, kelle üleelamised ta kogu maailma suhtes äärmiselt kibestunuks ja pettunuks tegid. Kokkuvõtteks hindaks asja aga nelja tähekesega viiest, sest ehkki mitte päris minu maitse, on tegemist kahtlemata omapärase, huvitava ja hästi kirjutatud asjaga.  
Teksti loeti inglise keeles

Sarja viimane osa seletas ära, miks ni peategelane kui ka tema isa teises osas eriliselt juhmid ja ebausutavalt käituvad olid, aga tagantjärgi ei muuda see lugemiselamust ja -muljet siiski kuidagi paremaks. Hullemgi veel, peategelane on enamiku käesolevast raamatust eriti staatilises seisundis ning süžee-tegevustik venib tõesti lubamatult pikaks.  
 
Postiivse poole pealt tuleb siiski märkida - nagu ka kogu ülejäänud triloogia puhul - huvitavaid ja värvikaid kõrvaltegelasi (kaasa arvatud eelmainitud deus ex machina), hästi ülesehitatud maailma ning autori jutustusoskust, mis suutis ka ülimalt aeglaselt kulgeva narratiivi enam-vähem söödavaks teha.    
 
Paraku muutis asja minu jaoks halvaks lõpplahendus - sellest ka hinne, mis ei peegelda mitte ainult konkreetselt Sõduripoja raamatu 3. osa, vaid kogu sarja üldist lugemismuljet. Eriti viimased leheküljed olid ikka väga absurdselt ja ülevõlli õnnelik lõpp ning pealegi tundub, et autor unustas sujuvalt ära peategelase ühe onupoja. Lohakusvigu tundus selles raamatus üldse rohkem olevat kui eelmistes, mitmel korral olid tegelaste nimed valed.  
 
Kokkuvõtvalt ei pea antud raamatut ja ka kogu sarja mitte väga kehvaks ning pigem oli asi kaasahaarav ja nauditav, aga kaks asja - vilets peategelane ja kehv lõpp - rikkusid asja minu jaoks suuresti ära.
Teksti loeti inglise keeles

Võrreldes sarja esimese raamatuga on see süngem, jõhkram ja lootusetum, aga paraku ka pikem, igavam ja kehvem. Üks asi on see, et enam pole see maailm niivõrd uudne ja põnev kui esimeses osas, ehkki selle seniavamata tahke muidugi paljastatakse omajagu. Aga kõige suurem puudus, mistõttu hetkeks tundus, et teos võib koguni pooleli jääda, on peategelane. Nagu juba eespool öeldud, siis ta hädaldab pidevalt ning lisaks sellele on ta ka kohati lausa uskumatult juhm. Tagantjärele mõeldes oli ta parajalt juhm ka esimeses osas, aga seal see niivõrd veel ei häirinud. Ainus, kes on veel juhmim ja/või irratsionaalsem, on peategelase isa.
 
Aga siiski, mida edasi raamat läks, seda lobedamalt lugemine siiski kulges, küllap harjusin ka pideva virina ja juhmusega ära ning selle ümber toimuv oli piisavalt huvitav ja hästi kirjutatud, et mitte lasta end enam asja suurimatest vigadest morjendada. Lõppude lõpuks, üldmuljena võib öelda, et ehkki kehvem kui esimene osa, ei olnud ta niivõrd palju kehvem, et peaks lausa terve tähekese võrreldes eelmisega maha võtma. Iseenesest ikkagi suhteliselt hea ajaviide.
Teksti loeti inglise keeles

Sain "Sõduripoja" triloogia jõulukingiks ja jõudsin esimesega kolmest ühele poole. Tegemist on esimese Hobbi raamatuga, mida üldse olen lugenud ning pole kahtlust, et kirjutada oskab ta hästi ja enamasti päris kaasahaaravalt. Aga nagu eelarvustajad juba korduvalt on öelnud, siis paraku oli ka tüütuid kirjeldusi ja tegevusi. Viktoriaanlik Inglismaa ja Kodusõja-eelne USA, millele oli lisatud tugev aristokraatia ja kuningavõim (a la keiserlik Saksamaa?). Poliitilised intriigid ja nendest tekkinud jamad olid enamuse raamatust kandvamad kui maagia ja tsivilisatsiooni-metslaste kokkupõrge, lõpus ja lõpuks aga pigem vastupidi. Tegelased on tõesti enamjaolt hästi välja joonestatud, ainult et peategelane ise tundus kohati lausa häirivalt juhm või ignorantne, teisal aga jälle üllatavalt nutikas. Nojah, võib-olla oli siin oma osa tema sisemisel lõhestatusel ja maagilise komponendi siira eitamise soovil.    
 
Mõned asjad jäid veel veidike häirima, mistap ka neli. Kõigepealt oli kogu see olustik ikkagi natuke liiga selgelt üle võetud 19. sajandi Lääne ühiskonnast - sellest natuke võõrikum-distantseeritum maailm (vrd GRRM-i teosed ja Euroopa hiliskeskaeg) oleks mulle paremini meeldinud. Ja teose üldine kulg oli ka natuke liiga USA filmindusele omane: alguses suured väljakutsed ja probleemid, asi läheb peategelase jaoks aina masendavamaks ja lootusetumaks ja siis järsku lõpp, mis on ikka väga suhkruselt happy end. Kuigi, kui järele mõelda, siis teatud oomeneid, et kõik ikka päris korras ja tore ei ole (eelkõige peategelase kosumine), puistati ka.   
14.01.2019: Saan muidugi aru, et see pingutatult väga hästi minek raamatu lõpus ennustab ette selle petlikkust järgmistes osades ja ses mõttes on see mõistlik kirjandustehniline võte, aga kui võtta seda raamatut kui ühte tervikut ja mitte sarja üht osa, siis mõjub see kummaliselt ja sobimatult. Vähemalt mind häiris, kui raamatuga lõpule jõudsin. Aga kui edasi lugeda, siis häirib muidugi juba vähem, kui võtad seda mitte enam eraldi teose, vaid pikema sarja esimese osana.
Kokkuvõttes on tegemist päris taheda tükiga, mis ei võtnud sugugi ära isu lugeda ka triloogia järgnevaid raamatuid.
Teksti loeti inglise keeles